Kuuendasse jutud praegusel ajal veel rahvasuust liiguksid, siis mine tea, ehk oleks omal kohal küsimus, kas tegemist pole tulnukatega mitte teisest riigist, vaid kusagilt tundmatusest. Aga need jutud jõudsid kaduda enne ufode aega. Üles kirjutasid on Tartus Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis hoiul. Kui Jakob Hurt kutsus Eesti ärksamad poegi ja tütreid üles vanarahva usku ja ebausku kirja panema siis küsis niimoodi, mis jutustatakse mõnest imelisest ennemuistsest rahvast nagu koera Koonlased ehk peninuki rahvas ja härja põlvlased. Eks ärje Põllased olid 100 aasta eest eestlaste teadvuses veel võõrad olendid. Tänapäeval tunneb päkapiku Mehhiga laps. Sellest olid koera kollased vägagi tuntud. Hiljuti oli lõppenud venelased Erki sõda 1000 877878 ja sõjaajaloost on teada, et seal oli oma 4000 eestlast kes elusse jäi tagasi. Tuli jutustas sõjaste koera Koonlastestki. Mõnigi ütles, et oli neid oma silmaga näinud. Viru-Jaagupis on üks 98 aastane vanataat hiljem oma soldati põlve meenutanud, et eks nad olid ühed tigedat elajat koera moodi. See küsimus, kas tegemist on mingi isemoodi loomaliigiga või erilise rahvatõuga või on tegemist olenditega rahvausundist. See oli esitatud juba tükk aega enne hurda üleskutset. Aiakirjastasinland küsib lugeja, et Lätis liigub niisugune jutt. Keegi on oma isalt kuulnud 1707. aastal, et barbaarset, tatarlased, kalmõkid, olla, rünnanud, külasid inimesi lingudega püüdnud, hobustele tõstnud ja ära viinud ja pärast verest kuivaks imenud. Lugeja küsib, kas niisugusel lool on tegelikkusega seost? Vastaja jaoks on olnud Friedrich Reinhold Kreutzwald ja see vastamine on olnud enne seda, kui tema Kalevipoeg ilmus. Kreutzwald kirjutab, et jah, see on eestlased tuntud küll ja seostub varasemate sõdadega. Kõige enam tuleb silmas silmas pidada Vene-Liivi sõda 1015, kell 8561. Siis rüüstasid tsaari karistus salklased eestlaste maad ja siin tegid tõestiga tatarlased rüüsteretki. Möödunud sajandi keskpaiku on kujutlus koera koondistest olnud siis selline. Neil on hea haistmine, sellepärast kasutatavat neid pakku pugenud inimeste ülesotsimiseks peidukohtadest ja neid peetavad lõa otsas. Kui vaja, lastakse lahti ainult puu otsa ronimisega saab ennast nende eest päästa. Vere imemisest, aga eestlased ei teadvat rääkida. Ja ega see rahvajutt veel ei peagi tähendama, et kalmõkid või tatarlased vereimejad on, ütleb Kreutzwald. Aasta pärast jõudis Kreutzwald niisugusele mõttele, et see sõna koera Koonlane moodustubki, nii et jälitajad on koeraga koos koer pluss koondpluss, laanetartu lähedal Narva maanteed minna on Aruküla koopad liivakivis. Need olid parajasti looduse meeste huvi all haruldaste rüükala leidude tõttu ja Kreutzwaldi oli teada, et neid on rahvas seletanud sõja pelgupaigaks. Esid siis tulebki nagu asitõend koera Koonlaste tegutsemise kohta näiteks üks jutt seal Aruküla koobastesse olla inimesed, koledat surma saanud vaenlane, teinud koobastes uuete, tuule ja kõik, kes seal peidus olid, lämbusid, see on 1927. aastal Tartu linnas süles kirjutatud keelemi saarends vastas omakorda. Ja arvas, et koer pluss koon pluss lane ikka niisugust nimetust ei anna. Siin võiks olla tegu koera moodi koonuga inimestega. Ja ikkagi jäi küsimus, kas on tegemist vaimutaoliste olenditega või Anett sõdalased, kellel on pooleldi koera nägu või on tavalisi näoga näoga teda on ees ja sellisena jälitavad, otsivad koobastesse põgenenud ning tapavad neid. Mattias Johann Eisen, teine suur esivanemate vaimuvara koguja hurda järel hakkab ise huvi tundma koera kuulaste vastu aga temal on ta küsitluskavas paigutatud üleloomulike olendite hulka ka. Niimoodi, ma panen siia vanaaegsete vaimude olemist nimekirja üles, et korjajat Jaksivad, keda nad oma küsimistes aineks võtavad, see on 1895. aastal tal kirjutatud. Esin õpetab rahvaluule kogumist korjama küsigu, kes olivad koera, Koonlased, mis tegivat, mis pärast käisivad, millal käisivad ja nii edasi. Saadud vastustest saab vastava koha Ta ja omakorda küsida, mis sõivad koera Koonlased inimesi. Koguja võtab inimeste vastu kohe ja küsib, kas loomiga sõivad. Niimoodi saab seda küsimustes häda vastust. Aasta enne sajandi lõppu. 1899. aastal ilmubki raamat. Koera koondasid ehk peninuki rahvas. See on üks Eizini rahvaraamatutest. Aga ega enne ega pärast seda ei olegi meil sellist raamatut enam ilmunud. Eisen selles võrdleb koera Koonlasi, sõjaröövlitega, pardiajajate ja teistega. Ja jõuab järeldusele, et Vanemuise poolt elukatele selga kujutud ehtid ära võttes ei jää meile annab mingisuguseid kõrgemaid olemise järele. Tegu on sõjaröövlitega tegelikult suunas niimoodi arvama, kindlasti mitte ainult suuline rahvapärimusajalehed krõbisesid Türgi sõja ajal sõnumid Testus räägiti türklaste metsikustest siis tsaarivalitsuse poliitikas lausa vastandati ristituid niinimetatud taganatega. Esin aga ei jäänud oma seisukohaga isi päriselt rahule. Ja 20 aasta pärast on arvanud, et ei. Erakondlased ei suuda haldjate vaimude kõrgusele tõusta, aga seisavad inimestest, tahaks öelda, kõrgemal. Eestiaegses rahvaluuleteaduses asub seda asja uurima Oskar Loorits. Meie tuntumaid usundiuurijaid. Sügisel täitub tema sünnist 90. aastat. Loorits arvates koera koolane, sõjaröövli ja üleloomuliku olendi segu. Rahvaluuleteadlane August Annist ütleb nii, kommenteerib teadusliku Kalevipoja väljaannet. Ja seal on, et sõjaröövlid kasutasid verekoeri. Sellest tuleb koera koonduse kujutelm. Henrik Koppel arst, kes ise koolera ajal tegev oli, selle likvideerimisel, arvasid koera kollased olid katku Hitlerit, kellel olid maskid ees ja nii nad on käinud ja otsinud haigeid inimesi. Ja siis viinud nad kaasa. Ja rahvas tõepoolest kattis neid, pidas hoopis katku või koolera külvajateks. Umbes nii, nagu pärast seda aeg-ajalt ilmuvad jutud vere võt etest, mida nüüdki veel laste hulgas aeg-ajalt kuulda võib. Või nagu meil praegu levivad jutud ufo lastest, kes võtavad inimesi kaasa. Eestlaste kujutluses on koera kooniastele, lühist kuradiga kurjade vaimudega kodukäijaga vaara inimestega, kes merel pea veest välja pistavad, küsivad laevameistrit. Kas varsti tuleb maailmaots. Siia liitub rahvusvaheline ettekujutus künockefaalidest. See on inimestest, kes on pool inimest, pool koera või mingit muud looma. See loomapooli tarvitse just nimelt koer olla. Hoopiski veel võib koeraga hoonena olla koletis, kellel on üksainus silm otsa ees. Kükloop. Seost sõjaröövlitega pole kaugeltki kõikides muistendite. Vahest kirjeldatakse ainult välimust, mismoodi nad on nägu nagu koeral log nagu koeral. Kooliinimest pool peni, inimese keha ja koera pea, koera seltsi loom. Üks koer, härra, teine inimese kõrv või üks koera, üks inimesi, jalg või muud. Kõrgatetu narva nimetatud pikad ja kõverad küüned võivad tal olla. Mõnes kirjelduses on, et tal on pikk saba. Kui muud ei ole kui ainult välimuse kirjeldus, siis ongi sageli öeldud, et ta on loom. Seevastu nendes kirjeldustes, kus iseloomulik on üksainus suur silm, keskpead seal on teda arvatud eriliseks inimeseks. Silm on tal nagu võikarp, nagu soolveekauss. Nagu taldrik, nagu taari, tõrre kõrvaauk, nagu tõrje põhi. Need on niisugused talupoja igapäevase ümbruse võrdlus, kujundid. Tundub küll, et rahva seas on see samuti probleemiks olnud. Mis elukad need niisugused ikka on? Näiteks 1933 Lääne-Nigulast üles kirjutatud koera koonu mehed, need on kauge maade siis taga, Aafrikas peavad praegust olema Orangutangut ja koera koondased. Need on inimese moodi pool elaja seltsi. Põhja-Eesti rannikul eriti veel suur turk ja ristimata turk. Soomlastel oli ka iso Turki 1939 Lüganuse kihelkonnast. Turgid peavad olema ühe silmaga, üks silm on otsa ees, soldatid pidid valvama. Vaat meie inimesed nahka, kui kätte saavad. Kuidas nemad siis elutsema peaksid? Maailma lõpus maailma äärel, võõral maal, kaugete maade sees, teises ilmajaos, meie maast õige kaugel, üheksa meredega ühe saare peale Venemaa piirist väljas, soojal maal kuskil linnas, suurtes metsades, tagamaal koera, Koonlaste maal mägede sees või all või taga sügavas orus laste maailma otsa. Teine pool väga suurt kõrget mäge maa serva tagapõhjanaba taga jäämägede tagapõhjamaadega, kus päike enam ei paista ja ka lapimaalt mööda minna ja nii edasi. Meeste juttudes on neid kohatud peale Türgima ka lõunamere saartel või paigas, mis taga türgi maa nii kaugel peab olema. Kui siit Eestimaad türgi maale nii on, siis Rõuges arvatud. Üksikjuhtudel on koera, Koonlasi arvatud erilisi loomaliigina elavat maa sees koobastes muuhulgas ka Eestis. Täpsemalt saab teada, kui on konkreetsest paigast tuvi rahvast. Näiteks koera kroonlased, rahvaselts Musta mere ääres mu poeg teenist loonud töökomandos käis türgimaal ja Rumeenias ta näinud seal koera kroondasi. Seal Harju-Jaanis 1929 setu teisend järgi polka Tarja Homparsilt nutsu, siis pinimena rahvas. Nimetatud ja Türgi maos või kaukaasia jaos kõige sagedamini teatakse koera koondasilavat kaukaasia või kapp gaasi, nagu rahvas ütleb mägede taga aga ka Türgimaal heaks näiteks selletaoliste pärimuste edasikandmisest ajateenijate poolt on niisugune tekst mõnuga seltsis üks piletimees. See on siis soldet, rääkis, et need ühe silmaga inimesi pidi Kaukaasias koha olema üks silm keskpaiga nägu, tema näinud ühte meest, need olid koera pid. Krakowi kubermangu mees oli, ütles vene keele koera konup. See pidi Kaukaasias edasi minema, kus nad päriselt elavad. Need pidid kõik ühe silmaga olema. Inimese moodi pidid olema, üks rahvas pidi sedasi olema. See on 1929 kullamaalt üles kirjutatud. Väga palju neid jutte on yles kirjutanud Rudolf Põldmäe oma rahvaluule kogumise hetkedel. Paljudes juttudes räägitakse, et kui need koera Koonlased sealt maailmaäärelt tulemas saavad, ootad inimesi, häving ja käes on viimne päev. Neid tuleb pidevalt tõrjuda kuskil mägedes või mägede taga, need on ja sageli on öeldud, et Vene väed peavad nendel ööd-päevad vastas olema või kõikide riikide sõjamehed kordamööda. Kuivõrd jutt on teistest rahvastest, siis nimetatud on neid pask, Cyrizza kirgesse totaarid, kalmukad, isegi Hunhuusad. Kui veel asukoha määrangude arvesse võtta lapimaale lõuna, meredele veega, Austraaliasse, siis võiks üldistada, et koera koondastiks on peetud üldse inimrass, kes erinevalt heledaverelistest Europiitsitest rassidest. Kindlasti iseloomustamisel tõstetakse esile nende väga hea täitmiste kuulmist, leiavad inimese kümneneste tagant liiguvad nad kas kahel jalal või neljakäpukil väga kiiresti. Aga ega nende muistendid kõige olulisem lähtepunkt ei tarvitse olla nende olendite marotööri kalduvus vaid nende eriline agressiivsus inimeste mõnikord ka just ristitud või valgete inimeste suhtes. Ja siis hakkab tegevustik hargnema. Üks niisugune liin oleksid koera Koonlasid, üritaksin nende oma maa piiri peal. Siin on tüüpiline kaugust rõhutav asukoha määrang maastikuliseks piiriksündas kõrged mäed, sügav org või auk, mingil läbipääsmatud taimestik, pilliroog, lõikhein, Me kibuvits. Isegi eestipärane kadakas ja vastasseis on enamasti nimetatud Vene vägesid või siis soldatid ja kõige olulisem tõrjumis vaheldunud palgid. Teinekord kivid, need siis neid loobitakse ülevalt alla ja koerakonnasid, nagu oleksid all orus loobitud ka liiva või keeva vett neile peale. Ja siis on üks abinõu tulistamine suurtükkidest püssidest. Aga kui tegevuspaigaks on mingi maa, kuhu satutakse meresõidul, võib järgneda Rahvusvaheline poliseenuse süzee, et inimest varda otsas praadida tahtva koera, Kunnase ainus silm torgatakse välja, tema oleks siis kükloop ühe silmaga. Inimesed satuvad tema juurde, ta tahab neid siis ära süüa ja nende kavalus aitab. Tähelepanu keskmes on selle rühma puhul kaugete asukate. Verejanu oli siis ja nende tagasitõrjumise viis mäetagused ehk Kristmate Türgid. Kuidas neid kuskil pool nimetati, ei olnud ka mitte ilmasõjariistadeta. Meil olid suured pikad piigid käes, kellega nad soldetisi katsusid ülevalt Teniste kätte tõmmata. Mõnikord olid saanud mõne kätte eneste juurde, kus nad nad olid ära söönud. Üks vanaeit teadis jutustada, et vana vene Jaak oli ka muiste aegu nende vahiks olnud, kus üks ristmata Türkuli talle suuritaakli kõhu sisse visanud. Nõnda teda tahtnud omale roaks alla tõmmata. Õnneks läinud taakel katki. Nõnda pääsenud jaakeluga katki läinud tüki pole jaak enam kuhugile saanud ära lahutada, see jäänud, kuni surmatunnini ta kõhuotsa külge kinni. Keegi tahtis seda juttu vaheks ajada, siis tõendas vana iteta, ise olla jaagu käest seda kuulnud, ütles siis nägin kaasele taakli, kui jaak meil ükskord saunas vihkles. See on Valjalas 1896 jutt saadetu teisinile. Koonegi kasutatakse sõdimise labilistina siin koera Koonlasteks tavaliselt türklased ei ole, vaid tavaliselt mingi väiksem künockefaali tähendab koerapealisi tunnustega selts, rahvast või loomi. Siin ei ole väga palju arendust, pearõhkkond erakonnast eeliste omaduste ärakasutamine sõjaolukorras kaasa arvatud siis pakku põgenenud ülesotsimine. Jutt kui ma väike poisike olin, siis räägiti palju koera Boonlastes taga, olen unustanud. Nii palju on meeles, et nad inimesi söönud koera pead, karvased näod, kehad on inimese moodi olnud, need on venelased kaugelt mägede tagant toonud, kus riided ei peeta soojalt maalt ja kõiku nemad keetmate toorelt söönud. Venelased, kes türklastega sõda pidanud, siiani kaugelt mägede tagant toonud, ahelate otsas raudpuuride sees eneste kaasas vedanud ja siis türklaste kallale saatnud. Neid õpetatud nii kui jahikoeri ja sisenevad, igaühe kallale läinud, kus aga juhatatud ja murdnud kõik Mahamisete juhtunud türklased on neid katnud, kui tuld. See on 1895 Haljalas teisinile saadetud sõnas liin, koera Koonlased püüavad inimesi siin juba sagedasti ka sõjareeglitena. Selles rühmas ongi koera kooniane teinekord sõjaröövli tähenduses. Ja kosmoses on fantastilisi jooni vähem. Ja rohkem kui teistes rühmades on kõige olulisem teema nende ülekavaldamine ja allajäämine inimestele. Siin on Põlvast kirjutatud Paul Ariste poolt, nüüd juba manalamees, selles kirjutasin 1926. Enno Kihelkonnal Ahja jõe veerinud on koht, kus vanast tapetu peninuki sinna peenuki Elva Nooja, Rõngu puud, Perand sõda, hulkunud, varieerin oma inimesi, Kärsemeid kolu, kuulus Sepp Mikk tegi 70 mõõka taas kokku 70 tubli noort meest, mehessaisneva parvereerinud. Võsan mõnel ollu varee aisa käen peninuki tuuluva mätta alla. Noori Elaid ja tüdruk, iTunu üten revideerinud garanova mehe kallale, tapnud maha, päris puhtast hapnu Küldicyland vabadusse, kraam kätte. Palju on siin ühist muistenditega sissilisti, pardi ajajatest, näiteks koera Koonlane tuleb sauna või rehe alla ahjupaistel ennast soojendama. Ja siis saadakse seal maha lüüa. Ja niisugune, et tema eest põgenetakse toominga põõsasse või vee alla või puusse. Siin võib veel lisaks tulla rumala kuradi juttudest näiteks see, et koera Koonlased püüavad samuti vett ära juua kui näevad, et tema eest põgeneja vari on vees. Siin on helmes 1895 imestunud sõja aegu peninukid need olnud pool koera ja pool inimest. Need peninukid ei saanud Camiti ilusast rääkida, vaid rääkinud ikka poolikuid sõnu. Rajal pruugitud neid ära peidetud inimeste ülesotsimiseks, sest nad olnud väga kanged ja osavad ka inimese haisu tundma ja tunginud kuhugi, ole ehkama allagi inimestele järele. Ükskord põgenenud ajal kaks last majast välja paksu metsa sisse läinud jõe äärde suure puu otsa peninukid, aga tundnud kohe järgi ja tundnud haisu ja läinud tagasi järgi seni, kuni jõgi vastu tulnud, teine teeninud küttinud tagasi. Ei, siin oled teine korstnad, inni kais kinni. Hais muidugi tahtnud inimesi ais ütelda, aga ei mõistnud välja rääkida. Ei hakanud nad teineteise soovil edasi otsima, tulnud kuni jõeni. Laste varjaga paistnud puu otsast vette. Peninukkide arvanud lapsed jões olevat hakanud vett lakkuma, et lapsi kätte saada, isi rääkinud, ikka kaunis tihti akume lakkuma. Me saame lapse taga olnud puu otsas õige vagusi ja liigutanud kõrvagi peninukid lakkunud ikka edasi, viimaks saanud nad nõnda vett täis, et ühe korraga mõlemad Pärtsetades lõhki läinud. Võrreldes röövlitega ei tunne koera Koonlased kuigivõrd huvi varanduse vastu vaid ikka inimeste vastu. Sealjuures pole tegemist niivõrd tapjate kui just inimsööjatega. Ja siin on loogiline jätk, mis võib siia liituda muinasjutt inimeste nuumamisest söögiks. Me teame seda sihukese kreetikese loo nime all. Siirdun Pärnu-Jaagupist ei sinine saadetud korra varastanud koera Koonlased Saaremaalt naise ära, kelle nimi Tiiu olnud Tiiu omasse majas vangi, kus nad teda heaste sööd. Tema olnud ühes väga kitsas toas luku taga, kus temale läbi väikese augu toitu antud, dioodunud omale surma, aga ühel päeval, kuid koera konnaselt jälle väljas inimesi varastamas olnud. Siis kütnud vanamoor ahju väga palavaks, Tiiuta ära praadida. Ta näinud, teinud uksi lahti ja käskinud Tiiult välja tulla. Niipea kui Tiiu välja astunud, läinud maja põlema, sest et vanamoor ahju palju oli kütnud. Vanamoor, jooksnud tuttu maja juurde tagasi, unustanud Tiiu koguni ära. Tiiu näinud, et tema üksi olnud, sellepärast jooksnud ta ruttu põgenema. Esiti jooksnud tema edasi. Aga pärast tunud temal meelde, et ehk koera koondasid temale võiksivad järele tulla. Ja sellepärast püüdnud oma jälgi ära eksitada hakanud tagasi pidi käima. Ta ei ole veel kuigi kaugele jõudnud, kui juba tagaajajad järel olnud ta peitnud ennast paksu kobrulehtede alla, ära Nad ootama, mis saab tagaajajaid olnud, kas nemad jäänud sinna kotta seisma, kust Tiiu tagaspidi käima hakanud, üks ütelnud teisile, siin on kaks inimest seisnud ja teineteisele poole läinud, lähme teineteisele poole järele, üks tulnud sinna, kus Tiiu peidus olnud, jäänud sinna seisma nuusutanud, ütelnud oleks ja ei oleks, oleksin nii, hais aga on rohuhais pööranud ümber läinud tagasi. Tiiu tõusnud ülesse hakanud ruttu edasi põgenema, Cartisid tagaajajad uuesti järele, tulevad ta jõudnud hulga maad edasi ja tagasi näed olnud jälle näha. Üks väikene allikas olnud seal, mille sees oli madal vesi olnud. Tiiu oli astunud sinna sisse läinud allikat mööda natuke maad edasi, kuni toominga põõseni sinna põõsasse peitnud, ennast uuesti ära. Tagaajajad tulnud Ojaati nuusib, Nad ei hakanud teineteisele poole oja kallast mööda minema. Üks jõudnud sinna toominga põõsa kohta, kus Tiiu peidus olnud jäänud seisma nuusutanud, ütelnud oleks ja ei oleks, oleksin nii hais, aga antomi hais ning läinud edasi. Niipea kui ta tiir silmade eest kadunud olnud tulnudki oma peidukohast välja jooksnud edasi ei pääsenud koju tagasi kodus, et rahvas mõelnud Tiiu vaimu olevat, sest nad olid arvanud, et Tiiun ammu surnud rahvajutu järel elanud koera koonesid Virtsu ja Varbla metsades, kus enne väga paksud metsad olnud ja kust nad siis vahel väljas käinud inimesi püüdmas. Ja siis veel niisugune jutt 1896 kaadrinast. Kord rääkis mulle üks vana, et järgmise jutu koera koonukesest enne katkuaegade järele on käinud ka koera koonukesid inimesi loomi söömas. Katk on käinud üksi inimesi külades tapmas, aga koera koonukeseid otsinud ka need inimesed üles, kes metsa peitu jooksnud. Seda rääkis minu vanaisa, vanaema ema, ema kui tema veel seal oli olnud, siis jäänud palju rahvast katku kätte ja Palmse ja Sagadi raja peal elavatest jäänud üksi tema järele. Veel on 13 sealtkandi inimest katkust järele jäänud, aga tema ei ole teadnud, kas nad koera koonukiste käest pääsesid või ei. Need on olnud laavikke vana suur madis, kes vanapoiss olnud. Mu selja Juhan ja veel üks naisterahvas. Minu ema olnud sellel ajal liigede maal tüdrukuks, inimesed on igal pool ära surnud ja temal ei ole olnud kedagi seltsi tena tulnud siis kodunt ära tahtnud lavikile vaatama minna, kus inimesed kõige viimaks surid. Ja kui ta mäekõrtsi mäest alla oli tulnud osalenute tagasi ja näinud, et koera Koonlane temani jälgi mööda järele tulnud. Koerakollane ei olegi teda silmanud, vaid muuskinud nina maas haisu. Temal tulnud hirm peale ja ta pannud lehkides jooksu. Ta jooksnud niikaua, kuni laavikkele. Seal ei ole enam ühtegi inimest järele olnud, vaid surnukehadega olnud maas. Ma võtnud riided seljast ära ja läinud koerakonna seest Laarike järve. Kui koera konnane tema järele järve kaldale tulnud siis laskmata ennast sügavas kohas seljakile vee alla jätnud, üksi nina ja silmad veest välja küll kuri oli vahtinud järve kaldal muuskinud riideid tõmmanud haisu, aga järve järel ei ole tulnud seal minu ema nähtud ilusasti. Mismoodi koera kuulnukine olnud koera koonukene kõndinud kahe jala peal, kui inimene aga pikk, justkui lehma saba jooksnud järele. Käed on olnud kui inimese käed aga pikemad. Mõned on olnud pikad ja küüned justkui koera, aga teravad. Ja on olnud koguni koera pea moodi nina olnud pikk ja hästi pikad ninakarvad. Üks ilmunud kesknina kohal. Aga see on olnud suur ja põlenud kui kassi öösel. Kõrvad olnud, suured, jaga väiksed sarved olnud kõrvade taga kui suu lahti teinud, siis paistnud sealt pikad hambad ja mitmevaksa pikkune keel välja. Keel on rippunud tal alati suunurgast välja, koera koonukine olnud üleüldse karvane ja tõmmud karva. Kui ta viimaks ära läinud, siis tulnud minu ema veest välja ja mõõtnud tema jälgi. Neid olnud nii suured kui minu ema väljasirutatud sõrmedega pist. Sammud olnud peaaegu silla pikkused lavicket läinud koera kooneni Võsu poole ja söönud seal veel viimased inimesed ja loomad ära. Pered või talud, mis siin tähendatud on, on kõik praegu järele, on Kadrina ja Haljala kihelkonna piiri peal. Nii on siis 1896 jutt kirja pandud Jakob Hurdale saadetud. Jääb veel üle paluda, et kui mõni koera Koonlase jutt ikkagi veel tänapäeval juhtub ette sattuma või on kellelgi teada niisugune missile raamatust, et vaid ikka rahvasuust pärit, siis oleks meeldiv küll, kui need kirja paneti omalt poolt Tartu Kirjandusmuuseumi Vanemuise tänav 42 rahvaluule arhiivile läkitate. Aga küsimusele, kas need meie koera Koonlased peninukid olid loomad või inimesed või üleloomulikud olendid, ei saagi nii vastata, et nad olid just need või teised. Õigupoolest on need päris iseseisev omaette rahva usundiline nähtus meie esivanemate vaimuvara omapärane koondkuju, kui on ärevad ajad, kui inimesi, õigemini rahvast vaevab kindluseta, see tunne on palati pind soodusüleloomulikele olenditele, seletamatutele, ilmingutele, kusjuures inimene tunneb hirmu nende meelevalda sattumise ees kuid püüab sellest üle olla või üle saada. Niisiis koera Koonlastegagi.