Esimene veebruar oli Afganistanis missioonil olevate eesti sõdurite jaoks üsna tavapärane tööpäev, mis võttis aga traagilise pöörde. Kapral Raigo Roots. Ta oli meil tavapärane jalgsipatrull, peale öeldakse patrulli ja mina olin siis esimene mees, kes otsis nii-öelda lõhkeleidsin seal lõhke. Hakkasin seda konfermima kinnitama, et seal on midagi, ma mäletan, plahvatas midagi. Ma karjusin, olin teadvusel olnud, aga ma ise nagu sellest, ei mäleta midagi. Veebruari põhimõtteliselt terve kuu koomas märtsis ma eriti põhimõtteliselt ei mäleta midagi. Aga siis ta nagu hakkas minema alguses. Vaatamata rasketele vigastustele, mis Raigo Afganistanis lõhkekeha kahjutuks tegemisel sai, ta kaotas, mõlemad jalad oli temaga sel nädalal kohtudes minu jaoks muljetavaldav otsusekindlus ja jõud, millega ta elab, kuigi, nagu ta ütleb, päevi on erinevaid, on ka neid, mil kõik tundub Täna õhtul on Haapsalus lahingumissioonidel hukkunud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste laste toetuseks loodud Carolin Illenzeeri Fondi järjekordne heategevuskontsert. Caroline isa hukkus 2004. aastal Iraagis. Mees jõudis oma väikest tütart näha vaid korra elus kahe kuusena. Täna õhtul saate heategevuskontserti kuulata, vaadata ja siis ka omalt poolt toetusi anda kell 19 30 nii vikerraadios kui ka Eesti Televisioonis. Järgnev saatetund kannab aga pealkirja tagasitulek. Sõdadest tagasitulek, mis vahel on väga raske, sest missioonidelt lahkutakse vigastustega ning mitte üksnes füüsiliste, vaid ka vaimsete armidega. Mina olen Neeme raud. Kapral Raigo Rootsiga saame kokku Ida-Tallinna keskhaigla õuel päikest täis juunipäeval eemal suliseb purskkaev. Noormees astub kohtumisele oma uutel jalaproteesidega ja astub siin rääkija jaoks kindlal sammul, ehkki ta ise tunnistab, et uued jalad vajavad veel harjumist. Ei ole vere säravinud, et puhtalt niimoodi väljaskäimise õppimiseks tuleb veel, ikka läheb veel aega. Millal samale uued jalad said mosaine põnts kätte veebruaris, aga kandma hakata põhimõtteliselt korralikult. Nüüd viimane kord, kui ma Inglismaalt tellinud Ja need on siis väga kõrgtehnoloogilised ja ülikaasaegsed proteesid, maailma parimad. Ma usun küll, et jah, et Eestis Eestis ma ei tea, et neid tehakse. Nii veel. Sa oled ravi saanud Inglismaal päris palju? Põhimõtteliselt ongi, alguses on puhas taastusravi, et saada nagu lihas on nii palju tugevaks, et oleks võimalik nagu seda käimist hakata uuesti õppima. Et lapitakse, kaovad ära. Kui saab esimesed nii-öelda siis väljendatud võtta jalgadest, et teha need üldiseid jalgade jaoks. Ja siis põhimõtteliselt hakkabki juba, kui on keha nii tugev, et jalad suudavad kanda, siis hakkab uuesti käima. Õpin, praegu jalutasid siin haigla ees päris hästi. Ma ei tunne veel käes nagunii kindlalt ennast hakkab minema. See tuleb jah, pidime praktika. Mis siis juhtus seal Afganistanis, millal see kõik toimus, mis toimus, see oli täpselt esimesel veebruaril. Peale õmmeldakse patrulli ja mina olin siis esimene mees, kes otsis nii-öelda lõhkeleidsin seal lõhkepuhtalt vaatluse teel lõhkekehale ja põllu peal ja seda nagu radariga on väga raske kindlaks teha. Kuna radar võtab pinnase tiheduse järgi siis põld nii kohev, pinnased, ta annab sealt kogu aeg enam-vähem ühtlast signaale, näo põhimõtteliselt on tavaliselt kas klaaspurk või kanister, kus siis on kas siis tehase poolt välja töötatud lõhkeaine või siis nii-öelda kodukootud kääne. On olemas vooluallikas ja põhimõtteliselt nii-öelda sisse lüliti, mis selle inser teadsid, et see on väga ohtlik ja hakkasid sellega siiski tegelema. Jah, see sai juba nagu ajateenistusest alguses, et olime pioneeripataljonis ja ja hiljem edasi minnes kaadrikaitseväelaseks, siis olin sama tee peal aladel on mingid kindlad toimingud, mida peab tegema, aga iga kord on see olukord ja maastik erinev. Ja tegin oma tavapärast tööd. Et eelmiste veadega käitusin samamoodi ja, ja ma ei ütleks, et ma valesti tegin. Sest kuna kindel ei olnud ka see, et kas seal oli siis nii-öelda see lüliti või siis lastes eemaldada. Igatahes lõhkekeha plahvatas, mäletan, plahvatas midagi. Ma karjusin, olin teadvusel olnud, aga ma ise nagu sellest ei mäleta midagi. Veebruari põhimõtteliselt olin terve kuu koomas, märtsis ma eriti põhimõtteliselt ei mäleta midagi. Aga siis ta nagu hakkas minema, alguses oli ikka päris raske. Aga just seal Hellekordis, seal nagu hakkas vaikselt asi minema ülesmäge, et tuli jõud tagasi sai, selle tasakaaluna on uuesti kätte peale selle, et seal kogu see käimisteema toimetusel Inglismaal, siis mul on ka silmadega väiksed probleemid, mitte väiksed Bert, suured et käin seal pidevalt kontrollis ja nüüd augustis toimubki nii-öelda väiksemat sorti operatsioon ka. Ja siis samamoodi ka need, sest siin samamoodi kontrollis. Ja need arstid teevad omavahel koostööd ja. Kuuldavasti hakkasid seal kõvasti trenni tegema. Ja enne sai enne juba sai nagu hobikorras tegeleda, tegeletud ja noh, praegu olen ka nagu hobi korras ise teinud. Aga ikkagi, mis siin, mis siin niimoodi hoiab vormis, et sa trenni teed, et sa niimoodi tuled siia ravile, tead, et homne tuleb parem päev, mis on see, mis, mis nagu innustada? Vot see ongi, et iga kord ei ole homme parem päev. Et ta ongi niimoodi tagasilööki päris palju ja siis vahepeal tõmbab küll motivatsiooni alla. Aga aga praegu on nagu lootused. Kui. Kui saab selle nägemidesse paremaks, siis on nagu, siis on kõik okei. Aga mis edasi saab? Varsti on käimine väga selge, nägemine korras. Mis sa tulevikuplaanina? No hetkel on tulevikuplaanid, tahaks mingi spordiga tegeled ikke? Ja jääda ikkagi seotuks kaitsejõududega. Hetkel küll. Nii et vaatamata kõigile probleemidele, mis selle sõjaväeametiga kaasnevat ikkagi see on see kodusõjaks. Jah siis öelda küll. Et ma ei kujuta ette praegu, mida ma tsiviilis teha, et praegu on selline majandus, on ka, nagu ta on, et et ei ole praegu küll leid sellist mingit kindlat punkti, kuhu tugevneda. Et praegu on küll Kaitsevägi no palju jõudu, edu ja head käimist. Aitäh. Eesti president pidas Afganistanis NATO operatsioonil raskelt vigastada saanud kapral Raigo Rootsi tänavu kotkaristi mõõkadega kuldristi vääriliseks. Kui eesti sõdurid missioonil vigastada saavad, hakkab nende edasise käekäiguga meie sõjaväestruktuuridest tegelema kaitseväe tugikeskus. Kokku on keskus aidanud umbes kolmesadat vigastada saanud Eesti sõjaväelast. Lisaks kohtutakse missioonil viibijate peredega. Erilist tähelepanu pööratakse 11 missioonil hukkunud sõjaväelase peredele. Viimased kaks aastat on tugikeskuse juht Andres Siplane. Tema töö algab iga sõjaõnnetuse järel, tavaliselt Inglismaal Birminghamis, kuhu viga saanud Afganistanist toimetatakse kõneles kaitseväe tugikeskuse juht Andres Siplane. Mina alustan siis tööd, sealt põgenemist, kuhu siis saavad sõdurid kohale jõuavad ja sealt siis edasi Eestisse tavaliselt need Afganistanis, seal on tegemist raske vigastusega, siis ta pannakse unele lennukisse ja tuuakse, noh, nii eesti sõdur kui ka Briti sõdurid tavaliselt sama lennuki peal ja, ja ka Nepaalist pärit kurkad. Jaga Fidžist pärit sõdurid näiteks tuuakse siis Birminghami tavalise tsiviilhaiglasse, seal on lihtsalt sõduritel, on üks selline koridori täis palateid, kuhu siis sõdurit tuuakse. Ja seal siis olenevalt vigastustest tehakse sellised kriitilised operatsioonid ära. Ja kui ta seis on selline, et et ta saab noh, nii-öelda omal jalal või tsiviillennuga tagasi Eestisse tulla, siis ta tuleb tsiviillennuga tagasi. Ja kui läheb kauem, siis läheb kauem. Siis ta võib seal ka kuude kaupa vahest olla. Ja seda, seda juhtumeid, kus me peaksime nüüd eraldi tellitud lennukiga tooma, seda nüüd õnneks ei ole olnud. Ja kulud tasub, Eesti riik kulutab Eesti riiki, rehabilitatsiooni ravi toimub suuresti härlikordi haiglas Londoni lähistel. Millist ravi seal pakutakse, britid on väga uhked selle keskusele. Jah, neil on põhjust olla uhke ta seal on üks suur töösektor on proteesid, eelkõige jalaproteesid. Brittidel on vist Ülle 1000 mehe, kes ana jalgu kaotanud ja need, kes on äsja kaotanud, nendel on natuke rohkem tööd seal kellel on nagu rohkem aega mööda läinud, need peavad siis järjest harvem käima, aga, aga käivad siis seal noh, nii sellist üldist rehabilitatsiooni tegemas kui siis ka oma proteesi tegemas, lisaks on seal neuroloogiaosakond, see neuroloogia on puudutav ka mitte siis nüüd ainult vaimset tervist, vaid ka närvide toimimist. Et seal on, ütleme lihtsalt mehel ei olegi mitte midagi juhtunud, aga ta lihtsalt ühest silmast teatud ruutu keskel ei näe. Ja siis ta seal on ja siis vaadatakse, et ah, mis sa teed siis, eks ole. Ja siis selliste väiksemate traumadega tegelemise osakond, mis, mis nagu nõuavad ka, mis on võib-olla natuke selgusetud, mis nõuavad aega seal mingite testide tegemised. Et siis on siis on, siis on kaudvakendide osakond ehk siis nagu need, kes ei ole haigla patsiendi sisse võetud, kes käivad, elavad seal ja käivad siis lihtsalt ainult teatud protseduure tegemas. Ma tean, et üsna mitu eesti sõdurit liigubki praegu Eesti ja Inglismaa vahel, et ravi saada. Jah, nii on, et neid, kes seal käivad, on muidugi üle 10, aga, aga intensiivsemalt on siis mõned, kes käivad. Kui sõdur on veel Inglismaal ja ei ole veel Eestisse jõudnud, siis juhivad ravi inglased ja ütleme, teatud sektorites näiteks jalad jäävadki parem lasemegi brittidel teha selle asja lõpuni. Aga kui nad siis Eestisse jõuavad, siis, siis ta nad kohtuvad Eesti kohalike tohtritega kes siis koostavad raviplaani. Et kus nad Eestis üldse käima hakkavad, mida tegemas. Ja pluss siis eks ole, kaasnevad ka sotsiaalteenused, psühholoogilised teenused seal eluaseme kohandamise, et igasugune abivahendid sotsiaaltoetused. Et kogu seda sektorit siis siin, Eestis majandame meie edasi. Kui Eesti arstid hakkasid nägema esimesi sõjavigastusi, olid need nende jaoks ilmselt päris uudsed jah, ja ka brittide jaoks ka britid, mõistlik sort, kõnelesin seal, et kas seal aastast 2007 hakkasid taliibid panema neid ID-sid ehk neid isevalmistatud lõhkekehasid maa sisse ja siis hakkas tohutu jutulainena tulema jalatraumadega mehi ja britid ei olnud selleks valmis ja siis nad investeerisid kähku ja ehitasid sellesama heitlik koordikeskusesse, siis siis nagu proteesikeskuse ja noh, nagu ma ütlesin, praeguseks on neid üle 1000, eks ole, kas taolisi jalatrauma saanud tookord siis nad rääkisid ka, kuidas, et okei, et tuleb mees, kellel on Ühe jala amputatsioon. Eks ole, hirmus lugu, kahe jala amputatsioon, noh veel hirmsam, imejäseme amputatsioon nelja, eks ole, et, et noh, need on nagu tohutud väljakutsed, eks ole, sellele personalile muuhulgas ka, eks ole, rääkimata mehest endast. Mehed elavad edasi, mehed elavad edasi, nad elavad täiesti täisväärtuslikku elu, sõidavad autoga, elavad pereelu, sünnivad lapsed. Britid käivad üldiselt vähem tööl, jätkavad vähem tööd, oma pääs aga Eestis tavalised poisid tahavad väes edasi teenida, et siis neid neile seega võimaldatakse. Ka Briti Briti haavatud sõdurid leiavad tsiviilsektoris veel on oskused ja nad on väärtustatud tööjõud ja saavad hästi hakkama. Nii et proteesid on jõudnud juba sellisele tasemele, et testi pärast ambuteerimist saab elu täisväärtuslikult jätkata. Ja, ja nii on. Eesti poisid tahavad kaitseväkke tagasi pöörduda, milliseid töökohti neile seal leitakse? Meil on haavatud sõdurit käinud Afganistanis veel missioonil hiljem ja veel ka viimasele missioonile läheb, lähevad aga nende nad, jah, selles mõttes nüüd ei jookse mööda metsa ringi relvaga, et nad teevad mingeid muid töid. On relvatehnikud, relvatöökojas on korrapidajad, valveteenistuses on pihusti instruktorid olnud. Ja leiab selliseid töid, kus, kus, kus tingimata ei pea kahe jalaga ringi jooksma, hüppama. Rehabilitatsioonisüsteemi rajatud praktiliselt nullist viimased aastad, kuhu ollakse siis välja jõudnud, et tegelikult, et me oleme brittidele suure tänu võlgu, sest et see kvaliteet, mis meie mehed saavad, on sama, mis britid saavad ja see on nagu maailma parim kvaliteet Eestis nagu tõesti taolist näiteks jalgade proteesimist. Ei, meil ei ole kompetentsi, meil ei ole litsentse, vahendeid ja nii edasi selle tegemiseks, et Eestist kui ainult ise oleks teinud, ei oleks suutnud seda teha. Aga mis puudutab nagu seda üldist missiooni teenindamist ja sellist suuremat toetust pehmet toetust, siis tegelikult see on meil täitsa võrreldav soomlaste rootslastega. Isegi mõnes mõttes parem sellepärast et me oleme siin kokku saanud oma kolleegidega ja nad teevad täpselt samu asju. Ma ei ole omavahel rääkinud, aga me näeme täpselt, kuidas nad, nemad kohtuvad missiooni peredega käivad maakondades, eks ole. Et aga meie oleme nagu selle võrra näiteks soomlastest paremad rootslastest, et meie suudame kõik maakonnad läbi käia, suudame kõike pakkuda, aga soomlased ikkagi viitsi oma sinna põhja lapi minna, eks ole, et, et kui seal mõni pere on, et nad ikkagi viitsid, kutsuvad selle pere sealt ülevalt alla. Et selles mõttes, nagu me isegi suudame rohkem teha kuidas Eesti ühiskond võtab vastu sõjast naasvaid sõdureid, kel on probleeme tekkinud? Ma leian, et toetavalt noh, kindlasti internetikommentaarides on igasugust juttu, aga, aga kui üldiselt nagu ringi vaadata, siis teatrid, jalgpalliliit, kõik ütlevad, et haavatud sõdurid, eks ole, tere tulemast, siin on teile piletid ja nad on alati teretulnud. Noh, see toetus on nagu selline väga suur sõdurite jaoks on. Eks ole, sellist sõjalist ülesannet täitvate sõdurite jaoks on oluline. Et oleks nii poliitiline toetus kui ka avalik toetus olemas, et kui nad lähevad oma ülema käsul mingisugust ülesannet täitma ja nad teavad, et kuidas ühiskond suhtub sellesse, et kuskil ma ei tea, internetikommentaariumides kirjutatakse nagu hoopis mingit teistsugust juttu selle asja kohta. Et see kindlasti ei aita kaasa, et kui nad teavad, et terve ühiskond toetab seda üritust siis siis on veel oluliselt lihtsam seda ülesannet täita ja, ja probleeme kursuselt vähem noh, näiteks ainult vaimse tervise osas. Te olete öelnud, et lisaks füüsilistele puuetele, millega pöördutakse sõdades tagasi, on need vaimsed puuded, mida võib-olla ei märkagi esialgu Ameerika Ühendriikides räägitakse neist sellest vaimsest poolest väga paljud, Eestis tundub, et vähem. Ei, tema Ameerikas on kindlasti nagu natukene ülediagnoositud psühhiaatria, psühholoogiline sektor. Et Eestis ütleme ülearu palju sellest ei pea rääkima, aga peab saavutama nagu sellise tasakaalu. Et suhtumine nii ühiskonnas kui kaitseväes oleks selline, et, et vigastus on vigastused, tegelikult see haiguste klassifikaatori sisaldab nii füüsilisi vigastusi kui ka vaimseid vigastusi ja nad on kõik täpselt samamoodi diagnoositud ravitavad ja et ei tohiks tegelikult vahet, oled kaitseväelane ühe hädaga häbeneb pöörduda teisega. Et see tuleb saavutada, et häbenetakse ta. Erinevalt füüsilistest probleemidest võivad need vaimsed probleemid ilmneda alles aastate järel. Jah, see on ka tõsi, see on ka tõsi, et Need kiputakse varjama, siis nad süvenevad ja pöördutakse alles siis, kui on nagu juba väga kriitiline olukord. Mida teie teeksite praegu teisiti, kui teil oleks võimalik nüüd kiiresti otsustada midagi, et rehabilitatsioonisüsteemis parandada või muuta? Hea küsimus? No võib-olla kui rääkida nagu ja mitte ainult haavatute, vaid kõigi missioonisõdurite rehabiliteerimisest, siis kindlasti vaimse tervise osas tuleb nagu selline natuke seda kvaliteeti muuta või kvalitatiivne nihe saada, eks ole, selle nende probleemide tunnustamise osas milline see nihe võiks olla, lihtsalt mehed ise hakkaksid ka neist rääkima või? Jah, et mehed isegi kui nagu väga tõsine ei ole, aga, aga noh, kui ikkagi magada ei saa, eks ole, et siis siis tasub juba rääkida spetsialistiga. Kõneles kaitseväe tugikeskuse juht Andres Viga saanud Eesti kaitseväelaste koju tagasitulek nagu kuulsite, ei ole ainult Eesti asi väga otseselt on sellega seotud Suurbritannia Akele sõduritega koos eestlased, Afganistanis võitlevad Eesti sõjaväelaste sõnul suhtuvad britid viga saanud koalitsioonikaaslaste abistamisse täpselt samamoodi nagu oma sõdurite taas jalule aitamisse. Briti kaitseatašee Eestis kolonelleitnant saiman Fitz kiibon tänab sellise kõrge hinnangu eest. Aktivitsiivsus Sõrsustesse puus, aitäh, et meie abile sellise hinnangu annate. Tahan esmalt öelda, et me tunnustame ja hindame väga kõrgelt kõigi meie koalitsioonipartnerite abi ja mis väga oluline kõrget professionaalsust. Aga eesti sõdureid, kellega koos oleme võidelnud Helmandi provintsis alates 2006.-st aastast tahaksin eriti esile tõsta. Miks te eestlasi nii kõrgelt hindate? Esile tõstate, küsin? Rendin Fidži Annežeerin lossis, eestlased on kõigi meie operatsioonidega väga tihedalt seotud, nad on meiega jaganud nii võite kui kaotusi, ka nemad on kaotanud jäsemeid, saanud raskeid vigastusi ja pidanud maksma vahel ka kõrgeimat hinda oma eluga. Me hindame seda väga kõrgelt, kui teiste maade sõdurid on valmis võtma koos meiega relvad ja operatsioonile minema ilma hinnaalandust, et ta meie sõjaväejuhtide korraldusi täitma. Insener füüsi püsis Chibs Briti ühiskond ja institutsioonid ootavad oma riigi sõduritelt palju ennekõike riigi turvalisuse tagamiseks. Vastutasuks näeb kirjutamata Ta ühiskondlik lepe ette, et sõjas olnud sõdurid võivad olla kindlad, et neid hiljem ei unustata ja kui vaja, saavad nad kõige kõrgetasemelise mat meditsiiniabi ja ravi. Samalaadset abi tagame ka oma liitlastele meiega koos võidelnud eesti sõduritele, kes vigasaamise korral esmalt Afganistanist ju just nimelt Suurbritanniasse toimetatakse. Tuleval aastal saab operatsioon Afganistanis läbi. Kuidas Eesti ja Briti edasine kaitsekoostöö välja hakkab nägema? Ja siis suitsu natukene, seda see on küsimus, mille üle juurdlevad poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased. Praegu on kõige tähtsam aga siiski see, et me keskenduksime operatsioonil Afganistanis, sest see ei ole veel lõppenud, ehkki ajakava vägede lahkumiseks on paigas, kuigi see võib vastavalt arengutele muutuda. Olulisem on tagada sel missioonil kõrge hinnaga saavutatud pöördumatu. Kuid Afganistan on mündi üks külg, teine pool on eesti ja briti sõdurite koostööoskus koostööd teha. Neid sidemeid tuleb kindlasti tulevikus tugevdada, tagada, et koostöö jääks kestma osaks sellest on seegi, et kui keegi viga saanud eesti sõduritest vajab abi ka pärast Afganistani missiooni lõppu, siis seda ta ka saab, ütles Briti kaitseatašee Eestis kolonelleitnant. Saime on. Eesti viga saanud sõjaväelasi toetab lisaks Suurbritanniale ka USA. See on oluline osa meie partnerlusest, ütleb Ühendriikide saatkonna kaitsekoostöö osakonna kahepoolsete suhete koordinaator major dressi. Chams sallins. Vahepeal ning alates 2011.-st aastast oleme teinud Eesti kaitsejõududega viga saanud sõdurite abistamisprogrammi raames koostööd. Eesti arstid ja tugitöötajad on külastanud USA-s ja meie kõige kuulsamat sõjaväehaiglat. Volter viidi hospitalid, et meie kogemustest õppida. Seminare oleme korraldanud ka Eestis, järgmine neist toimub Tallinnas septembris, kui siia saabuvad meedikud USA-s ja Saksamaalt ning kõne all on lisaks füüsiliste puuete ravile ka üha olulisemaks muutuv sõdadest saabunute vaimse tervise eest hoolitsemine. Lisaks võtab USA Tallinna Magdaleena haiglasse ambuteeritutele proteesikeskuse rajamist. Ühendriikides elades nägin, kui oluline on Ameerika jaoks oma, aga ka oma liitlaste vigastada saanud sõdurite eest hoolitsemine. Märgin vahele. Vesi ei saa ju lihtsalt maha kanda elujõud, eluvaim on see, mis sõdureid oma ülesandeid täitma paneb, mis hoiab koos nende peresid. Ja tänases maailmas, kus partnerlusel ja koalitsioonid mängivad üha olulisemat rolli, on see inimlik element, inimeste ja sõdurite omavaheline läbisaamine, toetus üksteisele üha tähtsam. Kui inimlikul tasandil sidemeid ei teki, ei ole võimalik tõhusalt ka koostööd teha koos sõdida. Tankid ja sõjatehnika ju iseseisvalt ilma inimesteta ei tööta. Olen ennegi, nii mu enda kui ka USA valitsuse ja Eesti kaitsejõudude jaoks on investeerimine meie ühismissioonidel osalenud sõdurite tervisesse ja kui vaja, nende taastusravisse väga oluline valdkond, sest veelkord just inimfaktorile põhinevad meie kaitsealased suhted, mida ma nimetaksin väga tugevateks. Käänes Mohharbeit sti Estonia me tunneme oma suhete üle Eesti kaitsejõududega suurt heameelt. Meie koostöö algusest möödub sel aastal juba 20 aastat ja arvan, et USA on sellest koostööst võitnud täpselt sama palju kui Eesti sõjajõud. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et Eesti üksused on operatsioonides olnud suhteliselt väikesed. Kui vaatate laiemat pilti, siis rahvaarvu arvestades ei ole ükski riik panustanud Afganistanis enam kui Eestis ning te võite kindlad olla, et seda panust teatakse ja hinnatakse, ütles Ühendriikide Tallinna saatkonna kaitsekoostöö osakonna kahepoolsete suhete koordinaator major Jens Savins. Eesti sõjas saabunud sõdurite ja nende perede toetamisega on tegelenud ka järgmised saatekülalised. Eesti naiskodukaitse endine esinaine Dagmar Mattiisen, kes liitub meiega telefoni teel Tartust siin Tallinna stuudios on Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar, kelle abikaasa Ott Afganistanis 2008. aastal viga sai. Minu oma abikaasaga kohtusin siis, kui teil sõjast juba mõnda aega tagasi tulnud ja oli oma haavadest võrdlemisi taastunud, ehk siis meie nii-öelda romantiline esmakohtumine oli siis, kui ta saabus kahe kargu najal mu sõbranna sünnipäevapeole ja ta oli näol kohutavalt lai naeratus. Kuidas su abikaasal praegu läheb? Suurepäraselt ta täna alustas just väljaõpet uuele missioonile minekuks tagasi oma koju kaitseväkke. Ta on seal kogu aeg olnud kunagi äragi tulnud, ta läheb lihtsalt tagasi koju Afganistani. 2008. aastal sai ta vigastada, kui suured need vigastused olid? Päris tõsised, esialgu lendas ära üks jalg pahtlust saadik, aga Briti haiglasse juurdega lihasööja bakteri, mis sõi ära suurem osa sellest jalast edasi niimoodi, et praeguse seisuga tal ühel jalal ja seda nii-öelda meditsiiniliselt öeldakse, et jalg on läbi põlve. Ehk siis kõndimisel on proteesi põlv. Ja teisest jalast lendas nii palju vahelt ära, et ta on viis sentimeetrit lühem kui ta enne oli, aga see lapiti kokku, nii et see jalg on tal nii-öelda Enda oma. Mehel on lai naeratus näol absoluutselt kogu aeg, kui ta Afganistani missioonil käib, seal tuleb koju tagasi. Paranemine jätkub. Täit tervist veel ei ole, kuigi ta käib kahel jalal, käib lumelauaga sõitmas nagu kuulsin ja see on tema põhiline talispordiala suvel tegeleb jalgrattaspordiga. Aga noh, see paranemine, noh, kas seal nagu midagi enam nii väga paraneda on, selles mõttes ta on nagu nii paranenud, kui nende vigastustega on võimalik, selles mõttes ta ei vaja enam otseselt ei ravi ega taastusravi aga hoolimata sellest, et ta on lai naeratus, teeb palju sporti, on mingid probleemid, mida ei saa eirata näiteks kas või liikumine talvel meie nende jääkonarused peale, mida Tallinna linnavalitsus meil üsna lahkesti pakub. Ehk siis lihtsalt ongi täpselt see, kui sa püüad tasakaalu hoida tegelikult ühe töötava jalaga, kui sa ei taju teisel jalal, ei põlvega pahkluud, proovige nii käia, noh, see on selge, lisab seljale pinget, mis tähendab teatud olukordades seljavalusid, eks ole, need probleemid nagu elavad ja need võivad vanusega pigem süveneda. Et võib-olla praegu vähemalt ütleme viis aastat on oma tervisetipus, mis nagu edasi saab, seda me ei tea, sest meil noh, see on, need on uue sõjavigastused, on mehed, kes on jalutad. Et meil ei ole seda noh, tead mis nii palju, võib-olla eelmistest aegadest sellest tuli ka saates pilgul juttu, et nii Briti arstidele, kes on Eesti sõjaväelisi aidanud, kui ka Eesti arstidele, on need tõepoolest uue sõjavigastused jalgadest ilma jäämine. Aga eelpool oli juttu ka sellest vaimsed vigastused, mis ehk välja ei paistagi, on samuti teema, millest tuleks rääkida, tuleks palju enam siin Eestis rääkida. Minu abikaasa nüüd natukene halb näide selles mõttes, et tal on umbes sama palju närve nagu Daniel telliskividel. Et ta on erakordselt rõõmsameelne inimene ja tema puhul ma ei ole täheldanud mingeid vaimseid kahjustusi, tõesti, me oleme aastaid koos olnud, et noh Ma usun, et ma võin seda öelda täiesti ausalt ja rahumeelselt, temal ei ole viga mitte midagi, ta on selles mõttes ta on õige inimene olema sõdur. Aga ma tunnen ka teisi sõdureid ja see ei ole kõigi poiste puhul nii ja ütleme nii, et Eesti sõel, kuidas poissi skaute võeta, skauti võetakse võiks olla oluliselt tihedam. Selles mõttes, et meil on sõtta läinud ka poisid, kes sinna ei tohiks minna mingil juhul. Poisid, kes on õppinud eelmises elus oluliselt pehmema eriala, millele nad sobivad meile teevad väga hästi ja siis mingil hetkel näiteks masu ajal või noh, tööd ei ole, eks ole, skaut pakkus kõrget palka läksid ja said sinna poisid, kes said kahjustada, kes praegu kas on padujoodikud väga haiged, väga katki. Ja kindlasti on eriti mitte midagi ei tea selles mõttes, et Eesti riiklik suhtumine sellesse sõtta on olnud selline väga roosa, et need kaadrid, mida me ametlikult näeme, me näeme, kuidas poisid tulistavad aga mitte üheski kaadris näidata, kas millelegi pihta saadakse, tegelikult saavad pihta hästi pihta ja nad ise näevad, millal nad pihta saanud, me räägime inimestest. Haarame vestlusesse nüüd, Dagmar Mattiiseni. Teie olete samuti sõdurite vaimse tervisega. Tegelenud, miks me Eestis ei räägi sellest, et sõjaga kaasnevad ka vaimsed armid? No ma ei räägi sellepärast, et esiteks me ei teadnud, et see nii tõsine on. Teiseks ei olnud meil väga kaua aega ettevalmistusega psühholooge, kolmandaks need noored mehed ise väga varjavad seda. Sest ma usun, et Tuuli on minuga nõus, et kui sa näitad oma nõrkust, siis oled sa üleni nõrk ja kõlbmatu. Ja neid vaimseid, et, et noh, ütleme, terviserikke saab ravida ainult siis, kui see mees on ise nõus, aga nad ei ole nõus. Erinevatel põhjustel ja üks väga tõsine põhjus on see, et siis nad kardavad ja noh, nii see lähebki, et nad lülitatakse süsteemist välja. No see on nüüd nii ja naa, selles mõttes mehed tegelikult räägivad oma probleemidest, AK küsimus on sellest kellelegi räägi muidugi heas just kellele ja tegelikult neid on võimalik ravida, jutt sellest, et meil ei olnud teadmist, on. Ma arvan, et laiaulatuslik jama selles mõttes, et sõjakahjustustest ja vaimsetest, kas meil on terve kadunud põlvkond ju olnud pärast esimest pärast teist maailmasõda, meil on see teave olemas, see, miks Eesti Kaitsevägi nagu ei võtnud ei suutnud tõmmata võrdusmärki, et kui mehed said kahjustada pärast esimest ja teist maailmasõda vaimselt, kus, noh, me teame, mis need kadunud põlvkonnad olid, enesetapud, joomine, muudatused, miks me ei ole võimelised olnud tõmbama seda võrdusmärki, et äkki meil nüüd selles sõjas on ka ikka poistele nagu kuidagi raske? Noh, ma ütlen, see on jama, et selle peale ei tulda, puhas jama sellesse, kuidas neid poisse nii-öelda ravida, selge on see, et mõni ongi nii kinnine, temani ei jõuagi ja alati jääb pärast selliseid suuri kahjustusi või sõdasid. Noh, kindlasti on mõni enesetapp, mida ei saagi ära hoida, mõni mees, kes jääbki jooma, nendeni peaks üritama jõuda. Ja mulle praegu tundub nii palju, kui ma tean, et Eestis selle kindlasti ei ole piisavalt tegeletud. Mina rõõmustan selle üle, et, et meil on olemas nüüd rehabilitatsioonikeskus, et varem ei olnud neid ka varem siis ainult mingi viis, kuus aastat tagasi. Et vaikselt areneme, aga mida väga noh, mida tuleks teha. Me alustasime kunagi perede programmi naiskodukaitses. Et valmistame Veredete, räägime meredega, et nad oskaksid pöörata tähelepanu mingitele märkidele. Aga programm võeti kaitseväest üle. Ma ei oska nüüd öelda, et kas neid praegu peredega keegi tegeleb, kõige rohkem saavad aidata just nimelt lähedased, kes kas oskaksid siis õigel ajal pöörduda. Aga tuul võib-olla oskab paremini öelda, ma ei teagi, et kui üks naine vaatab, et see mees ikkagi hakkab käest ära minema ja kas tal on praegu kellegi poole pöörduda, kas tuleb keegi kohale ja, ja hakkab siis selle noore mehena tegelema. Mul ei ole veel. See on kusjuures väga hea küsimus, no ma ütlen, mulle endale ei ole endal isiklikult täpselt mitte tarvis olnud, aga kui ma nüüd mõtlen, et kui ma näeksin, noh, ütleme, et otil tekivad näiteks mingisugused unehäired või mingi jama. Ma olen ajakirjanik, guugeldan üsna efektiivselt, et ma tõenäoliselt oleksin, oleksin võimeline nagu, nagu leidma selle kaitseväe tugikeskuse, aga seda ma võin küll öelda, et meie poole nagu ei ole keegi pöördunud küsimustega, et kas meil on okei. Aga see võib tõesti tuleneda ka sellest, et see, et meil nagu läheb hästi, on väga nähtav, sest noh, mina olen pidevalt nii-öelda pildil ja mu abikaasa ka, et võib olla probleemsemate peredega, nagu tegeletakse tõesti tugikeskusest helistatakse, uuritakse või küsitakse, et ma tegelikult ei tea seda ja noh, ütleme nii, et eksperimenti vist ka ei tiku tegema sellega, et et. Dagmar Mattiisen, te ütlesite, et rehabilitatsioonikeskus on Eestis nüüd loodud. On räägitud ka sellest, et peaks olema üks selline rehabilitatsioonikeskus nagu on Inglismaal näiteks härlikootis aga selle keskuseni jõudmine on kuidagi nagu takerdunud. Eks siin ole erinevaid põhjusi noh arvatavasti üks mõju ja põhjuseid on see, et meil puudub raha. Meil on väga head arstid, et meil on tõepoolest väga head arstid, nad on oma eriala spetsialistid aga nädala laiali ja noh, mina isiklikult tahaksin küll, et ta tuleks selline keskus olemas ja ma tahaksin tegelikult et ei peaks guugeldama ja ei peaks otsima kuskilt internetist, et kuuma siis nüüd pöörduma pean, vaid see teave peaks olema perekondadel käes kohe algusest saadik käes. Sest et ega me ei tea, missugune see mees on, kui ta sealt ükskord tagasi tuleb. 30 protsenti on need, kellega mitte midagi juhtu. Tõepoolest, aga ülejäänud ega võib juhtuda, juhtub ka. Ja, ja kui mõnel mehel on vedanud, et olen väga vapper naine kõrval kõikidel noortel mehi nagu Tuuli just nimelt siis mitte kõikidel noortel meestel seda seda tuge kõrval ei ole. Ja emad ja isad peaksid olema ka sellest täpselt samamoodi informeeritud, et see peaks olema selline teave, mida ma ei pea otsima. Ma ei tea, kuskohast. Tuli Magdaleena haigla juurdepidise rehabilitatsioonikeskus tulema sina kui ajakirjanikule, et seda teemat samuti jälginud. Mul on väga värsked andmed, ei ole ka minu viimane seis, millest ma sellest rääkisin siis kaitseministriga kes ütles, et asjad põhimõtteliselt arenenud USA-poolne toetus on olemas eestipoolne rahastus, nagu too hetk oli nii-öelda põhimõttelise kokkuleppetasand, mis võib olla see, et nagu kaks ministrit möödusid üksteisest koridoris ja näitasid üksteisele nagu OK märki. Ehk siis see on kahtlemata pikaajalisem asi. Viimane, mis ma kuulsin, on tekkinud absurdselt tõrked ruumide osas, et nagu ma aru saan, siis see keskus tuleks vist mingitesse söökla ruumidesse ja haigla on just nagu leidnud neil seda sööklat on ikkagi oluliselt rohkem tarvis kui proteesikeskust. Seal, nagu ma aru sain, on toimumas mingi madin, aga ma tahaks väga loota, et nagu terve mõistuse võidule, söökla kvalitakse kuskile mujale. Seal oli vist umbes nii, et patsiendid peaks vist liikuma mingit pikemat koridori mööda sööma saada või midagi sellist, et ma usun, et takistused ületatavad. Ilmselt see rahaga nagu leitakse. Et see, et see proteesikeskus, noh me tuleme nüüd ju välja järgmise aasta kevadel, eks ole, Afganistanist Afganistanist ja noh, ilmselt välismissioone muidugi tuleb veel, aga noh, nüüd kui ruttu ütleme nii, et kui me seda õnnetut proteesikeskust ei ole suutnud endale tekitada see aeg, kui meil nagunii-öelda tõsiselt seda vaja oli, siis see nüüd sellega veel paar aastat läheb, jumal sellega ei ole, poisid saavad siis seal Inglismaa vahet käidud. Aga tulija Dagmar. Täna on Eestis järjekordne Carolin Illenzeeri fondi toetuskontsert, kui oluline see fond on ja kui kuidas meie kuulajad võiksid sellesse panustada, kui oluliseks peaksid nad seda teemat pidama? No on hea, et fundon olemas, ta on pakkunud, nagu ma aru saan, üsna mitmele lapsele vist võrdlemisi tugevat rahastust. Et selles mõttes jah, seda võiks toetada, kes tunneb, et see üritus talle korda läheb, siis minu meelest Illenzeeri Fond tõhus ja hästi toimiv asutus. Aga meilgi tahaksin öelda, et meie, kes me poisse sinna saadame, et me ise peaksime üldse peaks olema terve riiklik programm siiski, et, et mis siis nendega edasi saab. Üks fond on tore ja me toetame neid lapsi, et nad saaksid jätkata oma haridusteed. Ütles ka tõepoolest sõjaväelased ise peavad seda tegema, kas nad ise peavad seda vedama? Et, et see peaks olema ikkagi nagu seeneriiklik huul. Et ma tean, et ma lähen, saan minna sõtta ja Ma tean seda, et minu pere eest hoolitsetakse, ükstapuha mis, minuga ei juhtu, aga praegu on see täpselt niimoodi, et see seisab paari inimese õlgadel, kes tahavad seda praegu teha, väsivad ära, mis edasi saab? Jah, eks ta niimoodi on, et kõigi hukkumise vigastuse korral muidugi on on ka riiklikud hüvitised olemas, et see on? See õnneks on olemas, aga sellise haridustee pikema toetamise osas on, on vist Illenzeeri Fond ainus, mis on nagu niivõrd paindlik, mis tegeleb väga erinevad. Küsimustega rääkisid ajakirjanik Tuuli Jõesaar ja Eesti naiskodukaitse endine juht Dagmar Mattiisen. See oli saade tagasitulek, mille teemasid eriti missioonilt naasnud sõdurite vaimse tervise eest hoolitsemist kavatseme vikerraadio eetris järgmisel hooajal edasi arendada. Täna aga olge raadiote juures või telerite ees õhtul kell 19 30, kui Haapsalus algab lahingumissioonidel hukkunud või raskelt viga saanud Eesti kaitseväelaste laste toetuseks loodud Carolin Illenzeeri Fondi järjekordne heategevuskontsert. Mina olen Neeme raud, saate helioperaator oli Evelin Voodla. Peatse jälle kuulmiseni.