Keelesäuts. Toimetasin hiljuti üht ajalehe uudist, kus oli loetelu Eesti muusikakollektiivides, nende hulgas neli sellist, kelle nimes sisaldub sõna bigbänd. Ja selle sõna kirjapilt oli täpselt sama palju kui ansambleid Ki kokku ja lahku kokku ja bänd ikkagi suure tähega bändaagahja aega. Nimi on nimi, see võib meeldida või mitte meeldida, aga ükski toimetaja korrektor selle kirjapilti muuta ei tohi. Kui me räägime sõnast bigbänd, siis on hoopis teine jutt. On kaks võimalust, kuidas seda kirjutada, kas nii nagu inglise keeles lohku joaga, ilmugandatuna kokku jääga. Esimesel juhul tuleb needsamad panna kursiivi ja kogu seda kupatust kännud tuleb oma kant, sest see on tsitaat keelend. Need on siis sõnad, mis on võetud otse mõnest teisest keelest, mille hääldus ja kirjapilt ei lange kokku ja milles võib leiduda ka tähti, mida meie tähestikust pole. Ka näiteks nagu CW viku tsitaatsõnaderohkeid valdkondi on meil päris mitu muusika, eriti popmuusika, kokandus, muud infotehnoloogia luues stiili, nähtusi või toiduaine nimetamiseks lihtsalt ei ole kohe võtta eestikeelset sõna ja mõned võõrad nähtused, sõnad tulevad ja lähevad või kasutatakse neid nii harva, et ei ole isegi otstarbekas hakata neid mugandama või mingeid oma sõnu välja mõtlema. Aga kui mingi sõna on ikka pikka aega ja tihedalt kasutuses, siis on loomulik ja otstarbeka aseta muganud. Otstarbekas on mugandus sellepärast, et tihkelt kursiivkirja ülakomasid, täisteksti on päris ebamugav lugeda. Ja muide ka päris vaevaline kirjutada. Nii et võimalik kirjutada, kas mängis bigbändis lohku, aga kursiivis ülakomaga või mängis bigbändis nii nagu kuulamat väega siis saate vist aru, kumba mina keeletoimetajana autorile soovitaksin. Ja muide ei maksaga kohelda kirjutamast voki roogia wrap veega tšillipipar. Nii TSH-ga suushaaga fassaabi tavalise veega, nii nagu hääldame mugavalt.