Sündmuste laviin, mis haaras kaasa ka tänase saate peategelase, sai algtõuke esimesel septembril 1939. Tol hommikul teatas Varssavi raadio. Saksamaa kallaletungist. Oli alanud teine maailmasõda. Sõja algusest kuulis tänane jutustaja Albert Tepanud isatalus Pärnumaal tavaliste sügistööde aedu. Too oli tollal seitsmeteistkümne aastane. Vähem kui kahe aasta pärast, kui lahingud lähenesid juba Eestile, tuli tal selga tõmmata punaväelase vorm ja kanda seda teise maailmasõja viimasel päevalgi. Et edaspidi kaldub jutt mantsuko aladel arenenud sündmustele, siis meenutagem. Et mantsukuo oli jaapanlaste moodustatud marjunetlik riik Kirde-Hiina territooriumil, mis eksisteeris aastail 1932 kuni 45 Kuidas või missuguseid saatuse keerdkäike kaudu sattus sinna Albert Tepanud. 23. detsembril 1942 saab reamistepanud Velikije Luki välisrindel raskelt haavata ja lamab liikumisvõimetuna keset lahingumöllu. Kõige paremaks läks. Mida õhtupoole, seal küll päev, aeg, 23. detsember. Pilves ilm, ka. Kolme-nelja päevaga läheb pimedaks. Nuia ootame, hõikame sealt, mitte siin muudkui suur madin, laskmise mürin, tärin kuulda, kuidas seal mürsud lähedal lõhkevad miinid lõhkevad. Hõikame vaikus, keegi ei vasta mitte midagi. Ja meil oli selline tunne, et, et saaks nüüd nii tugevasti sakslased passivad. Et nad kavatsevad siit läbi, kes seda. Ja mõtlen, et mis nüüd on, kui nüüd sakslased pressivad läbi meie meeled ära ja nüüd me jäämegi jämedaks kätt. Vaat see oli ainuke ainuke hirm, kõige suurem hirm, palju suurem, kui see hirmutunne, see haavata saamise või, või mingi lahinguga seal veel rohkem. See oli teada, kui sakslased käte jämetno, siis siis meid ellu ei jääda. Arvatavasti. Ja vot nii, no mul oli niisuguse koha peal, kust veresooni ei puuduta, ainult maid teadnud muidugi tol ajal ise kus Kolsa sees võib olla, aga et valu ei tundnud, siis ma arvestasin, et ta võib-olla ehk sees Zoltesse ei läinud, et ta on kusagil mujal, aga ma ei osanud mitte midagi, ma ei teadnud ju mitte midagi, kus Donald mul jalgu öeldakse, jalgu alla enam ei olnud, jalad ei liikunud, ainult käed liikusid, ülakeha liikus alalt, alumine pool elektri, kaua ootasite sanitari. No vot. Ja läks pimedaks ja pime, pime muidugi kella meil ei olnud, ei oska öelda ja eksooteaeg tundub alati pikema, nagu ta tegelikult see ajakulg on. Ja ootame ja ootame ja mis siis oli siis oli, meie olime ju. Mis me olime, olime seal ju juba kuuekondega meil, mis me seal kuu aega sel poria mulle küll ma siis ikka ma olime, olime kõik jäänud, magan teiste loid, kaovad maa nüüd ei tea kus kohas. Aga noh, avad, kui ta läheb läbi, kui ei ole suuri, selliseid luuvigastusi kuldset luud liigutades valu, kui ta on, on lihastest vaata või selle pehme liha sees või luu vigastusega siis kui liigud nad valu ei tekita, ei tunne ta tuim ja, ja filmist kõik jäänud magama. Järsku kuuleme, öösel läks pimedaks, uduga tuli veel ja siis lahingukära jäi vaiksemaks natuke. Ja kuuleme keegi eesti keeles, õige päi, kas te olete, kas on siin kedagi, kas on kõik sisaksime vastu hõikama? Ja siis ikkagi meid õhtupimedas kusagil Lila õhtu poolt ööd tuldi siiski otsima, et nad sinna jäid auku ja sellele ei saavuta ka meil seal kõik kohad neid täis. Ja, ja siis õnneks leiti meid ülesse ja lohistati siis. Väike-kallaku olgu ja seal all orus oli siis hobune reega ja pandi meid neljakesi siis selle reedele, aga vot siis siis hakkas hull, veebel loksutab ja siis kellel olid luu ja minul oli nagu tuim mul ei olnud. Natuke oli, viidi, viidi meid sealt koolist siis metsambatsialiselt üks oleks või kümmekond kilomeetrit ja sinna suurde suur telk oli üleval tilkunud haavatuid täis mitmetelgi, muidu seedilt, kus meil on, kes kätt telki oli siis üks katel Sulevi katel, see andis ühtlasi telki soojaga ja puhudes. Ja avatud oli siis suhtelt, seal oli võib-olla üks 100 meestel seal see saavutada. Ja siis sealt järjekord nagu konveier, tasite siis sinna. Sealsamas kõrval oli väiksem telk, kus oli siis üks tavaline laud, sandatasid vaid kantsleri ta peal, sisaldab, astaks vaatama usa seisast vaatab ja ja katsume torgib seda auku ka luu all kohe puusaluu vaagnaluu seal lähedal kõlks kõlks ja ma vene keeles räägib. No aga ma pole nii palju siis manipulu küsis, oskan nii palju küsida. Seda kuulima kildu, nagu võib-olla ma ei tea, kas ma teadsin puljeespuli eest. Nii et nii et lapsas laiemas ka aukus habrast vaatsetavaste kinni handus parem, ma sain alles 10 päeva pärast haiglasse, siis vedelesin lahti lõigatud, et sellist peal läks pealt ära, sealt tolmu sees ja põhkude peale maas ja Iraagis polnud seal haigustega põletik midagi. Loel biilseks, õigustuslikele vaikselt. No vot, seal oli ka mürsud, lõhkevad seal lähedal või miinid, mis nad olid. Killud telgist rabinnal läbi, telk oli niigi juba killuauke täis, tuul puhus läbi igalt poolt. Black 101 kild tuli Aksel väike kild vastu, seda katelt kohe sisse seal oligi, oligi paljud said surma, haavatuid seal veel. Kas oli sakslaste laskeulatuses? Saltsis ühel päeval pandi. Koheselt võeti, saite, tulid ma jalga peale, seisund võtsid kinni, viskasid auto peale pillutisele auto peal nagu puu algemeid seal haavatuid täis kastia sissi peale siis veel ja see hakkas minema, siis olge matuse täpsel medamaalsetajatava paljutki. Meil on luuvigastus, oin, koledad, valus ja siis ei tohi liigutada. Kes seal küsis, juht, pani nihet, ohutu kast. Hüppas koheselt, viidi sinna külasse, selle terve majasid, seal olid jälle puud maas, pandi sinna peale siis arst käib läbi, seal oli siis eestlane, kes käis vaatamas mul kõrval oli üks meestel visanud mürgikuliga käte käest läbi ja talle gangreen tekkinud ja tal see sinine käsi läks siniseks juba peaaegu elane. Arst käib, laiutab käsi. Ma ei saa sulle midagi teha, ma ei saa Kätrullisi põhkude peale ära lõigata, otsast siin ju ikkagi vaja. Seal nüüd aga muud võimalust ei ole. Kui tuleb võimalus song, viibera vaikson ja ei tea see mees siis ta viidi sealt vist kusagil mujale, kas nad said midagit tehase kätte läinud. Ja siis oligi niisugune asi, siis 1000 vagunit tulid, anti haavata, siis laoti need vagunid neid haavatuid täis niukesi scans isegi stuudiotes, kuidas ja siis rongaks loksuma sealt ka liinis. Ma sain just vana-aasta õhtuga liinisse tähendab, vastaks haiglas kaheksandal päeval praktiliselt peale avatult, seal haiglas. Aga need, kel olid, olid näiteks siseookeanid vigastatud või kusagil sooltes. Need nii kaua vastu ei pidanud. Ja mis siis oli, sakslased pommitasid ju neid sanitar rongi, järgmine samm, mis peale meid sealt ära saatis? Selle olid täitsa puruks, need haavad kõik, peaaegu kõik said surma. Surmasaamine ei olnud mitte ainult nendele, vaid see võis olla ka veel tükk aega peale seda. Muidugi, kuidas ta kellelegi on, ju. Ma olen kohanud ju sõjamehi, kes on käinud läbi pika sõjatee lahingutes väga palju kordi ei ole kordagi haavata saanud, eks ta ole, nagu öeldakse, kas ta mõni ütleb saatus või kuidas ette määratud on või, või kuidas see juhus, asi, eks ta kõik, millest oleneb, aga, aga fakt on see, ega kõik ise olla ühetaoliselt, kõik ei saa surma saada, see on loomulik ja kõigis, aga sõjas terveks ja ta võib juhtuda nii, et esimeses lahingus esimene välja lastud kuul tabas sind, ütleme näiteks pähe inimene, kes sõjas ära sai surma aga ta ühtegi pauku ei kuulnud, seda pauku enam ei kuule. Nii et ka nisust, juhused, sõjas on ka selliseid, kes ja palju lahingud läbi käinud, aastat läbi teinud. Ja ei ole ühtki vigastust, seal on ka neid, kes on läbi käinud sõja kes on saanud kuus, seitse ja rohkem kordi haavat. Mitu korda teie sai teha, võtab mina rohkem haavata saanud, sest Lukjal sain nii palju tõsiselt, et peale seda minu tervendamiseks kulus aega ära seitse kuud sõelaidledes. Kolme korral, siis opereeriti veel viimane kord evakertti ning kaugele Chida oblastisse paikkeli ta sellel sõjal. Hiina piiri lähedal, noh, seal on meil üle kahe kuu, seal tehti viimane operatsioon, lihtsalt vaagnaluust lõigati suur tükk välja, sest seal tekkis tekkis luupõletik, sest see kild viis sinna igasugust mustust läbi sineli ja püksirihmast oli just läbi läinud ja peale seda kuu aega see kassas. No siis ta oli peaaegu juba kinni, arst ütleb ohjel viga natuke lahti, on see nädala pärast kümnepäevast kinni, kirjutati haiglast välja ja läkski umbes kümmekond või oligi nii hädasti täpselt ära. Eesti vabastamisest tõsis, osa ei võtnud ja seega me ei saanud seal ainult taga Baikali rindenädalal taga. Baikali oli rinne alates 41. aasta juulist, kuna jaapani kallaletungioht oli olemas, ma ütleks, enam jõudsime jälle, on kolmanda aasta sügisel formeeritud väeosa läänerinde jaoks uut väeosa ja see oli siis kaheksa, 92. laskurpolk andis sellist numbrit. Ja 1944. aasta märtsi lõpul aprillis. Väeosa oli täis komplekteeritud. Põhiline osa väeosas olid Nendel haavata saanud, kes olid juba terveks saanud ja keda võidi juba jälle rivisse tagasi kirjutada. Minaga nende hulgas muidugi ma olin hüvita mehena veel seal selles vigastusele nii palju suur. Aga no lülitomeet samuti teenisid, millal te uus varustus välja? Kõigile relvad ja ootame vaguneid. Nüüd antakse vaguneid. Kui vagun antakse, siis algab Lääne nendele sõit. Ootame, ootame juba üks kümmekond või rohkem, oli juba aeg, õppus enam ei olnud, käisime söömas, korraldasime seal ilus kevadine aeg, seal juba Tarbacan tuli välja, aprillis tuleb ta välja tallede, maga taas, vaatasime neid ja mõned, kes olid huvitatud, lasid neid küttisid ja ja siis jällegi, et ühel ilusal päeval ja seal on jumala väeosa välja nii-öelda kõik kaasa, ma mõtleme neid, vagunid on pääset, tuleb minna sealt seitse kilomeetrit, oli raudteejaamani. Ja mõtlesin. Ja nüüd akendel sõiduks õue jälle vot lahinguvarustusega Mul relvade osas meil relvad, kogu aeg, laimu null kogu aeg, sest see oli nende olukord seal ei tohtinud kui ilma relvata kuhugi välja minna, sest jaapanlast saatsin spiooniigasugust pidi olmerelv laskemoonaga alati kaasa, see oli meil alati kaasa. Nii et kus me käisime, kõik seal sellist piiramist ei olnud, nagu nagu oli see Eesti väeosas, et padrunid läksid vahipostile, said nii palju padruneid, tagasi loeti üle ja kui üks kadunud oli selleks tribunali alla, seal tulistasid kasvõi oma huvides padrunit tühjaks rodu vanem, ainult nii Poluts, mudu tulistada, padrunid ära, ma pean meie laost tooma selle vastu mul ei olnud seal, ei olnud niisugust asja, et anna arukumises relvaga tegid, padruni panid muidugi seal natuke naljakas rääkida. Tegelikult ta nii oligi, midagi ühte ratast nimetasime ta Bakalemi, jahtisime šovi sügisel nendes ras osadega kogu aeg ja nii, vot selliselt jah, näe nüüd jutt läkski teisele. Me riided ja uued ka jälle ära ja vahetad ringi. Aga seal ei olnud siis nii nagu me, nagu me, eestlased omavahel olime, et keegi ei räägi, ei tea, seal oli kohe. Ja läänerindel asjad lähevad ilusti, praegu on 44. aasta juba kevad seal meie väed jätkavad edukat pealetungi. Aga te teate, kogu aeg me õppusel ju ja politonis räägiti, mida jaapanlast kool kavatseb meie maa suhtes ette võtta, mida nad on varem teinud ja et jaapanlane siin vaevalt ta ära läheb. Hiinast, ja siit me, me olime seal Hiina piiri juures kohe Jaapanile. Me käisime õppustasid piiri peale. Nägime jaapani tunnimehi kogu aeg täis pool seal ja nende kindlustusi õppust ajalgi lõpus sõdade piiri peale oma väe. Sul oli oma koht, et ja Meil tuleb olla siin, ütlen, et nendele ei viida üldiva otse oligi selge. Ja siis tuli veel seal selles Mandžuuria stepis ilma puude põõsaste ilma veeta kuivas stepis veel kuivad aasta. No selge olukord on meile kõigile ju nüüd tagantjärgi hästi teada. Et kokkulepe Jaapaniga sõttaastumise kohta eelnev kokkulepe oli varem vastu võetud juba liitlasriikide juhtide poolt, aga täpsustati ju seda alles juulis Potsdamis. Millal see täpselt hakkab? Ja selge, et enne seda ei saanud ka mingisugust täpset informatsiooni ja ega seda täpset informatsiooni tegelikult ju ei antudki alla. Aga no eks eks mõningad mõningad kuuldused, nagu nad ikka inimeste kaudu käivad, olgu nad nii salastatud on lähevad ju ikka edasi ja eks üldiselt meil juba juba sisendati, et kaugel see päev ei ole, et kui tuleb meil minna. Ma võib-olla hakkan sellest momendist, kui meil juba nii-öelda, mitte otseselt ei öeldud, et homme hommikul hakkab sõda, aga anti mõista, et et see asi vist mitte päevadega lugeda ei ole, vaid võib-olla tundidega rivistati kõik üles selline välja rivist ülesse helistamine ja kõigi asjade kaasavõtmiseks selliseid õppusi me olime teinud ju seal neid taktikalisi õppusi küllaltki palju sinna Hiina piiri peale kaevus jaapanlased, teispool Protakat jalutavad tunnimehed seal. Meie polgu esimene positsioon oligi seal aia taga koheselt mõnisada meetrit eemale ainult. Ja hommikusöök on tehtud seal ja siis hakkavad minema. Hakkasin minema sinna piiri peal ei olnud palju minna, seitse kaheksa kirjutanud. Ja kuidagi imelik tundus, Läheme kilometraa paar mägede vahelt jälle puhkus, eestuge maa, puhkeMeetuudunud on see õppus on kiiresti koheselt eeslinn välja, ikka puhkame ja seisame, kiiret pole kusagil. Ise arvan ka, et, et see see õppusu imelik, siuke loid nii lohidu õppust olnud, et ei tea, mis see tähendab ja, ja noh, õhtu ka siis oma positsioonile jõudsime pimedas nooli veel valge piirivalvurid tulid meile vastu ja piirivalve täikesedo. Meid võeti maha neli, nagu meid maha võeti, siis juba oli siuke tunne, et eest pihta praktiliselt siis ikkagi midagi, midagi tuleb. Pimedas jõudsime, jõudsime sinna kohale, seal olid iga iga päev tomat juba kohad seal mitu korda käinud juba, nii et kohtunik tutvub teisel pool piiriaeda, sealpool piiritõkkeid oli vaikne. Teisel pool oli vaikne, topime, tähed säravad hästi, ilus vaikne augustiöö nagu seal steppides ikka. Ja siis anti edasi, nii, mehed, olge nüüd valmis. Mõne tunni pärast hakkab, hakkab edaspidi, see oli kusagil kella 12 ühe paiku, jah, võib-olla umbes nii. Aega raske määrata, kuigi ma olin õppinud aega määrama laads tähtude järgi, seal piiri ääres me käisime enne, sageli olime väljas vahel Me olime, olime seal lõksu toime talvel kolm kuud ja meie pataljon oli seal nende piri tõkkevalves ja siis öösel seal vahi peal olles siis taevatähtede liikumise järgi juba määrasin kellaaega, et millal nüüd vahetus tuleb võtta, nii, mitte üle kümneminutilise eksimusega küllaltki täpselt juba harjusime määrama. Sest kogu aeg taevalaotus oli ju meie soldati, kellel ei olnud. Ja siis hommikul oli veel pime. Kui Meie kahurvägi hakkas tulistama kauglaskjat, igavesed Purro akadeemia rünnakas tugevamaks, tugevamaks. Meie eest piirist üks, neli-viis kilomeetrit, umbes neli-viis-kuus kilomeetrit. Seal paiknes siis mandžuuria lind, kõige lähem linn Nõukogude Liidu piirile. On suure linn, oli tuulejadesserraažillus, kõik valguse elektrituled särasid. No nagu kahurvägi alustas, mürin algas, läks võib-olla mõnikümmend sekundit. Järsku plaksti linna tuled, kadusid kõik nähtavasti kas siis elektriliin või alajaam või sai tabamuse. Siis me Vedjaga veel ootasime, kui käsklusi edasiminekuks või jala jalaväes. Jalavägi hakkab edasi müüma ja siis me vaatasime Mandžuuria linna taga on kõrged Sokad mäed, no nad mitte mitte nagu Kaukasuse Pamiiraga. Nende kõrgus ulatub nii kusagil 1000 1100 meetri kõrgusel kõrgemad tipud. Aga need on ju meie lääne poolt, läksime peale taas päikse koidukuma nende mägede taga. No see on niivõrd ilus vaatepilt oli, et lihtsalt mina küll unustasin ära, et juba lasevad jääta nagu sõda hakkaks tükiks ajaks ja siis järsku jälle nüüd mürin, käivet, Varssavist tuleb meil minna. Ega midagi siis, kui meie pehota sai käsu j ja ega midagi siis igaüks läks. Noh, mõtlesime piiribel, jaapanlased seal piirivalvureid ja neid on vähe hõredalt ja seal võib-olla mõni kusagil tulistas toaga meie sektoris keegi ei tulistanud, enne kui me läksime, mandžuuria tulid seal kindlustused. No enne seda veel jätsin vahele, enne nagu jalavägi läks, enne seda ju läksid meie vahel seal kohad, läbivus, tankid, tankid läksid läbi, need tegid juba eeltöö peale kahurväe tegid ju selle eeltöö veel teistkordselt üle, nii et praktiliselt seal selliseid mehi, kes oleks nüüd võitlusvõimelised veel meile organiseeritult tugev jõuga vastu hakkama. Nagu hiljem selgus, teid ei jäänudki enam. Kes andis alla vangi, jäi vangi, kes ei andnud, see läks mättasse ja ja oligi muidugi üksikuid väikseid kokkupõrkeid oli. Meie vastu astusid välja väiksed grupid, ennem on suure linna ja me läksimegi, Mandžuuria linn oli meie diviisi antud ülesandeks vallutada linn, teised veost läksid teistelt lõikudes, igal oli oma lõikes. Ja me läksime mandžuuria linna sisse. Vange saime, seal ma juba esimest jaapanlasi kohtasin, nägin seal oli ka madu, kosmon suures elab ju selle vene rahvusest. On seal palju venelasi, elab nüüd, Semjonov, armee ju koduse läks ju Hiinasse ja. Sest seal Changtsjungi linna juures, kus ma olin, seal on ju vene küla, seal oli mitu 1000 elanikku puht eraldi venelast, asulat. Kuidas venelased teid vastu võtsid? No esimene kohtumine oli mul ka meie meeste kätte sattusid vangi ka seal, mitu mitu venelast, kosja õpilastega? Jaapanivorm kõik ja venelastega meie siis seal. Me kõik võimalik ja tavaline jutt, ega seal ei olnud sakslastega, seal võib-olla oli teistmoodi, no sealt olime nii, üheskoos kompas ümberringi vastast juttu, nii nagu ei olekski vaenlane, sihuke tunne oli järsku, relvad on neilt ära võetud juba. Ja tükk aega viimattalikud pistusel ootate edasi minna. Lõpetage jutt ära need vangid, teised võivad särama. Ja jaapanlased olid õhtu arutanud, et huvitav küll, on venelastel tohutu suured manöövrid seekord, et siiani pole nii suuri manöövreid olnud. Vaata alati mõnikord vaid piiri peale ja seal kõik, aga küll on suured Loovotomi külmud, need olidki need manöövrid ja nad lihtsalt seda ei uskunud, ei uskunud, et et meie suudetakse nii palju jõudusi ümber paisata nii lühikese ajaga, läänest, sinna, mis on võimeline seda kontungi armeed purustama, mille koosseisus oli ikka üle miljoni mehe, see on ikkagi suur. Mitu kilomeetrit tõsis ühe hüppega edasi läksite. Esimese päeva minek oli lõunaks umbes, läksime läbi Mandžuuria linnast. Sealt langi andnud tulistamist, oli meie poolt, haavatuid? Oli, ma ei tea, on saanud, oli ega ei oska, ma nägin ainult oma lähedast ümbrust, mis kaugemal, seda ei tea. Ja oli üksikuid tulistamise, need tulistajad jaapani, need Cami katsed või Mertnikud nagu vene keeles nimetatud Smerlikud, kes mingil juhul alla ei anna, kes on andnud keisrile ja jumalale sellise vande, et et tema hingsalt taevajumala juurde ainult siis, kui ta langeb ausas võitluses vaenlase vastu. Surmaminejad, suunamine, diaaniks, erivorm. Vorm ei olnud eriti, aga nemad kandsid all seda maikasärki ja särgi peale on Tiige, kutsun selle särgi pead, see on ainult teen, muidu ei tunne. Aga no muidugi käitumise järgi siis tunneb, näed, et teised, kes on kusagil varjus, aga kui ta ikkagi püsti seisab ja tulistab sind, siis on teada isegi medalgistid kõnelistele kohta. Nad püsti tuleb tanki vastu ja tavalise püsist laseb olulisel mõttetus. Muidugi tulistataki Stackil sellega mitte midagi, nadolid kohtingud, sest meie läksime peale lõuna lõunast oli käsk kohe mandžuuria ninast läbi, aga siis hakkas, tõusime mägedesse üles. Sealt pikka maad ei olnud, võib-olla oli ainult kolm-neli kilomeetrit. Juht olles jõudsime ülesse ja sealt ülevalt hakkasime alla laskuma, aga vaat siis öösel oli meile kallatud, ükskord tekkis niuke hirmus, ragin tuulistel kõik ja neid Smertigid olid nad isegi kolmandal päeval meie haavatute telk oli seal midagi, pagemine haavatud sees ja arste meditsiinipersonal. Öösel tungisid kallale ja nugadega topsid kõigele siis hoiate hästi, et, et olge eriti pimedas ettevaatlikud ja kuulake ja jälgige, et et mitte kõik magama ei jää, et vallusi. Ja nii oli, üksikuid tulistamisi oli, lahingu ta kindlalt välja ei kujunenud, sealt läksime üle mägede. Järgmine päev läbisime ühe sõjaväelinnaku jaapanlaste õitsvat linnakust, äral muidugi soomusvaheldaksid, eestungid seal juba tegid oma töö, võtsid vangi või koondid linnakulid tühimajades sisse ja ja vaatame randal täis pillutud laiali. Võib-olla, et kas lad, jaapanlased ise seda pillust, aga meie eel eelsoldatid käisid juba sealt läbi, tegid sellise toreda töö ära. Et põrandad olid tohutult palju paberraha täis, kõik need junnid. Koraan, sugurahad ja Mansu koorirahad. Keegi neid korjama ei hakanud, mõni panime tasku nalja pärast riigi agent korjama teda mis tegime, tead, sõda ju kõik juba laguneb ja ja tähendab muidugi see raha tuli pärast nii meelde, tegi meele nukraks, igal mehel raha tegi, kui me jõudsime juba üles uuele hingani mägede hingani mägedes, seal kohati väikeste salkade vastu hakkamist ja läksime üle. Esimene hiina küla, suurem küla asula. Meid võeti vastu hästi-hästi toredasti. Lapsed olid ka lipunadi lipukestega tulid välja, tervitasid kõik, olid Alpoli vaadata, lapsed olid peaaegu päris alasti, neli on riided selga. Mul on sellest väga viletsalt, seal seal müüdi pirukaid ja asju. Vaatasime täpselt nende samade rahade eest, mis seal veel kedagi põrandad olid täis, kõik seda ka eesistumise ka kohe meelde. Suid buti tasku pannes ja läksime Chansugi lita see raha kehtest detsembri kuuli veel, vot. Siis ütles, et sõida, kas tagasi, otsib ehk alles? Jah, niisugused toredad asjad juhtuvad selgituseks ühtegi siis sellesse linna ja sinna enne jäime muidugi vahepeal suur operatsioon on plaanitud meie diviisile. Hilary linna vabastamine, see linn oli üks tugevasti kindlustatud linna ümber linna, olid võimalused tugevad jaapanlaste kindlust, Linnise paikneb jõe orus ja linnale lähenemine on umbes nii nagu selliste 20 25 kraadise kallakuga maja katust mööda tulla alla räästa poole ja seal rästa ääres on lill meid palli positsioonile kohe sisse kaevake kaevikud kaevatsel kivi step, nii kõva, mõne kiviselt maalsest käte labidaga. Jaapanlane Lewaka jaapanlane meid ei häirinud, tähendab, ta arvatavasti ootas, et kui pealetung, siis ta hakkab, no järsku komandu ülesse tagasi tagasi, tagasi sealt eemale. Rivisse edasi hakkab minema üle Hailarib Jõelaks vägisild. Liigume silla lähedal, lähme, kui hakkas tulema miinid, mehed said pihta, seal surma. Jooksime kohe laiali, sena steppi, natuke aega, aga muuseas jälle nii kui silla lähendamile silla kohe jaapan Macwandma, oli selge, et kusagil on üks vaatleja ja see annab käsu ja nii kui me sillale läheneme, nii hakkab tulistama, aga olete välja vistesse luure ja avastati seal jaapani vaatleja. Läksime mitteks popsa, mitut kõik oli vaikust, meie naaberdiviis jäeti sinna ja nagu hiljem teada. Meie diviis oli ju kõige esimene peale minia kõige esimese ešelonis mal suurenenud Tarbija vabastamise au, mandžuuria kõige kõrgemad Sokad ületas meie diviis. Nähtavasti diviisi juhtkond taotles kõrgemalt poolt, et meie diviisile antakse õigus ka suurentingaani mägede forsseerimiseks ja vad meedjeviis pandi kohe edasi. Ja naaberdiviis jäeti Sailarid kindlustusi vallutama. Naaberdiviis kantsuvi kaotuse ajal ei olnud. No siis hakkas mida Mandžuuria steppi sealt 300 kilomeetrit sile step by ühtegi mäge, mõned väiksed kõrguslikud, lääme kuiste, kui ta silmad olid augustikuu, augustikuu. Päike kõrvetab, rohi on kõrbenud kõva öösel kusagil pikali heita, katsu torgivad vett, ei ole janu. Vetoodi juttusid, ison juhused, autodele suur puus tund-poolteist tonni kandev kattunud, seal võis olla tund-poolteist vett ka sees. No mida sa oled ikka ühe külje pealt ronivad, ronijad ronisid sinna ja nii kui sinna üles säärase summ peal läks sünnile aut, kaldasime, et seal keegi surma ei saanud, veidi nii-öelda kaela neile vesi laiali stepis, pooltigi õmble stepis ei leiab isaradki kusagilt ei leia, me olime, võiks öösel. Olid need liivaluited, jah, Parhandid, liivaluited, kaevasime sinna liival õitesse augu, on niisugune meeter-poolteist, liiv muidugi hakkab varisema ei saa ju sügavat auku kaevata, siis saime sealt alt märga liiva jaapanimisel märja liiva, mingi ride Tügisesse esinesime läbi riidelt ja, ja nulli küllaltki tugev ega midagi sihukse palavaga. Muidugi meil oli hea, oleks meil tulnud jalgsi seal rännata, no seda jalgsi ligi 300 kilomeetrit, mida vedas stepibass pidanud, aga tehnikat oli palju, põhiliselt udu tekkida, aga siis olid ka meie oma sissid, kassid samuti seal kasutatud, need olid transpordi ja majandusmasinate rohkem. Lahingmasinates olid stuudio, kuna nad olid ikka maastiku seal mööda maastikku, seal teid ju vähe. Ning Ani mägede Fošerm seest meie väe osaleme polgule. Anti siin Khani nimi, hinga nimed ja läksime üle. Ja seal hakkab juba siis Kirde-Hiina tasandik ilus musta mulla põllumaa, kuna siin lääne pool on aga ainult step ja kliima kontinentaalne, külm seal juba eksalt teataval määral juba Jaapani mere lähedus avaldab mõju, kui siin mandžuuria steppides lääne pool hinga nime, kes on 20 kraadi külma, ida pool alustavad juba põllutööd, sest ma tulin sealt tagasi tulles läbi just aprilli lõpul ida pool tehti põllutööd, aga sealt tulime mägedest üle mägede oli 20 kraadi külma. Nii, ja siis me läksime sigarilinnani välja seal seltsi karjutasitsigarist, siis võeti suund endise Mansugu riigi Barnett riigi pealinna Chanktsiooni. Vaata seal läksime kiiresti. Seal isegi seal üks osa, üks paarsada kilomeetrit viidi rongiga, mida sealt seal lahingud ei olnud, sest see oli juba peale 20 kolmandad. Aga kadungi armee lõpetas ju 23. augustil sõjalise vastupanu. Aga mis seal olid, nagu hiljem selgus, olid salastatud laboratooriumit, kus katsetati keemilist ja bakterioloogilisest relva just inimeste peal. Ma tean, et ükskord oli, tuli järsku käsk. Me läksime ühes asula lähedal tuli käsk kohe tagasi läksime üks kilomeeter-paar tagasi ja siis mööda põldusid ümbert asula hulka, Mabringi ega meediad. Meile öeldi, et seal on mingisugune haigusoht Mandžuuria, Kesk-, Mansuurias, seal asusidki need patrioloogilise relvalaboratooriumid ja mida katsetati just elavate inimeste sõjavangide pead. Mansugu pealinna esimene dessant oli, kas see oli midagi 19 või 20. kuupäeval juba tehti dessant ja kindral jamada, andis juba oma staabiga alla, ainult imperaator Buy oli sealt ära põgenenud. Imperatav Buy oli Muktennis muhtein lennuväljal sobivad lennukid, mis, kus ta oksad jaapas ära lõigata ja jäi. Et jah ja muidugi ei sunni, me jõudsime teisel septembril 1095. Teine september, kolmas september muidugi nimetati võidupühaks päevaks jaapani üle. Aga eks ajalugu nüüd On ju jätnud selle päevaga ajaloo lehekülgedele teise maailmasõja lõpupäevana. On teil veel teise septembripäev teisipäeval väga hästi meelde, sest me saabusime just tšenkoungi linna Mansugu pealinn ja seal oli umbes 5000 elanikku. Ta koosnes linn kahest osast, vana hiinalinn ja uus jaapani linn. Ja samuti ka elanikud, siis teab ja hiinlaste eraldi eraldi oma vanas liina linnas. Seal ida pool ja lõuna ja lääne pool oli siis jaapanlaste poolt ehitatud linn, kus elasid ainult jaapanlased, hiinlased on seal elamiseks luba ei olnud. Vot teine september oli ka ilus päikesepaisteline päev. Septembri alguses, seal on veel soe, ta laiuse järgi on ikkagi küllaltki kaugel, lõunas eriti jälgisime tänavapilti. Seal käisid jaapanlasi muidugi tol päeval oli juba, aga ikkagi vähe veel, kui meie väed sisse tulid. Jablast muidugi tead, on hirmul, eks need olla hirmutatud ka, et nood vaata, kui Nõukogude väed tulevad, siis kõik seal igasugust. Ta ei tea, mis tehakse ja, ja ei ole. Muidugi midagi taolist ei olnud, aga nad hirmutatud olid. Hiinlased tulid vabamalt välja, nemad teadsid, et nagu tahame, tuli ikkagi neid jaapanlastest vabastama sel ajal, kui nad olid, neil ei olnudki lubatud kaubelda, nad ei tohtinud lapid andma. Põllumajandussaadused oma kindla kohustusega jaapanlastel ja kõik nadolid ikke allutatud ja võib öelda nii poolorja seisuses olev rahvas selle. Muidugi järgmistel päevadel me liikusime juba mööda linna, seal siis oli toreidamaa turg, seal olid terved, terved kakskolm, tänaval pikad, täna kilomeeter, kaks pikad, kus päeval ei saanud ükski sõiduk liikuda ainult istutisel tänavasillutise ja kaubeldi kõik kaup ja siis hakkas tohutu kauplema, et see oli kaubandus, elavnes tugevasti. Nojah, meie ülesanne oli seal siis ju kontrollid, et Kodusõda Hiinas nendel aladel laieneks, leviks, mis oli siin kirdeosas, kus meie nõukogude väed sees olid. Seal kujunes välja selline tore olukord linnades. Võim kuulus hiina kodanliku valitsuse tollane Changaiši juhtimisel. Lõunapiirkondadest toodi näiteks Johnsungi lennuväljal Maadusid alul iga päev mitmed Ameerika lennukid Tuglased ja tõid sinna politseivägesid. See oli juba siin kokkulepe linnades, võim kuulus siis piinakoderlusele ja toodi kodunduse tugev politsei vägede näol Maal aga ümber linna külades jalutasid Hiina rahvaarmee võitlejad tol ajal seal oli neljas ja seal suus neljas armee, kaheksas armee need moodsa tungi juhtimisel olid. Ja nende kontrolli all olid maapiirkonnad. Meil ei ole huvitav, kui me käisime linnas, seal olid politseiputkad ja politseiväed, kõik neil on selline tume-tume-tume, must, Vormama omad. Läksime külasse, sealt mõni kilomeeter linnast välja. Külas jalutasid jällegi relvastatud rahvaarmee võitlejad vabalt ilusti ringi. Paneelilt põhiliselt hoid, mausel, relvad. Johnsoni arsenali likvideerimine oli siis väetisena, kõik olime käsutati ta arsenali likvideerime siis padrunitega ja muud teha kui selle sügavam auk siis panime sinna, tegime tule maha ja vedasime selle augu padrunit. Hästi. Tore oli vaadata, kui taktsel pupu, pupu, pupu, popimad, lõhkema, suuremat persul need veeti siis linnast kaugemal, seal üks mägede vaheorg, sapöörid õhkisid, nüüd seal hävitasid seda sõjalaskemoona, muidugi sissemehega polnud, meil olid patuid küll, võtke raha, me teame, et, et et rahvaarmee võitles ikka õiglase hüvitise eest ja keegi keegi ei keelanud seda kaant. Seal seal oli siis kaks jõudugaks hõimu, nii oligi kaks võimul ja elu oli üldiselt rahulik või oli ka kokkupõrkeid. Elu oli rahulik tol ajal, sest oligi kokkuleppe ja eks seda ka nende juhtkond teadis. Nii mõlemapoolne juhtkond, et sõjategevuse korral meie nõukogude väeosad segavat kohe vahele. Meie ülesanne valvata, et et oleks rahu. No muidugi, Hiina said väga suured röövli pandeid, Huusid hiinlasel nimetatud kukkusid. Meil tuligi nende kuuside hävitamisega ja külade kaitsmisega väga palju tegeleda. Nad tapsid sel juhul, kui neile vastu hakati külades nagu vastu jagatud Nad võtsid öösi küla puhtaks, toiduained, loomad ja sõitsid elama alandistesse peatuspaikades mägedes. Siis kohalike võimude abipalvel, meie väeosadel oli antud siis luba neid kaitsta, nendel oli pandud eest, siis tuligi ülikondade vastu seista, taga ajada ja eks seal pidada lahingut isegi lahinguid. Jah, oli lahingud, tuli, tuli vahetust, nad olid relvastatud, aga no meie mehed käisid sead kuueti jälle läks auto täis ja sõitsid jälle külas välja. Dotsent sissetulnud, no sõitsid välja, vahel pandi, oli juba ära läinud, kui sai teada, et mehe mehed tulevad ja kusagil seal taastadel siis ilmus ajalehes ka meie asjandus avaldas väikese sellise informatsiooni, teate paar-kolm lauset. Et Hiinas on hävitatud, seal oli üle kahe miljoni kuusi, no aga muidugi seal tol ajal oli kuus 700 miljonit elanikku, see kaks miljonit ei olegi seal jõgemis. Mis tohutu suur ka, kui võtta, selliseid sulisid, leidub ju igas riigis ja neljandal kuuendal aastal, kui meie väed, aga et seal on ette nähtud, oligi maikuu lõpptähtaeg kokkulepe maikuuks ära tuua Nõukogude väed kõik kõike Hiina territooriumil siis politseiväe, nendega meil seal kokkupuutumist nii palju oli. Ja ütles, et nii, et kui teie lähete või siis meil pigistatakse kinni nad juba tunnetasid, et, et nende jõud ei suuda enam rahvaarmeele vastu seista. Politseiputka toite. Liivakottidest sellised barjäärid tehtud ja Nad kartsid tugevasti ja ega need politseijõud suured ei olnud. Aga no siiski võitlus läks, ajaloos on ju see päev kirjas esimene oktoober 1009 40 900, kui kuulutati välja Hiina rahvavabariik. Ja see võitlus põhiliselt siin Kirde-Hiinas kestis noh, ka Kesk-Hiinas lõuna või idapoolses piirkonnas. Nii et peale meie väljaminekud veel üle kolme aasta tuli rahva meil võidelda, kui, kui Hiina sai ühtseks Hiina mandriossa sai ühtseks. Muidugi okupatsioonivägedes tuli olla kuni maikuu esimeseks maiks neis maid jõudsime tagasi oma polgu asukohta jällegi samadesse Seblänkades, kust me välja läksime. 45. aasta kaheksandal augustil juhtus nii, et Hiinas oli ilus puud juba. Lehis tulime meie oma laagri asupaika, pinna mandžuuria steppidesse. Järgmine päev 100. lumi maha, oli nisu, lumetorm, mil väärsele leiba Tuudi leivatehasele raudteejaamas seitse kilomeetrit. Nii et me olime üks päev üle ilma leivata, suur lumetorm oli, hetkel ei värgi minna. See oli, see oli just kas maipühade eelmine päev või kaks päev nende maid, fini? 40 selline 46. aastal 1009 kuus. Millal te jõudsite jälle koduväravasse? Nii 22. novembril. Ülemnõukogu presiidiumi seadlusega kuulus 1922. aastakäik tema piliseerimisele ja pealsed hakkaski kusagil novembri viimastel päevadel juba meid, demobiliseerituid paigutati erirongi jällegi kaubavaguneid, ikka nagu siin sõtta minnes olid niga sõjast tulles samasugust kaubavagunit kahekordsed narid sees ja sinna heitsime peale ainult selle vahega sõtta minnes mulsid siis oli suvine aeg, siis ei olnud kütet, aga see oli juba detsembrikuu siberis oli juba kolmekümnekraadine, pakane, kohati paukus, siis olid ka soojendusahjud sees, kütsime ja nimesõit hakkas paar nädalat loksumist, jõudsin Moskvasse välja. Moskvast ma juba sõitsin edasi reisirongiga siis kuni kuni Tallinnani välja, sealt Tallinnast veel Väikse rongiga, siis oli ise kitsarööpmeline, Belsaseits. Sain sellega, sõitsin Pärnusse, tollal 46. aasta bussi käinud juhuslike autodega otse käis ja mul demoniseeritud ei olnud piletiga muretleksin komandandi juure, see kohe märkis peale ja panin rongi peale. Tulin pärnu. Pärnu õde elas Pärnusse, kes koolis. Siis siis ma läksin aadressi järgi, läksin aadressi järgi, koputan, hakkan taha, kõht on aeg jaos, 10 aeg oli detsembrikuu pime, juba inimestel ei maganud ülevalhoidja. Ja läbi akna küsin see maapealne, kus mul oli korteris. Et noh, et kas on, et see nimed on siin, peaks olema, kas on koduse? Rohkem ei küsinud ja kutsunud ja ütleb õele, et üks sihuke just nagu pool venelast räägib eesti keelt ja küsib sind mile, vaata, kes seal ma olin juba kaks, ei olnud poolteist aastat polsastati eesti keelt ära natuke juba, et ma midagi polnud ka, selge muidugi, aga aga näe, kohe üks jah, et ei tea, kas ta räägib eesti keelt. Ja siis telefoniga seal teil seal külas oli telefon selles, kas siis noorem vend koolskesse see tuli siis? Ei olnud, tuli mulle veel hobusega siia Jaagupisse bussile vastu siis oligi. Ja see oli kusagil üheksandal või 10. detsembril 1001 ning kuus, nii et kolmandal juulil läksin nii, et kolmandal jaanuaril oleks sammud täis viis ja pool aastat. Nii. Võtame sealt maha üks, 20 kolm-neli päeva ja nii, et siis jäi vähemaks kui viis ja pool aastat kogu see sõjaaegne teenistus meie armees.