Täna kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord räägib Andrus Mölder Hiinas elavatest. Manjudest Maniud on suhteliselt tuntud rahvas vähemasti oma nime poolest arvult ei ole mõistnud üldse mitte ja väga väike rahvas neid on kusagil 10 ja pool miljonit. Riina puhul muidugi tuleb arvestada seda, et see, milliseid eraldiseisvaid rahvad seal loetakse, see sõltub väga sellest lugejasse, sõltub väga sellest, kes neid eraldiseisvaid rahvaid seal hindab. Hiinas elab mitmeid väga suuri rahvaid, keda vahel peetakse hiinlaste osaks, keda vahel Peetakse hiinlaste eetilisteks rühmadeks aga keda rahvastikuteadlased peavad eraldi rahvaks. Seetõttu ei saa öelda, et maksud on Hiina suurim vähemusrahvas. Küll aga kuuluvad nad tõesti suuremate vähemusrahvaste hulka Hiinast. Mansud on selline rahvas, kes on oma rahvusliku identiteedi väga suures osas minetanud kes täna on väga valdavalt sulandunud hiinlaste sekka, kes täna praktiliselt üldse ei oska oma esivanemate keelt. Kümmekond aastat tagasi elas Hiinas vähem kui 100 inimest, kes oskas Mansu keelt. Ja kui me räägime 10-st ja poolest miljonist inimesest ühest küljest ja teisest küljest vähem kui 100-st keele oskajast siis me võime küll Öelda, et Mansu keel on sisuliselt välja surnud kee. Paraku on sama lugu ka kultuuriga. Täna sellist selgelt Mansu rahvuslikku kultuuri Hiinas tegelikult ei kohta. Kuigi täna inimesed julgevad ennast ametlikult kirja panna Monsudena ajaloos on olnud ka mitmeid-mitmeid perioode, kus mantsudeks olemist häbeneti võigusendama asjadeks tunnistame olnud kasulik siis see täna juletakse ennast Mansudeks nimetada, noh, ega see väga palju selles mõttes juurde ei anna. No tänasel päeval elavad Monsud küll üle kogu Hiina laiali, aga enamuses Mansudest elab Kirde-Hiinas selles Hiina osas, mida me ajalooliselt oleme tundnud mandžuuria nime all. No tänapäeval nad elavad peamiselt kahes Hiina provintsis Leoningi provintsis, kus elab siis umbes pool Mansudest. Aga selles provintsis moodustavad nad elanikkonnast ainult umbes 12 protsenti. Ja lisaks umbes üks viiendik Mansudest elab Hebei provintsis ja selle Hebei provintsi elanikkonnast moodustavad maisud ainult umbes kolm protsenti. Nii et need peamised piirkonnad, kus nad elavad, on sellised, kus maisud on väga selgelt vähemusrahvas. Uisud on selline rahvusrühm Hiinas, kellel ei ole oma näilisegi autonoomiaga provintsi. Küll on aga Mansudel enam kui 10 nii-öelda autonoomset maakonda, rahvuslikku maakonda. Mõnedes nendes maakondades on maitsnud osatähtsus küllalt väike, aga ka maakondi, kus maisusid ka on umbes pool elanikkonnast. Ja muidugi need Hiina autonoomsed, maakonnad on selles mõttes küll väga näilise autonoomiaga maakonnad Hiina tegelikult, et kõikvõimalikke erinevaid rahvaid püüab siiski selgelt tasalülitada. Aga jah, siiski vähemalt näilise autonoomiaga maakondi on Mansudel täna enam kui 10. Mansult kuuluvad tunguusi rahvaste hulka. Usume tunguusi, rahvad nimetusena on paljudele raadiokuulajatele võtavad sest õige mitmed tunguusi rahvad elasid ju ka endise NSV Liidu aladel või elavad siis tänapäeva Venemaa aladel tuntumat tunguusi rahvad, kes on siis sugulaste Smantsudega, on evendid ja Eveenid. Aga tunguusi rahvaste hulka kuulub ka näiteks selline rahvas nagu naid Mansu nime kohta. On väga palju erinevaid hüpoteese. Ajaloolased ja keeleteadlased ei ole suutnud kokku leppida, millesse Mansu nimi siis ikkagi pärit on. Seda enam, et Mansu nimi ei ole seda rahvas saatnud üldse mitte väga pikka aega. Me oleme ajaloos maiuseid tundnud tegelikult hoopis teise nime all. Manson nimelt Churtsjonite järeltulijad. Surdsenid on siis selline rahvas, kes juba tuhatkond aastat tagasi oli ajaloos täiesti nähtav, kes oli märgitud mitmetes vanades kroonikates, kes elas tänapäeva Mandžuuria põhjaosas. Nüüd juba Kaheteistkümnenda algul suutis Surtsjonite valitseja Churtsjonid ühendada ning aastal 1115 pandi alus Churtsjonide džinni dünastiale. Kahekümnendatel aastatel võeti aga kasutusele Churcenite kiri. Selle kirja aluseks oli olnud titaani kiri. 12. sajandi teisel poolel olid surssanit suhteliselt võimas rahvas. No võib öelda ka seda, et näiteks idapoolsed mongolid olid suutsenite vasallid, aga 13. sajandi algul hakkasid mongolid tugevnema ja mongolite juht Tšingis-khaan alustas sõjategevust tšetšeenide vastu. Nüüd aastaks 1234 olid mongolid Surtsjonid alistanud ning sünnidünastia võim Mansuurias lõpes. Mongolite võimu ajal jaotati Churtsjonid ametlikult kaheks. Justkui eraldiseisvaks rahvusrühmaks. Need, kes elasid Hiina põhjaosas. Need, kes oskasid hiina keelt, Need, kes olid siis Mansude naabrite hiinlastega piisavalt palju läbi käinud, et oskasid hiina keelt. Neid hakati mongolite poolt nimetama hiinlasteks Sis Hanideks. Aga neid Surtsjonid, kes hiina keelt ei osanud. Neid hakati mongolite poolt nimetama mongolid, eks. Niiet mongolist seda Churtsjonite rahvast enam oma nimega ei kutsunud, vaid jagasid selle džuutsenite rahva siis kaheks osaks. Hiinlasteks tähendab Hanideks ja mongolite eks. Mongolite võimu all algas Churtsjonite allakäik. Hiinlastega kõrvuti elanud Churcenid sulandusid hiinlaste sekka. Aga need Surtsjonid, kes elasid mongolitega kõrvuti, sulandusid mongolite hulka. Nad võtsid omaks mongoli kultuuri. Surdseni kiri unustati ja kirjakeelena hakati kasutama mongoli kirja. Nüüd, mongolite domineerimine Hiina põhjaosas lõppes 14. sajandi teisel poolel mil hiinlastel oli tekkinud mingi dünastia ja, ja see mingi dünastia sõjavägi suutis mongolite võimu seal Hiina põhjaosas lõpetada ja see tähendas, et surdsenid olid muutunud mingi dünastia alamataks. Mingi dünastia mõju surssenitele oli selles mõttes suhteliselt vähe negatiivne, et mingi dünastia säilitas Tšurssenite ülikute võimu kohalikes asjades sinna ei sekkutud ja see tähendas, et surdsenid said oma alal tegelikult tegutseda suhteliselt vabalt edasi. Mingi dünastia hakkas turtsuma neid kui küllaltki sõjakad rahvast kasutama sõduritena. Näiteks saadeti Churceneid Korealastega piirnevatel aladele kaitsma siis mingi dünastia piire-Koreaga. Kuna see Tšurssenite ala oli ka teisest küljest korealaste naabruses siis osa Tšurssi neid sattus jälle korealaste alamateks ja korealased oskasid hinnata Churceneid kui küllalt sellist sõjakate küllatuselist, võitlusliku rahvast. Ja seetõttu näiteks osa Tšutsemeid palgati korea ühikute poolt siis ihukaitsjatena teenistusse. 15. sajandi keskel ründasid mongolid uuesti mingi dünastia võimu all olevat ala ja see tähendas, et surdsenid jäid mongolite rünnaku olla. Samas osad surdsenites kasutas seda rünnakut ära, osa neist hakkas mongolid aitama ja nii siis jah, oli Churcenid jälle sattunud järjekordsesse sõjakeerisesse. Sellest mongolite uuest rünnakust alates hakkasid Surtsjonid järjest enam tegutsema mingi dünastia ülemvõimu vastu. Samas teisest küljest oli see aeg, mil Churcenid lõplikult loobusid oma kirjast ja Mil vägagi selgelt enamust source, neid hakkas kasutama mongoli keelt. 16. sajandi lõpus algas surdsenite laiaulatuslikum sõjaline tegevus mingi dünastia võimu vastu. Suitsenite alad ühendati, korrastati sõjavägi ning loodi ka uus kiri. Uue kirje aluseks võeti mongoli kiri, aga selle mongoli kirja aluseks tegelikult oli kunagi olnud uiguuri kiri Churtsjonite uus kiri oli vertikaalkiri ja ja ta oli vägagi keeruline, koosnes väga keerukatest märkidest. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguseks olid surssanid nii palju tugevnenud, et ka mongolite valitsejad tunnistasid surdseni khaani võimu Churtsjonite sõjategevus mingi dünastia vastu laienes ja järjest enam siis siin alasid võeti mingi dünastia käest üle. Samal ajal viisid surssanike oma pealinna uude kohta Ta Muktenisse. See on siis hiinapäraselt Zenjong. Suhteliselt suur linn tänapäeval Kirde-Hiinas, kus kaasajal elab siis umbes seitse miljonit elanikku. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas, täpsemalt 1635. aastal vahetas Surtsjonite valitseja oma rahva nime Churcenid Mansude vastu. Nii et sisuliselt surdsenide maisud on üks ja sama rahvas. Lihtsalt need nimetused olid kasutusel siis erinevatel ajaperioodidel. 1636. aastal pandi Mansude poolt algus Qingi dünastiale sellele samale kuulsale Qingi dünastiale. Michisemalt valitses Hiinat õige mitme sajandi jooksul. Juba 1644.-ks aastaks oli Mansul suutnud vallutada küllalt suure osa Hiinast ja pealinn viidi seejärel üle Pekingisse maitsnud, vallutasid järjest uusi alasid juurde ja ühel hetkel maksude võimu alla ei kuulunud mitte ainult hiinlaste alad. Aga Mansude alla jäid elama ka uiguurid. Tiibetlased Mansude alla jäid elama ka Osamongoolastest. Nii et impeerium kasvas väga suureks. Ent nii huvitav kui see ka ei ole, see maisude impeeriumi laienemine Mansude kui rahva jaoks tähendas tegelikult allakäik Gunnar maisude impeeriumi elanike enamuse moodustasid hiinlased. Kuna selle impeeriumi enamusel aladel elasid hiinlased, siis Mansud Hiina vallutamise järgselt hakkasid järjest enam omaks võtma Hiina kultuuri. Järjest enam hakati seda Mansu kultuuri unustama hülgama. Qingi dünastia. Võimulolijad said sellest üsna kiiresti aru, et Mansude kultuur on hääbumas, et maisude selline eriline sõjaline võimekus on hääbumas ja seetõttu hakati siis üsna kiiresti ka Mansuurijat väliste mõjutuste eest kaitsma. Ja see kaitsmine tähendas eeskätt seda, et väga rangelt piirati hiinlaste migratsiooni Mansuurias. Sellega loodeti Sis säilitada maisugult tuuri, sellega loodeti säilitada Mansu keelt ja sellega loodeti säilitada, aga seda maisudes erilist sõjakust. Ent sellist kaitsmist ei suudetud siiski KAUA rakendada. Qingi dünastia riik oli muutunud nii suureks, et seda tuli kaitsta väga paljude erinevate välisvaenlaste eest. Ja sellel riigil tekkisid ühel hetkel ka näiteks sõjalised konfliktid venelastega, kes olid oma koloniaalvallutusi laiendanud ja see tähendas, et Qingi dünastia vajas Mansuurias kui siiski sellisesse piiriäärsesse piirkonda rohkem inimesi, rohkem sõdureid ja, ja seetõttu tuli siis praktilistel kaalutlustel osa hiinlasi Mansuurias elama lubada. 19. sajandi keskel, 1800 viiekümnendatel aastatel oli tingi dünastia sunnitud osa Mandžuuria sõjaväelasi saatma Lõuna-Hiinasse maha suruma taid pingi ülestõus. Taipingi ülestõus on Hiina ajaloos väga suur ja kuulus ülestõus. See ülestõus kestis 14 aastat ja see ülestõus oli suunatud just nimelt Qingi dünastia võimu vastu. Hiinlased olid Qingi dünastia võimu vastu üles tõusnud korduvalt ja korduvalt. Aga sellist ulatust nagu taid, pingi ülestõus siiski ükski nendest teistest ülestõusudest ei olnud enne veel omandanud. No sellest ülestõusust võttis taipingide poolel osapool miljonit relvastatud meest. Seda ülestõusu surus aga maha enam kui üks miljon inimest. Ja selle ülestõusu mahasurumisest võtsid lõpuks osa ka näiteks prantslased, inglased ja ameeriklased. See taipingi ülestõus oli selles mõttes väga verine, et selle sisuliselt sõja käigus kus enam kui 20 miljonit inimest, mõnedel andmetel võis hukkunuid olla isegi 30 miljonit inimest tunduvad üpris uskumatud numbrid olevat. Me teame, et noh, sellises suurusjärgus nagu 20 miljonit. Me oleme harjunud hindama esimese maailmasõjakaotusi. Selles tõus suudeti Qingi dünastia poolt lõpuks maha suruda. Aga selle mahasurumise hind oli väga karm. Sõduritest, kes olid siis suunatud seda ülestõusu maha suruma tuli elusana tagasi ainult umbes üks viiendik, kusjuures üks viiendik oli täielikult demoraliseerunud. Selle ülestõusu mahasurumine oli nende psüühikale mõjunud väga karmilt ja võiks öelda nii, et peale selle ülestõusu mahasurumist ei olnud Qingi dünastia ajal enam sellist korraliku võimast armeed. 1800 kuuekümnendatel aastatel oli Qingi dünastia sunnitud Mandžuuria ametlikult avama Hiina kolonistidele. Hiinlasi oli selles Qingi dünastia riigis tohutult enam kui Mansusid. Hiinlaste sündivus oli suhteliselt kõrge, nende loomulik iive oli suhteliselt suur. Ja see tähendas seda, et Mansuurias maisud ajaloolisel kodumaal jäid maisud juba mõnekümne aastaga vähemusse. Kuna Mandžuuria asus selle riigi pealinna Pekingi vahetus naabruses sisse hiinlastest kolonistide vool sinna oli lihtsalt nii tohutu. Qingi dünastia võimu Hiinas lõpetas 1911. aasta sügisel alanud revolutsioon. Selle revolutsiooni käigus kukutati keiser ja Hiinat asusid juhtima hiinlased. Esimesel jaanuaril 1912 kuulutati välja Hiina vabariik ja see tähendas Monsudele raskete aegade algust. Hiinlased, kes võimule said, nägid Mansudes siiski mõnes mõttes vaenlasi. Maisud olid mitme sajandi jooksul hiinlasi vaenanud Mansodolid hiinlasi mõnes mõttes kultuuriliselt alla suruda püüdnud. Maisud olid näiteks püüdnud reguleerid keerida hiinlaste riietumisstiili ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja kõige selle tulemusena paljud hiinlased peale oma võimu kehtestamist suhtusid Mansudesse vägagi halvasti. Ent ametlikud võimud suhtusid Mansudesse neutraalselt. Ametlikult oli Hiina vabariigi näol loodud selline riik, kus maisud olid üks osa selle paljurahvuselise riigirahvastest. Aga tegelikkuses jah, paljud hiinlased siis hakkasid Mansusid taga kiusama. Hiina vabariigi algusaastateks olid Mansuurias alles jäänud vaid mõned üksikud piirkonnad kus Monsud moodustasid enamuse. Valdavalt oli mandžuuria tolleks ajaks selline piirkond, kus räägiti juba üksnes mandariini, hiina keelt ja, ja kus maisud olid selges vähemuses. Hiina vabariigi ajal. Kogu see protsess kiirenes märgatavalt väga lühikese ajaga, manside arv kahanes enam kui 50 protsenti ja sellel kahanemisel oli mitmeid põhjuseid. Üheks oluliseks põhjuseks asjaolu, et paljud Mansud loobusid ennast Mansudeks nimetamast. Paljud maisud said aru, et hiinlastena läbi lüüa on palju lihtsam ja seetõttu nad siis hakkasid väitma, et nad ei olegi mitte Mansud vaid nad on hoopis hiinlast. Mandžuuria ja mõistnud ajaloojärjekordsed. Küllalt teravad ja tõsised sündmused said alguse 1930.-te aastate alguses. Nimelt 1931. aastal toimus Mandžuuria kriis kriis, mida on nimetatud ka Mukten intsidendiks. Jaapan oli 20. sajandi alguses Kirde-Hiinas saanud oma käsutusse raudtee. See raudtee asus Sis Mandžuuria lõunaosas. Ja 1131. aasta septembris toimus seal intsident, kus siis jaapanlaste sõdurid ise lõhkesid dünamiidi raudtee juures. See plahvatus oli vägagi väikese plahvatus, ei kahjustanud tõsiselt raudteed isegi peale seda plahvatust disrong tegelikult sealt raudteelõigud läbi sõita. Aga jaapanlased kasutasid seda intsidenti ära. Jaapanlased hakkasid süüdistama selles intsidendis hiinlasi. Väitsid, et hiinlased võitlevad jaapani omandi vastu ja see tähendas seda, et jaapanlased hakkasid väga aktiivselt sekkuma Mandžuuria Hiina siseasjadesse. Jaapanlaste eestvedamisel loodi Mandžuuria aladel ja Sise-Mongoolia idaaladel Jaapanis sõltu manzuko marionettriik. Zeman Joukko riigi nimi tähendas Monsu riiki. Tegelikkuses ei olnud selle riigi siiski maisude riigiga suurt midagi pistmist. See riik oli paljurahvuseline riik. Selle riigi elanikkonna enamuse moodustasid hiinlased. Maisud olid seal selges vähemuses. Mansudel ei olnud selles riigis ka mingisugust sisulist võimu selles riigis, sisuline võim oli jaapanlaste käes. Aga formaalselt kuulutati siis Joukko riik iseseisvaks 1932. aastal, Zeman Joukko riik oli küllalt suure pindalaga. Tema pindala oli nimelt umbes 1,3 miljonit ruutkilomeetrit. Ja seda riiki juhtis siis formaalselt Qingi dünastia viimane keiser puu-i. Kui oli selles mõttes huvitava saatusega inimene. Et Qingi dünastia formaalseks valitsejaks sai ta 1908. aastal, mil ta oli kõigest kaheaastane. Tema võim kestis 1912. aastani ehk siis tema võim kestis teisest eluaastast kuuenda eluaastani. Ta oli vaid formaalselt selle riigi valitseja. Ja täpselt sama saatus ootas seda mees, kamann Joukko riigi valitsejana. Ka seal mon Joukko riigis oli puu-i üksnes formaalne valitseja, tegelikult tal olulist võimu ei olnud. Riigi vastu tegutsesid loomulikult seal elanud hiin, et aga me ei saa öelda, et kõik Mansult sellesse riiki väga positiivselt suhtusid ka küllalt paljud Mansult võitlesid tegelikult Joukko riigi ja jaapanlaste võimu vastu. Peale teise maailmasõja lõppu algas Hiinas kodusõda. Kodusõda lõppes teatavasti vasakpoolsete võiduga ja 1949. aastal loodi Hiina rahvavabariik. Juba 1952. aastal tunnustas Hiina rahvavabariik mainsusid ametlikult Hiina vähemusrahvana. Muinsuste arv. Hiina rahvavabariigi algusaastatel oli küllalt väike. 1953. aastal loendati ainult umbes kaks ja pool miljonit Monsult. Aga see Mansude arv hakkas suurenema, sest Mansud julgesid rahvavabariigi algusaastatel jälle ennast hakata rohkem Mansudeks pidama. Ja Puna-Hiina algusaastatel tundus, et vähemusrahvustesse suhtutakse suhteliselt positiivselt. Et vähemusrahvastel ei ole mingisuguseid probleeme hiina leiu, mitmel poolautonoomseid piirkondi kamansud aladel, loodi autonoomseid, maakondi ja ka maisudel. Jah, tänu sellele kõigele tundus, et Puna-Hiinas nendes rahvuslikud õigused on suhteliselt hästi kaitstud. Ent olukord muutus üsna kiiresti ja Hiina kultuurirevolutsiooni ajaks olid Mansud juba selgelt alla surutud ja põlatud rahvas hiina kultuurirevolutsioon oli üldse selline sündmus, kus vähemusrahvustesse suhtuti väga halvasti. Kultuurirevolutsiooni käigus sai hiina põlised vähemusrahvad vägagi tugevalt kannatada. Kultuuri evolutsiooni üheks poliitikaks oli vähemusrahvaste assimileerimine hiinlaste sekka. Uuesti hakkas Mansude elu kergemaks muutuma, 1970.-te aastate teisel poolel ja 1900 kaheksakümnendatel aastatel kasvas maitsnud arv jälle väga kiiresti. Tol ajal maksud olid kõige kiiremini kasvav vähemusrahvas üldse. Ent see kasv jällegi ei olnud tingitud mitte sellest, et maisudel oleks olnud tohutu sündivus või tohutult suur loomulik iive vaid tulenes jällegi sellest, et kui kultuurirevolutsiooni ajal olid paljud Mansud jällegi hakanud ennast hiinlasteks nimetama siis peale selle kultuurirevolutsiooniperioodi lõppu paljud Monsud julgesid jälle ennast nimetada Mandžudeks. Kui me räägime tänasest Hiinast ja Hiina keskvõimu suhtumisest Monsudesse, siis võiks öelda, et see on vägagi rahulik. Hiina keskvõimu suhtumine maisudesse erineb väga oluliselt võimude suhtumisest tiibetlastest uuridesse. Tiibetlased uiguurid on täna siiski rahvas, kes on oma rahvusliku identiteedi väga selgelt säilitanud ja, ja kes mõnes mõttes siiski ikkagi seisavad selle eest, et neid ei assimileeritaksiinlaste sekk. Ja seetõttu Hiina keskvõimupoliitika uiguuri stanis ja Tiibetis on väga jõhker, ülimalt karm. Mansude suhtes me sellist poliitikat Hiinas ei näe. Sisuliselt maisude vastu mitte mingisuguseid operatsioone ette ei võeta. Pole ka ime. Esiteks Monsud elavad täna hajutatult, Monsult ei paista mitte millegiga silma. Nende rahvuslikke ilminguid praktiliselt ei ole ja, ja kõige selle tulemusena jah, Hiina keskvõim suhtubki Mansudesse vägagi rahulikult. Võiks isegi öelda, et viimastel aastatel on Hiina keskvõim hakanud kaasa aitama sellele, et Mansu kultuuri natukene turgutada. Nagu ma ütlesin, saate üsna alguses, et 10 aastat tagasi loendati neid, kes oskavad Mansu keelt vähem kui 100 inimest. Tänasel päeval ei ole Mansu keele oskajate arv täpselt teada. Üldiselt võiks arvata niimoodi, et kui need 10 aastat tagasi oli vähem kui saa, siis täna neid võiks olla nulli lähedal. Ent Monsudega on lood praegu ilmselt vastupidi. Hiinas on nimelt viimastel aastatel mõnel pool hakatud õpetama Mandžu keelt. Hiinas tegutseb mõni erakool, kus on võimalik maisu keelt õppida. Hiinas tegutseb täna mõni riiklik kool, kus on võimalik maisu keelt õppida. Ja Hiinas tegutseb ka vähemasti üks kõrgkool, kus on võimalik Monsu keelt õppida. Nii et see keel, mis oli absoluutselt väljasuremisohus on viimasel ajal siiski saanud hiinas natukene tuge juurde ja seda tuge on organiseerinud eeskätt siis kohalikud omavalitsused, kuid seda tuge ei ole takistatud Hiina keskvõimu poolt. Hiina on siiski selles mõttes väga tsentraliseeritud riik, et need kohalikud omavalitsused ei saaks mitte midagi teha ilma keskvõimu loata. Üheks selliseks huvitavaks eripäraks palju, palju sajandeid tagasi siis kui me tundsime seda rahvast, Surtsjonite nime all olid perekonnanimed. Me teame, et väga paljudel rahvastel väga ammusest ajast olid olemas eesnimed, kuid ei olnud perekonnanimesid. Mansudel olid perekonnanimedega olemas juba vähemasti 13. sajandi algul, ilmselt aga oluliselt varem peale seda, kui muinsussattusid mongolite võimu alla. Nad oma perekonnanimed hülgasid ja hakkasid kasutama üksnes eesnimesid, nii nagu mongolid olid kasutanud üksnes eesnimesid. Perekonna nimedeni jõudsid Monsult tagasi alles 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul. Muisude traditsioonilised perekonnanimed koosnesid kahest poolest. Nime esimene pool tähistas kitsamalt suguvõsa nime ja nimed, teine pool tähistas klanni nime. Ja erinevatel andmetel on siis Mansudel olnud umbes 600 kuni 1000 erinevat perekonnanime. Mansude ees nimedes väga palju kasutatud kindlaid liiteid. Seetõttu on paljud Mansud eesnimed olnud väga hõlpsasti äratuntavad. Näiteks paljudes Monsud ees. Nimedes on olnud sellised järelliited nagu ka kee võngo. Ja samamoodi sellised järelliited nagu day to. Tänapäeval väga valdav enamus Mansusid Manju keelset eesnime ja perekonnanime ei oma, nad kasutavad hiina nimest muinsuste, traditsioonilisest riietusest on olulised müksid, maisud on peakatteid kandnud igas vanuses iga aastaajaga ja Mansudele on olnud nii ametlikke peakatteid kui ka selliseid vabas vormis mütsikesi ja ametlikel peakatel on omakorda olnud kasutuses siis kaks erinevat stiili. Kevadel ja suvel õlgedest, peakatet sügisel ja talvel, kant D aga sooja peakatted. Loitsude riietusesemetest on kõige tuntum kindlasti peaaegu maani ulatuv mantel. Ja, ja see mantel on selles mõttes jõudnud ka kaasaega. Et just Mansude mantli eeskuju on järginud kaasaja Hiina naiste riietuses Jong samm. Nii Essemansude mantel on siis jah, jõudnud ka hiinlaste riietusse. Omal ajal võis Monsude naisi sageli ära tunda selle järgi, et neil oli kõrvas kolm erinevat kõrvalehed. Nüüd mõisude traditsioonilistes tegevustest kõige tuntumad ja väljapaistvamad tegevused on olnud ratsutamine ja vibulaskmine. Ratsutama õpetati Mansusid juba varajases lapsepõlves ja mõnes piirkonnas oli kombeks igal aastal korraldada täiskasvanud Mansu meestele ka ratsutamisvõistlusi võistlusi, kus siis pandi nende ratsutamisvõimet proovile. Selliste võistluste osaks olid sageli vibulaskevõistlused ja ka nende võistluste käigus siis kontrolliti täiskasvanud meeste oskusi. Kusjuures need oskused olid selles mõttes olulised, et nende võistluste tulemusel või siis maisud hierarhias tõusta või langeda. Ja samas nende võistluste tulemused andsid masu ülikutel aga teatava ülevaate oma alamate sõjalistest oskustest. Hilisemal ajal muutusid need võistlused rohkem vaatemängudeks. Võistluslik osa kadus ära, tekkisid rohkem sellised etendused, mis olid seotud ratsutamise ja vibulaskmisega. Aga tänaseks päevaks on kahjuks ka sellised etendused kadunud. Ja täna võib küll öelda, et on väga vähe Mansusid, kellel on näiteks vibulaskmises head oskused. Mõisude traditsiooniline spordiala on olnud Mansu maadlus. See Monsu maadlus on üpris sarnane Mongoolia maadlusega. Ka nendel maadlusvõistlustel üles näidatud tulemused võisid olla hierarhias tõusmise või langemise aluseks. Nii et ka see maadlus jah, oli siis muisud elus vägagi tähtis. Tänase päeva spordialadest on Monsudel kõige edukam spordiala iluuisutamine viimastel aastatel suurvõistlustel Hiina rahvavabariiki esindanud iluuisutajate, sest vägagi mitmed on olnud just nimelt Monsud ja teiste seas on siis maisude seas ka näiteks maailmameistreid ja olümpiavõitjaid. Kui rääkida veel rahvuslikest eripäradest maisudel, siis üheks selliseks huvitavaks eripäraks on olnud maisudel jahikullide kasvatamine. Jahikullide kasvatamine naasias mitmetel rahvastel olnud väga oluline aga maksude puhul on võib-olla huvitav see, et see haigulide kasvatamine ei olnud seotud mitte niivõrd mingite konkreetsete tegevustega, mille juures jahikulle kasutati, vaid neid jahikulle kasvatati rohkem nii-öelda hobi korras. See jahikullide kasvatamine on mõnel pool Mansude aladel ka täna levinud religiooni mõistes on Monsud sajandeid olnud samonistid. Mõnede keeleteadlaste arvates isegi sõnas. Plaan on näiteks inglise keelde jõudnud just nimelt Mansu keelest. Seitsmeteistkümnendal sajandil, mil Mansudel tekkisid tihedamad sidemed hiinlastega hakkas šamanism tahaplaanile vajuma ja, ja paljud maitsnud võtsid siis omaks hiinlaste rahvausundid. Hiljem on küllalt paljud maitsvad omaks võtnud ka budismi. Aga tänasel päeval vähemasti ametlikel andmetel enamus Mansusid on selgelt mitteusklikud. Muidugi seal Puna-Hiinas usu tegelikku levikut on, on väga raske hinnata. Üks asi on see, mis on ametlik suhtumine. Teine asi on võib-olla see, mida inimesed ise tegelikult järgivad aga ametlikult jah, täna siis enamus Vansusid on mitteusklikud. Tänase päevani on Monsudel säilinud mõningate rahvuslike tähtpäevade järgimine. Näiteks 26. august on selline päev, mis on pühendatud toidule ja kus süüakse väga kindlaid toite. Eeskätt hiina kapsast, riisi, munaputru ja loomaliha. Aga 13. oktoobril tähistatakse Mansu nimepäeva. 13. oktoobril 1635. aastal võttis tollane manside valitseja rahvanimetusena kasutusele sõna Mansu Sis eelnenud surdsenite nime asemel. Nüüd rääkides Mansu keelest, see keel kuulub tunguusi keelte lõunarühma ja sellel keelel on vaatamata väga väikesele kõnelejate arvule ka täna mitmeid dialekte kusjuures maisu keele jaoks töötati juba 18. sajandil välja Mansu keele standard. Ühtne keel ja selle ühtse keele väljatöötamiseks andis käsu tollane mansi valitseja. Aga lisaks sellele ühtsele keelele on siis olemas Sibo keel. Sibo keel on selline keel, mida vahel peetakse Monsu keele dialektiks, aga mida enamasti peetakse täiesti omaette keeleks. Sibo keelel on nüüd umbes 40000 kasutajat ja kui pidada Sibo keelt maisu keele selliseks eriliseks dialektiks, siis me võime ka öelda, et Mansu keelel on umbes 40000 kõnelejat. Monsu keel on ajaloos kasutanud väga erinevaid kirju. Algselt kasutati siis oma surdseni kirjamis, põhines kitani kirjal. Hiljem võeti kasutusele mongoli vertikaalkiri. Aga tänapäeval, kui üldse Mansu keelt kusagil kuidagi kirja pannakse, siis seda pannakse kirja hiina kirjas. Ja, ja see on muidugi üks probleem, miks Mansu keele õpetamine ei ole kuigi lihtne. Sesse hiina kiri ei vasta tegelikult väga hästi Mansu keele vajadustele viimastele olenditel loomulikult on Mansu keeli üle võtnud väga palju sõnu mandariini, hiina keelest. Aga varasematel sajanditel võttis maisu keel jälle küllalt palju sõnu üle mongoli keelest. Pekingi linnas asuvas keelatud linnas on ka tänasel päeval palju märke silte viitasid, kirja pandud nii mandariini, hiina kui Mansu keeles. Need Mansukeelsed tekstid seal on siis lihtsalt säilinud sellest maisude dünastia Qingi dünastia ajast. Täna on olukord selline, kus Mansu keeles ei anta välja raamatuid, ei ilmu ajal kirju, ei ilmu ajalehti. Mõisu keeles ei ole sisuliselt ka internetimaterjale. Loomulikult ei ole maisu keeles Vikipeedia artikleid, aga halb on see, et ei ole internetis ka näiteks Mansu keeleõppematerjal. Nii et sisuliselt on jah, veel kirjakeelena igalt poolt nii-öelda väljas ja näiteks ilukirjanduse puhul võib öelda, et ega Mansu keeles on seda läbi ajaloo üldse väga vähe välja antud. Maisud on näide rahvast, kes on ajaloos olnud küll väga võimas, kes on vallutanud hiigelsuuri alasid, aga keda need vallutused on tegelikult nõrgestanud? Monsude selline kultuuriline allakäik sai alguse just nimelt seetõttu, et nad haarasid enda hõimu, olla väga palju erinevaid rahvaid. Nad haarasid enda alla suure hiinlaste ala ja kuna hiinlase oli maisudest ikkagi palju-palju-palju enam, siis paratamatult selle hiigelsuure ala valitsemise käigus hakkasid Mansult tegelikult assimileeruma selle ala elanike sekka. Aga mis on võib-olla maksude puhul ka huvitav, et isegi võimul olev olemine ei aidanud kuigivõrd säilitada Mansu keelt? No kui me mõtleme siin oma rahva eestlaste peale, siis eestlased suutsid oma keele säilitada ka võõrvõimu all elades. Aga maksude puhul jah, täiesti vastupidi, et isegi võimul olles ei suutnud oma keelt nad säilitada, sest et juba maisude võimu lõpuks 20. sajandi algul enamus Mansusid maisu keelte osanud. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord rääkis Andrus Mölder Hiinas elavatest Mansudest.