Pühapäevane saates kirjutamata memuaare pidanuks seekord olema välja kuulutatud saatena kirjastamata memuaare. Täna jutustab oma elust Jaagup Loosalu Eesti vanim ajakirjanik esimese Maalehe asutaja, mees, kes teadlasena jõudis kandidaadiväitekirja kaitsmiseni 75. eluaastal. Tema käsikirjalised mälestused enam kui 600-l leheküljel on kättesaadavad Tartu kirjandusmuuseumis ja Kreutzwaldi nimelises raamatukogus Tallinnas. Paraku ei ole üheksakümneaastasest autorist nägemishäirete tõttu enam nende ettelugejat. Jaagup Loosalu mälestused kannavad pealkirja olude kiuste. Miks. See on sellepärast, et ma olen terve elu pidanud käima vastuvoolu järgmiste raskustega võideldes, sest ma olen metsanurga lapsest arenenud siiski teaduslikku kraadini viimaks välja. Ja sellepärast kõik aeg tuli minul ainult võitlust pidada, raskete oludega enda jõul muretseda omale haridust. Ma pean ütlema lapse põlvestki, mõne mälestusi. Mina. Jaagup Loosalu olen sündinud esimesel jaanuaril 1800 98. aastal Harjumaal Kõue vallas selle Gadja küla loosalu nimelises väiketaluvus. Selle väiketalu rendieesõiguse oli isa 1000 897.-le aastal omandanud Jüri Mätase käest kes parim, selle talupidaja ja see talu voodi ühes teiste väiketaludega Gadja küla ühiskarjamaadele oli üks suurem moreenküngas. Sellele tehti kolme väiketalu põllud, ümberringi oli mets. Pärast oli minu lapsepõlve ümbrus väga ilus, silmapiir oli sõõm ja, ja kõik tema, ta oli nii mitmekesine, et väikesele lapselegi pakkus selle vaatlemine rõõmu ja rahuldust. Minu isa ja ema olid väga heasoovlikult heasüdamlikud, inimesed aga maad väga hoolsalt muretsesid lapse õppimise eest tähendab talutööde õppimise eest. Mind pandi kuueaastaselt täielikult juba tegemisse, mul ei olnud kuueaastaselt alates enam kuigi palju, seda nõndanimetatud mängimise aega ikka leidus alati toos Eda dieesed. Vii see too siia ja tule nüüd kerima ja tule nüüd kartuleid koorima ja pane pliidi alla tuld ja puid ja ja mine hammastele heinu ja nii edasi. Isa jälle võttis käekõrvale ja näitas mulle kõiki ikka talutöid ja mis, mida kuidas tehakse. Ja selles mõttes ma olin nii, ütleme 10 aastaselt juba päris tark põllumees. Inimeste elu ja vajadusi juba nagu tundsin, selles mõttes ma pean ütlema, et minu vanemad väga õpetasid ja harjutasid minna, kuid peab ütlema, et isa mingipärast, mida ma praegu põhjust ei tea, olevat kaks nädalat ainult koolis käinud vist ei olnud seal koolimaja ühtegi lähedal ja siis aga talu käes ja kirjutas ja oli ka mitu aega vallatalitaja abi ja seltskondlikult lugupeetud korralik inimene, ei joonud, ei suitsetanud ja õpetasid minul. Neid samu kombeid. Ema oli kolm talve koolis käinud ja temaga tuli mõnul hariduse pärast edaspidise hariduse pärast võidelda. Ema nii ise kolm talve koolis käinud, arvas, et minul küllalt kui kolm Talvet olen koolis käinud ja nõnda, et siis kui 1907. aastal läksin mina kõue kaheklassilise ministeeriumikooli, see oli viieõpe ja aastaga, need olid nii nagu Taarja aegsel venestamise eesmärgil asutatud koolid, aga nemad andsid Eesti rahvale väga palju, nad andsid alghariduse ja ma pean ütlema, et ma ministeeriumikoolis sain täitsa targa mehe enesetunde. Sest ma lõpetasin selle kiitusega. Ja, ja siis mul oli pöörane õppimise ja teadmiste omandamise imu ja mingit võimalust ei olnud edasiõppimiseks, ei teadnudki, kuidas seda saab. Vot nyyd koodi kohta pean tema, kui kol talved olid koolis käidud, siis ema ütles mulle kohe päris selgelt ja väga tungivalt ja soovivad, et ära nüüd enam kooli mine, nüüd hakkan rätsep paks õppima, mine õppi rätsepa juures amet selgeks, siis oled väiketalupidaja meie pärja siin. Et siis vihma ajal oled rätsepa tööl toas rätsepatööd, aga ilusa ilmaga teed välised põllutööd, aga mina võitlesin selle eest ikka, et ma võiks selle neljandat õppeaastat kooli minna ja viiendat ja nii edasi, siis. Edasi loomulikult ei olnud lootagi midagi, aga neljanda õppeaasta kooli minekuks jäi ema peale ja ma ei tahtnud mitte murda tema soovi. Ma ei rääkinud neist asjust midagi. Mina ka ei tahtnud murde ja mõtlesin, et külma Aja jooksul selle ümber kujundan teid veenan, et ma võiksin edasi õppima minna, läks aasta aega ja siis jäigi ka nõusse. Ja nõnda läks neljas ja viies klass nii suures rõõmus ja ja rahuldustundega lausa kahjutundega. Lahkusin koolist ja ütlesin, kas tõesti peab nüüd niimoodi jääma ja oli kaks aastat veel maal niimoodi siis hakkasin mina no aru pidama, kuidas edasiõppimist korraldada, mitmeid teateid ei olnud, õpetajad maad ei ergutan, Nemad ei õpetanud. Kuidas edasi võiks pääseda, siis otsustasin, et ei ole teiste abi siin loota. Ainult enda abile tuleb loota. Ja nüüd hakkan vanemaid veenma selles, et lubata, kui minul minna linna Tallinna linna tööle mõneks ajaks et siis võimalusi selgitada, kuidas saab ometi edasi õppima minna. Ja kui ma seitsmeteistkümne aastaselt täpselt 17 aastat ja mõni päev aastavahetusel hakkasin jala minema Abudisse 30 kilomeetrit jala minna ja see oli talveaeg ja aeg läbi lumele kolm kolm päeva olin hirmus tuisk olnud ja selle tõttu oli väga raske. See oli väga pidulik ja võidutahteline minek. Tallinna jõudes oli loomulikult tädi ema õde ütles kohe, et mis hullu tüki saad. Kuidas sinu vanemad lubasid sinu tulla nüüd siia tööd otsima. Kuna linnamehed on vanad mehed, täismehed on töötaja, sina, poisike, tuled nüüd siia tööd otsima. Te ütlesite, te läksite seitsmeteistkümne aastaselt, järelikult oli see aastal 1914 14 lõpp ja selle aja järgi siis oli kalender veel 1900 14. lõpupäeva 28. kuupäev ja 29. sain õhtul, sain Tallinna vana aasta lõpuks ja Tallinna ja siis mina, mul ei olnud tädile muidugi vastata muud kui jah, et ma katsun asjaolusid selgitada. Kui kahe nädala jooksul ma tööd ei leia siin, siis ma lähen maale tagasi, jälle. Jaan lohisesin lihtsalt omaette, vaikisin omaette, ostsin mardi ja linnaplaani linna plaani ja ja, ja siis päeval Mudki marssisin ja liikusin ja käisin igalt poolt väga julgelt seitsmeteistkümneni aastase kohta, mina olin sel ajal juba ministeeriumi koolist välja tulles oskasin täiesti vene keelt, võisin ladusalt kõneleda, kõiki asju, kõike kirjutada vene keeles, sest ministeeriumikoolis oli kõik õpetus vene keeles. Kuidas teil töö otsimisega õnne oli? Otsimisega oli niisugune, et väga paljudes kohtades sai sisse registreeritud ikka makstud jälle selleks, et otsimisega bürood olid ja nii need olid ainult nii raha kogumiseks, aga ega nad kohti saanud midagi anda, aga no lootus, vähemalt toll ja käisin kõik kohad vabrikute väravates ja siin ja seal. Aga ükskord Ta oli nõnda, et Päevalehe ukse all seal lehe ilmumist ootas alati rahvapilv ja parv. Ja kõik Racikijalt kohe kõigepealt vaatasid need tööotsijad või töökuulutusi ja siis tormas igaüks sinna, mis keegi kohasemaks pidas. Mina leidsin ka selle kuulutuse sel korral, eks ma iga päev seda vaatasin. Aga leidsin, et vaat, otsitakse Vassi väljavedaja hobusemeest. Voorimees hobusemeest otsitakse laose klassi tehases Tartuma maanteel 13. Kiirelt kiirelt läksin sinna, rahvapilv oli juba ees ja, ja siis tuli välja üks noormees sealt vaatama, meid käis kõikide keskel ja küsis ühte kui teist ja selgus, et see oli ka ise noormees, tema oli, ütleme, asjaajaja korraldajad, perekond, ettevõte oli seal. Ja, ja tema ütles viimaks, et las see vuntsidega mees jääb siia. Kas teistel kõigil olid vurrud ja sel ajal oli väga moes niisugused kohe see siruli, vuntsid, lõket ja siis rahvapilv läks maja nurga taha ettepoole, siis enne ja ütlesi sena. Kuradi maa puis tuleb linna. Ja võtab meie, kes töö ära. Mina olin muidugi rebase värvi võims maarohtudega värvitud riidega kaetud piht kasukas ja siis maapoiss ja noor seitsmeteistkümne lastele täpselt alles. Ega ma suure kasuga ei olnud veel ja need täiskasvanud mobiil ei olnudki ja jah, aga ma olin juba 12 aastasest peale teinud täielikult täie töömehe sulasele, teeb tööd ütleme kõrval ja siis mõisa metsast hagu teinud mõisa rabas turvast võtnud ja naabritaludele ka lood. Teatri siit, kus oli juba ja, ja, ja siis ja vati rääkis, pakkus mulle 30 rubla kuus ja igav välja veetud kasti pealt viis kopikat, sest talvel oli minek joobi, passi minek väike. Sel ajal oli Tallinnas väga palju. Meie töölisi ja Vene-Balti tehas näiteks oli 11000 töölist, suuremas olid seal Venemaalt tulnud inimesed ja, ja nii igal pool mujal ka ja need armastasid palju juua. Klassi klass oli üks niisugune kuradi moodi jook. Aga ta oli lihtsam ja odavam, kas ei ole kali? Ja ei ole ka ja temal eriline ma seda keemilist koosseisu ei mäleta, aga pandi ikka pisikesel mõõduga, tema oli valmispulbrit, millest peremees seal ka seal tegija ja selle pisikese mõõduga pandi trehtriga pudelitesse, see masin juuretis nii-ütelda, väikene topsiku täis ja siis lasti gaseeritud vett peale ja täis ja kork peale ja vot see oli see kvass, aga tema ei olnud, limonaad, tema ei olnud, Selters oli omamoodi magus, maitsev ja joodi ja siis nõnda nõnda ja siis olime kaup valmis. Kas töö oli raske? Töö oli üsna raske selles mõttes tassida. Poisikesed oli esiteks üks kastraski, sel ajal oli 25 pudelid ühes kastis tugevate laudade, kas ta oli üsna raske, nii et ühe kasti tõstmine oli esiteks mul raske tassida. Aga kui ma juba paari-kolme kuu pärast olin harjunud, siis oli juba üks kast ühe kaenla all, teineteise kaenla all, vaat nõnda tuli järele teha, sest kõik teised täismehed ma nägin, Nemad teevad seda, ega selles äris rokene ei olnud väljavedajaid, kui mina olin ja aga igatahes või 10 ümber oli neid peaaegu need passitehaseid tol talvel. Meil oli siis laialivedu reega ja madal suur Regijate tänna, aga suvel oli suur plaanvanker ja kõrgele tõsta ja tassida ja töö oli tõstmiste mõttes. Praegu on hästi meeles veel, kuidas tassisin kolmandale korrusele 20 kasti üheks peoks ja muidugi tuli kauplustesse vedada kauplustes igal pool ja käia pakkumas igal pool ja hankimas juurde müügikohti, sellepärast oli kõike protsendi, pead ikka, mida rohkem võimalus müüa, need klassi ikka viis kopikat ja piiskoppide tuli seal ees juure ja kolmel see kuul siis läks väga palju hommikul kella seitsmest tule välja ja õhtul kella 11-ks koju sest suvel oli löögiaeg ja suvel kolm teenisin mina 125 rubla kuus, see oli kõva raha juba või see oli, see oli ja mida selle eest osta oleks, selle eest oleks osta saanud. Meil see 125 rubla oli vähemalt kolm, kolm lehma, talu lehma aga kaks ja pool väga head lehma sai selle eest selle rahaga osta, nõnda et kui lehmaalusele, selle tal töötasud seada ja praegu ka selle tahtsingi, saaks kahe ja poole lehma hinna, eks oleks, ikka, oleme oma 2500 või ligi 3000 rubla kuus. Tollel Tallinnas liiklus ei olnud ehk eriti tihe, aga kas tuli ette ka ohtlikke olu? Oi, minul tuli mitu ja vast kõige jubedam oli esimene teine õnnetus oli, kui hobune ei tõmmanud Paldiski maantee raudtee Roobastelt koormata üle tema, niipea kui tundis raskust erakorralisse raskust, Venam ei tõmmanud ja lihtsalt oli jonni täis. Ei tõmba, tõmba iga silmapilk võib rong tulla. Ja, ja olin valmis, et kui rong tuleb, kao, koon läheb, hobune läheb kõikjal, rongiõnnetus võib ka veel tulla. Ise hoian Seksaks eemal, sel ajal paljud inimesed juures liiklemine oli väike Irdi. Viimaks nägin suure hädaga ette kolm meest lähenevat kuskilt nurga tagant tulid välja sealt linna poolt raudteed ja siis hüüdsin neid, tulge appi, tulge appi, ruttu. Et lükkame koorma ära. Rong võib igast ilma pilt tulla ja ta tuligi, see rong. Varsti ma nii kaua ootasin, kuni ta tulin. Ohtlikke olukord oli mitu korda selle pärast loomulikult, et mina olin maapoiss, et mulle neid linnameeste vigureid seletatud. Kas te käisite ka vanemaid kodutalu vaatamas? Ja muidugi läksin juba kohe esimese kolme kuu järgi lihavõttepüha Ma läksin jala jälle maale ja 30 kilometraa Hagudi jaamast ja lumelagunemise aeg oli vist ja kuidas ma tagasi tulin Hagudi jaama, seda ma ei mäleta. Seda kaks päeva sai kodus olla, sel ajal oli pühade ajal niisugune komme, et pandi loomavaguneid kaubavaguneid nii palju juurde kui alet, aga kõik sõitjate soovijad peale mahub. Ja loomulikult siis pühade eel sõideti ikka kaubavagunites ja ja nüüd kui Tallina jõudes, siis mul oli sügiseks juba 300 rubla raha tagavaraks pandud, palitu raha peale selle veel ja, ja siis mõtlesin, nüüd on aeg, nüüd lähen kõhtu kursustele, jälle ilmus ajalehes teade, et õhtukeskkooli kursused ettevalmistuskursused hakkavad käima, tähendab küpsuseksamiks ettevalmistamise kursused ja läksin siis selle juurde küsima, kus teateid, kes seda organiseeris, see andis, ütleme selgelt head lootused täitusid, unistada, et kõik on korras, mate, tulge õppima ja siis pidin mina jääma päris kooli jaoks, ma lootsin selle rahaga isegi paar aastat läbi ajada. Võtsin ametist lahti. Aga selge juures koolipäeval ei, ei ole kokku tulnud nii palju õpilasi, et kursusi käima saaks panna. Sõjaaeg oli ja siis olin ma jälle lagedal tööta. Ma ei ehmatanud, raha oli ja mõtlesin, küll ma midagi välja mõtlen ja aga ma vanematele andsin, lubasin ju abiks suvel minna, aga ma ei saanud minna selle klassivedamistöö kõrvalt ja andsin neile raha 50 rubla, selleks, et palgake minu asemel omale heinatööle abi. No nii, paari nädala pärast leidsin kuulutuse ajalehest, otsitakse noormeest kantseleitöödele õpilaseks. Paras juhus oli, andsin mina oma sooviavalduse sinna sisse tuli teade. Lähen sinna, vaata viiendal jaoskonna rahukohtusekretär Pohla otsib omale isiklikult oma omal kulul õpilast ja abi. Aga, aga mina tegin, hakkasin seal nyyd tublisti tööle, et õhtul 12-ni ühessegi lugesin vanu kohtu akte kõiki, et kui kõik kohtukäik ja asjad selgeks saaksid ja ma poole aastaga õppisin seal väga palju seda kantselei korda kontoriasja rajamist ja kõikeasutuste vahelist asjaajamist. See, seda on mul jätkunud sealt bee eluks ajaks. Kohtusekretär oli pohla, aga tema oli ühtlasi ka kahe koha pidaja, tähendab arestimaja ülem ka tööd oli nii palju, oli abi vaja väga ja tema siis moti maksis minule esimesel kuul viis rubla, teiselt 10 15 20 25 ja sellega jäi ja poole aasta pärast ja siis oli sajateenistuse kaelas juba ma olen juba kaheksateistaastane, siis mobilisatsioon on, aga tema oli minu kirjutanud Pärtzeni juure ametisse juba novembrikuust, alates märtsiga oli temal isiklikud head vahekorrad ja, ja mina olin nagu kindluse tööline, aga, aga tema juures töötasin tegelikult ateljee, öeldi, et nüüd peab siia tulema ja kes seal, kes oli Pärtsel Pärts seal oli üks väga ettevõtlikke. Pääsküla küla talu peremees, taibuka olekuga inimene, tema võttis oma peale kindluse ehitamise plaanide järgi teostamist oma töölistega, selge, võtsin aega, oli ettevõtja. Teie olete siis näinud väga lähedalt tsaariaegset esimese maailmasõjaaegset kohtupidamist ja mis keeles kohtupidamine, Ohtu pidamine toimus, sel ajal tohtis olla. Ühesõnaga seaduses oli öeldud, kohus peetakse vene keeles ja sellepärast kohtunik, kas ta oskas eesti keelt või ei osanud. Tema ei tohtinud kohtulaua ja töökorras töö juures olles rääkida teist keelt kui ainult vene keelt. Kohtupidamine toimus vene keeles, aga kohtuskäijad olid ju eestlased ja, ja kanep, kohtuniku küsimused tulid tõlkida eesti keeles eestlasele eesti keeles ja eestlase vastus, oh tuli minul tõlkida vene keelde ja kohus ei peetud ju iga päev, vaid teda pileti kaks kord nädalas või või kuidas ja muudel päevadel olid kõiksugu asjaajamine, kui tähtis tegelane kohtus oli advokaat ja kes nad olid? Mäletate mõnda Admentonees? Advokaadid olid sel ajal siis huvitavat vaadata küll ja sel ajal olid tähtsamad mehed. Oli palju venelasi, aga suurem osa volid eestlased, eks sel ajal oli ikka üsna tähtis ja tuusadeks nimetada ja Strantmann siis oli pärast poliitikategelane kodanlikul ajal ja siis oli teemant oli nii, ütleme natukene tagasihoidlikum või tähendab vähem kaalukas poliitikategelane pärast poliitikategelane ja noh, Jüri Vilms oli siis juba vandeadvokaat ka üsna edukas oli siis räägu. Oli noor advokaat Mihkel Pung ja rooli advokaat ja seal juba vana advokaat nei. Vilunda oli sel ajal juba valge peaga tõesti, ja siis olid venelastest Uusaks advokaadiks, peeti Vassiljevi, tema oli kriminaalasjade ajaja ja minu sekretär ülemus ütles niimoodi, et see keerutab alati välja vargad ka vabaks ja nii mind võeti tervisesinna kohturuumi, et oleks elav hing valvel seal olema siis öösiti ka põetajad sisse tungitakse alumisel korrusel ja suured aknad ja luugist ei olnud ees ja et tullakse sisse murdma oma kohta, toimikuid ära hävitama või midagi sellesarnast. No vaat siis oli üksi, pani maapoiss, akna taga krõbistasid ja grammistasid need sirelid, põõsad ja mis seal võisid olla ja väga halb oli olla seal korteris ja magada ja ei saanud korralikult, lihtsalt. Kartus oli, ehmatas krõbinat tuule ja tormiga üles ja et siis, mis seal oli, suur buss, oli me sealt nii kohtuasi tõendusel ära võetud ja vot see oli siis ligidal. Käisin vahest pimedas toad ruumid läbi öösel veel, et ega midagi ei ole, ei ise kujutan ka ette, et no mis ma siis oleks teinud, kui mul kaks meest oleks korraga kallale karanud, kas oleks ma bussi tarvitanud või, või mitte. Kauaks te kohta tööle jäite, no see oli ainult pool aastat ka Poolas ja edasi edasi lossis läksin kindluse ehitus ja, ja kindlas ehituses oli. Nii et esialgu tööl. Me med raiusin puid metsas seal Valdeku kandis. Kas oli selleks, et pääseda tavateenistused? Ei mina, mina ei olnud ise selle eest hoolitsenud isuguga, aga patsisekretär Pahla oli selle eest hoolitsenud, et, et ajapikendusele saade sõjaväeteenistuse mitte sõnagi päästis teid nii rindele minekust, sest sõda käis ju ja sõda käis veel ja ja eestlased olid ju väga heal meelel. Päästsid üks teisid sõja eest ära, sest ega eestlastel nii väga suurt mõtet sõdida ei olnud ja, ja selle tõttu eestlased ikka katsusid ajapikendusele siin ja seal pääseda metsa raiumise töölt läksin Kuu aja pärast juba määrati mind pääskülla Pärtzeni kontorisse, päts oli ettevõtte. Tal oli maja seal silla lähedal nurga peal seal ja sinna helistaks nooremaks kirjutajaks. Pärast vanimaks kirjutajaks, no kaks ei tohi, oli kõigest ja aga minul oli mõte kõik aeg, kuidas pääseda Tallinna elama. Et detannias õhtukursustel saaks kuskil käia, siis manööverdasin, sain Tallinna seitsmeteistkümnenda aasta maikuu algusest peale Tallinna vene balt laevatehasesse arveametnikuks ja siis oli väga palju seal töölisi ja iga igalühel 250 töölist käes ja kõik nende palgalehed ja pead korraldama iga kuu iga kahe nädala tagant ja, ja seal oli tärtzeni juures, sain palka 70 rubla kuus. Sealt hakkasid kohe saama 225 rubla kuus. Kõige kõrgemad palgad olid sel ajal Vene-Balti laevatehases ja seal oli veel üksmeelt, väikeseid lisaülesandeid, ka nende eest tasuti veel eraldi ja 225 rubla kuus. Nii et siis seitsmeteistkümnenda aasta kevadel, see oli aga siis 17 aasta sügisest peale istusin Tallinna õhtukursuste esimese. Pinki no küll oli mul hea meel sellest, et vaat jälle võin istuda koolipingis päeval tööl, õhtul koolis, kuus tundi oli, õhtul oli aeg. Nõnda et siis oli väga raske ikka veel käia, kuid see oli võimalik veel ainult selle tõttu, et seitsmeteistkümnendal aastal revolutsiooni järgi olin tunnustatud, et intelligent, töö on koormavam ja õigustatud, lühem tööpäev neil pidada, intelligent tööjõu tööpäev kestis kuus tundi, aga kehalise töötegijate tööpäev oli kaheksa tundi ja vot selle tõttu sain mina siis alati juba õhtul kella viieks kooli õhtukursus vastas gümnaasiumile ja nelja aastane õhtukursus siis nelik. Raadiumi viimast klassi olidki sellised ja aastat, aga Nov. Veebruaris tulid jälle sakslased sisse, uuesti, siis kevadeni sain esimese kursuse läbi. Kevadel mõtlesin, mis nüüd teha saksa keelt niipalju veel ei oska, et sakslaste teenistuses olla, mida ma koguni ei tahagi ka. Ja ma olen juba neli ja pool aastat ligi viis aastat kaotanud oma õppimise ajast ja katsun õppida suvel teise klassikursuse läbi ja tegingi seda äärmiselt suure pingutusega. Jagasin kõik raamatutes kõik ülesanded jäätkuupäevade peale ära ja, ja hommiku vara õhtu hiljani õppisid. 12 nädala peale jagasin ära. Ei soovita kellelegi niisugust asja kellelgil noorele inimesele, misjaoks oma noorust peab nii pingutama, mis ma selle aastaga selle aastaga ikka oleks teinud ja mis ma võitsin, aga vaat noor inimene on ju imelik niimoodi, et tema tahaks, aga ikka rutem rutem ikka diplomini välja jõuda. Tarvis on ikka rohkem teadmisi. No mina olin ikka teadmistest küll rohkem lugupidavalt diplomist ja ja aga ta siiski oli, mul oli nii paratamatu olukord kujunenud, et oli tarvis ja kui võimalus raha oli, veel tunde võtsin. Mis oli see peamine tunniandja mulle ta elas minu korteri lähedal Tallinnas siis ja tema oli sel ajal reservohvitser või Eesti vabariigi sõjaväe reservohvitser ülikoolis juba natuke käinud ja siis cum laude ise lõpetanutel kuldmedaliga lõpetanud keskkooli ja ta väga teadis, võisime õpetada kõiki aineid algebra ja, ja, ja siis ladina keelt ja ei teagi kõiki saksa keelde. See oli siis aastal 1918 18. suvi, missugustena te mäletate 1918. aasta veebruaripäevi kui silma ees kõik, mina olin kangesti koolis hoolega kinni, nendes poliitilistes asjades veel ei osalenud. Jah ja, ja siis, aga 24. kuupäeval juhtus olema niisugused rünkpilved taevas, suurem osa ja selge ele päike paistis ja olin vene turuplatsi ja sain teise Rapla poisiga Let tordiga kokku seal ja ja, ja vaatasime ja arutasime, kuidas on igal pool rahvas liikus ja igasugune elevus oli turuplats Estonia juures ja Estonia ütleme, kui ta eest vaadata, siis nii parempoolse otsa taga, seal turuplats ja olnud ja, ja, ja siis läksime seina ääres enne vaatama, liikusime edasi vesteldes ja ja vaatame, mis leht on ilmunud värskelt kleebitud seina peale see Eesti iseseisvaks kuulutamise teade, lugesime selle läbi ja ja koolipoistel oli niisugune küsimus, sest vaieldi selle üle ikka, et kasvõi maksab iseseisvaks kuulutada, kas suudame iseseisvalt olla ja kas okas oleme selleks küpsed juba ja ikkagi ikkagi kitsik oli ja meil oli põld veel harjunud sellega ja saab näha, mis sellest tuleb. Järgmisel hommikupoolsel läksin jälle, 25. elasin ma Jaagupi tänaval laadaplatsi ääres või nüüd selle maa autobussijaama lähedal. Siis läksin vaatama jälle, siis olin ma üksipäini heinaturule Peeter Suure mälestussammas oli seal ja mälestussamba lähedal otse viibisin siis nägin esimesi sakslasi jalgrattaga, saksa sõjaväe Osab, sõitis jalgrattaga Harju tänava poole pikaldaselt ja mulje oli niisugune, et ah, need on siis nii, et need ongi need hirmsad saks, need, keda on nii hirmsal määral maha tehtud, et nende päris inimese nägu. Ja niisugune esimene mulje ja mõte käis peast läbi, vaatlesime üksipäini ja, ja õhtupoole juba siis mõningaid laskmisi oli, sadama poolt kostis. Sakslaste lennuk, tiirles õhus, visati vist pomme sadamasse ja varsti tuli üks hobusemees reega ja ree ree peal oli saksa sõduri lai kaetud saksa sõdur on sadamas surma saanud ja järelikult nad olid sadamas lähedale läinud ikka kust, kust juba laevakuul teda tappa võis ja vot nii see oli see esimene ja teine päev ja no siis oli koolipoisil kursandil oli see selged. Tööd ei ole nüüd õpi, ühid õppinud, te pidasite siis kõige õigemaks oma õpinguid, jätkata õpinguid, mitte midagi kuskile, midagi vaadata, vaid nüüd õpin, kõige odavam aeg õppimiseks, sest midagi muud teha praegu ei saa ega ole. Ja, ja siis ma pean kohe selle juurde ütlema, et eluaeg ja alati oli, eriti siis oli mul meeles, et küll on hea nendel noortel, kelle vanemad elavad linnades, kes nad on, koolid on ukse allmaal, metsanurgas võib ka tarku inimesi. No aga asjaolude kokkusattumine on niisugune, et nad ei saa realiseerida oma võimeid. Rääkisin isale ised jep, kuule, müüme tasu ära, lähme linna haka voorimeheks nagu kaks tema venda olid Tallinnas sõiduvoorimehed ja et siis saaks seal pida. Nemad rääkisid vastu, et oi, seal on jälle omad hädad ja ega nemad minu hädast aru saanud nõnda. Ja siis et ei julge seda teha, siin väike talu käes, me oleme juba siin sisse seadnud ja jalule saanud. Ja nõnda ja ise tagantjärgi mõtlen, et küll oli õnn, et nad mind ei kuulanud, sest oleks enne sõda siis talu ära müünud ja siis oleks varsti linnas puhkus paljad olnud ja nõnda nagu meie naaberkülas müüs üks oma suure talu ära, läks linna ja oli sõjaajaga täitsa paljas, raha kaotas väärtuse, kõik kaotas väärtuse ja te nägite sakslaste tulekut, kas te nägite ka sakslaste lahkumist otsekohe, erilisi lugusid ja episoode, sellest ma. Aga seda ma mäletan, et sakslased taganesid järk järgult. Jagan sedamööda, kuidas meie inimesed jälle astusid nende asemele, kui sakslased lahkusid ja siis mobiliseeriti mind kah kui õpilast Tallinna kooliõpilaste pataljoni ja mina aga ei ole sõjamees, mina ei taha kedagi tappa, mina ei suuda mõelda seda, et ma lasen kuuli välja praeguse Piaatrist kedagi tabama, kellegi tapma. Ta on niisama inimene nagu mina kui tibu, kuigi vaadete poolest on meid vahe. Aga inimestena oleme me ikka ühesugused ja, ja mina ei olnud Torma ja kes läheb vabatahtlikult frondile. Ja, ja siis aga Tallinna kooliõpilaste pataljoni loeti kõik vabatahtlikeks, sest nad olid enneaegu ja väga noorelt mobiliseeritud ja nii, aga nõnda, et mina olin paar nädalat püssiga Tallinna tänavatel korda pidamas, kaitseliitlane oli juht ja kaks kooliõpilaste pataljoni poissi oli kaasas, aga varsti määrati mind, noh, ma olin jonne nagu vanem, nende hulgas määrati kooliõpilaste pataljoni. Et töökomando varahoidjaks saime jälle õhtukeskkoolis käima hakata, õhtu, kes kursustel ja, ja see töö ei seganud maata, käisin ainult päevadki tööl ja ja siis, aga kooliõpilaste pataljonis oli ikka nii seitse 80 inimest, alati ikka fondil. Nii, aga ikka neid kutsuti üles vabatahtlikud, kes tuleb, kes tahab tulla ja ja muidugi keevitati ja, ja aga siis mina sellele teele ei lasknud end Kaldritena sest ma tahtsin, mul on tähtsam, et ma saan õppimist jätkata. Nõnda. Siis sakslased lahkusid Eestist hakas mobiliseerima, sest järk-järgult nendega nagu jõudu koguti, seda võtvaga laiendati mobilisatsiooni ja kodanlikul ajal. Laidoner ütles pärast kunagi, et oli 100000 sõdurit. Aga see 75000 tääki? See oli iseseisvuse aja maareformi asi oli muidugi üks omaette suursündmus ja väga progressiivne sündmus. Ja teisiti ei saanudki, kui Frandil hakati väga palju juba nagu rahulolematust avaldama, jääd usku ja siis pidi ka asutav kogu pidi maareformi seaduse vastu võtma ja sellega nii lahendas rahva soov, nagu tahab täide läheks, rahvas tahtis, meie rahvas tahtis maa. Ma pean selle kohtagi ütlema, et et nii suur maa soovimine, et inimesed läksid kaugele Venemaale ja otsisid, mis ta saab maad, et seda harima hakata ei osata nagu muud ametit ja vist nagu ei teatudki muud ametit. Ja siis maalt pärit inimesed ikka tahtsid maad saada. Sedamoodi. Aga noh, nüüd 19. aasta sügisel muudeti need õhtukursused Tallinna õhtugümnaasiumiks ja see oli humanitaararuga ja reaalarvuga, nii et kolmandal aastal ma lõpetasin siis õhtukeskkooli kursused, sel ajal ei pandud numbreid mitel kak kaks, kolm, neli, viis, vaid ainult kaks-kolm ja need, kes, kas ta on neli või viis, kes seda suudab täpselt määrata, olgu, kaks, kolm, neli ja, ja siis noh, arvatavasti olid numbrid mul neljadega, May praegu enam peast ei mäleta, sest kahekümnen aasta kevadeks siis oli mul raha otsas täiesti juba ja aga mõte oli tingimata, et ülikooli minna, mida õppida, oli väga raske otsustada, isegi. Ma mõtlesin nõnda, et maarahvas praegu vajab kõige rohkem rohkem tuge ja kaitset, sest ta on kõige rohkem allasurutud kõiksugu teised ametid ja võimukandjad ja nendel on ühte kui teist õigused, aga vat see lihtne talurahvas, vaat see on allasurutud siis, aga mind huvitas väga, loodus teadis ja huvitas, ühtlasi ka õigus, teadis, oleks huvitav. Otsin selle sümbioosi nii-ütelda, sest astronoomias oli tol ajal ka õigusteaduslikke aineid, mitu. Astasin agronoomiasse, aga suvel pärast keskkooli katsusin veel kaks kuud või mis olin rohkem rändav lektor, asetati haridusministeeriumi juures niisugune amet, üks ainukene Eestis ilma kogemusteta ilma mingisuguste juhiste andmiseta ja, ja öeldi, et selleks, et, et katsuge üles otsida neid endiste kultuuriorganisatsioonide tegelasi ja riismeid, et neid jaka hakata jälle jalule seadma ja seda ma siis peamiselt tegin, aga ka kaks või kolm, nelja riier, kuue päevalist kurssest, loengute sarja, mis see keskkooli lõpetaja. Ja veel niisuguseid rasketes tingimustes. Me ju oma kulul õppinud inimesel lipitali olnud väga palju lugemisega võimalusi olnud, aga olin lugenud Darwinik ja ikka oli lugenud hekkelit ja mitte heegeldvaid ekkelid. Hetkel oli loodusteadlane ju väga huvitavaid asju, oli ta kirjutatud ja vaat niisuguste Frošüüride materjalide põhjal rohkem rääkisin. Peaasjalikult ergutasin uuesti kultuuriorganisatsioonid jalule seadma, neid asutama ja ühtlasi ka lugema inimestele lugema, rohkem hakata, sest sel ajal ei olnud see kuidagimoodi moeks. Ja nõnda siis olin sealt, et natukene veel raha saada, väikese rahasummaga läksin ülikooli ja mõtlesin, et eks siis näeb, mis saab ja kirjutasin agronoomiasse ennast sisse. Ja muidugi õppisin jõuluni siis korrapäraselt, aga pärast raha, sest kuulitas jälle lehes, et otsitakse haridusinstruktorid maakonniti. Nii mõnedki Tartu maakonna haridusinstruktoriks olin pool aastat sisseinstituut, likvideeriti, ta ei olnud, viljakas mitte, siis tegin töö kõrvalt akronüüm ja töö kõrvalt mitmed loengute kursused, nädalased kursused siin-seal ja. Kuidagimoodi ülikoolis täielikult õppimise jaoks olin ja 23., et aasta suve olin põllutööministeeriumi maa hindajaks suurem osa, mitu kuud töötasin Saaremaal. Nii ülikoolivaheajal muidugi kevadel parandaksin ära ja sügisel hiljem tulin jälle ja ja et kõik see raha tagavara saaks ja mis eesmärgil seda tööd tehti. Riigirendi ja asundustalude maad olid hindamatuks. Ta neid, mis klassidesse, missuguste tunnuste järgi ja nõnda muidugi agronoomilise teadmisi ka juba natukene ikka oli ja kaks talvete kurssest läbi juba. Ja siis Saaremaa, see oli väga ilus suvi, minul väga töörohke ja väga ilus, kõik päevad otsa marsid mööda põldusid, metsasid, soosid, heinamaid ikka alati kaasas selle maa omanik või selle maavaldaja asunik või vana riigi renditalupidaja pani ikka puur käes raudpuur, millega sain. Ta ütleb, et kui sügav mullakiht kultuurkiht on, seda mullakiht nagu rahvas ikka ütleb, et missugused saviliiv või liivsavi ja, ja teisi omadusi veel ja kõik, kõik see reljeef ja tema taimestik ja, ja niisugused asjaolud kõiki arvestada, siis tuli heinamaad üheksa klassi ja karjamaad, kolme klassi Jabist jagati sel ajal ja ja põld kuude klassi ja nüüd on muudetud, nüüd on sajapunktiline hindamise süsteem ja ja hindad jälle kõik uuesti ja nõnda. No see oli selleks, et natukene raha jääks üle, aga ta oli ka väga kasulike taoli minule kui õppereis, kui ekskursioon, kui kui suvitamine Saaremaa