Algab kirjandusžanre tutvustav saade, seatud sõnad, mina olen Peeter Helme ja olema enda saatesarjaga jõudnud seitsmenda saatoni mille olen tinglikult tituleerinud kui saade Euroopa lüürika ajaloost, aga ilmselt ei pääse me siin saates üle ega ümber sellest, et tuleb üleüldse natuke vaadelda, et mis asi on lüürika ka ja mis on lüürika ja luulevahekord. Meenutuseks siis eelmises saates oli jutuks hiina ja jaapani klassikaline lüürika ning enne seda oli vaatluse all antiiklüürika, nüüd oleme siis ringiga tagasi nii-öelda noh, kas just päris tänapäevas, aga veidi uuemas ajas ja veidi kodule lähemal. Ja katsuks siis tänases saates rääkida sellest, mida üldse sellise õhtumaise arusaama järgi luuleks peetakse või mida selleks tuleks pidada või kuidas sellest tuleks aru saada. Oli aegade jooksul käsitletud lüürikat väga erinevalt ja tegelikult ei ole tänapäevani päris ühest vastust olemas. Noh, võib öelda, et 20. sajandil lõi pildi segamini modernismi tule, mis tõi lüürikasse palju sellist, mida seal kas varem ei olnud või millele polnud varem eriti suurt tähtsust omistatud. Ilmselt kõige märgilisem on sellega seoses siis vabavärss millest tuleb küll eraldi jutusaatesarja, järgmises osas, aga olgu siinkohal lihtsalt ära mainitud. Sõltumata sellest, kuidas nimetatud nähtusesse suhtuda, tekitas see paljudes võib-olla vähem luuletajates endis, aga rohkem lugejates segaduse küsimusest, mis siis üldse luule, kui tal ei ole tunnuseid, mida harjumuspäraselt on luulega seostatud? Eelkõige võib-olla seostatakse luulega siis traditsiooniliselt just riimi ja rütmiolemasolu aga kas on ka teisi tunnuseid sellest? Räägime siis tänases saates. Et selles küsimuses veidi selgus saade juba nii-öelda paremini varustatult liikuda järgmises saates edasi. Tänapäeva lüürika ja selle žanrite juurde ongi põhjust vaadata minevikku ja natukene siis üldistavalt küsida, mis on luule, mida on üldiselt Euroopas luuleks peetud, milliseid tunnuseid on talle oluliseks peetud ja kuidas neid tunnuseid märgata ja samuti ka üksteisest eristada. Ja selleks on siis sobilik ikkagi käsitleda mõnevõrra teooriat, sest ega kirjanduses ka ilma selleta päriselt ei saa. Aga samuti vaadata kuulata seda, mida siis on üldiselt lüürikana kirja pandud, kuidas see on kõlanud, kuidas on kasutusel olnud või kuidas see tänapäeval kasutusel on. Iseenesest on Nendele küsimustele kahes tänavu kevadel ajakirjas keel ja kirjandus ilmunud artiklis vastust otsinud kirjandusteadlane Märt Väljataga, kes ongi täna koos minuga stuudios oma käsitluse juba päris alguses jõudis ta järeldusele, et küsimus, mis on lüürika, ongi sedavõrd lai, et seda tuleks püüda osadeks teha. Sest sõnal lüürika on mitu tähendust sõltuvalt ajast ja kohast, millest me räägime aga ka sõltuvalt sellest, kui laialt nii-öelda kui liberaalselt või kõikehõlmavalt me püüame seda nähtust defineerida. Ja muidugi ongi kummalgi lähenemisel oma ohud väga suure üldistuse korral võime jõuda välja mingi iseenesest kõikehõlmava definitsiooni, millega ei ole mitte midagi peale hakata, sest see tähistab kõike ja samas ometi mitte midagi. Ja vastupidise liiga kitsendava lähenemisega lähvardab meid oht, kas kalduda solipsismi, esitada definitsiooni, mis lähevad korda ainult meile endale, aga mida ei mõista mitte keegi väljaspool meid võisid lihtsalt klientide. Kuna lüürika sisaldab nii palju erinevat, siis saame defineerida näiteks ainult soniti või leegiat või Madrigali. Ja tõdeda, et parimal juhul ühendab neid asjaolu kõigi nende loomiseks kasutatakse keelt. Märt Väljataga iseenesest esitab ühe lüürika definitsiooni ja katsub pärast seda definitsiooni ühelt poolt selgitada ja teisalt ka veidi kritiseerida või juhtida tähelepanu selle selle puudustele ja võib-olla ongi hea alustada tänast vestlust sellest, et lugeda definitsioon ette ja asuda siis vaatlema. Kuivõrd aitab see meil euroopal üürikat mõista ja kuivõrd sobivad on seda definitsiooni illustreerima siis mõned luule näit. Definitsioon ise kõlab, aga nii. Luuletus on ridadeks, jaguneb lühitekst, milles semantilised ja häälduspausid ei tarvitse kokku langeda. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme, tänases saates vaatame seda, mida on Euroopas õhtuma laiemalt lüürikaks peetud ja mis on seal omavahel sideluulega stuudios koos minuga kirjandusteadlane Märt Väljataga, kes on siis püüdnud ajakirjas keel ja kirjandus lüürikat defineerida ja esitanud siis ühe lühikese, tabava ja mingis mõttes väga laia sellist seoste alust või laia sellist ühenduspunkti pakkuva definitsiooni. Mis siis ütleb, et luuletus on ridadeks, jaguneb lühitekst, milles semantiliste häälduspauside tarviduse kokku langeda. Jah, seda võib ütelda ka nii, et luuletus on lühikene tekst värssides värss lühitekst. Aga enne, kui ma selle definitsiooni jõudsin, arutasin ma nendes sinu osutatud artiklites. Selle ülemisel luule ja sõna luule on tegelikult tähendanud läbi aegade väga erinevaid asju tänapäeval kiputud tõesti kattuma lüürikaga. Et kui me räägime luuleraamatust või, või luuleaastast või luulet alates, siis me peame silmas enamasti lüürikuid. Aga luule ei ole alati seda tähendanud, et selle sõna tõi eesti keelde arvatavasti 1800 kaheksakümnendatel aastatel käibele Jaan Bergmann artiklis või sellises alust rajavas Essekeses sõnake luuldest. Seal ta veel eristas omakorda kahte asja luul, luule nagu tuul ja luule luulde nagu hool hoolda. Ta andis luulele väga laia definitsiooni, mille järgi see on igasugune kogu tegevus üldse ka muusika arhitektuur käivata luule alla. Näiteks 20. sajandi alguses veel, kui vaadata Vilde pisu anda näiteks siis seal see tegelane sander näeb kogu aeg vaeva mingi luuleteose kallal, hiljem saame teada. Kirjutab romaani, nii, et see luule oli mõeldud nagu vastena saksa sõnale tihtung ja ja sellisele universaalsele sõnale poeesia. Ja see, mida poeesia Allan silmas peetud läbi aastatuhandete on, on tõesti tugevasti varieerinud, lähtub Aristotelese poeetikast. Matthias räägib seal küll kunstist, millel ei ole veel nime, aga ta hiljem, siis sai see kunst endale nimeks poeesia. Aristoteles ei pidanud üldse silmas lüürikata lüürikat tegelikult ei pidanud üldse poeesiaks. Poeesia käsitluses jättis poodide ja laulude lüürika autorid välja ja keskendus peamiselt draamale või tegelikult kitsalt tragöödia-le. Põgusalt on juttu eeposest ja komöödiakäsitlus olevat kaduma läinud aga tema jaoks on see, mida meie tänapäeval luuleks peame. Ei olnud üldsegi poeesia. Sellepärast et poeesia sellest kreeka Buein sõnast, mis tähendab valmistamist või valmistegemist ja Aristoteles pidas silmas jõgi lugude valmis tegemist, kus on väljamõeldud tegelased või siis ajaloolased, tegelased aga on tehtud sündmustik ja ja nii nagu näitemängudes või epostes on, et, et tegelased on asetatud mingisugusesse tegevusse või müüti. Aga kuna lüürikud ju mingisuguseid tegelasi jäljenda ega ei kujuta, nad väljendavad oma tundeid ja mõtteid, siis loogiliselt oleks pidanud üldsegi lüürika käsitluse Aristotelese jääma retoorika alla. Noh, tegelikult ka hilisemas õhtumaade kirjanduse ajaloos. Sellistes poeetikates renessansist alates ikkagi keskseteks poeesia žanriteks peeti samamoodi epaste tragöödiat, see oli nagu kõikide kirjanike jaoks kõige selliseks suuremaks väljakutseks anda panus nendesse žanridesse. Aga kusagilt renessansiajast hakkab siis lüürika tähendab kõik mitmesugused lühikesed žanrid need hakkavad siis poeetika käsitlustesse sisse hiilima. Aga jah, see kõige algsem poeesia või luule tähendus on, on just see, mida tänapäeval luuleks ei peetuse, kirjandusliik, kõik need igasugused välja mõeldud narratiivid. Teine luule tähendus on, on veel avaramis kogu ilukirjanduse nimetab luuleks seal noh, selline nagu Jaan Bergmanni siis kolmas tähendus on see, mis samastab luule värsiga ja arvab siis luule alla, nii hästi lüürika siis lühikesed värts tekstid kui ka pikad värss tekstid, Shakespeare'i näidendid, Homerose eepos, et Milton ei kaotatud paradiis. Et ühes varasemas saates nimetati, et et eepos on ikkagi proosa saanud, tegelikult seda ei ole, sest tema materjal värss, et ta on jah eepiline või narratiivne žanr, aga ta ei kasuta, ei kasuta proosat. Ja nüüd ütleme Eestis natukene üle 100 aasta ja, ja läänest järk-järgult romantismi saadik on luule või poeesia üha enam hakanud samastama sellega sisse, mida võiks nimetada lüürikaks, aga nüüd tekibki küsimus, et mis asi see on, see lüürika ja selle defineeri miseks saab anda selliseid kitsendavaid määratlusi, mille järgi on sellele iseloomulik teatud selline subjektiivne meeleolu võib olla isegi väljaspool kirjandust, me võime ju rääkida. Et ma olen lüürilised meeleolus või, või kuskil seltskondlik meeleolu oli lüüriline, siis me umbes saame aru küll, mida silmas peetakse. Aga tegelikult, kui vaadata, mida tänapäeval luuleraamatut sisaldavad, siis seal on ju väga sageli hoopis selliseid solvavaid, agressiivseid satiirilisi, poliitilisi tekste, mis ei ole sellises meele olutsevas subjektiivsus mõttes nagu üldsegi lüürilised, nii et mina soovitaksin jätta see nagu sisuline määratlemine kõrvale samastada luule lüürikaga, aga lüürikat siis tõesti käsitleda nii. Lüüriline luuletus on lühikene tekst värssides. Ja nüüd kui hakata seda definitsiooni lahtipakkimise, koosneb kolmest osast lühikene tekste värssides ja igaüks vajab natukene täpsustust, et kõigepealt lühikene on kõige selline kõige selline noh, suhtelisem määratlus suhtelisem tunnusest, mõni luuletus võib ju tõesti olla pikem kui kui, kui väga lühikene jutt. Et ütleme, Jaan Kruusvallijutud on sellised lehekülje pikkused mõned luuletused võivad olla mitu lehekülge pikad, et, et selle kohta 19. sajandi alguses Edgar Allan põua oma loomise filosoofias andis sellise määratluse, et luuletus peab olema. Ei tohi olla üle 100 rea pikk, ele 100 värsi pikk. Tegelikult ta enda kaaren on 108 värsi pikk ja kui vaadata, siis seal on ka natukene niisugune karm nõue, sest näiteks Gustav Suitsu kõige üldse eesti lüürika kõige kõige väljapaistvam saavutus Gustav Suitsu luuletuses kõik on kokku unenägu, see on ka 108 rida. Vik, Käsu Hansu nutulaul on üle 300 rea pikk. Ja noh, tegu on ometigi ikkagi lüüri liste luuletustega, aga, aga noh, Edgar Allan põll oli oma mõte sees, et kui on selline pikem tekst, siis ta siis ta tegelikult laguneb laiali, ta hakkab koosnema mitmest mitmest lühemast lüürilisest luuletusest või kui ta laiali ei lagune, siis on tal juba olemas mingisugune selline jutustav selgroog või, või arutlev selgroog, mis muudab ta rohkem nagu kas värssesseeks või, või, või siis ballaadiks või värss jutustuseks selle kohta. Kanada kirjandusteadlane Nofray andis sihukese mõnusalt Ebamäärase määratlused, et luulet, kus on tekst, mida saab ilma kärpimata antoloogias. Siin võib teha väikese paralleeli proosa ka selles osas, et vahel öeldakse ka, kui räägitakse, kui pikk tohib novell olla, et siis öeldakse, et novell tohib olla nii pikk, et selle jõuab ühe hingetõmbega läbi lugeda. Et ka selline hästi ebamäärane, aga samal ajal usun igaüks, saab aru, isegi kui te võib-olla nõus ei ole. Jah, see hingetõmme on muidugi tõesti selline. Invanriidingalise vist Angla ameeriklane ühe ühe istumisega või et, et saab läbi lugeda noh tõepoolest jah, selles osas, kuigi see lühidus on selline ebamäärane tunnus, on ta tegelikult väga keskne, et, et kui on juba luuletus kisub üle 1000 värsiread, siis me nimetame teda nagu eepos, eks, või ütleme uuema aja luules Sis, Hasso Krulli meetride meeter tegelikult ta küll koosneb lühemates tükkidest, aga tal sellist väga tugevad narratiivsed selgroogu ei ole, aga ta on selline noh, maailma loomisest kõnelev ikkagi eepiline eepiline teos, aga noh, neid kirjutatakse ju tänapäeval värssteoseid ikkagi üliharva või nad on kirjanduses marginaalseks jäänud, seda ei pea arvama, et see tingimata niimoodi igavesti jääb. Ma pigem kujutan ette, et tullakse mingite pikemate värssteoste juurde tagasi. Noh, eks seal on olemas värsromaane Jevgenia, neegim kõige tuntum ja seda on püüdnud järgi teha ka ka eesti kirjanduses kahekümnendatel aastatel. Jaan Kärner ja, ja Betti Alver, kes tahtsid ka Puškini saavutust korrata ja noh, näiteks Vicramset India päritolu, Ameerika kirjanik on, on samuti kirjutanud sellises oneeginistroofis. Päris tunnustust leidnud ja kaasakiskuva värts romaani ka, aga üldiselt jah, tänapäeval, kui värske kirjutatakse, siis ikkagi ikkagi lühikesi teksa ja nüüd tekibki jah, noh, võib-olla selle lühiduse küsimus on sellega nagu ammendatud, aga et siis jäävad need jäävad nad kaks ülejäänud Acietan lühike tekst värssides, et kõigepealt see tekst. Et tekst on muidugi Valmar Adams kunagi ütles, et tänapäeva semiootika jaoks olen mina ise ka teksti minu naine on ka tekst, et, et kõik on tekst, aga aga noh, mingis teksti lingvistilises mõttes on tekst ikkagi sõnade järjend. Ja, ja siin me võime näha ka, et mingisugused piirjuhtumid on, kus luule või alla arvatakse siis asjad mis võib olla teksti lingvistilises mõttes, päris tekstid ei ole. Et esiteks kui kõlapoole minna, siis siis häälutused või noh, see talguse glossolaaliat ütleme, glossolaaliat selline keeltega kõnelemine usulises ekstaasis inimene hakkab produtseerima, sellist olematus keeles teksti seal on ikkagi seal on sõnad võimalik neid ikkagi liigendada, nii et seal glossolaaliat tekstina võeta siis sound põue drive häälutused, nagu Ilmar Laabane ütles, või nagu nagu Jaan Malin või luulurdeid praegu viljeleb, siis seal on juba üsna raske vahet teha, kus üks sõna lõpeb, teine algab. Ja, ja noh, aga mida mingi selline sarnasus või selline alateadlik, see sarnasus päris keelega või tähendusliku keelega on seal ka säilinud ja sealt edasi võiks minna tõesti juba vokaliisiini, mis on selline noh, lihtsalt laul mõttetute silpidega ja see on nagu üks luulepiir, kus luule läheb üle millekski muuks. Aga side keelega on siiski olemas juba sel lihtsal põhjusel, et need mängud on võimalikud ainult tänu sellele, et, et olemas on keel, et me tajume seda nii-öelda keelega. Paralleelide tõmbamisele. Põhimõtteliselt võib öelda, et, et kõik inimtegevuses on võimalik tänu sellele, et olemas on keel, aga et kui kui ikkagi saab ju täiesti mõttetult laulda ka, ilma, et noh, kus on juba rõhk läheb juba meloodiale, tähendab, sellel Ardikuleerimisele mitte enam mingisugusele tähendusele Voka vokaliisis. Aga jah, see üleminek on, selline on selline sujuv, aga kui nüüd graafilise või sellise ruumilise või pildilise külje pealt võtta, siis konkreetne luule või piltluule, et mõnel puhul ta on teksti mõne puhul ei ole, et et kui ta koosneb näiteks mingitest enam mitte tähtedest, vaid graafilistest kujunditest või kirjavahemärkidest või nagu selle Christian Morgan Sterni galaõhtulaul, mida kahjuks raadios ei saagi ette lugeda, sest ta koosneb kaarteste kriipsudest, mis on sellise kalakujuliseks vormistatud, et et see noh, on, on juba üsna kahtlane, kas tegemist on tekstiga või oli selline tähtis šoti modernistlik poeet aian Hamilton Finley kes tegi luuleobjekte, mis on siis noh, pigem juba sarnanevad kontseptuaalse kunsti ja pargiarhitektuuriga, tähendab, nad on sageli sellisesse õilsasse materjali viidud sõnad internetis võimet pilte vaadata üsna üsna mõjuvad ja, ja tõesti, see konkreetne luule laebjas konsultuaalseks kunstiks ja Finley puhul siis ka ka juba pargi arhitektuuriks üle, et need on nagu kaks sellist külge, kus luule tekstilisus niimoodi nagu vähehaaval hääbub või või kaob, läheb millekski muuks üle. Aga üldiselt on see, et, et luule on ikkagi, sest noh, enamasti me oleme ikkagi sellega nõus, et need on nagu piirjuhtumid, aga nüüd see kõige võtmetähtsusega tunnus on see, et ta on lühikene tekst värssides, et mis asi on värss, seal on neid defineerimisviise palju ja mitmesuguseid asja ajabki keeruliseks just vabavärsiolemasolu, sest kui see vabavärsse ei olnud veel tähtis probleem, siis sai värssi defineerida ekvivalentsus kaudu või mingid samaväärsed elemendid korduvad sellistesse keelelõikudes, et näiteks vene värsiteadlane Mihhail Kasparov on, on värssi defineerinud nagu nelja tunnuse järgi või mõnikord jälle vähem erinevates tekstides erinevat moodi, aga üks on see ridadeks jagunemine või realisus seal muidugi visuaalselt esmajoones märgatav ja see ongi nagu kõige olulisem, et, et kui on suuline luule või rahvaluule, et siis seal on nagu raske öelda, ridadeks jaguneb, aga, aga noh, tegelikult me ikkagi intuitiivselt tajume, et regilaulus pärast kaheksandat silpi on pausi, algab uus kaheksasilbiline, mõnikord seitsme, mõnikord üheksa, aga enamasti kaheksasilbiline üksus August Annist näiteks oma oma kunstieeposes kasutas sellist pani nagu kaks värssi ritta 16 silbiliste üksuste Se ridadeks, liigendumine on, on selline keskne. Me tunnus siis teine tunnus, Kasparov järgi on see värsi struktuur tekitab loomulikule keele struktuurile, ta lisab peale või asetab peale nagu veel lisastruktuuri. Harilik keel on nagunii struktureeritud foneetiliselt ja süntaktiliselt. Aga aga siis sellele lisandub veel lisastruktuur. Et seal midagi värsile iseloomulik. Kas ta peab silmas selles mõttes struktuuri või mingisugust sisemist laetust või peate silmas ka seda, et rõhut ja silbitused näiteks on teistsugused? Me oleme harjunud seda noh, tegelikult see ongi nagu see, millel muusele definitsiooni põhipunkt on see, et lühitekst, milles semantilised hääldust, pausid ei tarvitse langeda kokku, see tähendab seda, et värssi lugedes noh, suurem osa värssidest või luuletustest on ikkagi nagu kutsuvad esile suulist esitust või seda keele materiaalsus esiletõstmist. Et, et noh, on selliseid puhtalt silmaga loetavat värssi ka, aga et kui me värssi loeme, siis seal on alati see võimalus, et muidu me teeme pause siis, kui seda nõuavad foneetika prosoodia reeglid ja nõuavad mingit, et tähendus. Et eristada, eristada lause segmente, noh, seal, kus on koma ja punkt seal. Me teeme pausi, aga lisaks luule puhul, et tuleb nagu see vajadus pidada pausiga rea lõpul värsi lõpul ja need ei tarvitse kokku langeda need värsipauside mõttepausid, seda ma püüan hiljem demonstreerida kuidagi, kui, kui sa niimoodi raadius üldse võimalik on, aga selline see tehniline nimetusele kokku langematuse jaoks on šamaan või siire. Seda ei tarvitse muidugi üldsegi kõikides luuletustes esineda, aga selle esinemise võimalikkus on see, mis seda värsilisust iseloomustab. Aga jah, selle teise punkti juurde või topelt segmenteeritud tavakeelel lisanduv struktuur, et selle juurde ma tulen veel tagasi siis Kasparov, kolmas tulnud on vastandumine, mitte värsile või proosale, et see peab olema nagu kuidagi tajutav kultuuris, et räägiksid värssi siis värssi ei olekski olemas, et, et ta peab millegi poolest eristuma, mitte värsilisest keelekasutusest, ehk siis proosas. Aga kas võib siis öelda, et proosa luule eeldusel, et selline asi üldse olemas on, on siis see, mis lihtsalt selle nimetamisega tahab juhtida lugeja tähelepanu sellele, et seda tuleb vaadelda nüüd veidi teistmoodi kui tavalist proosateksti? Seal on sisulised asjad, proosa luule on selles mõttes tõesti proosa, sest ta ei jagune ridadesse või see on, see on ükskõik, iga erinevates väljaannetes teda trükkida erinevalt see, kuhu rea lõpp täpselt asetub, on, on meelevaldne või ükskõikne, värsi puhul see nii ei ole, värsi puhul on alati tarvis. Et värss lõppeks ikkagi read oleksid kõikvõimalikesse erinevates versioonides ühel kohal, lõppeksid ära. Aga, aga mis proosa-luule- või proosalüürika luuleks veel üürikaks teeb, on tõesti mingid sisulised tunnused. Nendest oli Hennostega saates ka natukene juttu, et enamasti see tähendab siis, et nad on sellised proosatekstid, mis on kuidagi prototüüpilised sellise lüürilise meeleolu või sisuga. Kas, kas tõesti kuidagi subjektiivsed. Aga noh, see, mida roosa luule alla on kokku pandud. Tegelikult neid tekst on ju väga erinevaid ja noh, eesti eesti kirjanduses ei ole see tegelikult see žanrinimetus läbi löönud, et meil on eelistatud igasuguseid muid miniatuur, laast muid, selliseid noh, Athos individuaalseid žanri nimetusi, aga sellist noh, nagu omaette teadvustatud žanri, mis on noh, ütleme prantsuse luules siis alates Bodelleeris noh, vene luulest tegelikult on sõdurgeenevi väikesed põimitud proosas suhteliselt selline erandlik nähtus seal nagu mingit sellist järjepidevat žanri minu meelest ei ole tekkinud, seda näitab ka näiteks, et kui võtta sõnarise neli köidet ette, siis mina. No ega ma nüüd neid väga hoolikalt ei lehitsenud ka, aga leidsin sealt ainult Kolmeproosaluuletust Gustav Suitsu vanatühi, mis on riimidega, aga ta on ta proosasse laotud ja ta ebaühtlase rütmiga, aga seal need riimid siis on. Paul-Eerik Rummo üks kord enne puiste, kus on selline kogu aeg, Kalam puuritsetakse või on paga põlv sõnamängu sellega ka see keelematerjali esile tõstetud üks Mats Traadi luuletus, Adrian Virginia sele pühendatud luuletus, mis on noh, mõnevõrra siis tõestiga proosalikum, aga aga noh, tegelikult juba 20. sajandi algus oli selline aeg, eriti Ida-Euroopa kirjanduses vene ja eesti kirjanduses, kus see toimus kõigepealt proosal ürifitseerumine või, või selline ornamentaalse proosa teke. Aga see on tegelikult laiem rahvusvaheline tendents, et kirjanikud ei tahtnud enam jutustada põnevaid lugusid, vaid vaid tõsta umbes nagu tegelikult tänapäeval ka mingites eksperimentaalsemaid suundudes võid tõsta seda keele tekstuaalset materjali esile, aga noh, see 20. sajandi alguses siis väljendus jah, sellise sellisena tänapäeval üsna kannatamatu retoorikana. Aga, aga seal paremaid näiteid ka noh näiteks näiteks Tšehhovi mingit hilisemat novellid on sellised väga, keeleliselt korrastatud, seal on anagrammid ja sellised kõlaefektid, mis noh, tõlkes siis, kui mitte kuidagi nagu läbi ei tule, neid on suhteliselt mõttetu järgi teha, püüda ja, ja eesti proosas jah, tõesti. Tuglase maailma lõpus algust või see on selline hästi hästi retooriliselt korrastatud ornamentaalne tekst, et see oli nagu ühelt poolt. Ja siis teiselt poolt jah, ka ka luuletajad hakkasid kirjutama selliseid Marie Heibergilon näiteks luuletustega vaheldumisi on selliseid proosaluuletusi, mida see proosa luuletustakse nimetanud või ma kindel ei ole ka Juhan Liivil on see elu sügavusest, kus on sellised mõtisklused, aga, aga see oli noh sellest tasuks täiesti selline omaette antoloogia kokku panna sellest tollasest kõik need momente, roheline moment ja ja need almanahhi koguduaalset kubisevad sellistest. Et, et võib-olla keegi oskaks neid isegi. Ta on nagu taasavastada ja nautida, et see aga jah, et noh näiteks 20. sajandi luules, noh ütleme Spirgnev Herbert Dylan, need siuksed, väiksed miniatuursed või proosaluuletused. Sageli noh, vot kujutavad mingisuguseid asju natukene muinasjutulised, et see, milline see proosaluuletus alla võib-olla on väga erinev, aga tähtis on tõesti see, et taitrükipilt, kuidas ta laotud on, ta on, et ta on laotud proosana ja mitte mitte värsina. Selles mõttes noh, vabavärssi ei tohiks nimetada proosaluuletusega see või proosaluuleks, et et kui seda sõna tahta kasutada, siis tuleks ikka vaadata seda, et ta oleks, ta oleks graafiliselt laotud proosana. Neljas tunnus, mis Kasparov ikkagi, kui me tema selle värsi definitsiooni juurde tulema, et, et mida ta rõhutab on väärison, väärtuslik kõnekasutus. Et noh, see on alati selline kahtlane asi, et ise armastan nagu rõhutada, et kui küsitakse, mis on luule. Et küsimus, mis on luule, on alati, tuleb lahus hoida küsimusest, mis on hea luule, sest noh, üle 90 protsenti luulest on halb ja neid, kui hakata vastama küsimusele, mis seal luule, selle kaudu, mis on hea luule, siis jõutakse enamasti puntrasse sama asi, et mis on kunst, mis on hea kunst, on on nagu täiesti ise asjad, aga samas seda faktiliste väärtustavate aspektidele ka niisama lihtne lahus hoida ja noh, traditsiooniliselt on, on värsside poolest värsstekstid on olnud nagu tähtsad tekstid, mis mõeldud kogemiseks, korduvaks, lugemiseks või ettelugemiseks, nad on, ilmad, neid muudetaks, neil on nagu mingi selline eriline staatus olnud, see võib olla tegelikult noh, üsna selline proosaline vutilitaarne, aga siis on neil laseminemooniline tähtsus. Et Eesti keeles mul väga palju selliseid õppi salme meelde ei tulegi, mis on mõeldud mingisuguste mingisuguste grammatikareeglite või selliste valemite meeldejätmiseks, et noh, hea selline utilitaarne värsi näide on muidugi see, mis kunagi söökletes ripusse ise sööme, ise joome, ise Notega ära toome. Et noh, tegemist on jah ütleme siis luuletusega lüürilise tekstiga sellises neutraalses matsetan värssides ja ta lühike. Aga jah, et, et, et värsstekstid on noh, kultuuris olnud traditsiooniliselt nagu ikkagi siiski nendega seondub mingisugune väärtus, et miks inimene värssi hakkab kasutama, siis ju tal on midagi tähtsat tähtsat öelda. Noh, selline tavaline arusaamine on üldse see, et et, et proosa, nende värssi, mis tõenäoliselt peab paika, aga kunstiline proosa või seda on ikkagi noh, niimoodi kirjandusloolased rõhutanud, et kunstiline proosa tuleb peaaegu igas kultuuris võib erandeid olla, aga, aga peaaegu igas kultuuris tuleb kunstiline proosa pärast värskirjandust näiteks Kreutzwaldi oli see suureks probleemiks, et et kuidas kalevipoega kirjutada, et plaanis näiteks alguses ka Kalevipoja kirjutatud proosas või Prozimeetrumis, kus oleksid proosa ja värsse lõigud vaheldumisi. Aga aga noh, lihtsalt eesti keel ei olnud piisavalt veel paindlik või arenenud, et selles oleks saanud proosat kirjutada sellist kunstilist proosat, et võib ju tunduda, et värsikirjutamine on raske, aga tegelikult kunstilise proosa kirjutamine nõuab nagu sellist teatud tugevamat retoorilist traditsiooni. Ja see tuleb alati nagu hiljem. Aga nüüd jah, jällegi selle definitsiooni juurde tagasi tulles, et lüüriline luuletus lühikene tekst värssides sisse, noh, mida ja värss on, on selline ridadeks jagune tekst, milles semantilised ja häälduspausid ei tarvitse langeda kokku, see tähendab seda värssi võiks defineerida siis siirde võimalikkusena see tuleb nagu välja näiteks nendel puhkudel, kui näitlejad kipuvad mõnikord luuletust proosastama või seda noh, seal on ilmselt erinevaid koolkondi, aga mind on alati tugevasti häirinud see, kui ma näiteks teatri šveiks piiri kuulan ja enam ei saa aru, et kas kas värss või proosa. Et tundub, et, et näitleja on kirjutanud teksti endale osa raamatusse proosana välja ja õppinudki selle selgeks proosana, et et noh, mõjuda loomulikult või aga üldiselt noh nagu inglise kultuuris rõhutatakse ja ma usun, et see oleks eesti kultuuri samavõrd kohane, et, et blankvärssi noriimideta värssi tuleks ikkagi lugeda nii et et peetaks mingisugune väikene paus iga värsi lõpul, et et ma kirjutasin näiteks Hamleti Monaloogis välja ka proosa, näe, proovin seda proosana ette lugeda. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada surra, magada, muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need 1000 häiret, et mis meie liha pärib looduselt. Selline proosana ettelugemine. Noh, esiteks kõlas veidi nõmedalt, aga teiseks mul ei jäänud märkamata, et sul tuleb ikkagi teatud Keelame Londonisse, aga noh, kui, kui mul oleks ta niimoodi värsina laotud, siis ta oleks umbes nii, et ma oma neid ettelugemisvõimeid küll väga kõrgeks ei pea, aga noh, et lihtsalt näiteks, et mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, toda surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need 1000 häiret, mis meie liha pärib looduselt või noh, üks ilmekas näide siirdest, et võtame selle viimase stroofi viimase salmi Betti Alveri luuletusest ekstaas. Kui sa nüüd minna julgeks sillaks su ees kõik kuristikud kaanduks, hall kivi, raskeid vilju villaks ja kiskjad alandlikud taanduks, et siinse kui sa nüüd minna julgeks, hiiu märk sillaks ja siis on värsilõpp ja su eeskätt kuristikud kaanduks, aga halb näitleja ja seda ma olen kuulnud ka, loeb selle niimoodi, et kui sa nüüd minna julgeks sillaks, õessis kuristikud kaanduks, tähendab see, see rõhke kaob silla pealt ära, kuigi ta on tegelikult ju läheb riimi. See ongi see, mida nimetatakse siirdakse, mis teeb mis teeb värsist värsi ja ongi üks selline moodsa luule žanre, mida väga palju noh, mis on analoogiline selle leitud objektide või, või redimeididega, et kui visuaalile pannakse nimeks fantaasiat ja tõstetakse ta kunstiteose staatusesse, siis samamoodi noh, on on mõned modernistlikud luuletajad otsinud selliseid argiseid tekste ajalehtedest, traktaatidest ja nii edasi ja siis neid ladunud lihtsalt värsina ümber ja paratamatult neile kohe lisandub mingisugune selline tõstetud kvaliteet või siis kui nad kui nad värssideks panna, siis tekib jah, kohe selline lisastruktuur või lisasegmenteerituse juurde. Aga ma pean möönma muidugi, et see definitsioon on selline üsna sisutu või sisutühi või selline formaalne ja lai, et esiteks sellest jäävad välja jah, proosaluuletused, siis ka need luuletused, mis ei ole tekstid ja lisaks on terve hulk igasuguseid sisulisi tunnuseid, mis teevad ühe luuletuse luuletuse likumaks ja need on nagu niimoodi kultuuris kuidagi noh, ütleme, et nad on nagu inimeste teadvusesse vajutatud või mis seal noh, need on nagu esimesed asjad, et juba graafiline pilt aitab inimesi oleks selle ära tunda, et et tegemist on luuletusega, ta otsib sealt juba mingisuguseid muid sisulisi tunnuseid ka, aga neid ma ei tea, kes jõuabki sinna enam üles lugeda? Vist hakkab saateaeg otsa saama, aga suur tänu sulle selle minu meelest väga ülevaatlikku iseenesest väga teoreetilisi, ainult et, nagu ma juba kuulajaid alguses hoiatasin teooriat on ka teinekord vaja käsitluse eest, et ma usun, et see võimaldab nüüd paremini edasi liikuda, siis järgmise saate, mida saate alguses mainisin, kus siis käsitleme tänapäeva luuletuse lagunemist, žanritesse. Loodetavasti jääb siis kuni järgmise nädalani raadiokuulajatele meelde, mis me siin täna rääkisime ja nad oskavad seda, mis järgmises saates tänapäeva luulest juttu tuleb juba tänase jutu põhjal vaadelda. Nii et suur tänu, Märt Väljataga, mina olen Peeter Helme ja oleme uuesti saatega seatud sõnad eetris nädala pärast.