Uudised kuulatud, laseme mõttes päevaga ja hõbehalli taas ringreisile veerema. Ja jutt sellesama hõbehalli juurde kati jälgi. Stuudios on endiselt Uno Maasikas, Hillar Nahkmann ja Urmas Loit, kes kogu reisi läbi tegid keskööprogrammi sponsoreerinud aktsiaselts ABT. Kuidas sina, Uno ennast selles pool põdur ras hõbehallist? Täiesti huvitav oli, minu jaoks täiesti hoitakse ma selle autoga vähemalt ei ole küll ringi sõitnud ja ja vaata isegi korraldajatel, eks ole, esimeses otsas, enne kui enne, kui ei tulnud. Hubert Heltermaa kohale, ei osanud keegi isegi ütelda, kuhu kadus esimene hõbehall, mis Eesti raadiote juba juba enne sõda abistas. Ja siis tuli välja, et et nad ikka täistabamuse sõja ajal saanud ja üks pöörlev operaatori pink, et seda olevatel nähtud mõni aasta tagasi. Sankt-Peterburgi raadium tollal veel Leningradi raadiomajas, noh nii palju. Seega, kas ta läks vahel käima või ei läinud tädi nii toredad mehed seal ei saanud hulka praegu aru, et nad on, kumb on päris autojuhte, kumb on kumb on helitehnik, sellepärast et mõlemad tegid võrdselt mõlemat, öeldakse. Ja Tartu mehed on lihtsalt väga hea mulje. No annaks sulle meie Bushil, kas selline välimus, mis meelitas pilke ligi, ma vaatasin ja juba meie, kui me bussiti sellisest väiksemast kohast läbi, siis sellist monstrumit seal iga päev ei sõida ja juba see oli võib-olla sinu valikul väga õige, et noh, see meelitas inimesi ligi, vaatame, mis asi see on ja mõnikord, kui me seal seisime, küsiti, et mis kell autos on ja kus kohast tehtud ja, ja nii edasi ja nii edasi. Tõesti, kui esimesel päeval seal juba paarkümmend kilomeetrit enne Rakveret seisma jäime, siis mulle tundus küll järgmine päev-paarkümmend kilo, mõtlen, et Tartus siis ma mõtlesin nano, selle autoga me kaugele ei jõua, aga aga ära räägi, me jõudsime väga kaugele ja ja viimasel päeval, kui me hakkasime ju Kärdlast tulema justament tuli oma Mercedesega ja pärast tuli välja, et nemad jõudsid ainult kümmekond minutit, millest varem Tallinna, nii et see vana buss ei olnudki nii vana. Nii peru või kuidas nüüd öelda, ühesõnaga tegelikult tas oli seda nooruslikkust uljust ja, ja edasiliikumise kiirust küll küll olemas, kuigi jah, jalt ta seal võppus ja värises ja seal sees olla sõidu ajal vaest üpris ebamugav, sest et ükstaspuha, kus solital raputas ja karistus sind parasjagu selline tunne, nagu oleks Husqvarna saega saaginud vahepeal. Aga kohale ta jõudis, selle sõiduda ära tegi. Kuigi bussijuhi sõnul jah, võib-olla päris tervislikult see talle ei, ei mõjunud. Ja muidugi, kõige põnevam reis jäi meil sinuga ju selle bussiga tegemata, sest et meie jäime Otepääle ootama, millal Tallinnas tehniline keskus vabaneb, et sealt üks väike heli killukene Otepäält mobiiltelefoniga Tallinna lugeda, mis oli siia jõudnud kohale kohutavate raginat ega, ja siis buss seal ees pani lekkima. Ta kindlasti kohale jõuab, sest et meie väikse sõiduautoga saime kiiremini sõita, kui buss. Seal Põlva kandis kuplite peale kruusatee, kus on üles mäkke ja siis mäest alla paremale, siis on Escurwelle mäkke ja siis jälle orgu ja sõitsime mööda neid bussijälgi, seal oli, oli näha, ma kujutasin ette Buss vist ei tahtnud seal teedele vägis ära mahtuda, ühesõnaga need eestimaa kuppelmaastikuteed jäid vägisi kitsaks tema jaoks. On hääd siis Võru kanti päris ei näinud. Haanja vald oleks võib olla saanud päris päris palju nalja ja. Bussi katusel olid ruuporitkust asulates kostis retrouudiseid, mis pärit 35-st päevaga aastast. Tere õhtust, kõige olulisem aastatel 1962 kuni 1964. Mitmel pool maailmas toimusid suured protestimiitingut Ameerika Ühendriikide Kuuba vastaste provokatsioonide vastu. Nõukogude valitsus suhtub lugupidamise usaldusega USA presidendi John Kennedy avaldusse, et USA ja teised läänepoolkera riigid ei tungi Kuubale kallale. Seoses sellega anti Kuubas viibivatele Nõukogude ohvitseridele käsk lõpetada väljakute rajamine neile relvadele, mida Ühendriigid loevad ründerelvadeks keerida need relvad ja tuua tagasi nõukogude liitu. USA president John Kennedy teatas, et ta tegi korralduse lõpetada Kuuba. Tere, blokaad Nõukogude valitsus tegi kaitseministrile korralduse anda käsk viia päevased täielikult võitlus valmidused üle tavalisse lahingulisele ettevalmistusele. Dallases tapeti USA president John, kõneldi USA kommunistliku partei avalduses. Öeldakse, et see alatu kuritegu on fašismimeelsete jõudude ja rassistide kuritegelikkuse tagajärg. Nõukogude Eesti linnatöötajail oli täna pidulik päev, võeti vastu kõrget külalist, sõbralikkust naaberriigist Soome vabariigi presidenti Urho Kaleva Kekkoneni, kes saabus Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi kutsel Eesti NSV-s mitteametlikule visiidile. Soome president Kekkonen tegi visiidi Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehele Aleksei Müürisepale ja Ministrite nõukogu esimehele Valter Klausonile. Soome president Kekkonen külastas Tartu Ülikooli ning tegi Käärikul suusamatka. Presidendiga koos suusatasid Eesti NSV välisminister Arnold Green ja teised seltsimees Müürisepaga proovis järvel kala on Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei müürissepp ja Soome president Urho Kaleva. Kekkonen vahetasid telegramme seoses Soome rahuarmastava välispoliitilise kursi 20. aastapäeva ja Urho Kaleva Kekkose autasustamisega Lenini ordeniga. Nikita Sergejevitš Hruštšov sai 70 aastaseks. Maailmast laekuvad õnnitlused partei nõukogude riigi või rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumise silmapaistva tegelase aadressil. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Sergejevitš Hruštšov tegi Kairos visiidi Araabia ühinenud vabariigi presidendile Kamal atel Nasserile. Pärast südamliku jutuajamist andis president Nasser seltsimees Hruštšovi üle Araabia ühinenud vabariigi kõrgeima ordeni. Niiluse kee. KV esinenud Vabariigis avati täna Assuani hüdrokompleksi esimene järk. See valmis Nõukogude Liidu abiga. Assuani miitingul osalesid seltsimees Fušov ühinenud vabariigi president kamalladennas. Iraagi president Abdel seal oma rehvi. Jeemeni president Tassalal Nad vajutasid nupule, mis pani plahvatama lõhkekehad liivast tõkketammid vaatasid Niilusele tee uude sängi. NLKP Keskkomitee pleenum rahuldus Nikita Sergejevitš Hruštšovi palve vabastada ta NLKP keskkomitee esimese sekretäri NLKP keskkomitee presiidiumi liikmena, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustest. Seoses eaga ja tervisliku seisundiga. Te kuulete, Päevakaja Päevakaja on 30 viieaastane. Nõnda me siin oma jutuga hüpleme edasi-tagasi mööda ringreisiteed. Vahepeal käisime ka Otepääl, kus vihma sajusesse bussijaama tuli. Otepää volikogu esimees. Ilmar Raag omal ajal oli väga palju juttu sellest, et Otepää on isemajandav ja iseseisev üksus mis on sellest isemajandavas Otepääst tänaseks saanud. Otepää praeguseni sedasama joont järginud isemajandavad teed pidi püüdnud kõikide võimaluste piires sammuda ikkagi edasi, et minna minna vastu kõigile raskustele ja trotsides neid ja saavutada seda ikkagi seda, et elu-olu Otepääl oleks võimalikult inimväärne ja inimesele elukohana. Kui palju sellest kunagisest plaanist on nüüd realiseeritud ja kui palju tuleb veel teha ja mis seal tuli ringi? Teha nagu ikka kõik plaanid, sündides ei ole nad alati nii küpsed, et noh, ellu rakendada sajaprotsendiliselt, nii on ka muidugi väga palju siin ringi tulnud teha. Noh, protsentuaalselt on väga raske muidugi öelda, eks see, võib-olla kõrvalvaatajatele rohkem näha, mis seal muutunud Otepääl viimaste aastate jooksul. Aga kindlasti see plaan on ennast õigustanud ja, ja paljutki on ka korda läinud, aga muidugi väga palju on tehases Mis valmistab teile kui volikogu esimehele Otepääl kõige rohkem rõõmu? Rõõmu võib-olla valmistab see, et viimaste aastate jooksul on siiski Otepää omavalitsus saanud? Noh, ma ütleks, tugevad jalad alla ses mõttes, et ta on eluvõimeline ja võimeline lahendama kõiki Otepää seisnevad probleeme. Ja seda näitab ka igapäevaelu. Ja mis muret teeb? Muret teeb ennekõike nagu ilmselt kõikidele linnadele kõikidele omavalitsustele ikkagi see, et ei jätku raha lihtsalt oma plaane, mis oleksid väga kiiret ja tahaks väga ellu viia, lihtsalt ei ole võimalik ellu viia. Praegu. Meie reisiseltskonnas on ka Uno Maasikas ja tema vist tahab esitada küsimust. Ja just nimelt selle raha ja kõige muu osas, aga need, need eilsed ettepanekud, mida eesti stereoraadio uudised edasi andsid. See, et Ruslan Hasvulaatov tahab Eestis varjupaika ja on palunud ennast sisse kirjutada Otepääle. Muidugi praegu seda mõeldakse, s. See peaks ju kõik rahad ikkagi liikuma viimases, tema kodumaa on ju ikkagi Tšetšeenia ja ja elu võtaks hoopis teised Hoodia mõõdude. Mis volikogu esimees arvab sellest. Tähendab volikogu esimees kõigepealt ei saa neid asju üksi muidugi otsustada pöörduma volikogu ja Otepää rahva poole, aga ma arvan, et üks arvamine on see, et ta peab siiski jääma sinna, kus ta praegu on ja ma mõtlen, kus ta momendil asub ja kandma siiski oma karistus, selle eest pistan korda, saatnud. Põltsamaal ma ei olnud tükk aega Põltsamaal käinud ja mind üllatas see, et ikkagi Põltsamaa lossiga on midagi tehtud. Konvendi saal oli päris päris põnev. Kuigi mõnes mõttes see keskaegsus seal oma nende paeseinte ja, ja siis nende palklagedega mõjus võib-olla pisut masendavalt isegi nii-öelda kontakti leidmisel, sellepärast innustununa Kiviõli ja Värska edust, siis Põltsamaal tundus natuke, et meil oli rahvaga pisuke distants, aga noh, võib-olla ei olnud nagu sellepärast, et tegemist on restoraniga, kus noh, kui raadi sööd, prae kõrvale, mingit juttu eriti tõsiselt ei kuula ja meie raadioinimesed vaata meiega niisugune lugu minu meelest, et kui me siinsamas raadius patrame, siis kui meid ei kuulata, me nagunii sealt teada ei saa. Võib-olla pärast, mõni eelistab ja riidleb meiega või tänab või noh, aga see on üksikud. Aga kui sa saalis räägid ja sa tunned, et see saal siin üldsegi ei kuula, siis on kuidagi sihuke imelik tunne siuke raadiomehele, aga võõrast, või kuidas sinuga? Mina olen harjunud koolis töötades nii-öelda pilguga kogu seda kuulajaskond haarama, aga seal oli väga raske haarata ja, ja seal oli väga pime. Ei näinud kusagil kuulajansoliks kaugusel ja klõbistab seal nugade ja kahvlite, aga võib-olla see tekitas sellise teistsuguse, teistsuguse tunde. Kuigi me ei taha sellega öelda midagi Põltsamaarahva kohta, sellepärast et, et minu meelest oli ka Põltsamaal väga lustlik publik ja, ja nagu ütles meile siis administraator oli, oli huvi olnud väga suur, nii et kõik inimesed ei saanudki sinna restorani sisse ja ja, ja sellise Meie enda kogemuse ja, ja Eestimaa pildi jaoks oli see loss jällegi väga huvitav ja me tegime ka ühe intervjuu selle restorani juhatajaga selle lossi saatusest, sest seda lossi restaureeritud aeg läbi aegade hämaruse, nagu seal kohapeal meenutasid, nii näen kui Madis Ligi, et noh, nemad on oma reporteri staaži jooksul sealt korduvalt lugusid teinud ja ja miski kuidagipidi ei, ei ole seal ju edenenud. Võib-olla nüüd, kus asi hakkab minema erakätesse, nagu ma aru sain, hakkab asi. Ühesõnaga edenema, tekivad teistsugused huvituletused selle asja vastu, kui, kui nii-öelda tavalisel tasandil. Ja, ja loss võtab nii-öelda kiiremal kiiremas korras paremat kuju, vigastus, restoran omanikule, sellised toredad soovid ja lootused on. Me ajasime juttu restorani konventi juhatajaga Tõnu Mägiga. Projekti hakati koostama siin 74. aastal ja 76. aastal hakati siin neid tööd pihta. Projekt oli terve selle konvendi restaureerimise peale. Omal ajal oli eelarveline maksumus viis miljonit rubla, sellesse nii-öelda projekti kuulusid terve see konvendihoone väravahoone kus pidi tulema hotell ja konvendihoone ise, kus pidi siis tulema mitu restorani ja ja igasugused näitusesaalid ja, ja projekt iseenesest oli väga võimas, aga kuna ööd olümpiaks, kes seda asju valmis ei saanud, siis jäi ainult konvendi restoran. Koostasin kondiitritsehhi ja kulinaaria tšehhiga. Mis on sellest plaanist restaureerida koguse loss nüüdseks saanud? Ei ole raha, kõik, isegi nüüd uus väravahoone projekt on olemas, aga ei ole finantsseeriat ja üksinda maakond seda ei suuda kuigi nüüd on loodud kuningriiklaste abiga on loodud küll lossi taastamise fondi ja sinna on ka ühte teist ikkagi laekunud ja isegi valitsus on toetanud seda fondi, aga sellest ikkagi ei piisa, palju vaja oleks. Vaja oleks siiski väga palju, see, mis nüüd praegu siin koos on 200 250000 krooni, sellest piisab vaid praegu välismüüri taastamise lõpetamiseks. Samal ajal on nagu Tallinna linn, mis võib-olla kunagi valmis ei saagi enam. Siin oli muidugi selliseid ideid, et kuna nüüd Saksamaa on siin purustuses osalenud, et võib-olla aitaksin sind rahaliselt, aga praegu see asi ei ole kaugemale jõudnudki ja, ja kuningriiklaste, ütleme selline otsene kuningriikide abi on jäänud väga kesiseks. Türil oli vist tegelikult esmaspäeval ka, aga Türil neljapäeval, seitsmendal oli selline fantastiline ilm, mis oli kaks päeva meie teekonnad puudunud. Just päike taas ja soe ja mõnus ja mingid sääsed olid küll, aga noh, nende mediteerinud sipelgad, ka kass jookseb mööda meie jalanõusid ja mõnel isegi kõrgemale, kui siin mööda püksisäärt üles. Ja, ja Türil kujunes asi, see oli ainult bussi katusele ronisime ja ma arvan, et me Kuulame Türi Türil tehtud salvestust, et seal koorus nii mõnigi huvitav tõsiasi, kasvõi see, et see maa-ala on Eesti raadio oma õigusliku järjepidevuse järgi ja, ja Türi linnavalitsus on nõus seda raadiot gaasi andma. Jah, sellepärast, et nii imelik, kui see ei ole ka koht, kus omal ajal tulid eetrisse Eesti raadio saated on tänapäevaks selliseks kohaks saanud, kus Eesti Raadiot on väga halb kuulata ja ja Türi linn on isiklikult väga huvitatud, et sinna rajataks mingisugune kant. Tennis parandaks Eesti Raadio kuulata, kus seal kohapeal Tunnistan teile ausalt, kui linnapea poleks meile teed näidanud, siis mina igatahes ei oleks osanud olla. Aga meie seas on Hubert Veldermann, kes on ka hulga aega töötanud Päevakaja toimetuses ja kes on põhjalikult uurinud seda masti ajalugu. Türi saatja töötas lainepikkusel 410 meetrit nii palju hilisemast randmest, et seesama lainepikkus 410 meetrit praegu Eesti Ringhäälingu käsutuses ei ole. See pandi luku taha pärast seda, kui Eesti okupeeriti rahvusvahelistel lainepikkuste organisatsiooni poolt ja ei ole siiamaani kellelegi välja antud. Need eetris on tegelikult sellel lainepikkusel 410 meetrit koma neli veel pealekauba. Kuidas öeldakse nii koht? Kunagi Nõukogude Liit nõudis seda lainepikkust endale, kuid seda ei antud, öeldi on Eesti riigi oma. See maa-ala maksis riigiringhäälingule 3542 krooni ja 16 senti. Nii et te olete riigi ringhäälingumaa-alal, kuigi praegune Eesti Raadio kahjuks ei ole seda mahla taotlenud, kuigi siia peaks ehitama saatides tema leviala on väga hea üle terve Eesti hästi kuulda, kõrgus 197 meetrit, olimastil teda nimetati poollaine antenn, yks kuna 410 meetrit, siis umbes selle järgi, kui tuli siis 40. aastal Nõukogude okupatsioon ja kui kõik ringhäälingusaatjad, mis siis Eestil olid. Neid ei olnud palju. Aga üks tähtsamaid oli loomulikult, Türi saatja võeti siis nõndanimetatud Nõukogude süsteemi. Siis tulid eri kõrget tehnikamehed, kus olevat olnud ka professorid ja muud hulgas seda Türi jaama üle võtma ehk paigutama teda Nõukogude süsteemi sisse, kus oli seal ühe esimese kategooria ja teise-kolmanda kategooria saatjat vastavalt kvaliteedile. Ja nad ei osanud saatjat paigutada ühegi vene malli alla. Ta oli liiga hea. Ja ta jäigi kuidagi niisuguseks kummaliseks lahtiseks, nii kaua, kuni nad ise siis 41. kas tal õhku lasid, selle saatja. Ja kaks korda taheti õhku lasta, esimese ropsuga antenn alla ei tulnud, oli ikka niivõrd hästi ehitatud. Bussi katusel oli ka Türi linnapea Theo aasa kellelt pärisime kohe, kas Eesti Raadio on ehk maad tagasi tahtnud. Mul oli väga suur üllatus, vabandust, aga kõigepealt tahaks õnnitleda muidugi teid sünnipäeva puhul lugupeetud päevakajarahvas. Aga küsimusele mulle täielik üllatus, kui ma sain need materjalid kätte paar päeva tagasi, et tutvun ka veel kord selle Türi mastiga looga ja loen siit välja, et täitsa ringhäälingu nost selle omal ajal tüline volikogu käest, et tõesti asume ringhäälingumaadel. Aga mulle see suur üllatus ja nii ka ma arvan, et enamusele Türi linnarahvast kas. Türi linnavalitsus ja võimud on, oleksite aus, kui siia. Mass tuleb, kindlasti oleks nõus, sest see oli ikkagi ju Türi uhkus ja kuulsus. Selle kaudu läks Türi maailma ja miks mitte nihukest asja siia ehitada, kui see koht on ka väga hea. Üks õige sünnipäevapidu ilma sünnipäevalaulud ta ei saa toimuda. Aitäh hurraa. Meie reisiseltskonnas oli ka üks eriteadustaja Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe, kes kohtumispaikades luges nats uudiseid. Aga ta on teatris kehastanud ka Leonid Iljitš Brežnevit, keda Päevakaja juubeli retrouudised palju meeles pidasid. Eesti rahva kauane lemmik astus sel ringreisil üle pika aja taas publiku ette. Eks tal oli minu arvates päris kerge, tema rääkis seda, mis tal ette kirjutati ja ette öeldi. Ja ega ta vist pead ei vaevanud ja võib-olla ei tahtnud ega osanudki vaevata, kui tema uksele koputati. No ütleme, magamistoa uksele näiteks koputati. Ja siis ta Läks ukse juurde ja võttis paberitaskust ja luges. Tüli oli üks vahvamaid shousid üldse. Hakata juba sellest peale või alustades sellest kaks eakat venda mingisuguse kolme pulgaga redeliks sunniti üles minemisel katusele noh, redeli pealt horisontaalpinnale sai üle ainult niimoodi, kui mina oleks pidanud kolm korda oma kõhtu sisse tõmbama ja muidugi Lembit, Lembit noh, no ütleme, kaks korda aga nii, et täitsa püüti üleval kinni alla sai veel kuidagi. No algas sellest muidugi show, aga, aga tõepoolest nad Türi on ju Türi on ju ikka veel rahva mälestuse, seal oli kohapeal inimesi, eks ole, kes kes mäletasid mõtlemist ja, ja noh selle Aegi lähegi vaja, nii ruttu. Ja hirmus armas oli, see tikukoolilapsed olid välja toodud oma lauluga. Kiideti Päevakaja Türi masti ja muidugi see tore lugu, ma ei tea, kas selle linti said või mitte, aga eks üks niisugune kena meistrimees ja ja hirmus tuttav nägu ta on motokrossimees ise ka. Tema isa oli ehitanud masti või vähemalt osa võtnud ja siis ja siis Türi motokrossi võiskondlikuks rändauhinnaks tee üks ajale Türi mast. Ja, ja noh kuidas ikka niisugust asja võtta, ainult üks lõhub ja teine paneb auhinnaks. Ja siis ikka need partei võimud hakkasid vaatama, et see päris nii ei saa olla. Kui te panete sinna üles ühe viisnurga et siis ta läheb täie eest käiku ja hambad ristis, tehtigi viisnurk Türi masti otsa, kui Järvakandi mehed, kes olid selle auhinna võitnud, järgmisel aastal tulnud tagasi siis 100 viisnurka muidugi ei olnud, et kus see, otsige kärvu metsastatud sinna tee pealelend. Ja siis edasi sõitsime Türilt Pärnusse, kus oli meil ka linnaväljakul. Kohtumine rahvaga ja ilm oli jätkuvalt ilus. Pärnu oli võib-olla kõige paremini organiseeritud ja eriti sümpaatne plats, eks ole, seal kohe niuke tunne, see oleks võinud ka tankid olla, tulistada ülemisi, aknaid noh, kõike ruumi ulatusele niukene mastab olemas. Ja mõnus oli ka see muidugi väga kenad, et linnaisad tulid välja mujal ka, eks ole, Türil oli ja ja Otepääl oli ja kui on võimalik linna peal nii ilusaid uudiseid ütelda rahvale, nagu seal Pärnus oli siis ikka müts maha ja ta kohe läks ja Pärnus oli palju osalisi ka. Meie toimetuse salk oli ka Tallinnast kohale jõudnud, sest eelmistel päevadel olime olnud nii üsna kasinad jõududega ei päevakajaveteranidega ega teised tegijad, kes pidid Tallinnast saateid tegema, saanud mahti meie ringreisile kaasa tulla, nüüd olid nad siis kõige kõrgemal tasemel Päevakaja poolt esitatud peatoimetaja isiklikult oli välja tulnud ja, ja siis ka Pärnus. Meie veteranid Felix Leet, muidugi, Juhan Virkus, praegune korrespondent, siis Mark Soosaar. Mark Soosaar võib-olla oli väga paljude jaoks üllatus. Mina näiteks küll ei olnud kuulnud, et tema on kunagi teinud päevakajale koostööd ja, ja ma arvan, et neid ei olnud siis olemaski, kuidas jah, just, ja see oli meeldiv üllatus ja ja marks Osars sai vaata et seal Pärnus ja hiljem ka Audrus, kust te ise pärit on. Väga kandev kuju ja õhtu nii-öelda. Õhtul andis ta väga suurt ürtsi juurde ja ja Felix Leet hoidis asju väga kõrgel tasemel ja, ja Felix Leet oli minu jaoks tõeline üllatus, et nii vana mees on veel nii kiire ja käbe mõtlemise käimisega, et vanas raadioreporteris on veel varjul küll ja küll energiat ja Energiat, on ta siin viimastel päevadel isegi raadiosse üles näidanud, ta on hakanud, millele mõningaid uudiseid Pärnusse. Noh, jah, need sõnumeid oma häälega ei tee, küll aga sõnumid Ja, ja ju siis see ühesõnaga see Päevakaja ringreis ta oli meiega ka Pärnus, Haapsalus, Käinas mõjus talle võib-olla nii-öelda süstivalt ja ta sai impulss, impulss ja ta oli jälle nii-öelda selle raadioelu sees ja ja see pani tallele mõtet käima ja, ja see on loomulikult tore. Meil sest eks Felix Leet on selline legendaarne kuju, temal nobe mikrofoni näeks, temast on räägitud, igasuguseid juttusid ja tema üle nalja visatud, aga aga no ühte julgen ma küll väita, et seda raadiotööd anda südamega teinud ja ja vana arm ei roosteta, niiet tõesti, kui ma siin Päevakaja toimetades temalt sain uudise hõimupäevadest Pärnus ja ja meil raskusi on kohapealt uudiste hankimisega, sest pole raadiol raha ja pole korrespondenti ja 100 muud häda, eks ole, kärss kärnas ja maa külmunud, siis see oli, tal oli meeldiv üllatus, aga kuulakem nüüd siis seda salvestust, mis meil on Pärnus tehtud. Mark Soosaar õppis kunagi Moskvas väga kõrges koolis ja oli Päevakaja Moskva korrespondent. Kuidas Aziz Moskvas tööd tegid? Meie üht-teist teame, aga räägi ise. Stipile oli vaja lisa teenida ja 26 rubla 50 kopikaga Moskva linnas ära ei elanud. Aga Päevakaja-le lugude tegemine ei olnud mitte ainult rahaline küsimus, aga see oli ka noorel mehel võimalus omaenese avaldamistungi avaldada või teostada. Ja ma mäletan seda, et tollal, kuuekümnendatel aastatel, kui ta päeva kajasse tehtud tüüpiline loo ja siis ta läks sisse, aga niipea kui natuke midagi nuputasid, siis nende peatoimetajate ja raadiodirektorite kõrvad ja keskkomitee meeste kõrvad läksid kohe kikki ja ja need lood eetrisse ei läinud. Ma tean, siis nõuti väga palju sõprust, rahvaste sõprust ja see pidi siis eetrilainetel tunda olema kohe iga päev ja igas saates. Ja Moskva, Moskva oli see suur pealinn ja sealt seda sõprussis vahendaski mark meile siia. Ja lõpuks ma vaatasin, et nuputada ei olnud enam midagi vaja, lihtsalt olid üks kümme-viisteist stereotüüpset varianti mul paberi peal kirjutatud nimede kohad olid tühjaks jäetud. Ja siis tüüpiline lugu hakkas niimoodi pihta, et lugupeetud kuulajad siin moskva täna keskne näitusesaalis avati näitus pühendatud, noh, mis sündmusele siis seda avas, kultuuriminister Jekaterina Forceva siis mul olid hääl, mida ma kolm või neli aastat järjest kordasin, mängisin uuesti siis, kui ta jõudis konkreetsusenis, hajutasin selle maha, lugesin siin oma tõlke peale, see võttis kõigest viis minutit mult aega, ei kuulanud inimesed kodus ega ei kuulanud nähtavasti ka Eestis töökohtade juures selliseid lugusid ja see toob mulle meelde ühe teise assotsiatsiooni, mis mis toob vahel isegi pisara silma. Nimelt ma olen üles kasvanud siinsamas Pärnu lähedal Audrus. Isa oli Audru sovhoosi zootehnik, alguses tegeles hobustega siiski hobused ära keelati, siis pidi tegema sigade ja lehmadega. Ka päevad olid pikad ja, ja õhtul, kui ta oli ilusasti kõhu täis söönud ja pärast pikk väsitavat tööpäeva, kui Päevakaja need kongid või need kellad kõlasid siis isa istus tugitoolis ja siis pidime kõik hiirvaiksed olema, sest isa hakkas Päevakaja kuulama. Päevakaja kuulamine seisnes selles, et ta jäi kohe esimese juhtkirja loo ajal magama. Ta magas meloodiliselt norskas ilusasti, niimoodi aga meie lastekohustuse lisa tingimata ilmateate ajaks üles ajada, sellepärast et see oli tema jaoks põllumehe jaoks Päevakaja kõige tähtsam osa. Võisin meenutati, kuidas omal ajal tehti lugusid Moskvas, siis ma palun siia, härra Feliks leedi, kes räägib kuidasmoodi. Tehti lugusid. Pärnust. Karl on huvitav linn on mitme kesin. Raba suurepärane, vaata kui palju noor daam ja täna siia kokku tulnud. Ja ma pean ütlema, et esimesse numbrisse mind ei lastud või seal oli Tallinna. No aga täna ilmaski siis esimene minu tehtud ajalugu. Täna 35 aastat tagasi. Asja esimeseks teemaks oli lehtede langemine. Kui ma selle piima välja pakkusin, siis ülemus, et tal endiselt segaseks läinud, mis uudis see siis olnud lehed langevad, iga aasta langevad aga juba see fakt ise, et mikrofon oli tänaval, Mootorrattad sõitsid ja juba see oli suur sündmus ja, ja kui seda veel sai seostada sellega, et LED-testi igal aastal langevad, aga Pärnus on kompostitööstust, kus praegu prügimägi, on teda, neid ehk pil lehtedest kompostimis tolle aja, kuna oli jälle järjekordne põllumajanduse tõstmise kampaania, siis läks nagu nõrki ja minul suureks imestuseks oli lugu eetris, kusjuures lood tuli saata siia tuli pangamaja taha tuli suusatada beežis. Rongijuht viis Tallinn-Väikse jaama, siis 70 aastane Nadja käis mööda bussijaama, siis raudteejaam sai siis niiviisi loodi üle vabariigikokku. Aineklamber. Rahva. Ja nüüd oleme siis otsapidi Audrus hiina köök oli sellist vana, kus paar on tehtud praegu ja see klubi Kohalik elanikkond oli meile meeldiva üllatuse teinud, seal esines mustkunstnik. Ja kohalik mustkunstnik minu meelest volgasakslane, kes kunagi Eesti kaudu tahtis pääseda Saksamaale, aga nüüd on ta juba kõrges eas ja ilmselt on selle edasi reisimise plaani maha matnud, aga mis muidugi oli autos veel fantastiline lapsed koos Justamendiga lauset laulavad, kätte on jõudnud suvi. Iga koht siin Eestimaa peal oli, oli isemoodi ja mõni asi isegi teinekord kurvaks ja mõni asi negi rõõmu, aga aga nüüd tagantjärgi mõeldes on see reis lõbus. Ja, ja mis selle reisi juures võib-olla kõige rohkem ikkagi südantsoojendav oli see, et jutud päevaga ja enneaegsest surmast on ka nii-öelda liialdatud ja seda pikka päevakaja ikkagi kuulatakse ja seda tahetakse, ütleme nagu ikkagi kindlasti üks kolmandik eesti rahvast muidugi õhtul kuulub, see on küllaltki suur suur protsent. Ja ma arvan, et oli vaja raadiokuulajale näha inimesi, kes seal raadiopurgi sees istuvad ja ja keda tahaks teinekord näpuga katsuda ja hoopis teistsugust juttu rääkida, sellepärast et tehti ju võib-olla sealsamas Audrus nooremad inimesed tegid meile etteheiteid, pisut räägiti sellist tõsist juttu küll ja lipsud ees, jah, aga noh arvake, et rahva seas ja ja sellist tegeliku maainimeste murede hõngu ja masendust, mis mõnel pool on, seda tunnete vähe, aga nüüd oleme me seda tunda saanud. Jah, ma mäletan, siin ju Uno Maasikas, kes meiega kogu aeg kaasas oli, muudki oskas toredaid lugusid pea iga Eestimaa linna kohta või Eestimaa, ütleme küla või siis alevi kohta rääkida. See näitab seda, et omal ajal ju käidi ikka nii-öelda rahva hulgas tunduvalt rohkem ringi ja oldi nii-öelda ka nägupidi tuttavad, vaatamata sellele, et töötati selles raadios. No lihtsalt lihtsalt tuli käia ja midagi ikka paneb tähele ja ei, ma ei ole kunagi sõitnud Eestimaal autobussis või rongis, nii et ma löön lahti ajalehe ja loe kus me nüüd olemas. Isegi põhimarsruute võin ma kirjeldada paarisaja meetri täpsusega ja kellel on rauapirn tekkinud õue peale ja, ja kes on selle üles pannud, kellele eterniiti üle jäi ja see noh, nii sõidavad aastaid lihtsalt ja vaatad ja jälgid ja bussipeatused ja kohakesed poekesed ja ja selles mõttes on noh, ma, ma lausa kadestan praegu Hilda Raudkivi, kes kes teeb teatud kuulajatele teatud tööd niisuguse võimekusega ja nii leidlikud sellistel radade pääl, kuhu nad ei teadnud, mina enam ei satu sinna õeliselt. Kas nüüd selle reisi ajal nägid sa midagi päris uut? Tugevasti on tekkinud? Ääriksid aga, aga ma ei ütle seda sugugi halvas mõttes läheneks ratsionaalsuse poole ja muidugi väga ilusaid kujundusi, iga nurgakene on ära kasutatud ja, ja midagi tehakse ja ja, ja ja ilusad sildid on väljas, reklaamid. Selles mõttes ja palju nüüd sisu muutunud on? Peaks inimestega kauem kohtume. Me saime siin Haapsalu lehes natukene riielda, et me Haapsalus ei teinud seda nii-öelda mikrofoni ringi ja ma ei tea, ega ma oma vabanduseks ei oska midagi ütelda. Et noh, et miks me Haapsalusse seda mikrofoni ringi ei teinud, aga aga Haapsalu oli, oli minu meelest ka päris tore koht meie ringreisil ja kui ma seda ette valmistasin, mul muidugi. Loomulikult ei tulnud meelde see, et Haapsalu esimene koht, kus Eesti raadioproovisaade eetrisse läks, aga aga jumala tänu vanameister Feliks Leet tõi selle ka niimoodi õigel hetkel veel kuuldavale. Haapsalus oli meil tõsine põhjus peatust teha. No selle kriitikaga on nii nagu ta alati, et üritusel ka Haapsalus mingisugune jälg ikkagi oli. Haapsalus umbes minuvanune daam ajas mu kohe alguses ära kõrval. Ja, ja vot kui me räägime siin, et, et inimesed väga palju ei taha poliitikast küsida ja poliitikasse sisse elada, siis siis see on noh, see näide oli nüüd jällegi hoopis vastupidi, sest nukker, kui see ka ei ole, noh, olgu eluraskused või, või mistahes, eks sellega on on pannud mõned inimesed kandma nihukest vaht, viha seal. Ja, ja ma ei tea, kus ma selle julguse võtsin, kasutasin Hillar Nahkmanni nalja, et kui selle, kui keegi väga lollisti midagi küsib, et siis tema ütleb, et jätke oma telefoni, helistan teile. No ka selle ettepaneku peale, proua jutt läheb noh, natukene liiga pikaks, et meil siin oma programme. Ja, ja ärge praegu, eks astuge neid segama, seal jätkama telefon, ma helistasin. Ega ma ei ole mingisugune okupant, mul on telefon ja noh, ühesõnaga see ei vii seda elu edasi niisuguse. No olgu see siis kasvõi kristallpuhas hoiak aga ei vii sellega ta midagi. Tuleb endale hoida. Aga nüüd on meil veel jäänud üle mere ära käia seal Hiiumaal. Hiiumaa Hiiumaad tegelikult ei näinudki, eks ole, hommikul või õhtul, kui läksime, oli pime ja ja kuidas sinna Tallinnasse jõudsime, noh seda ei näinud ka õieti sellepärast et bussi aknad olid ju meil kinni seal ja hommikul tagasi tulles käskaze Kärt sportselt Kärdlast tagasi sõitsid võsa ja Heltermaa-le, eks ole. Nii et aga õnneks ma olen Hiiumaal ennem käinud, aga mõtlen, et selles reisis ma isegi mõtlesin, et midagi, et Hiiumaa saab kõige vaata et kõige suurema elamuse siis noh, nii-öelda tänu tehnilistele tingimustele jäi see saamata. Mis elamud? No ma ei tea, noh vaata, eestlane pääsegi oma saartele nüüd pääse nüüd pääseb jahi- ja üpris kergelt, ühesõnaga minu käest passi enam ei vaadatud ei sisse ega välja minema. Ja, ja ma ei tea, ma lihtsalt mõtlesin, et midagi Hiiumaal on erilist, võib-olla see on ikka, kui lähed sellisesse, noh, peetakse saar eksootiliseks kohaks, eks ole, midagi juhtub ja nagu siin ütles, et võib-olla mõni lootis seda hiiu õlut saada ja seda suitsulesta, seda millegipärast ei saamata. Vaat see on, see on, tähendab niisugune asi küll, et ma oleks muidugi tahtnud Hiiumaad näha seda enamat seal ikkagi noh, niisugune juba juba töövabapäev või reede. Ja aga no pimedus, Ühelt poolt ja, ja teiselt poolt see interjöör, mis mis, ütleme, käin asulale. Noh, nüüd ta on siis külamaide, mis ta varamann seal nüüd liigituse järgi küla ja see on ikka niisugune võimas luksusrestoran hilja. Ja, ja seal on, seal on sisekujundaja üks mõte hakkas meile vastu mängima seal on väga kõrge seljatoega toolid mis tabab, millistes ta või tavalisel õhtul, eks ole, võimaldatud nagu, nagu naaslikesepareeritust, eks ole. Eraldatust külastajatele, aga, aga nüüd pidid inimesed püsti tõusma, et vaadata, mis meie pol tehakse ja kõik kõike tooli keerame. Sellelt selles mõtlesid jällegi no vot ei saa inimestega kontakti. Ei saa kontakt. Aga üldkokkuvõttes siiski. Ma ei tea, mulle vähemasti tundub, et. Meid siiski kuuldi, meid, nähti seda igal juhul ja seda seda igal juhul. Ja, ja tegelikult peaks niimoodi tihemini käima ja mitte ainult sellistena. Aasta aastapäevade puhul. Aga, aga minul oli lihtsalt heameelt teha teiega koos Eestile üks ring peale, sellepärast et vahepealsed pensionäri aastad ja muud asjad ei ole lasknud enam niimoodi vabalt ringi kolistada või, või sõita ja juba hakkab kustuma midagi. Ja mis mulle reisi juures veel meeldis või mis ma enda jaoks avastasime, et nüüd on võimalik ikkagi mööda Eestit reisides korralik öömaju leida, tähendab, see oli minu jaoks üks suur avastus ja võib-olla see nii-öelda kutsub veelgi selliseid ringsõitu tegema, võib-olla mitte Päevakaja, aga lihtsalt ühesõnaga, et tõesti meie uudistesaateid ja uudistetegijad jõuaksid nii-öelda väiksematesse kohtadesse, sest eks kriitika, et me ei räägi võib-olla tavalistes inimestes tavalise inimese tegemisest nii palju kui vaja on, on ka mingil määral õige. Mõnes mõttes võib-olla oli see ringreis ka selline väga tempokas ringi ratsutamine, sest et aga me selliseid noh, kasvõi selle bussiga pärast ja ja selliseid peatusi palju teha ei saanud, tead lihtsalt kuskil poe juures seisma ja ajad seal vana mammiga või vanapapiga jutt kui natuke ja aga noh, eks eks selliseid kogemusi tule, tule ehk tulevikuski ja järgmine kord teeme paremini ja siis võib-olla me ei võta ka nii suurt ringi, sõidame ühte kohta ja ja, ja igatahes minul hakkas Eestimaa rahva seas meeldima siin Tallinn mõnikord teeb kuidagi väga karmiks murelikuks ja tujutuks. Ja ja ka roos.