Keelesäuts. Täna tuleb juttu sõnast, mille teekond eesti keelde on olnud konarlik ja need konarused ei ole kadunud praegugi. See sõna kodunes meil algul kõigepealt kujul puhvet. Praegusajal mõjub ilmselt laus arhaismine. Paarkümmend aastat tagasi hakkas Eestimaal kerkima toidukohti, mis nimetasid end Bufeeks. Ma ei ole päris kindel, kuidas seda hübriidi peaks hääldama. Keeleinimesed soovitasid ja soovitavalt praegugi väljendit rootsi laud just sedasi buffee enamasti tähendab või ka puhvetlaud mõeldud puhvet on täpselt seesama, sõnad ainult tekitab paraku ebasoovitatavad assotsiatsioone. Puhvet on mingi nõukogude aegne, kõike muud kui meeldiv kõhutäitmiskoht. Miks ei sobi rootsi laud? Vaat seda on juba raske mõistatada. Aga toitlustusettevõtted eelistavad ikka pakkuda Buffeid. Miks seda sõna rahule ei või jätta? Nagu ma ennist ütlesin, tegemist on hübriidiga. Õige kirjapilt on puhvet ühe heega lõpus, tugev tee hääldus sõna prantsuse keelest. Ja käänata tuleb ülakomaga. Kui omaettevõtted või teenust tahetakse ilmtingimata ta võõrapärase sõnaga, siis tuleks sõna siiski õigesti kirja panna. Kõnealuse sõnadega. Mul on aga levinud ja kinnistunud nii vigane kirjapilt kui ka vigane hääldused. Või kas ikkagi ongi viga? Võib-olla hoopis mugandus, tihti kasutatavad tsitaatsõnad muutuvad suupärasemaks eestipärasemaks. Ehk võikski kirjutada nii nagu eestlased hääldavad buffee kahega. Ühes igast möödunud aastal ilmus uus võõrsõnade leksikon. Just niisugune sõna leiduke. Paraku ei märgendusest välja lugeda, et see sõnakuju on siiski ebasoovitatav. Keelenõuandeveebilehelt leiame seletused, buffee on argikeelne. Ja aga parem siis juba argikeelne, kuid vähemalt eesti keele õigekirja- ja hääldusreeglitele vastav sõna kui moodustis, mida ei ole olla ei ühes ega teises keeles.