Kui eelmisel suvel Ülem-Suetuki külas Krasnojarski krai eestlaste juures käisime, siis juba hakkasime kohe varsti uuesti tagasi tahtma sinnasamasse külla. Ja tänu Eesti Rahvuskultuuri fondile, kes meile siis selleks sõiduks uuesti raha andis saigi teoks sisse teine sõit, mis toimus selle aasta talvel. Ja sellest ekspeditsioonist võttis osa neli inimest kõik kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnast ja tänases saates Me tahaksimegi rääkida just sellest, mida me siis sealt kirja panime, lindistasime ja mida me kuulsime. Muidugi, materjali on kohutavalt palju, aga tänases saates me räägime rohkem just Siberi eestlaste uskumustest. Siberi eestlased ütlevad hästi huvitavat niimoodi. Kes kunsti teab, see kunsti peab, kes ei tea, see ajab nii samatigi läbi. Aga enamasti muidugi peab ütlema, et kõik teadsid kõiksuguseid kunste. Ütlemine oli veel niisugune, et keda on kolm suurt reedet rinnaga imetatud, sellest saab nõid ja neid kas just nõidasid. Aga selliseid tarku ja teadjaid ja tundjaid oli seal küll hästi palju. Näiteks kas sa mäletad seda, kui me hakkasime minema külla ühelt Päeval Pavloviga poole ja kuidas üks tädi ruttu oma pangedega oma väravasse uuesti tagasi läks ja, ja mis ta siis ütles, tema ütles, et tühjade ma ei hakka enne tulema üldse kui, kui teie olete mööda läinud. Sellepärast et tühjade pangedega, kui keegi vastu tuleb, siis see on väga paha. Ja teine asi on jälle, et kui keegi läheb tee peale seisu tee peale, siis see päev ei öeldakse, et see päev ma ei korja tuba ega midagi. Et kui ta on juba oma rongi peal, siis võib juba hakata korjama nii et selliseid asju nad väga pidasid sellistest asjadest lugu. Ja muidugi, mis veel, väga tähtis, seal olid need taevakirjad. Jah, taevakirjad olid tõesti väga paljudes peredes veel tänapäeval mitte ainult et olemas, vaid, et neid ka tõesti kasutati ja pandi kaasa, ütleme, kui poeg läks sõjaväkke või või kuskile mujale kaugele teekonnale läks keegi, siis pannakse see taevakiri kaasa, neid kirjutatakse üksteise pealt ümber, kui enda oma ära antakse, siis tuleb kohe kiiresti endale uus kirjutada. Et siis see kodus ikkagi olemas oleks. Nii et teistele kirjutada peab laskma. Ühesõnaga, see on selline kiri, mida peab kohe laskma kirjutada ei tohi keelata kellelegi andmist ja sellesse sellesse tõesti väga usutakse, sellepärast et isegi täiesti noored mehed pidasid seda endaga kaasas alati. Sest üks nendest tuli raske autoõnnetuse üle elanud, nii et auto oli täiesti sodiks, aga aga mees täiesti terve, nii et juba see siis kinnitas seda usku veelgi. Ja mõnedes nendest taevakirjadest, mida meil õnnestus ka näha ja ümber kirjutada, siis nad natukene varieeruvad ka seal on igasugused õnnelikud ja õnnetud päevad ja siis mitmesugused sõnad ja näiteks ka mõnes taevakirjas oli, oli eraldi teekäija palve mis oli siis kohe niiviisi teelemineku puhuks, et hästi läheks. Ka minule üks tädikene ütles, et alati, kui, kui lähed välja, siis palu isa pojuke püharistike, armas Jeesukene, ole minuga ja minu lastega ja teega rist ja siis lähete. Korda Mul jäi selline tunne, et siiski see, need Siberi eestlased, vähemasti seal Ülem-Suetuki külas on on keskmiselt igas mõttes rohkem usklikud, kui ütleme, üks ühes keskmises või, või praeguses tavalises Eesti külas ja see usklikus on selles mõttes tervik, et nad usuvad pühakirja. Nad on ka kristlikus mõttes küllalt sügavalt usklikud. Samas kuulub sinna juurde ka kõik Se sõnadega ravimine ja öeldakse, et see kõik on jumala sõna, see moodustab ühtse terviku, et need asjad kuidagi ei vastandu teineteisele, et nüüd, et üks on mingi sõnadega ravimine ja teine on siis pühakiri vaid et see kõik on, on üks, seesama usk. Sõnadega ravimise koha pealt veel oli huvitav see, et nemad väga neid sõnu ei peljanud teisele rääkida, et teine keegi kuuleks, sellest ei olnudki nagu midagi, sest ainult mõnikord mõni inimene kartis küll endast vanemale neid sõnu edasi anda. Ta ütles, et te olete minust noorem. Ma võin õpetada teile küll. Aga mõne vanema inimese juuresolekul ei tahetud jälle neid sõnu rääkida. Aga vastupidine tädi Johanna vaidles kõigile vastu, et ei need sõnad kõik, need roosisõnad ja Nikastus, sõnad ja ussisõnad ja need kõik need sõnad on jumala sõnad. Ja neid võib kõigile edasi anda ja kui keegi kuuleb, sellest ei ole mitte midagi. Nii et selles mõttes kaks eriarvamust. Ainukene tõrge, mis minul tekkis, oli, kui ma küsisin mõnel pool selliseid sõnu, mida, mida ka Eestis on kogutud, et noh näiteks, et kui keegi tahab ennast meeldima saada mõnele poisile või, või et kui keegi tahab kellegi teise meest ennast vaatama panna, siis selle peale öeldi, et ei, et, et oi jah, me oleme kuulnud küll, et tõesti midagi sellist on, aga sellega seda ei või ju rääkida, et see on patt ja see on halb, et kurja ei tohi teha, et jumala sõna, et ravimine, see on ikka jumalasõna, aga sõnu kasutada mingiks selliseks kurjaks ja minul ei õnnestunudki ühtegi korda saada mingeid selliseid sõnu, sest nad seda pidasid halvaks ja nad ei tahtnud neid öelda, kuigi vähemasti ühes kohas ei tunne, et, et oli kuuldud siiski sellist asja. Mina niisuguseid sõnu ei kuulnud, aga sellist asja küll, et näiteks kui surnuaias oled, võtad surnumulda selle, kui matuse oled ja paned siis sellel noorpaarile, keda tahad riidu ajada, siis voodisse, sinna linade vahele, siis nad lähevad küll riidu. Vaat niisugust arvamust oli küll, aga surma, kullake, jälle saadi teha hoopis ka muud, et näiteks kui üks inimene ütleme, keegi sulle ära sureb ja sa väga teda taga igatsed ja nutad seal siis keegi sugulastest või tuttavatest võtab seda surnumulda ja pistad sulle saladus krae vahele siis jälle see võtab sellise lihtsalt nutmise ära. Et sa sul ei tule täna nii hirmsasti meelde sõi, nutad teda nii palju taga, nii et niisuguseid asju ikkagi oli. Aga mis nendesse nõidusesse puutub, siis teati ka, seda. Saab ennast nägematuks teha, aga selle kohta ütles kah tädi Roosi, et see on nüüd küll back, et seda ei tohi rääkidagi, see pidi olema pat. Aga ikkagi kevadised seda musta kassi, siis tuli keeta pajas nii palju, et luud lahti lähevad ja siis seda, et kondid lähevad liha küljest ära ja siis tõmbad seda läbi suu nii kaua ja vaatad peeglisse ise. Ja kui enam siis oma nägu ei näe, siis selle kondiga lähed ja võtad mis tahes, keegi ei näe, nii, et ühesõnaga muutud nägematuks üldse. Aga, aga seda ütlesid jah, et see on patt ja seda tegelikult teha ei või. Mida kõike tundsid, oli, oli üks universaalne ravim kõiksuguste asjade vastu, oli ju see paha silmavesi. See oli nii, et seda võis loomadele panna, kui midagi viga oli inimlapsele ka, üldse loomadega oli hirmus palju uskumusi. Tegelikult, sest need Siberi eestlased on kõik ju kõvad loomapidajad, kõigil ikkagi jooksevad isegi talvel õues niimoodi lumehanges ja kanad munevad ka kesktalvel, kuigi muna läheb pesa peal lõhki, aga, aga kanad munevad ja lehmad käivad käris külma kaevuvett joomas. Ja nii et need loomad on Kasisele Siberi karmi talvega kõik kohanenud. Aga kas sulle jäi mõni asi ka meelde, mis oli huvitav selle loomade puhul? Väga palju ikka räägiti niisugust loomaõnne äravõtmisest. Nojah, üsna üldine oli nii nagu mis on ka veel Eestis praegu, mille kohta ikka saab ka eesti küladest teateid üsna üldine, oli see kurja silmaga või, või paha silmaga ära vaatamine, siis oli näiteks ka ussikohta niisugune arvamus, et kui kui uss tuli ja juurde või tuli maja maja alt välja, siis või kui näiteks tuli lauda alt välja, et siis see tähendas loomaõnnetust. Ja väga palju, ütleme siis oli ka selle kohta, et näiteks ära lase teisel oma käega looma võtta, et võtad, loome õnne ära või või kana ei tohi teistele anda, lihtsalt kana ei tohi ära anda, et et siis läheb sul kana on minema või või kui piima lüpsavad ja annad kellelegi piima, siis viskas kolm korda näpuotsaga soola sisse, kasvõi terakene ja ja kui lehm tuleb lüpsma, siis sellel päeval ära kellelegi midagi anna ja üldse noh, kõik need loomade ka seoses olevad asjad olidki niimoodi, et üks kahest, kas siis sa pidid ikka vaatame, sinu looma on ära ei läheks või teistpidi essa siis kuidagi seda oma loomaõnne siis saaks kindlustada näiteks ka sellega, et kui noh, loomi koju tood, et pane rätik värava juurde maha, et siis läheb üle, et et siis loome Igasta sinna vanasse kohta tagasi, aga seda paha silmavett ja seda tehti loomadele ka ja sellega tavaliselt ikka ikka pesti siis looma pea ja, ja tavaliselt ka see tagumine pool ära ja mõnikord visati üle loomaga ja muidugi lapsega oli täpselt samuti, kui see lapsele midagi teha, siis ikkagi lapsele midagi oli karta, siis laps kah pidi selle paha silmaveega siis Pehkisi laps üle. Siis Bruiske läbisele peeru peenelt ära seda suurt, et nii purustada, peale lapse ehmatab nõnna peenelt ja kolm korda enne ütle Isamaa isa poja ja püha vaimu nimel. Ja Purtse talle siis seda kolm korda. Ja kui seekord veel ei aitad, teine päev veel, minul aitas korraga nii ilusti, nagu tegin, nii õhta. Poolatar, vaata, ma käisin seal Nopasse julal ära, see oli nagu arsti moodi inimene ja hakkan last vaatama, lapsel kõik puna ära kadunud, ilusti, laps on oma jõuga jälle allkirja ja kadus ära ja jäin rahulikuks ja tähendaks. Avad. Kuna kõik, mis ma ütlen mina, aga mis sa seal tegid seal linnu Bidzinson ära ja pesin lendid saunas kogu perekonnaga. Aga kellega saatius ohvrisidki, matsin puu, niukene nurgas seisis meil üks keps alati sellega sai sorida roobi ei olnud. Et sellega, aga kui sa ta ta kustutas, ta lõi saunas põlema, lasin, torkasin sud kätla. Üldse neid lapse ravimisel igavesti palju ja huvitavaid lapsel oli selline haigus võis olla nagu kirm. Et tal on kurgulaes sellised väiksed väiksed rakud, mis hästi ei paistagi. Ja siis need rakud pidisel kurgulaes katki tegema. Kui ei tee, siis laps sureb lihtsalt ära. Ja muidugi missuguseid lugusid oli seal hirmus, palju olid need lapse vahetamis jutud. Jah, see tundus olevat tõesti väga levinud, nii et ikka peaaegu igal pool teati, et kas siis oli keegi lähikondsetest või oli päris ise endal juhtunud, et et vanakuri või kuidas keegi ütles siis kurat või oli lapse ära vahetanud, kui oli enne lapse ristimist, need jutud on ka Eestimaal eesti külades levinud, aga seal tundus olevat mitte Eestis, nad ei ole siiski nii üldised, et seal tundus olevat niisugune väga, väga üldine ja väga paljud teadsid neid ja oli väga palju variante, neist juttudest erinevaid, tähendab, et kas siis kurat võttis lapse ära ja pani puuhalu asemele või haavapaku veel. Või siis kurat, võttis lapse ära, ema tuli koju, vaatas, et oli suurt, et juba hammastega laps, kui enne oli imik ja nii edasi. Pakkisin mehele ja kingis Xi üheta kuulderadile. Singid läksid jämedge, mis nyyd? Ka ära, et esimesed lapsed on nüüd hea küll. Laps hakkas karjuma. Sängi all. Karjub kõvasti, ma ei tea, kas ta oli siis. Seda kardeti, hirmsasti, võidakse ära vahetada ja muidugi selle vastu olid ka mõned abinõud, ruttu tuli laps ära ristida ja või siis, kui ei saanud millegipärast veel kohe ristida, siis tuli panna mingi püha raamat sinna juurde. Aga Neid vahetamise jutt oli tõesti palju ja muidugi mitmesuguseid, selliseid vaimude jutt oli ka palju. Tädi Johanna rääkis selle loo, kuidas tema ema olid, kas oli ema või kelle need vaimud magamast ära ajasid. Et seal oli see vaimude tee lausa, mis on, mis on niisugune ka huvitav, et Eesti materjali hulgas on tulnud ette ka sageli metsavaimude tee taga. Sellist asja minul ei õnnestunud siberis üldse metsavaimudest. Ja, ja haldjate teest metsas, mis ära eksitab, ei õnnestunud minul teateid saada, mina ei tea, kas teistel õnnestus tekste jutte küll palju olnud, mõned siiski eksimise jutud olid küll, aga see ei olnud nii, nagu Eestis on olnud see sageli seotud, et metsavaimude või haldjate tee oli ja sellepärast eksiti ära vaid vaid siis lihtsalt millegi muu pärast eksimise imelikke eksimisi oma oma küla või oma talu lähedal, nii et ei tunne enam kohta ära. Aga seda metsavaimu seletust sinna juurde ei olnud. Aga muidu igasuguste surnute ja kummituste ja kodukäijate jutte oli küll ohtrasti saadio surnuid ja kutsuda isegi. Jah, ja oli isegi üks kindel inimene, kelle kohta rääkisid päris mitu jutte tema oskas ja sellest võiks siis nüüd ka kuulata näiteks ühe jutu Aleksander Linderilt, kes rääkis sellest peldusest. Tantsima noormees lubas, siis läksime sinna tantsima nupu, kellel suure toanuia tuba täis inimesi. Kes tahes, kees miski ühe korraga hakanud luuleks Päldunuli old liigilmi liignimi oli peldunuld. Mina ei näinud Veldunud, aga räägid siis see oli, las need surnud kõik. Au tast olid tulnud ka üksteise järel üksteise järel, kui surra, haisu olnud tuba täis koll. Täielikult surnud. Keegi olid niuksed veel, kes olid elus inimesed? Need vägi oli süüdi, olid elusad. Sul ei näe, ja need olid ka siin on, see oli, oli olnud küll kohe päris tõsine oli. Peldule. Jah, muidu räägiti veel seda, et oli kohe olemas, selline raamat nimetati Arakul, millega sai siis neid surnuid välja kutsuda. Muidugi neid imeraamatuid üldse on, see teine raamat on jälle just rääkija väitis, et see paraku ei ole seesama, et teine raamat on veel seitsme Moosese raamat. Millega siis kah kõiksuguseid asju teha saab. Aga mina ei tea neid seitsme Moosese raamatujutte mina eriti palju ei saanud. Jah, mainiti ja siis veel ka must piibel ja Punamäe piibel. Nii et ja päris selge see ei olnud, et kuidas need nüüd täpselt siis on, et missugune neist, missugune on aga igatahes, et mingisugune selline raamat kindlasti pidi olema. Ja siis mida veel vahele võib öelda, siinse peldone võib-olla selline kummaline nimi ja muud ka, kui neid linte kuulata, siis tuleb ette sellist huvitavat sõnavara. Ühelt poolt muidugi vene laenud ja venepärasused, aga teiselt poolt Soome sõnad. Ja see on tingitud sellest, see küla on algselt olnud tegelikult Soome ja Eesti küla alguses oli isegi soomlasi rohkem ja seetõttu nüüd on see tekkinud selline uus ja huvitav keel, mis on segu õieti soome ja vene ja eesti keele segu ja lähemalt on seda asja uurinud Lembit Vaba, Jüri Viikberg, kes on sellest ka Keeles ja Kirjanduses kirjutanud, nii et keda see lähemalt huvitab, siis, siis seda saab sealt lugeda ja seal on ka ka juttu lähemalt sellest küla asustusloost. Aga just keelest, põhiliselt sellest segunemisest. Ikka nende sõnavara on väga ilmekas küll. Selline huvitav ja neid juttudest neil puudus ei tule, neid jutte on kohe igasuguseid. Siin on jälle mitmeid neid vaimujuttusid, kuidas surnud ema igatsed oma last taga ja siis, kuidas ta sellest märku annab. Mamali juba surnd, mitu aega ja kui ma mäletan üle aastale, mis ta oli ja ma tulen tagatoast välja ja vot nõnda meie isad palud, ei oska lugeda, ütlen kohe ära ja vana inimene palun ja surnati matusele ja ristimisele liikluses olen käinud, ei oska. Tulen tagatoast välja ja sa jääd, sain ukse finishi peale, jäin kinnistu peale, on asi seisma ja enam ei saa, ei, edasi-tagasi mitte miski ei saa ja räägin, tulen, külavaline Domingo, räägin Joannale on alad, et vaata, niukene nälimulalijate, see, et ja, ja ei osanud mingi miski ja annete tõtt, aga sa pead minema käima surnu aeglaselt sul on, et mamma igatseb või mis, kes on ametis ja, ja ei, Osamiiti mingi viski jagu, läksin surnuaed ja ükskõik, ma saan nii palju, ütlesin, et meie isa, kes sa oled taevas ja seda ütlesin siin koduga siin künnisel. Ja nagu seda ütlesin, justkui oleks nagu ketist lahti lastud, hakkasin illust jäätuma ja nagu sealt tulin, ära ukse pealt tulin ära, panin kohe riide, läksin, käisin surnud ja rohkem peale selle pole mingi miski. Seda mainetust palun ta muidu näe, kohe see mul oli luuletust või see rohkem pole eluaeg mingi peale mamma, seda see oli. Ja muidugi üsna hulka organid ussilugusid, et missugused küll räägiti ussikuningast. Siis on lood ussi välja kutsumisest, jõusti, kinnipanemisest. Kolleegaks meetri pikkune, ta on niukene. Talul kroon, vea niukene. Kollane niukene. Tore, ilus kroon. Härra helistab. Nuustile ülem, kui tema vilistab, siis kõikusid pead kuuluma. Mina olen näinud, ma olin nõrkuse ja tulime. Poisike, läksime isaga metsa, istun teise ääredel vangla demodeisi, ääredel. Turgu. Uss hüppas. Õlu ei olnud kaugel, üks. Russi lugude repertuaar oli tõesti ka minu arvates rikkalik ja seal oli siis nii neid ussikuningad ja krooniga, usse kui ka igasuguseid muid. Ja see seostus jälle ka ühe ühe inimesega. Vana Betlem, nagu nad ütlesid ja kellest rääkisid päris mitu inimest. Oli siis see oskaja, kes oskas ussi välja kutsuda ja kes oskas teda seisma panna. Ja näiteks Miinacenzapilt olen ma üles kirjutanud ühe niisuguse jutu toet. Vana Betlem, kui nägi ussi, läks rohu sisse, sättis need kepid sinna ja kutsus ussi väljauss tuli ja pani pea ilusti sinna, seal olid siis miski sõnad. Ja neid Petleme jutte on õige mitmelt kohe, nii et ta on niisugune tuntud inimene seal külas veel tänapäeval elavalt mäletatakse. Korraga tuleb buss. Kolm korda vehkis ja tõi endale niimoodi rõngasse ja pea, kes kohte. Kes Goed, et vot nüüd homme tulen ja lasen ta lahti, ta ei lähe kuskile. Ärge unustage uss õue peale. Ta võib nüüd nõelata. Hommikul läksime lugu, mina olin kutsutud, ei olda ka loojusimisel järve kaldas, ujusime seal poisiks. Vaat siis tema tuli hommiku sinna, rahvas kõik seal, no näevad ikka rõngas seal. Küll läksid lahti laskma. Siis me ka jooksime, rutasin aiadel vaatama. Rääkinud sugugi või jõudis lõienda rõngast lahti ja seda, kus ta tuli, sinna läks. Jah, aga praegu räägitakse sellest visteri Antanist ka küla peal, et tema oskab kausti välja kutsude ja temal on ka uusi sõnu ja üldse kõiksugused muud sõnad ka. Jah, ainult, et Anton ise ütleb, et temal ei ole ussisõnu, et tema on osanud ainult ussiga trikke küll teha, aga et sõnu tal ei ole. Seda sai tema käest ka küsitud. Ja siis on üks huvitav niisugune jutt, millele ma otsisin vastet kirjandusmuuseumi kartoteekides Eesti materjali hulgast ja ma ei leidnud, aga seal ma kuulsin mitmelt inimeselt seda uskumust, et kui uss järve sujub ja kui teda siis tappa juba, siis tähendab, et keegi kindlasti upub sinna veekogusse ja seda ma kuulsin õige mitmelt inimeselt. Ja see näis olevat niisugune kindel veendumus. Läks vete tiigi järves näed ussi, keegi ussi puutuda ei tohi, mingu kaldale, tuiksoon kohe meie külakoera kaldale ja ja teda pole kaldal tava järada paga. Noviedei v siis kohe juhtunud viimane uppuja, kui meil oli see mitte nüüd poiskistena kevade vilja, kindral lindre Aleksandria, tantsi siis maks lusti oli kõhu ujule üle inva Pihel. Aga siis oli veel ees ja siis. Paari päeva pärast pikalt lukus 14 aastane. Siis me kogume ja tihtipeale niisuguseid usundilise jutte just nii, et inimene teab, mäletab juttu täiesti, aga ütleb, et ega see tegelikult ikka nii ei võinud olla. Aga seal on just see põhiline tõesti, enamasti kõik usuvad selle sisse ise, mida nad räägivad, mida nad teevad. Ja muidugi see nende usund on üldse säilinud minu meelest vanapärasem Zemana kui meil siin praegu Eestimaal ja veel. Näiteks sellest võiks tuua ka seda, et et ka nooremad inimesed väga palju ei jõudnud küll nooremaid küsitleda, aga näiteks Nikolai Kenzab, kes on sündinud 1953. aastal ja kelle maaema põhiliselt küsitlesin, aga, aga oli niisugune tore juhus, et see lapselaps kaasatus sinna juurde ja siis selgus, et temal on ka selline täiesti elav traditsioon 53. aastal sündinud inimesel ja ta rääkis sellest väga nii innustunult ja tõsiselt. No näiteks niisugune lugu siin majas oli seal nurka öösel kogu aeg pilli hääl seal nurkas näitas käega siis seda aknaalust nurka, kus me seal toas istusime, parasjagu kapi, tõstsime nurkast ära, et mis see on, pilli hääl. Isa arvas, et mina, miski mängin terve öö hommiku kodus ära ja tuli õele kosja. Tuli üks mees, kolm päeva näitas ette, tuli kosja. Me pakkusime istet siia talle, aga ta läks kohe sinna nurka istus siis saime aru, et see oli, näitas kolm päeva ette. Ja ta rääkis seda tõesti väga veendunult ja niiviisi selgitus, mismoodi nad pakkusid talle mujale istet, aga ta läks just sinna nurka, kus pilli hääl kostis.