Sajab vaikne, lumi merele, Jamaile sajab hommikuni, linnatänavaile pehmet lund on tänav täis, neid ääretasa. Vaikne päev on täna. Lapsedki on tasa. Tere õhtust. Ei tea, kas kuskil Eestimaal sajab praegu lund? Siin Tallinnas küll mitte. Teiega räägib täna hilisel detsembri õhtul kultuurisaadete toimetaja Mari Tarand. Tänase saate kontekstis ka kindlasti endine laps. See endine laps minus mäletab väga kirkalt ühte oma lemmikraamatut rohelise päikese maa, mille esimene peatükk unustatud nukud rääkis kahe kolikambris nukrutsema nuku imelikest seiklustest, mis lõppesid õnnelikult uute nukuvanemate leidmisega. Meie teema on täna laste kultuurimänguasja kultuuri vallast jõulueelne muinasjutuaja teema aga väga tõsiseltvõetav. Kas teie mäletate mõnda oma esimest mänguasja? Tiiu Sild, Mare hunt ja Tiia Toomet. Kui ma sain viieseks, ärkasin hommikul, siis oli tuba päikest täis. Voodi kõrval laual oli papist karp ja karbi sees oli kollane karu, Suur Karu. Tal oli sees saepuru, ma arvan, see karu oli minuga terve mu lapsepõlveaja ja siis, kui ma laps olin, ma lootsin, et minust saab arst. Mängisin vahetpidamata süstal kuuldetorudega ja ma arvan, et karu sai paar liitrit küll oma saepuru sisse süstitud, aga sellest hoolimata ta pidada võeti vastu. Ja karu on kõige armsam. Minu lemmikasi vist on olnud üks väike koer kes on alles praegu ja elab ühes kastis voodi all. Ma vaatan, et aeg-ajalt vaatan, siis ma näen ta nina ümbert naiste ära kulunud. Et ma magasin temaga koos ja ma olin temaga hästi tihedasti koostid, arvatavasti ma teda väga tihedasti kallistasin, ta sealt nii kulunud. Aga üldiselt ma mäletan seda, et kõik asjad olid poest ostetud, sest et minu lapsepõlveaeg ja sellesse aega, kui oli müügil tohutul hulgal saksa mänguasju. Ja ma mäletan, et mul arvatavasti miks 20 lukku. No minu lapsepõlveaeg langes 50.-te aastate algusesse ja mul oli üks viis kuus nuku, siis ma mäletan neid viimase üksikasjani, ma mäletan, mis neil seljas oli, mis nende nimed olid, missugused juuksed neil olid, siis olid veel Arud, tädi jäi untsu, tädi oli pruuniovski untsu valgejänes ja tiiger. Ja mul on tõesti praegu tuline kahju, nüüd kui ma ise olen hakanud nukundusega rohkem tegelema selles mõttes, et me siin Tartus kavatseme NUKU muuseumit Luua. Ma mõtlen nendele mänguasjadele, mida ma silm ees nii selgesti näen, et kuhu need jäid ja mis neist sai. Ilmselt ema kinkis nad ära kellegile, kui mina juba suureks kasvasin. Aga seal olid oma aja niuksed täiesti iseloomulikult nukkudeks väike tsellu, loid nukukene oli, kes seisis, kelle käed liikusid, jalad ei liikunud, siis oli üks suur nukk, kellel oli mingist massist pea, tal olid pikad patsid, olid talle pähe tehtud. Ja siis oli niisugune tüüpiline ka tsellu loid nukke kellel olid natukene laines juuksed, see nukk on meil nüüd muuseumis olemas, niisugune tüüp on olemas, aga oli ka üks keraamilise peaga väga ilus nukk. Ja selle kohta ma ei oska öelda, see on võib-olla ka kuskilt Saksamaalt või kuskilt oli pärit ja seda tüüpi nukku meil ka nüüd jälle muuseumi jaoks ei ole, nii et mul on kohe väga kahju. Pean tingimata siis oma mõnest nukust ka rääkima. Riidest nukk oli, kelle nimi oli millegipärast vibree riidest nopibrimis 44. aastal, kui me olime Peedul vanaema majas, tuli keldris varjendis pommitamise eest. Sepibrii kukkus kartulisalve, mille peale seal olid ehitatud need voodid või kus me seal olime. Ja pärast tuli kartulitega hallitanult üles, aga oli ikka meile armas. See oli üks ja siis oli üks puust nukk, mille isa oli lõiganud, mille nimi oli ants mihkel pands. Aga see ei tähenda sugugi, et mul ei oleks olnud hiljem poenukke ja asju. Aga, aga mul on küll meeles jah, riidenukk Puunukk ja nende armsus. Sellest hoolimata, et nad ei olnud läikivad ja säravad. Praegusel vaesel ajal, kus räägitakse, et midagi ei ole ja midagi ei saa ja kuidas siis see juhtub, et need just sellesse aega langeb. Niisugune äärmiselt ilus ja inimsõbralik idee. Noh, ma arvan, et see idee nüüd siin teoks hakkab saama, see on natukene ka juhuse asi, et et niisugused mänguasjade ja, ja muuseumi loomise huvilised inimesed on kokku sattunud ja meile lihtsalt pakub lõbu ja rõõmu seda teha minu arust lihtsalt täiesti normaalne, elementaarne muuseum, mis peaks igas riigis olema ja ja nii palju või vähe. Kui ma olen ilmas ringi käinud, siis igal pool, kus ma olen käinud mingi mänguasjade nukumuuseumi tavaliselt on igas riigis olnud, see on lihtsalt osa üldisest skulptuurist osalaste kultuurist. Loomulikult on oluline, et meil oleks meie lastele anda süüa, aga lapsed ei ela siiski mitte ainult leivast, vaid neil on vaja ka vaimutoitu. Ja see võib-olla ei paista algusest nii väga silma, kui nad sellest ilma jäävad. Aga see annab ennast, maksab ennast kätte tulevikus, kui me neile seda ei anna. Seepärast ma mõtlen, et et tol ajal ka kõige viletsam ajal midagi saab ikka teha, meie teeme lusti ja rõõmuga, püüame teha ühte niisugust muuseumit, mis võib-olla tulevikus hakkaks lastele andma just sedasama vaimutoitu, olgu see siis näitustega kaudu või, või võib-olla õnnestub meil seal ka mingit muud tegevust neile leida. Mahlis, mina näeksin seda isegi niiviisi, et, et sellest muuseumist võiks välja kasvada Tartu Lastekeskus, kus oleksid huviringid ja kus saaks ise teha mänguasju, oleks tehniliste mänguasjade klubiruum ja kus neid saaks parandada ja kus oleks nuku riietes töökoda ja nukukliinik ja kus saaks teha väikseid lasteetendusi, noh, see on niisugune kauge ideaal. Ja too terve Lõuna-Eesti on tegelikult meie taga ja need lapsed ja miks mitte kogu Eesti, sest ega kõik muuseumid ei pea Tallinnas olema. Meil on telekas, Mac ja diivan, kaks lauda, kohvi ja söögi. On üks kann, kus hoitakse piimakapid, riide ja köögi. On konstruktor klotsid ning karu on saapad ja aluspüksid. Mõnda asja on ülearu ja mõni on väga üksik. Viivi Luik on niimoodi lapse silmadega näinud. Nüüd aga vaatame sisse teatrikunstnik Meeri Säre tuppa, kus ülearu pole ühtki asja. Sest siia kõige entusiastlikumad nukumuuseum lase koju on kogutud eksponaatide juuretis või pärm või seeme. See karu on kunstil, Tartaalia Mei vennatütre karu ja see on üks 60 aastat vana, tema minuga ühe vanune oli, oli ta kahjuks surnud nüüd. Ja siis ta oli, oli tal kaks karu, see karu ja, ja see on tema emakaru, seal on umbes 90 aastat vana, aga see oli kunagi väga ilus, mul fotodonaatori ilusa niukse mohäär villaga oli selline hele helepruun, jaga toda nii palju mängitud, et ta muutunud niisuguseks, aga ta on selle karupoeg Puhhi kaasaegne Inglismaalt toodud karu, aga, ja see on tema emakaru, see on tüüpiline, kui kataloogidest vaadata, millised on need vanad tüüpilised kalu, et mul on olemas karude raamat, seto näha, pikad käpad ja kolmnurkne pea ja ja veel karukollektsionäär temaga karusid, korjalast, mulloibanid, muuseumi karuseid, nii uhked, vähemalt mitte endale, vaid muuseumile jällegi, ainult ka sellelgi kinkis mulle Helsingist seal Suomenlinna, mis asub kaljusaare peal, kindluselonituks Piipa, Dante Felt loonud lukku muuseumi. Me käisime temaga külas räsitama, kinkis mulle sellise karvus ja kuna see aasta nüüd karude aasta siis oled väga populaarsed, igal pool on karude pilte, karude fotosid ja nii et see on üks tänapäeval tehtud karuga. See kalu on pärit This Wulfi kodust Nüpli järve äärest. Mul on see ajab üks sugulane, kes hooldab seda, seda maja seal endine Kääriku talu peretütar ja tema siis ütles, et vot nendega seal kapis, et on jäänud omanikest sinna üks nukk, mis mul restaureerija käes, see on õis, Wulfi tütre nukk ja see on õis, Wulfi tütre karu ja siin on ka sees ajalehed, tali katkemata. Ühesõnaga sa vaatasid, mis siin sees on selleaegsed, ajalehed ja ükskord peaks karvu päris tühjaks tegema, ajalehed läbi lugemast tagasi sisse toppima, siis teaks ka ütleme täpselt selle ajastu kohta ühte kui teist ja siis on just nukovelisata tütretütre niukene, see perekond elab ise Kanadas. On aga me saime nüüd need oma muuseumile, nii et tal on ka niisugune eriline väärtuse nukk, oli väga huvitav see nuku peamisi akna peale ka keha restaureerimisel ja kleiti oli kleit ameeri, säre tellijaid, endal siin toas ruumi elada ei ole seal vaat laiali nukke täis, jõime täitsa hästi, mina ei teagi, mis me üldse tegema hakkas, mõned nupud kunagi härra muuseumi, siis ma vist hakkan seal all elama, sest ma ei suuda kohe ilma nende nukkude tõesti enam elada, siis ma kogu aeg vaata neid kasvõi sedasama kaunitari seda kollase kleidiga seal, mis selle kleidi me tegime ise originaali lähedase, nii kui võimalik seda enam joonud originaalkleiti, aga me saime analoogse kleidiga nukku, nägime Tampere haihhala muuseumis ja siis me tegime selle järgi selle kleidi ja ei tulda nagu meie muuseumi kuninganna son, näitleja, Orboki mägise lapsepõlvenukk. Horboke Mäkinen on käinud ka siin Eestis esinenud siin meie teatrilavale, seda loovutas selle meile ja ma olen saanud Soomest veel lavastaja Lauli lehtlase käest nukuvankri 30.-st aastatest kudenite eksponaati siin praegu. Ja saate, kas teil igaühel see nii-öelda legend või asi käib juurde ja teile ju iseendast? Mõistetavad nii palju, kui teada saan, alati ma tahan teada kõigepealt nuku nime, näiteks see karu, tema nimi on karlutt, selle karu nimon, kallut puhkudel on nimed ja siis on veel selle juures on tarvis teada ka, kes, kes temaga mängis, see inimene siis kui võimalik vale, püüdnud saada veel selle inimese lapsepõlvefoto ja, ja väga tore on see tihti, on see inimene ka koos selle sama asjaga pildistatud. Meeri Säre ja Tiia Toomet räägivad nii. See mingisugune algidee oli juba seal seda tagasi, ma ei tea, kust see idee tuli, et kui olekski nukumuuseumi, tahaks nukumuuseumi teha. Siis tuli Tallinnasse Signe Kivi nukunäitus ja aga seal tekkisid väikesed, noh, ma võiks öelda, väikesed niisugused, mitte vastuolud, aga mõtlesin, et teeme ise siin ta nukunäituse ja tegime siin Tartus linnamuuseumis teistsuguse, alustage seal seal oli natukene liiga puhtalt esteetiline ilutseb aga meie tahtsime seda asja viia rohkem nagu mängulisus seepeale. Nagu lavastatud, siis need asjad, sind punanii, palju inimesi käis vaatamas ja ütles ka. Oi kui kahju, et pannakse kinni, nii et võiks alati olla kuskil midagi sellist näha ja loeks, ta hakkaski Nimide hargnema, siis ta tuligi, nii et hakkasime ruume otsima. Et variante ja lõpuks siin siis saime need meie sellesama maja keldriruumid, kus ma ise elasin, lai tänav üks Tartus, ruumid on meil käes. Raha ei ole ekspositsioon ja nii et ma ise uppusele sisse juba ära siin. Noh, idee või miks me seda tahtsime teha, et tookord oli poodides hästi vaene aeg, praktiliselt üldse ei olnud mänguasju poodides müügil ja me mõtlesime, et me ei saa neid mänguasju lastele pakkuda müügiks, aga et me saame vähemalt näidata, et mängumaailm on olemas. Ja seda me siis püüdsime teha ja kogusime lihtsalt kodudest kokku kõikvõimalikke mänguasju. Aga selle kukkumise käigus tuli välja, et, et inimestel on väga palju huvitavaid mänguasju mitte ainult tänapäeva mänguasju, vaid ka vanu mänguasju 50.-test aastatest, 40.-test aastatest, aga ka enne sõda tehtud mänguasju, eestiaegseid ja isegi tsaariaegseid, mõned ja et on ka väga palju huvitavaid isetehtud mänguasju, mis on tehtud juba ka mitukümmend aastat tagasi või või koguni 50 60 aastat tagasi. Tähendab tegelikult see materjal lausa üllatas, et Eestis siiski on säilinud nii palju huvitavaid mänguasju ja mina sain enda jaoks selgeks, et et tegelikult mänguasjade lugu, mänguasjade ajalugu on ju ka meie kultuurilugu, et see on üks osa meie kultuurist, vanu mänguasju ei kogu. Ta kogutakse küll, ütleme, linna muuseumites kohalikes muuseumites, aga see on täiesti juhuslik, lihtsalt, kui keegi keegi annetab asja, aga nihukest tõelist kogu ei ole meil mitte kuskil. Ja teine asi, mida ei ole, ei ole ka mänguasja ajalugu, eesti mänguasja ajalugu ei ole üldse uuritud. Nüüd me teadsime, et siin Tartus näiteks oli see praegune mängija kool, mänguasjakauplused, seal oli enne Luige kauplus seal kaupluses müüdi mänguasju, Naturali endale oli tööstus. Aga kui me püüdsime neid kindlaks teha, et missugused meil olid mõned asjad, mis olid kahtlased, kus olid tehtud, arvasime, et kohalikud, et missugused neist nüüd võiksid olla luigemänguasjad? Me ei suutnudki päris kindlalt seda kindlaks teha, sest inimesed vaatasid, arvasid, et võib-olla võiks olla. No ühesõnaga täiesti läbi uurimata ma mina ise kui, kui kunagi ajalugu õppinud inimene, minul on kõige südamelähedasem võib-olla just see ajalooliste nukkude osade ajalooliste mänguasjade osa. Sest siin on üks oht, on praegu ka veel see, et et noh, tegelikult üldiselt võrreldes teiste maadega võrreldes kas või Soomega või Rootsiga on Eestis neid vanu mänguasju väga vähe säilinud. Sest me teame, et noh, vähe sellest, et ütleme nüüd Soomes ja Rootsis rohkem võib-olla rikkaid inimesi elati rikkamad, aga ka need maad jäid sõjast puutumata, aga kui me mõtleme Eesti selle sajandi ajalugu, sest seal on ainult üks hädad annetuste, purustuste, perekondade, purustuste kodude purustamist, ajalugu ja baltisakslased, kellel kindlasti oli väga palju ilusaid mänguasju, kui nad väiksed lapsed olid nemad lahkusid, siit, nende mänguasjad ka kas läksid Saksamaale või, või noh, ühesõnaga, me ei tea, mis, mis sai. Aga nüüd praegu sellel suurel äri mahamüümise ajal on tekkinud oht, et need säilinud meie mänguasjad, need võivad minna välismaale, kus vanade mänguasjade eest makstakse küllalt palju. Ja kevadel oligi tükk aega raadios oli reklaam, et mingi muuseum ostab kokku enne neljakümnendat aastat valmistatud mänguasju ja ma kuulsin, et need olevatki vahendaja vahendajate inimeste kaudu müüdud välismaale. Nii et päästa veel midagi, seda saab siit Eestimaalt ja koguda kokku näidet selleks oleks ka muuseas, on väga vajalik ja ma olen nüüd ka elu Stockholmi suures mänguasjade muuseumis, mis on neljakorruseline, kivi vajab, oli seal neid korruseid veel rohkem, ma ei tea, Mare on ka käinud seal. Ja, ja Soomes on mitu mänguasjade muuseumit. Ma arvan, et eks üks Eesti muuseumi eripära võiks olla see, et meil saaks just oleks seal ka neid oma tehtud mänguasju vägapalju sest sellest tingituna just, et ajad on alati olnud nii viletsad ja, või poest ei ole saada olnud, on meie emad nii palju teinud ise oma lastele tegelikult täiesti toredaid mänguasju ja niisuguseid käsitööndusliku mänguasju, et need võiksid ka seal muuseumis olla ja siis on muidugi on idee veel, et et tahaks sinna teha ka niisugune rahvaste kõikide rahvaste nukkude osakonna, kus oleks siis noh, niivõrd paljudest maadest ja rahvastest, kui me saame, muidugi seal on väike oht, et sinna tuleb väga palju suveniirnukke, aga aga kindlasti nende hulka tuleb ka tõeliselt väärtuslikke nukke, ma kujutan ette, et lapsele, kes tuleb sinna muuseum, on ka väga huvitav vaadata kõiki neid erinevaid rahvariideid, mis mis nendel nuppudel seljas on. Nii et noh, plaane on, on väga palju, aga alustada tuleb lihtsalt sellest algusest, mis meil on ja see algus on linnamuuseumi, mänguasjade kogu. Ja need mänguasjad, mida meil on siis nüüd õnnestunud umbes aasta sul, kui me oleme väikest propagandat teinud ja sellest rääkinud, meil endal kokku koguda. Meeri Säre korterist ülakorral oleme nüüd laskunud alla tondilossi või gene Steini maja, kuidas teda keegi kutsub? Paksude võlvidega keldrisse. Mina ei ole ju ajalooline, ma täpselt ei oska öelda, aga ta oli kunagi olevik, oleviku toimetus oli siin maja siis krinsteni ministrile maja ära. Teatavasti siirdus Saksamaale, see vaja oli müüdud ja eesti aeg elasid siin omanikud, kelle nimi oli Jürisson, nemad jäävad proscanaadas ja on olnud otseseks selle maja tagasisaamise peale. Aga pärast sõja varastada asja muidugi noh, üks kõige tavalisem üürimaja, mis on ära lagastatud kõikjal aedase ümbruse kõikide tahtmised, kurb on selle, selle maja saatus, tandilassin see maja selline. Ta peaks olema natuke midagi muud kui üks üürimaja, kus on puuriidad ja prügikastid ümber maja, see koht on liiga hinnaline. Ja noh, ma ei tea, nüüd praegu on aeg niisugune, et ei tea, mida tagastatakse, mida kompenseeritakse. Me oleme lihtsalt nagu natuke nagu õhus, me loodame, et kui see omanike kunagi tuleb siia, me oleme talle püüdnud kirjutada, aga ta ei ole meile vastanud. Et me meid vast päris kuuse alla tõstetud. Ja siis ma muidugi ei tea süsteemist mitte midagi. Loodame vähemalt, et ei taha sellist luksus bordelli teha. Ka see on võimalik tänapäeval. Toome Toomet ümbritseb nagu mingisugune muuseumide vöö ja see on täiesti nagu sobib oma nagu pärl. Pärlikees siia. Kuigi praegu noh, meie karmis tegelikkuses libeda ja porise ilmaga sealt mäest üles ronida ei ole mitte kõige mõnusam, aga me näeme oma vaimusilmas juba ilusat treppi koos käsipuuga, mida mööda vanaemad oma lapselastega sinna üles ronivad, maja eraldas linnavalitsus ja see oli tema poolt väga kena. Et ta lubas, need ruumid meile ja õieti muidugi ei ole lubatud meile maja, see on nüüd muidugi me sooviksime, sooviksime seda maja ja ma arvan, et kui tõesti võrrelda näiteks sellesama Stockholmi muuseumiga, millest oli juttu, miks ei võiks terve see Grenzsteini maja olla kunagi muuseumi käes. Selleks sobis ta ideaalselt, aga praegu on meil siis selle maja kelder. Teoreetiliselt on lubatud ka üks korter ja siis üks väikene õuemajakene, kus on ka kahetoaline korter köögiga sees. Ja kelder on, seal on olnud igasuguseid asutusi, seal tondilossi nimeline kohvik ja noortekoda kes on siiski teinud suhteliselt korraliku remondi, nii et, et meil õnneks remondis noh, selle peale ehitada seal mingisugust seinu ja lage praktilist uuesti selle peale ei lähe, ei kulu väga palju raha. Aga me panime sisse sinna küttesüsteemi ja loomulikult sisustuse, muuseumi jaoks on vaja korralikke vitriine. Need on tellitud ja nende kättesaamine oleneb nüüd ikka kõik sellest sellest, millest me kõik siin kogu aeg mõtleme ja räägime rahast ja raha avamine noh, ongi meie kõige suurem probleem praegu, nagu ka kõigil teistel, tähendab see sisuline töö ja ja kõik muu, see on ainult lust ja lõbu. Aga, aga et kuidas siis jah, saada raha, et sellest, kuidas me saame, sellest, oleneb, kui ruttu me saame muuseumi avada, kaitses ikka üldiselt midagi teha. Et need ruumid, mis on küllaltki korralikult, et nad ei seisaks tühjana, siis me otsustasime, et me proovime teha niisuguse väikese omatehtud mänguasjade jõulumüügi. Nüüd detsembrikuus meil oli, noh, sellega oli mitu-mitu mõtet, oli üks oli siis, et anda natukenegi teenimisvõimalust paljudele naistele ja ka meestele see meile meeldiks väga, kui mehed meile teeksid ka mänguasju. Kes siin Tartus, Tartumaal, Lõuna-Eestis ja kogu Eestis niisuguse asjaga tegelevad, teine, et saada siis sellest müügist üks väikene protsent nukumuuseumi heaks, sest raha on meil tõesti väga vajanud, võiks see ehitamine ja, ja sisustamine on üks asi, aga, aga. Me peaksime kogu aeg täiendama kogusid ja kui veel aasta tagasi võisid inimesed meile annetada mingeid vanu nukke siis nüüd on nii, et, et vana inimene, kes elab oma pensionist, millest ta kolmveerand või 90 protsenti maksab üüriks, kui mitte kogu pensioni sellele inimesele jätta maksmata mingi vana mänguasja või, või nuku eest, et see on lihtsalt ebaeetiline, et me peame kuskilt saama rahaga selleks, kui me tahame muuseumi kogusid täiendada. Ja kolmas mõte selle müügi juures oli, et kui see asi meil õnnest, kui me näeme, et siiski ostetakse ja et meile tuleb tegijaid, kes tahavad ka edasi teha et sellest kasvas, kasvaks edasi välja nuku, puht tartu nukupood me teame, Signe Kivipood on, on Tallinnas ja Tartus võiks olla samalaadne pood, aga muidugi võib-olla noh, olenevalt sellest, et neil on vähem turiste, me peame arvestama rohkem kohaliku ostjaga, et see, selle poe profiil ja, ja mida me seal müümed nüüd võiksid. Asjad võiksid olla natukene teistmoodi, küllap see kujuneb aja jooksul välja võib-olla hinnad odavamad, võib-olla mitte nii kunstipärased kõikega. Aga poe tahame me kindlasti teha muuseumi juurde, meil on see eraldi majakene, mis seal on, ongi mõeldud poeks ja poe juurde veel väikene kohvik ja ja sinna taha tuleb niisugune väike välikohvik, mida me saame suvel kasutada. Ja poe avamine sõltub nüüd kahest asjast, kui kiiresti avada üks on siis see, kuidas nüüd ma ütlesin, kuidas meil see müük läheb, et kuidas kuidas selgub, et kas, kas on ostjaid ja teine on muidugi, et see selle poe maja remont, sest see vajab nii keskmiselt korralikku remonti selleks raha leidmine. Me oleme püüdnud sponsoreid leida siit ja sealt ja on on olnud väga vastutulelik. Inimesi ja firmasid aga, aga seda kõike on väga vähe. Tartu kommertspangaga on meil olnud head suhted, aga kahjuks nüüd. Tartu kommertspanga seis on niivõrd ebamäärane, et, et me ei tea, kas me võime temal enam loota ja Rahvuskultuuri fondist. Me saime toetust, mille eest oleme väga tänulikud. Ja loodame, et, et võib-olla õnnestub veel kusagilt või kellegilt saada just niisuguse väliselt täiesti. Täiesti kasumit mittetoova ettevõtmise jaoks, mis aga sisuliselt siiski võib-olla on Eesti rahva tuleviku jaoks oluline, vähemasti meie arvame nii. Ja nüüd peaks unistama siis sellesse majja astuks üks musta torukübara ja pika valge habemega mingisugune rikas härra kuskilt ja ütleks, et vaat siin on see koht, kuhu mina paneksin natuke raha. Ma arvan, et me kõik lapsepõlves oleme lugenud neid jõulujutte, kus vaesed lapsed vaatavad ilusaid poeaknaid või istuvad kodus ja nukrutsevad jõuluõhtul ja siis avaneb järsku uks ja tuleb jõuluvana, nii et ma mulle tundub, et me kõik natukene usume seda, seda jõuluvana, seda jõulujutu täideminekut, võib-olla see läheb täide, aga ma tahan ka öelda, et et kui see ei lähe täide, et me oleme võtnud siiski endale eesmärgiks, et me teeme ka ise nii palju, kui me suudame ja siis läheb lihtsalt rohkem aega. Aga muidugi, kui see jõuluvana kuskilt tuleb, siis meie ootame. Eile oli Grenzsteini maja kelder esimest päeva ehitud jõulumüük algas. Selle ettevalmistuseks oli põhilise jõu andnud Tartu pereliit ja eriti tema abijuhataja Tiiu Sild. Kiiev ise nelja lapse ema on saanud Tartu naisi sellele käsitööle ergutada. Minu tutvuskond lihtsalt on suures osas seotud pereliiduga. Ja see on selline üsna omanäoline seltskond, seltskond, pereliidus on sellised pered, kus on kolm-neli-viis või veel rohkem lapsi. Nemad juba teavad, mida võiks nende laps oodata, mis on neile kallis. Ja siis muidugi nad on eriti koormatud ja minu arust on väga liigutav, et nad veel oma laste magamapaneku järel võib-olla öösiti siis teevad seda oma näputööd. Vähesed, ma arvan, jõuavad päeval teha, see on ikka rohkem vaikselt omaette olemise. Aga ma usun, et see pakub neile rõõmu ja, ja teine asi ka muidugi, et me omavahel arutasime, pereliidu naised on eriti suures osas jäänud nüüd tööst ilma. Eks majanduslik põhjus olla ka see, et nad nüüd loodavad saada selle küllaltki minimaalse tasu sellest nukust, et oma lastele jälle osta siis jõuluks midagi või või, või noh, natuke oma majandust siis järje peale aidata. Lausa hämmastav on see, kui palju on inimestel vaimukaid ideid ja ka kunstimaitset ja sõrmeosavust. Ja see paneb mindki imestama. Eile mulle üks seitsme lapse ema, tõi paar oma tehtud mänguasja vaimukad ja hoopis teistsugused, kui oleksin ise teinud ja tuli välja, et on kogu selle aja, kui tal on olnud lapsed, esimesest tuli seitsmenda, nii need väiksed lapsed on kogu aeg neile õmmelnud, ta on kogu aeg neile teinud riided selga. Ja nende kodu ongi täis selle ema oma tehtud mänguasju. Minu arust need lapsed võivad küll olla õnnelikud, arvan nad, mäletad kogu elu seda oma lapsepõlve maailma? Üks mõttekaaslasi on Viljandi kunstnik Mare Hunt. Tartu on mulle tegelikult ma olen siin koolis käinud neli aastat ja Tartu kunstikoolis 75 kuni 79. Ja ta mulle omane lind, onu, mulle teine kodulinn, kuigi ma vahepeal on siit ära olnud ja ja ma olen alati mõelnud, et ma võiksin siin ise elada. Ja see on. Üks side või võimalik võimalus oma vanade tuttavatega kohtuda ja, ja oma lemmiktegevusega tegeleda, nende on mul tegelikult olen lõpetanud raamatugraafikuna, aga noh, nagu see olukord praegu oma eri aastatel ma vist rõõmu tundma, võib-olla ma ei tea, mitmekümne aasta pärast, kui tõesti raamatut meil ilmuvad niisugusena, nagu sa neid oled mõelnud ja kavandanud ja sellepärast ma tunnen, et et nukkude õmblemine tegemine, see pakub mulle suurt rõõmu ja naudingut, sest et noh, ma näen tulemust kohe ja ma saan seda ise kujundada, tähendab, ei sõltu kellestki teisest ei mingisugust materjalist ja noh, ma ise ise valimise kujundan selle materjali. Mare hundi nukulooming algas mõni aasta tagasi mulkide päevadeks valmistatud rahvariides nukkudega millele keraamilised peategi teine kunstnik. Kui jaamiliste peadega nukud on, on nagu niisugune möödanik minu jaoks juba jama, teen praegu hoopis teistlaadseid, nukke, umbes sellised 20 sentimeetri pikkused soome-ugri rahvaste riietega. Nukud, see tuli tegelikult. Pärast handi matka, kus ma kohtusin esimest korda elus nägin oma silmaga handi hinge nukunukk, mis tehakse inimesele surnud inimesele, kuhu sisse läheb, peaks minema siis selle surnud inimese hing. Lase täiesti vapustas mind ja pärast ma mõtlesin, noh, sellest tekkiski idee. Ja noh, kuigi need on omased handi ja mansi rahastada siis ma natuke nagu laiendasin seda teemat teistele rahvastele, ka soome-ugri rahvastele. Ja need on minu jaoks kõige põnevamad päeva. Viimased nukud olid. Väikeseid. Väga imelikke nukke. Osa inimesi nimetab fantaasianukkudeks, osa inimesi ei oska nendele nimetust anda. Ma ise nimetan neid bossakadeks. Sest neil ei olegi tegelikult mingit satika ja, või olendid ja hambad enda pea värvilisest plastikust. Tähendab, nendes peades on, on just nimelt selle momendi laulu sees, mis mul parasjagu valdab. Et kas see on siis vihane nägu, Vi rõõmus nägu või unistamine kui või kui ja siis ma teen, kuidas juhtub, kuidas tuju tuleb. Ja siis nad seisavad mul kapis ühe kasti sees ja siis muudavad kellel on, siis ma teen endale kehade järele. Nende kehadel ei ole tavaliselt käsi ja jalgu, nad on mingi kummalise asendiga ja siis ma kõigepealt otsinud, nendel on sellel peale vastavalt värvile ja tema meeleolule väikesed materjalid juurde ja panen nüüd siis kokku omavahel ja siis hakkan sellele kehale mõtlema, milline kujundav võiks olla Isakondada kujundama. Ja nad on ta kokkuvõttes sellised väga imelikud asjad. Ma ei ole nendest ühtegi müünud, aga ma olen neid tõesti päris paljudele inimestele oma tutvusringkonnast kinkinud. Ja noh, tavaliselt niisugustele inimestele, kellel oma Ma arvan, et nad võiksid tekitada mingisuguseid emotsioone ja kraanad võiksid. Meeldida ma sain aru, et ka teie õpilased Viljandi kultuurikolledžist on teinud müügiaccess. Jah, ma rääkisin neile sellest juba mitu aega tagasi, nüüd nad siis ongi püüdnud oma värske mõtte vaimukusegi kokku panna. Üks huvitavamaid asju oli midagi abstraktsetelt, arvatavasti ta mõtles selle all ingleid, aga seal on kasutatud sellist ilusat peent, mohäärlõnga, valget, siis linnusulgi valgeid. Kõik materjalid on valged, sinna juurde natuke ainult hõbe hõbeniiti pandud. Nad mõjuvad hästi õrnalt mõeldud riputamiseks. Mina panin neile nimeks jõulukiil. No ja siis karud, kaks õde, kes elavad Viljandi lähedal maal, olid leidnud oma vana talumaja pööningult. Üsna õnnetus olukorras oleva vana vana karu, kuna ta ilmselt muuseumile sobinud, sest ta oli nii lagunenud, siis nad arutasid selle ülejäänud lahti ja võtsid sealt lõike ja tegid selle järgi tehtud mitte tavapärasest karumaterjalides mingitest karvasest vaid nad on värvilistest seltsidest üks karu, näiteks punane ja valgete täppidega, teine on lilleline, vana karu kõhus olid vanad kalad, nii et selle karu täita. Litsakad. Ja tüdrukud lugesid need uudised läbi, eks nad siis said aru, mis, mis uudised Carolegi huvi pakkusid omalajal. Karu kõhus olid Sakalat, aga siin on Steiner nukud, mille kõhus ei tohi vist olla ei Sakaledega ega päevalehed. Taine nupp peab olema selline nukk, kes on lapsele täiesti ohutu ka sellisele lapsele, kes võib olla näiteks üliväga allergiline või kes on pisikene ja kes näiteks võiks neelata alla mõne pisikese detaili nuku küljest. Et need nukud on hästi-hästi, lapsesõbralikumad, pehmed, täidetud villaga tehtud, nii, et neile ei tule kuskilt midagi küljest. Ja et oleks lapsele siis hästi mõnus kaaslane igal pool kindlasti plaanime pärast uut aastat ka nüüd aega saab rohkem. Ja kui Me tohime olla seal nukumuuseumi ruumides siis viia läbi seal mõned nukukursused. Sest tundub, et naised tahaksid õppida igasuguseid tehnikaid. Nuku on ju võimalik teha tuhandeid erineval viisil. Minu esimene nukk, mille ma tegin kunagi kaks või kolm aastat tagasi, oli see ainult tuli naljakalt. Meil on väga virk vanaema Maal. Ta peab lambaid ja tal tarade ja juurviljaaiad ja nagu päris vanaemal olema. Lisaks sellele oli tal selliseid oskusi, millest meie midagi ei teadnudki. Talvel ta äkki pani kangasteljed üles keset oma tuba ja ütles, et nüüd ma teen teile rahvariideseelikuid meie tohutuks jahmatuseks, ta tegigi kevadeks 40 meetrit ilusat rahvariidekangast. Ja kui ma siis õmblesin omale seeliku ära ja tüdrukutele seelikud siseselt järgi seeliku allääres, selline väike riba, mis oli nii ilus ja vanaema tehtud ja soojades värvides ja mida oli nii kahju jätta seisma, siis ma mõtlesin siia midagi juurde tegema. Teeksime nuku, kelles seelik oleks paras. Ja, ja nii see esimene nukk tuli siis, kui pärisnukk valmis sai. Siis ma kinkisin ta ära ja siis ma tegin teise nuku ja kinkisin selle ka ära. Lõpuks nägin, et need lapsed, kes said need nukud harjud nendega muutunud küllaltki lahutamatuks sõpradeks. Siis ma mõtlesin, et selles nukus on ilmselt mingi väike salajõud ja need panen teinud võib-olla? No ma ei tea, võib-olla umbes 50 tükki ja neid on nüüd Soomes ja näidan Rootsis. Nathan olnud näitusel kevadel oli seal Helsingis ja Rootsis Alineid Uppsalas pisike näitus. Järgmise lõigu motoks võetud Viivi Luige luuletusi on see joonistame koletisi, nii et hirm on juba läheb muudkui tasapisi pimedamaks tuba läheks paneks põlema korteris kõik tuled, aga hirm on mõlemal koletis, ehk tuleb. Joonistame siia, isa, appi, tulgu ruttu. Koletiste hädakisa lööb kõrvad lukku. Ja enne, kui tuleb sisse isa helge kuju, räägime pisut Eesti Rahva Muuseumis olevatest talulaste mänguasjadest. Juuresolijad tunnevad neid hästi ja need ei ole teps mitte ainult naiste looming. Me väga hea meelega tahaksime oma ööbki ka kõikvõimalikke puust asju just ja ja igasuguseid muid niisugusi vigureid, mida, mida võiksid teha ka mehed, Eesti talulaste mänguasjad, eesti etnograafilised mänguasjad, need ei ole ju sugugi ainult olnud kaltsutited. On ka puunuke puu, loomi, hobuseid, lehmi, vankreid, halle, hilisemast ajast on on vist kas oli rehepeksumasin või mingite masinate koopiaid, mida oli teinud üks paariteistaastane poiss, ise väikesid nõusid, nüüd on üsna palju, ma arvan, et Mare võib mind täiendada selles, ma räägin nendest paarist asjast, mis mulle kõige rohkem meeldisid, üksoli puust lehv, millel oli riidest tehtud, udar oli naeltega kõhu alla löödud ja siis oli mingi nööri saba, tal järjes seal igal naljaka tagumikuga kõigele, kes selle peale tõesti kilkas. Ta oli tõesti naljakas. Ja siis sellest Tartu näitusepaneku ajast seal meil oli väljas ka kaks üks mees, üks naine, mõlemad puunukud. Ja need olid juuksed, on neile hariliku pliiatsiga pähe joonistatud ja ja silmad ja mehel oli nina alla löödud ka selline väikene pisikene nael niimoodi kõveraks ja ma mõtlesin talle midagi seal vahel. Ma mõtlesin, et ilmselt on seal ennem olnud seal vahel vuntsid. Ja siis kuna neid vuntse ei olnud, siis ma lõikasin näiteks panemise ajal oma juuste küljest jupikese ja tarkasid sealt vahelt läbi. Tegelikult oleks kohutavalt tore, kui, kui meie niisugusse pisikesse entusiastide ringi tuleks ka mõni meesterahvas, ega me ei ole üldse meeste vastu, ei tõrjunud neid, me ootame neid, aga ei ole siiani olnud ja ma niimoodi kaudselt mõned mõned mehed kodus tegelikult mängivadki, aga nad ei julge seda hästi kõvasti välja öelda. Omal ajal olid saksa elektriraudteid ju väga palju saada ja meil on niisugune noh, poolametlik või, või lubadus on ühelt isalt, et tema oleks nõus selle suure elektriraudtee, mida ta nüüd niimoodi salaja on endale ehitanud, aga aga millel ei ole õiget kohta väikeses korteris. Et oleks nõus seal võib-olla panema sinna meie muuseumis tehniliste mänguasjade tuppa ülesse ja ja ma kujutan ette seda niimoodi, et me looksime muuseumi juurde, lausa võiksime luua tehniliste mänguasjade klubi, kus võiks olla juhendaja meesterahvas, ühiselt võiks ehitada niisuguse toreda suure maastiku parandada ära need Suht, tuua ära kõik vagunid ja teha sinna noh, minu poolest või mini-Eestimaa või, või ükskõik, või mingi paiga, sellest Eestimaast või me ehitada koos ühiselt seal oli nagu öeldud, meie meessoost kuulajatele. Kui kui mõni mees on nüüd siiamaani vastu pidanud selles nukkude maailmas, siis siis see oli neid pöördumine teha. Poole, kui ma mõnele emale ütlen, et kuule, et noh, et meil oleks ja et keegi teeks puust vankrikese või, või kiikhobust pahaks ja siis naised ütlevad, noh, mine nüüd oma jutuga, et mul mees tuleb kell 12 õhtul tuppa, et on päev otsa rasket tööd teinud ja et ta ei taha enam midagi nikerdada. Aga siiski meil ei ole isegi selliseid mehi, kes teeksid neid pisikesi oksast voolitud hobusekesi, millest mul on oma lapsepõlvest toredad mälestused, mul oleks vanataat, kes ise oli tallimees, tarid hästi punased põsed südama, temast mäletan ja ta tegi iga päev mulle mõne uue hobuse. Pajuoksast ja vilepillid võiksid olla. Võiksid olla need vurrid. Mulle meenub, et tere liidu isa, viie lapse isa just oma lapsele sünnipäevaks tegi sellise graafilise näidise järgi valmistatud puust vurri. Tuli meelde oma isa tehtud vastlapäeva vur, tema tegi meile ikka sellest loost praegu need asjad oleks omanäolised ja erilised, et laps tõesti ei leiaks sealt oma jõulusuka seest mitte ainult nätsu mitte ainult Pärbi kingi või kõrvarõngaid vaid, vaid midagi sellist, mida ta ei olegi näinud ja mida ta võib-olla kohe ei teagi, mis asi see on ja kuidas temaga mängitakse. Kiva vihjatakse sõna-, Pärbide maailm, ma ei taha seda mitteraasovi halvustada, vääristada aga mõnigi laps siiski peab barbi poe akna tagant ära tulema, nii et talle seda nukku ei osteta ka Barbindus, ütleme siis nii, paneks märk sellest, et me tõtame oksal sammul olema ühtemoodi, kogu maailmaga või täpsemalt öeldes ritta jõuka arenenud maailmaga. Kas on nüüd täiesti omaette teema, minu arust mõnes mõttes oluline teema ja see on isegi laiem kui, kui nüüd mänguasjade maailma teema barbikultuur tähendab ühtlasi ka lääne massikultuuri ja kui me oleme nii hoogsalt pürgime Euroopasse, siis on täiesti loomulik, et meile tulevad Barbid, tulevad legod, tulevad kõik need muud mänguasjad on juba näha meie mänguasjade poodide riiulitel, kusjuures osad neist on väga head mänguasjad, näiteks lego, ma pean üheks paremaks leiutiseks üldse, mis lastele on tehtud ja ega Barbige ei ole niivõrd halb nokk iseenesest. Mis teeb ta niisuguseks noh, minule vähemalt natuke meeldivaks on see, et, et ta on massiline, et see naeratus on miljonites-miljonites tiraažidesse, seda jagatakse ühesuguselt kõikidele maailma lastele. Aga kui ma enne rääkisin, et see mänguasjade näitus, mis meil oli kapsast tagasi, et selle me tegime natukene selle mõttega et mänguasjapoed olid tühjad, seal ei olnud midagi, et näidata seda mänguasja maailma võib-olla siis neid võiks öelda, et seda mänguasjade müüki me teeme natukene ka selleks, et nüüd, kus poed on täis, barbisid näidata, et võivad olla ka tegelikult teistsugused nukud ja hoopis teistsugune kultuur. Eriti ka optimist selles suhtes, et ma usuksin, et me suudame võistelda selle parvi kultuuriga, tegelikult ma arvan, et praegu selles maailmas, selles reaalsuses, kus me elame, pea igavesti, tüdruk unistab, et ta saab endale Barbija ja iga väike poiss tahaks saada seda mudelautot, mis seal Hatta vaateaknal niimoodi raba ahvatlevalt ja majja olevaid kaltsunukk praegu niimoodi lapsi tõmbab. Aga ma arvan, et see, see käsitöö mänguasi, see oma tehtud mänguasi, et see võimalus peab alati olema ja kui palju neid meie lapsed sellega mängida saavad või kui paljudele lastele seda ostetakse. Aga aga see on see, noh, see mingi teine pool, mida me siiski peame püüdma säilitada kas või seesama, et saame eurooplasteks, aga jääme eestlasteks. Noh, selle selle palju kulunud väljendi taga, et, et võib-olla me võime ka mõelda, et säilitame selle vana mänguasja kultuuri ka selle uue kõrval ma ei looda seljatada barbi kultuuri sellega, aga me, me tahame selle kõrvale lihtsalt pakkuda võimalusega ka mingisugust teist maailma endale saada. Ja maailma väärtumine käib väga mitmel viisil. Ma vaatasin oma poegi lemmiktegijaile hoolega mingisuguseid kurgesid. No see on jah, see on väga vana jaapani paberi voltimise kunstorigaami Eestis ta vist praegu väga levinud ei ole, aga ma arvan, et see on niisugune moelaine, mis võib tulla ja minna. Tegelikult see on väga kasulik asi, noh mina oma lapsepõlves olen ka voltinud, ma tegime paberist laevu, veepomme, lennukeid on vist igaüks teinud, et mingisugune paberi voltimise kunst on, on andnud siin alati ja aga origami, on tal need need võimalused kõik läbi proovinud ja leiutanud, no niivõrd palju fantastilisi olevusi ja asju, mida saab paberist teha, see on lausa ime, kui sa neid kunstitöid vaatad, mis niuksed paremat tööd on. Aga mulle tundub, et noh, siin on ka jälle üks, üks perspektiiv, mida me muuseumis võiksime teha, kui meil on nii palju häid ideid, kõik, kuidas teha sinna see tehniliste mänguasjade tuba ja ja teha nukukliinik ja, ja teha võib-olla Pärn nukkude tegemise ring ja siis eks asi võiks olla kas Evesemaltimise ring, olgu ta siis origami nime all või mingite mingi muu nii maakeelsema nime all nukukliinik, seda ei ole meil ammu olnud ja selles on neid kase, rohelisuse ja säästlikkuse mõtte kõvasti sees, mida Eesti peaks praegu arvesse võtma, ei visata käike minema, vaid parandatakse. Uue muuseumi loomine Priibloojat kokku paljude väärt inimeste Tega huvitavate saatustega helduse ja minevikku austusega. See on jah, täiesti niimoodi, et sellest kunagi võiks meest nukkude kogumisest ja nukkudega seotud lugudest nukkude elulugudest kirjutada terve loo või raamatu. Eriti vanadel asjadel. Me oleme püüdnud, et võimalikult palju teada saada nende nukkude kohtad, kes nendega mängis ja mis nende nukkudega on juhtunud. Mitte ainult nime ja ja aega, et millal see on ostetud. Ja nendegi nukkude hulgas, et viimase aasta jooksul oleme saanud on, on tegelikult väga palju lugusid. Võib-olla need on natukene värsked ja liiga liiga isiklikult nende annetajatega seotud. Et neid kõiki tahaksin niimoodi ümber jutustada. Aga noh, minu jaoks vähemasti kui ma vaatan seda mänguasja, et siis siis ma kohe näen, et või tean seda, et, et mis selle taga on paljud, need loodan kurva tegelikult näiteks, kui ma vaatan ühte väga ilusat tumedate pärisjuustega valges pitskleidis nukku, siis ma tean, et see nukk kuulus kunagi ammu-ammu ühele rikkast perest tütarlapsele Narvas, kes 12 aastaselt suri diisikusse oma vanemate ainsale lapsele. Ja et siis aastaid hiljem pärandatud Ühele teisele väikesele tüdruku kuule kes samuti teadis selle, selle nuku kurba lugu või tema eelmise perenaise lugu ja kes alati, kui selle nukuga mängis, siis kellel meeles see lugu ja see teadmine. Ja noh, siin samaski selle möödunud aasta jooksul meil oli üks väga sümpaatne annetaja kes muuseumile andis väga palju ja toredat materjali, ta saatis meile toredaid kirju ja vanu fotosid, mis olid pärit siis sajandi esimesest poolest või päris algupoolest esimesest veerandist, esimesed, kus tema väikese tüdruku, kuna istub jõuluõhtul kuuse all ühe aastast seda kaheaastasena kolme aastasena, nelja aastasena, viie aastasena ja igal aastal on tal kõrval siis need mänguasjad, mis ta sel jõuludel olnud kingituseks saanud. Ja me käisime selle naise juures kodus ja selgus, et suur osa nendest mänguasjadest neist nukkudest loomadest on talvel vägagi alles. Need olid üsna ilusti hoitud ja tõesti väga kena materjal. Pildistasime neide, kirjutasime nende lugusid ülesse. Tema käest saime me, meie muuseum sai kingituseks ka tõesti väärtusliku kogu Liidja Starkopf Mei nukkudest. Need nukud on tehtud kolmekümnendatel aastatel värvilisest krepp paberist iga nukk on omaette tüüp, ma ei ole kunagi mitte kuskil midagi taolist näinud, tähendab, see on niisugune tõeline kunstniku töö. Ühesõnaga, me saime selle naisega väga hea kontakti ja, ja kuna ta ise nukke õmmeldud tema tädid ja tema ema nukke õmmelnud. Me nägime tema juures nukunäituste fotosid, mis olid pärit vabariigi ajast kus siis tema tädi oli saanud esimese koha ja seal olid väga uhkeid nukke näha nende nende piltide peal ja ta lubas meile teha koopia mõnest niisugusest vanast nukuste lubas väga palju väga palju meiega veel koostööd teha, see on meile väga palju asju teha, aga saatus tahtis teistmoodi ja juhtus nii, et et ei möödunud paari kuudki, kui seda naist ei olnud enam elus. Aga enne surma pärandas ta veel kõik oma nukud Tartu nukumuuseumile. Nii et tema kogu on meil praegu, nüüd me hoiame teda koos ja tahame eksponeerida koos kunagisi, kui see muuseum lahti tuleb, siis siis saaks ole ja veel enne surma, tema viimased sõnad olid, et, et kui te need nukud välja panete, siis kirjutage juurde, nad kuulusid kunagi ühele väikesele tüdrukule, kes oli väga õnnelik. Et meie tund Tartus punge päevast mänguasjamuuseumist rääkisid selle töö vaimustunud tegijad Meeri Säre, Tiiu Sild, Mare Hunt ja Tiia Toomet. Viimasesse minutisse mahub just telefonitsi tulnud sõnum. Jõulumees on käinud? Aktsiaseltsi raa tegevdirektor Taivo Kross tuli eile sõnumiga, et nemad aitavad. Raha ongi see firma, kes tulevasele muuseumile küte sisse pani. Ligi 10000 krooni on aga neile maksmata. Nüüd andis jõulumees Taivo prossiilikus Meeri Säre kätte kirjaliku teate ja selle kohta, et raha on teinud selle töö tasuta ja tühistab endise raha lepingu. Sellega soovime, öeldakse kirjas kinnitada, et mõistame laste jaoks loodava tähtsust ja vajalikkust. Rõõmsalt ja uut jõudu ning usku saanud. Lõpetanud mina selle toimetaja Mari Tarand.