Tänavu suvel on Eesti raadios räägitud juba esimesi muljeid Laiuse Palamuse ekspeditsioonist. Täna aga tahaksin rääkida põhiliselt ühest külast, see on Palupere küla. Palupera küla on tänapäeval natukene laiem mõiste kui aastaid tagasi, sest vanadel eesti kaartidel on selle küla asemel kolm küla. On Palupera küla, on ristimetsa küla ja on küüra välja küla inimesed kohapeal eraldavad neid külasid kindlasti veel tänapäevalgi. Ikka öeldakse, et tema on sealt küüra välja külast pärit või tema on ristimetsa külast pärit 70. aastate paiku, kui neid suuri külasid kokku pandi, ühesõnaga väiksed külad kaotati, siis sai siis kõigist nendest kolmest külast palubre küla. Palupere küla kuulub Laiuse kihelkonda Laiuse valda. Ja siin on tänapäevani Laiuse suurmajand. Laiuse suurmajand on suhteliselt heal järjel olnud majand. Tänapäeval ütlevad veel inimesed, et Laiuse niisuguseid vedelikkusid vastu kee võtnud, kes tööd teha ei tahtnud, ikka uuris enne järgi, keda ta võttis. Ja inimesed on olnud suhteliselt paiksed. Muidugi, see suurmajand on natukene ka palu pere külale kurje teinud sellega, et omaaegne maaparandus on mitmed endised talumajad kokku lükanud. Muidugi nad ei ole lükanud neid lihtsalt niimoodi täiesti vastu inimeste tahtmist kokku kuid ikkagi on see juhtunud. Tavaliselt tehti inimestele ettepanek keskusesse elama tulla, kes jäid juba vanemaks, jõuetu maks ja nii siis maaparanduse alla need majad läksidki. Need talud muidugi maksta inimestele välja, aga lastele ja lastelastele olid need kodukohad sel juhul kadunud. Praegu on siiski Palupere küla üsna elujõuline, sest palupere külas on üsna mitu. Talu. Taastamisel on mitu peret, kes on talud võtnud ja tahtnud ja otsustanud taluelu elama hakata. Küla elab edasi üsna jõudsalt ka selle läbi, et külas kokkutulekuid organiseeritakse. Tihedalt. Külal on oma lipp. Külal on tehtud laule oma külast ja need küla kokkutulekud on saanud traditsiooniks, kuigi näiteks saare Juhan ütleb, et küla on praegu hõredaks jäänud. See tähendab, et inimesi on märksa vähemaks jäänud. Veel räägitakse Laiuse kandi külade kohta niga Palupera küla kohta. Seda, et nende põllud on kividest üsna puhtad ja kividest puhtad, on need põllud seepärast et kui ehitati Laiuse lossi, siis keegi sellest aruojast varem üle ei saanud. Kui maakivi taskus ei olnud või kui hobusega mindi, siis pidi maakivi vankris olema. Niiet kõikidest kividest on siis maa ära puhastatud. Külade nimede kohta on ka mitmesuguseid arvamusi olnud. On öeldud, et Paluperes ennemast olnud üks perekond, kes on palunuvad kangesti ja see pere oli niisugune palu pere et siis siit nimi, palu pere. Kui räägitakse ka köha, kaist, kes elanud Paluperes ja olnud kogu oma elu jooksul rohkem upakile kui püsti ja kogu aeg palunud tema üle küll kergelt naerdi või, või Pilati teda ja küüra välja. Küla kohta on öeldud, et ise arvame, et siin on nagu mäe küür. Et sellest siis see küla väljaküla nimi. Või kui sa lähed ja sa vaatad tema onu küüra peal küüra välja küla. Mina rääkisin sellel suvel 10 inimesega, kes olid pärit Palupera külast kas Palupera külas sündinud või siis nüüd veel elanud Palupere külas. Mõned on sellest samast külast lihtsalt mõnda lähikülla, näiteks Mõisakülla või laiuse välja küllale edasi elama asunud. Aga tollel ajal, kui noori oli külas hästi palju siis peeti väga tihti Timmaneid. Ja simmanitega oli niisugune asi, et Vaike Rebane ütles, et ega ei jätkunud sellest, et nädalavahetusel laupäeval simmanit peeti, peeti ikka veel kolmapäeval ka, käidi siis koos kas mõnes suuremas talus või ka ühe suure sara all ja pillimeheks. Tollel ajal oli väga tihti saare Johan, tema mängib veel praegugi, kuigi ise kurdab, et käed enam hästi sõna ei kuula. Ja oma pillimängu kohta ütleb ta. Heast, kõik tegin, et keegi ei õpetanud. Sain vana kandle kätte, keeletein peale ja hakkasin aga pusima. Ja viiuliga ka, hakkas ise õppima ja isegi noodi õppis lõpuks ära ja oma vanemate kohta räägib ta niimoodi, et tema oli küll musikaalne, aga isa ei olnud. Ja isa tahtis küll mõnikord tantsida, kuid tantsu ajal temal olid sõnad ja nende sõnade järgi tema tantsis mitteviisi järgi nagu teised. Aga Juhan on loonud pillimees nii simmanil kui pulmas. Ja noored pidasidki neid kooskäimisi üsna tihti üsna palju. Ja ikka oli pill, mõnikord oli isegi kutsutud hiljem juba kuskilt mängumehed mujalt aga enamasti ikka oma küla mehed. Noored pidasid veel muidki üritusi, näiteks väga moes oli sanditamine, ikka sandid käisid ja Kunda saar räägib, et algul, kui ta noorem oli, siis ta käis ikka ise ka sandiks, aga kui suuremaks sai, siis ootas, et millal sandid tulevad ja need sandid lastika alati nii mardi kui kadrisandid lastik alati sisse, et kunagi ei olnud, et sisse ei lastud. Samuti peeti videviku siis küla poisikesed mängisid koos nende mängudeks oli üks väga tüüpiline noorte meeste mäng tollel ajal rattaviskamine, mis toimus siis kahe meeskonnaga vastamisi ja kui oli hea rattaviskaja meeskonna hulgas, siis läksid kohe selle rattaga ühest küla otsast teise ja see rattaviskamine oli siis selline puust 15 sentimeetrile se läbimõõduga ratas, mida siis veeretati. Karjapoistel olid jälle oma vigurid ja karjalastel. Ja neid karjalaste kombeid räägiti ka päris palju külas. Muidugi oli nii palupere külas kui kõikides teistest ümbruskonna küladest teati, et karja lapsele tuleb ikka vett visata, et ta hästi virk ja erk oleks, aga palupere külas oli ka inimene, kes laseb veel tänapäevani loomad niimoodi välja, et nad astuvad üle mingi terava asja. Et siis karjasejuht mingisugust õnnetust, kui karjaga lähed ja loomi tunti muidugi üsna hästi. Üldse on talurahvale omane, et ikka osatakse vaadata missugusest vasikast ta pea, lehm, missugusest hobusest ta peasõiduhobune ja missugune on peru hobune, nii et kõiki neid asju teatiga palupere külas. Ja mõnikord oskasid ka lapsed öelda, missugune muna tuleb kanale alla panna, et siis sellest aktsiust tibupoeg mitte. Tavaliselt arvati ikka, et peab alla panema niimoodi, et siis kogu sellest pesakonnast saax üks kukk ja kõik teised oleksid kanad. Karja-ga seoses. Muidugi oli mitmesuguseid kunste ja mõnikord isegi natuke nõidust, sest kardeti ju kangesti seda, et keegi võib äkki selle looma ära teha. Ja mõnikord oligi juhtunud, et kuri silm oli looma vaadanud ja üks kurja silmaga arstimine oli niisugune. Vana pada tuli lauta tuua. Vana Marie hõõrus siis õle nuustikuga kõiki neid loomi ja Pariisis sinna pajasse põlema. Sellesama õlenuustiku märja riide tõmbas ümber paja. Aga selle peale muidugi olid saanud ema käest hirmsasti pahandada, et, et kuidas te ometi julgesite lauta tule teha. Aga ikkagi see nõidus oli aidanud, sest kui see vana Marie kaardistada õlenustikud põletas, siis peale seda ei ole kunagi loomadena märjad olnud. Ja külas juhtus veel mõndagi. Seal lähedal on vene kirik ja niimoodi on olnud külas mitmesuguseid inimesi, on olnud luteri usu inimesi, on neid, kes kuulusid vene usku, aga Sadalas oli ka baptistikogudus. Ja siis selle baptistikogudusega juhtus küll ükskord niisugune asi, et üks patistlane palus end hobusega ära viia ja hobused seda vedada ei jõudnud ilma Soodla jutustab niimoodi. Ja siis on siit ütleme, varemete tagant oli ka üks vanem mees Sadala Faptistlased, baptisti kirik Sadalas ja tema naine ka patistist käinud, käsivad need lauljad ja see preester või õpetaja siia ikka rongiga, kas Tartust või Tallinna poolt. Ta ei elanud Sadalas ja siis 100 meest ka, palun vaadet kott viia ja ma ta ja sõidurahalist ka veel tarvis olnud, küsinud. Ja mees öelnud ka, et jaama viima küll, et hobu mul on olemas, aga mul on omal suur pere ja lapsed ja raha mul sulle küll anda ei ole. Ja pannud selle hobuse ree ette ja viis talveaeg juba samuti. Juba saime ikka laiusele mäe peale näha, et hobune nii jumala väsinud, et piitsutada kuidas tahes, hobune nagu räitsakas märg ja kuidagi enam edasi ei jõua. Ja mees imestab ka, pole kunagi hobune koorma ees nihukene olnud. Mis see nüüd on ja mis see nüüd on. Ja siis öelnud õpetaja ka, et ma näen, et su loom on nii väsinud, et nüüd ma olen juba poole tee peal, kui Jõgeva jaama minna. Ja siit ma võin allamäge juba ka jala minna. Mees olnud ka tänulik, et kohe hobune on väsinud, et mis nüüd on? Ei teadnudki, et haige oleks. Ja nõnda, kuidas õpetaja läks maha. Nõnda ma pöörasin hobuse ümber, hobune lõi niisama kui eest ja tagant üles. Tulin koduni kui hobune kunagi ja siis sain aru ja ei lasknud ma seda naist kunagi enam sinna patistiks minna. Nii et selle hobuse võis ka mõni mõnikord ära nõiduda. Muidugi mitmesuguseid ravijaid ja tarku inimesi on olnud peaaegu igas külas ja palupere külas oli selleks võsu miili võsu miili oli selline, kes oskas maarohtudega arstida ja kui kellelgi olid vihasooned, haiged või miskit muud tahad, siis tema oskas masseerida seda. Samuti tundis ta mitmesuguseid loomade vigasid, näiteks sellist, kui loom seest täis oli, siis jälle mindi selle võsu miili järele. Siis oli veel Savi Liisa, kes oskas Nikastus paela teha ja kelle poole pöörduti siis? Sellepärast muidugi on selliseid inimesi, kes ikka oskavad midagi ka ise teha, kui miskit viga või ennast ise aidata. Ja vanarahvas üldse arvas, et näiteks paljajalu kaste seest käimine on üks väga olete ettevõtmine ja et sellest on alati palju abi ja sellest tuleb siis inimesele tervis, nii et jalad kunagi haigeks ei jää. Ja soolatüükad olid veel sellised asjad, mida osati pea igas peres ravida. Selle soolad ikka kaotamisega sai mõnikord natuke nalja ka, sest alma Avi, kes praegu elab küll naaberkülas, aga on sealt palupere külast pärit, rääkis, et soolatüüka pidi varastama teise toast liha ja selleni lihaga siis need soolatüükaid nühkima, et siis pidid ära kaduma ja ta räägib väga värvikalt, kuidas ta ise läks ka vargale ja taldriku all oli liha ja taldrik veeres siis pealt ära. Niimoodi tegi see taldrik kolinat ja perenaine tuli siis peale, ei saanudki liha varastada ja siis muidugi tema oli ära rääkinud, et mille pärast tema seda liha varastada tahtis. Aga kui sa olid juba ära rääkinud, siis muidugi ei aidanud ka. Nii et sedapidi salaja tegema või Linda talirand teab, et tekilihaga pidi määrima täiskuu neljapäeva õhtu ja siis selle teki liha sõnniku sisse ära matma. Ja see oli siis ravikäsnad ja soolatüügaste vastu. Ja veel oli tema lõpetanud Peterburi sõjaväelased sõja ajal, kui nad olid siis seal Palupere külas olnud, et võtta kinni suur rohutirts ja hammusta sellega, lase sellel roodist tirtsu hammustada. Et siis kaovad ka need hädad ära. Külas käisid veel mitmesugused muud inimesed, käisid kaupmehed, nende hulgas olid kala, venelased, kala, venelased, üks nendest oli Senka, kestis, oli mustest täitja jalakesi skiisku inimestele käisid sibulakaupmehed, külas olid oma rätsepad, oli sepp ja väga palju lugusid, mida palupere külas räägiti, olid mustlastelt. Sest sealsamas palu pere ja Saksamaa küla vahel oli selline maa kus elasid siis mustlased või kus mustlased oma laagrist peatusid. Mustlased olid loomulikult sellel ajal see rändrahvas, kes ikka siia-sinna liikus oma vankritega, aga tihtipeale peatusid just laiusel laiust kutsutigi omal ajal mustlaste vallaks, sest Laiuse vald oli olnud selline, kes võttis siis need mustlased vastu ja just sealsamas palu pere taga metsades siis nendest mustestest paljud elasid mõnda aega. Muidugi olid seal kohe paar päris maja, kus kohe mustlase tehasid, aga paljud olid siis sedasi hobuste-vankritega ja nii-öelda rändmustlased. Ja nendest mustastelt räägiti ka mitmesuguseid lugusid. Üks lugu oli näiteks selline, et kord mustlane suri ära ja teine mustlane siis läks õpetaja juurde vajamustene maha matta. Aga õpetaja muidugi, Need matus eest tuleb maksta ka. Aga mustlane küsib siis, kui suur see maks on ja, ja ütleb õpetajale noot, teate Taimaks elusast peast ka nii palju ja nüüd tuleb siis surnust peast tema eest maksta, et mina küll ei maksa. Aga küllap see mustlane siis ikka maha maeti. Aga muidu käidi ja kardeti neid mustlasi. Sest kui mustlane tuli, siis neile ei kanti. Kui näiteks mustlane seatapmise aeg läks, siis neile lõigati keskmine seljatükk. Et nii kangesti kartsid, et muidu mustlane neiupära ja kui mustlaste keedeti supp siis oli seda liha ikka seal rohkem sees kui supp p. Aga mustlane ütles, et lastele nad liha ei andnud, et lapsed ei oska Maaruda mustlaste kohta üldse, kõik ütlevad, et et mustlased manguvad ja Maaruvad. Ja kui sa talle seda ei anna, mida ta tahab, siis tast elulooma ka ei saa. Nii et neid mustlasi ikka kardeti küll. Aga teistpidi jälle seal peredes mõnedes peredes juhtus nimelt niimoodi, et oli seal teenijaks just nimelt mustlane. Ja kui mõnes peres elas juba mustlane, niimoodi päriselt siis tavaliselt vihmustene teisi mustlasi sinna ligi ei lasknud. Muidugi oli mitmeid lugusid veel selliste asjade kohta, mis juhtus mustlaste ja seppade vahel näiteks sest mustlased kippusid ikka sepibaja ümber luusima ja sealt vahel teist midagi tasku pistma. Ja siis võis mõni sepp ka nalja teha ja näiteks raua kuumaks ajada ja välja visata. Ja siis, kui see mustlane selle kuuma raua haaras, siis muidugi põletas ennast ära. Mitmesuguseid lugusid. On räägitud veel Saksadest. Sealkandis räägitakse just palju lugusid. Praost sile manist, kes oli omal ajal Palamuse praost. Millegipärast teistest ei räägita, eriti lugusid. Ei räägita, laiuse kõpust, karju marist on vähe neid lugusid, aga just kogu aeg on need siilemani lood kõigil niimoodi väga päevakorral olnud. Muidugi kõige populaarsem kogu selle ka Palupera külas oli ikka see lugu, kuidas siilemann karjapoisile õigel ajal palka ei maksa ja kuidas karjapoiss siis ise sealt ülevalt puu otsast lõikab, et siileman, maksa karjapoisi palkera. Ja hiljemal muidugi arvab, et siis kõrgelt vanajumal ise temaga räägib ja maksab siis ruttu selle palga ära. Ja räägitakse ka mitmeid leerikoolilugusid väga traditsioonilisi naljaandeid, aga tavaliselt ikka käib see siis siilemani kohta. Näiteks ema rääkis, et leerikoolis küsiti, et kelle peale sa loodad näitanud õpetaja näpuga siis Miina peale küsinud, noh, Miina, kelle peale sa loodad. Ja Miina vastand, mina loodan metsavahi Mihkli peale, sest tema on kõige ilusam ja pikem poiss teiste seas. Ja teine väga selline isik, kellest väga palju jutte räägiti ka Palupere külas oli see hull krahv ehk saaremõisa krahv. Saaremõisatrahvist teati ja nii mõndagi ja tema kohta öeldi, et see oli niisugune mees, et tema oli kohe tükkide peal väljas. Kui hullu hullu krahvid kutsaril oli rahapuudus, kutsar kurtis, et tal on rahapuudus. Siis ütles ulg rahvet, lähme siis raha teenima. Kuda me saame kedagi? Kaks hobust ette, lähme, kui tuleb kahe hobusega keegi vastu, siis anna teed, aga kui tuleb neli hobust ees, siis annad ainult pool teed. Ja tulnudki sedamoodi, et Saksatunud vastu jaganud, karjuma, eest ära, eest ära tee vabaks. Tema ütleb, et terana pool teed. Aga saare klahvile endale oli kuu põle ja vankris. Jaa, kutsar muidugi teed ei anna ja siis see sinna taplema, mis orikas sul veel siin peal on, et ei anna teed, aga Ulgraphis hüpanud sealt välja, see oli niukene? Ei Mõet, kust aga saab kohapeal kohe kohut ja temal oli niisugune võim, et see võttis ja mõistis kohe, et nii palju maksta ja ütles kutserile, et näed, nüüd on sul palka ees ja väga populaarne lugu, mida räägiti veel hullgraafiga, oli see, kuidas talumees võid ja leiba ja paneb lihaga peale veel kõrtsis. Ja hull krahh siis tuleb ja võtab heeringa, eputab heeringale soola peale. Ja talumeest hakkab see häirima, et Notzeedeeringat ja panedel soolaga peale. Milleks see hull krahv vastab selle peale, kas mina küsisin sinult, kui sina sõid võidleiba ja panid liha ka veel peale Marshalli juurde? Nii et niisuguseid lugusid tunti väga hästi, palu peres? Kõige suurem selliste naljalugude jutustaja oligi palu pärast seesama saare Juhan, kes mängis suurt pilli, oskas mängida ja oskas hästi jutte rääkida. Ükskord oli flant plant külas, vanasti kandsid nad küla möödanik kerjamas viiuliga mängima ja kukkunud ka sinna auku hunt olnud ju veel Aus. Ja meil ei ole, siis ma hakkan mõtlema, et nad menetlevad kasvatatud tahavad muusikat saada ja mänginud seda viiulit hommikuni välja. Niikaua kui viimati ühtki ei olnudki või peal küla revad lennud mööda kuulavad, et mis seal ja seal on need, mõtlesin, et lähen vaatama korral 1008 ja selle all siis tema noorsandi välja. On ka mitmeid huvitavaid lugusid seoses kalapüügiga sest kalamehel on tavaliselt ikka nii olnud, et kõige suurem kala läheb käest ära. Ja kalamehe hasart on ka muidugi midagi sellist, mida keegi teine list mõista ei saagi, kes ise ei ole kalal käinud ja mitmeid lustakaid kalapüügilugusid teab ka see saare Juhan rääkida. Põiva suure kala ja hakkavad siis kiitma Toivad, ma sain suure kala ja ma sain suure kala ja üks Mesakikaator, ma sain ka suure augu ja kolme kilone oli, aga aga ütled otsast ära. Oleksid minna? Seal oli see püügioli üks kord, niisugune tore nali seal, eks Eduard käik, need suured mehed ja need esimehed ja üks mees oli luu Martin Jõgeval see suur tugev mees ja tõmbame seal kala välja ja ja ükskord hakanud üks nolgid otsa ja vaat parasjagu läheb ära kurja püüd kätega püüda ei saa kuidagi maoli maas olnud hammastega sabast kinni ja siis tõmmake kala välja. Ta sai hetke. Mul sõber oli, rääkis ka dialekt tormiga kallale ja sealse tõukekelk oli ka, panevad ikka need kuradi riisi pulgani peale sinna ja pani ka ja ökortud tuule loogia tema mõeldud kelk hakanud minema. Ja ei saanud enam järele jääpragu. Plagin veel koik siloursvatastial seltsi tagumine ots ja läksi alla. Tuuliseer fookus, meie ma selle kelgu tema. Jõelsin käiget kallal ennevanast. Mehed ja üks mees oli nii kange. Jätkopsud oli, seal seisis, meedial istus ja vee peal, jalad ristis ja pesi pead ja midagi püüavad seal vanastusi Liiviga pöid. Ja nooltega sügav ei ole. Ei ole hea, et mul pole seal väljas. Oleme läinud siis ka selle otse nagu ülepea vees. Tahtsid ära uputada. Naljamehi on veel teisigi, räägitakse ka, palun tere külas naljajuttu sellisest meest, kelle nimi oli kõka. See kõka olevat olnud väga laisk mees ja ei viitsinud ise sugugi tööd teha. Aga kui mõisahärra samas oli, siis näitas end just sellise väga suure töömehena. Ja hakkas just siis siis kõvasti tööle ja sai härralt just kiitagi, et näete, vaadake, kuidas kõka töötab, aga teie siin laisklete ja tore lugu oli muidugi ka see kui need pidid suurt koormat tõmbama. Ja köiega tõmbamine oli see ja teised siis Aasivad või ergutavad kõkad tagant, et kõkana tõmba ometigi. Ja kõka ütleb, et ma küll tõmbasin, ma tõmban nii kõvasti, et köis on kohe lookas, aga näed, mitte edasi, liigu. Nende kõka oli selline naljamees. Aga loomulikult on igast kandis olnud ka neid jõumehelugusid ja siis niisuguseid mehi, kes on jõudnud, need ei ole küll just palu, pere külastas pärit aga niisuguseid mehi, kes on jõudnud näiteks terve koorma kraavist välja tõmmata ja niisuguseid Me meestest osatakse rääkida ka palu pere klaas. Et mees, hobune, seal läheb koorem abi ja mees tõmbab ise välja selle koorma ja siis ütleb, et andis endalgi tõmmata. Mis see vaene loom veel pidi tegema ja teine lugu seal kõrval jälle kuidas varas võtab peremehe puud riidas ja hakkab minema sõitma, jääd lumme kinni, ajab selle peale peremehe üles ja ütleb, et kuule, tule aita mul koorem välja tõmmata. Aitab siis koormar peremees välja tõmmata, läheb magama tagasi hommikul ärkab üles, vaatab puuritud läinud, nii et aitas siis vargal veel ravist välja tulla. Niisuguseid ja mitmeid teisigi lugusid on selles palupere külas räägitud üsna ohtrasti. Ja tore on see, et just räägitakse veel praegugi. Et neid lugusid teatakse, osatakse rääkida ja aeg-ajalt räägitakse veel praegugi seltskonnas üksteisele edasi. Ja üldse kogu see laiuste rahvas oli selles suhtes just väga tore, et kõik võtsid meid väga lahkesti vastu ja kõik rääkisid hea meelega oma jutte ja lugusid. Ja selle eest oleme meie küll praegu tänulikud, sest kõik need lood ja laulud jäävad ju Eesti rahvaluule arhiivi. Ja neid saavad veel kuulata. Lapsed ja lapselapsed. Teel aastate tagant Ki.