Tere hommikust, vikerraadio ja jutusaate sõbrad, vaat mina olen Margit Kilumets ja täna ma pakun teile võimalust saada tuttavaks doktor Riina Kütner, iga tema on üks nendest arstidest, kellest Eesti ajakirjandus, kui ta kirjutab või räägib naistest ja rinnavähist, ei saa üle ega ümber. Aga jutusaate põhikiri näeb ette, et pühapäeva hommikud oleksid soojad ja inimlikud ja mitte väga tõsiseid. Ja sellepärast me räägime täna Riinaga kõigest muust peale meditsiini ja räägime me seda juttu Kadriorus on Nende ja selline mõnus suvine ilm. Ja kõigepealt ma tahan küsida seda, Me muide oleme Riinaga vanad tuttavad, mistõttu ma luban endale, et ma ütlen sulle, sina, kas sa oled juba puhanud? Tere kõigile kuulajatele ja tänan küsimast. Ma tõesti olen puhanud ja väga hästi puhanud, et tavaliselt ikka küsitakse või kuidagi Eestimaal kombeks. Kuhu te siis sõidate, puhkuse aeg, ma olen alati öelnud, et no miks ma peaksin kusagile sõitma, sellepärast et kui on niisugune ilus suvi nagu seekord tõesti tänu taevale on olnud, et siis on ainult üks üks lust ja peaaegu paradiisis olek, et just käisin siin hiljuti teatris ja siis sõitsime mööda seda põhjaranniku, neid väikesi niisugusi, toredaid teid, mis on imeilus ja tegelikult ja siis käisin ujumas seal koos sõbrannadega ja vesi oli nii soe ja soe ja ja see tõesti nagu paradiis, et ma arvan küll, et ei pea kusagile ära minema. Kui kaua tegelikult selliseks restardiks aega läheb, et, et saaks selle tööaasta endast välja ja siis uuesti nagu puhta lehena, ma ei tea, kas see võimalik on puhta lehena, sest patsiendid on ju ikka tulevad tagasi, et vähemalt alustada nii, nagu nagu oleks ikkagi värskus keres. No meil on õnneks on nüüd võimalik ikkagi kõik see neli nädalat järjest nagu välja võtta, et see on nagu väga hea, sellepärast et ma kujutan ette, et päris nagu kahe nädalaga, siis kui väga paljudes kohtades tänapäeval on kombeks, peabki jupikaupa seda puhkust välja võtma. Et mina olen saanud ikka neli nädalat ja ma mäletan, vanasti oli küll nii, et ei mäletanud oma arvutisse sissemineku koodi käänamoi. Nüüd, kui tehtud, kas või võib-olla see ongi kriteeriumeid, kui sinna jõuda, et siis oled hästi puhanud? Absoluutselt. Nii et õnneks ma suudan ja enam-vähem ära unustada kõik need kõik need halvad asjad, mis võib olla. On kuhjunud vahel kipub ikka niimoodi, et vahetult enne seda puhkusele minekut tulevad veel kõik niisugused rasked juhtumid ja ja mis, nagu nõuavad kõik kiiret lahendamist ja, ja võib-olla arstile nagu ütleme siis ikkagi nõuavad tõsist niisugust keskendumist ja, ja mõtlemist ja tulevad natuke võib-olla ka koju kaasa, et sa pead ikkagi nagu Te ei pea, aga nii või teisiti muretsed ikkagi, eks ole, patsientide pärast, et nendel kõik läheks hästi ja enne puhkusele jäämist tavaliselt kahjuks meil on niimoodi, et me peame ikkagi oma töö ära korraldama, et ega siis ju patsientidel ravi ei saa pooleli jätta ja ja et, et kes, kes siis need kemoteraapiakuuri teeb või kes need siis ära opereerib ja kõik see, et see on nagu, et need, kes puhkavad, siis teised töötavad ka nende eest, kes olen end nagu vanasti öeldi, et et selles mõttes enne puhkusele jäämist on see stress nagu kõige suurem ja siis selle Öeldaksegi ju ma olen nagu kusagilt lugenud, et, et on see puhkusele jäämise stress olemas, et, et need, kes on ennast väga umbe töötanud, et siis esimene nädal aega on tõsiselt niimoodi nagu ehk et ei saa aru, mis nüüd toimub, et mul on õnneks olnud niisugune tore võimalus, et ma olen kohe saanud sõitsingi nüüd ka jaanipäeva kohe kiiresti Pärnusse ja vot kui sa siis nagu kodust kiiresti ära lähed kusagile Eestimaa peal kusagile mujale, mõnda ilusasse kohta, et siis saad ennast niimoodi tõsiselt nagu välja lülitada kodus ja siis on ikka natuke võib-olla pesu pesta või aknaid pesta või et maa terve, kus aja sundisin, et ma peaksin aknad ära pesema ja lõpuks lõppeski puhkusele või. Nüüd ikka võtsin ennast kokku ja natuke koristasin ka, ma ei ole niisugune väga suur koristamise fanaatik, nii et ma püüan oma puhkus küll mitte kõigile tublidele eestlastele au ja kiitus, kes teevad remonti, aga mina nende tublide hulka ei kuulu. Ei pese oma musta. Ja ei, ei teeremonti ka, nii et selles mõttes kasutan täiega puhkamiseks nii palju kui võimalik on. Kui sa nüüd tagasi tööle läksid, siis kas sul korraks tuli pähe niisugune mõte ka, et et võib-olla ma ei tahagi minna sinna majja sinna Nende inimeste juurde, ma tahaksin teha midagi hoopis muud. Ma ei väida isegi seda, et võib-olla ma ei tahaks enam arst olla, aga võib-olla ma tahaksin olla arst kusagil mujal. Absoluutselt igale inimesele puhkuselt tööle minnes mõte, et mõtled küll veel, siis ma mõtlesin nii, kui ma oleksin olnud nõgudelast, siis ma oleksin saanud juba pensionile jääda, sest ma olen praegu 56 aastane järves salga ja vanasti ma oleksin saanud juba mitte et ega siis nõukogude aeg ka tegelikult inimesed ei jäänud pensionile, eks samamoodi need materiaalsed probleemid ja siis ka. Aga siis ma mõtlesin, et oi-oi, nüüd ma oleks võinud pensionär olla siis oi kuidas küll, ei taha tööl olla see esimene nädal aega onni valulik seal tööl olla, ma usun, et see on absoluutselt kõigile inimestele, et noh, siis kui juba nädalakese ära oh, no ei, päris tore inimesed on ka nagu päris patsiendid on nii armsad kõike. Et see, see niisugune alguse ära puhanud algus, töö, algus, et kui sa sellest nagu töölemineku stressist üle saad, siis, siis läheb alguses ikka nagu kenasti kõik, et et ehk siis pikapeale hakkab juba sügiseks talveks, kui läheb koledaks ja siis hakkab see stress jälle võib-olla natukene nagu võimust võtma. Kas välismaale minemise mõte see on üks väga populaarne teema. Kui arstidega räägitakse on sind külastanud. Peab ütlema, et ei ole absoluutselt, et Meie kursuselt mõned ka üksikud, kes läksid juba siis selle eest ja alguses võib-olla või kuidagi niimoodi pisteliselt, aga meest ei ole neid minejaid nagu väga palju ja minu lapsed imelisel moel ka nagu ei ole, et meil kuidagi ei ole nagu perekonnas seda äramineku mõtet nagu väga käimas ja mina olen käinud küll täiendusel mõned. Ma arvan, et niimoodi, aga mul on nagu niisugune tunne, et ma olen oma juur ja jalgupidi siin nii palju sees, et ma ei kujuta ette, mu psüühika, mulle tundub, ei ole nii tugev, et ma üksinda täiesti võõraste inimeste hulgas hakkama saaksin, et kus, kus ei ole minukeelne õhkkond ja, ja teine asi see, et, et noh, oleme ausad, praeguseks hetkeks olen ma ka ennast juba töötanud niisugusele positsioonile, et ma olen ikkagi suhteliselt respektaabeline tohter juba enda arvates vähemalt et siis et siis kate kusagil võõras kohas nagu nullist ennast nii-öelda õpipoisina jälle üles töötamate. Seda ma tunnen, et ma nagu ei tahaks või et ma pigem noh, ega siis tegelikult tuleb osata ennast asetada nagu õigesse. Kuidas öelda siis taustsüsteemi konteksti. Ega siis arstide palgad ei ole ju nii väikesed, et me siis ka nii ir, sti virisema peaksime, ükski arst ei ole näljas tegelikult, eks ju. Et alati on neid inimesi, kes on palju, palju kehvemates tingimustes ja ja saavad väga-väga vähe palka ja käivad iga päev korralikult tööl ja teevad samamoodi rasket tööd, et selles mõttes ma nagu mina kuidagi ei pea nagu väga õigeks niimoodi lõputult viriseda või et alati on ju, loomulikult on tohutult palju neid inimesi, kes on meist rikkamad ja kui me hakkame siis niimoodi nende poole alt üles vaatame neid kadestama, et noh, siis milleks siis ennast niimoodi lõputus, stressi, selle mõtte kaetud, oi kui kuidas tahaks veel palju-palju rohkem raha saada ja kus modelle rahagi saaksin, et noh, mis, mis me selle raha siis lõpuks ikkagi peale hakkame. Eksam. Kui räägitakse arstidest ja arstiharidusest, siis see küsimus kuulub ka peaaegu et kohustuslike hulka, et kas sina, kui ma küsin täiesti isiklikku arvamust pooldaksid seda, et inimesed, kes on saanud arstihariduse Eesti vabariigis, Tartu Ülikoolis, oleksid ma ei taha võib-olla kasutada sõna sunnitud, aga kohustatud töötama mõnda aega Eestis pärast seda, et see võimalus, et nad kohe ülikoolist tulles panevad hõlmad vöö vahele ja lähevad Soome või ma ei tea Araabia ühendemiraatidesse, et, et see ei oleks nii lihtne. Ma arvan küll, et võiks küll, miks mitte, sellepärast ainult võib-olla sellised üksikjuhtumid, kes noh, on selliseid eriala siit, mida ei saa Eestis nagu omandada, et ma tean täna vastastik lõpetajatestki üks või kaks inimeste suunati otse vastava erialaseltsi poolt siis õppima kusagile väljaspool Eestit või siis teine võimalus, et nagu ma olen aru saanud, et tegelikult on nii, et kõikidele lõpetajatele ei jätku ju residentuuri kohtivat arstid. Ta on ju nüüd tänapäeval üles ehitatud niimoodi, et see, kui see kuus aastat ülikoolis ära käib pärast seda ei ole seal tegelikult mitte keegi. Et siis see tuleks astuda, teha uuesti eksam kohe pärast lõpueksameid ja saada sisse residentuuri, aga neid residentuuri kohti on vähem kui neid ülikooli lõpetajaid. Nii et vot siis, kui sa nüüd sinna residentuuri sisse ei saanud, vaat siis tekib küll see moment, et mis siis nüüd edasi, et kas siis minna abiarstina kuskile perearsti juurde tööle või et see on natuke niisugune koht nagu valus koht, et, et noh, siis võib-olla nendele inimestele lohutuseks äkki võiks võimaldada, et kui need siin ei vajata ja ei taheta ja kui need residentuuri kohti nii palju ei ole, et siis nemad siit ära minna või? Aga jah, ma ei, ma ei nagu seda ära lendamist nii väga ei poolda, aga aga inimesed on ju väga palju erinevaid, et see on tõesti minu arvamus ja on ju ka väga palju arste, kes oma lastele ütlevad, et ei, ei ääres arstiks küll õppi, aga et mina ei ole oma lapsi külge ülejäänud sinna sinna teele minemast ja ja ma ei arva ka, et nad peaksid välismaale minema, et küllap pikkasin Eestisse hakka toredasti hakkama, arst, kui ta tubli arst on nagu üks kolleeg kunagi ütles, et hea arst elab ikka alati hästi. Aga mitu lastest siis nüüd arstikutse on valinud, aga räägime kohe nimedega, et oleks asi konkreetne. Vanem poeg on Sander ja tema on siis nüüd juba residentuuri ära lõpetanud ja, ja tema ja siis töötabki lausa Põhja-Eesti regionaalhaiglas kirurgina juba. Ja ta on niisugune tore, tubli poiss, muljet, et tal on juba kaks last ka, nii et ma olen juba kahekordne vanaema, mis teeb mind eriti uhke, eks ju, mis lõpmata armas ja keskmine poissi, Jürgen Sis lõpetaski tänavasta ülikooli, nii et tema ongi siin kuskil niimoodi poole peal, et ta päris täpselt nüüd ei teagi, mis siis, mis siis edasi saab, et teeb veel neid eksameid, jama, aga mis siis, et ta väga tahaks Ankoloogiks saada, aga, aga tänavas ta jah, on seal üsna suur tung, nii et, et praegu ei teagi, kas, kas see unistus siis täitub või ta peabki natukene ootama veel. Ja väike poja, väike. Jutumärkides Kristen. Tema läks siis IT-d õppima siis infotehnoloogiate, nüüd on ta siis ta tehnika, lik Tallinna tippige, vanasti ma ikka jäänud ikka oma noorepõlve kinni ja, ja ma naersin seda, ütlesin no et keegi peab lõppude lõpuks tulevikus perekonda toitma. Commodity itimehed teenivad keha raha, et tema on meil siis tulevad loodetavasti jõukur. Aga jah, need kaks tükki on praegu meditsiini peal ka. Onkoloog on tavalise inimese jaoks ikka midagi sellist müstilist, et ma usun, et väga paljud kuulajad praegu mõtlevad, et miks peaks keegi tahtma olla onkoloog seotud selle tõesti vaata et kõige raskema tõvega, mille, mille vastu võitlemine on maailmalt nõudnud nii meeletult-meeletult jõupingutusi. Kas see sinust saab, onkoloog sai selgeks juba ülikooli ajal. Absoluutselt mitte. Mul ei olnud õrnahingelist tahtmist absoluutselt mitte sinnapoole, sest et mina olen eluaeg olnud natuke sihuke action männitüüpi, et mulle meeldis ikka tormata esi esiritta ja rind sörk lõhki rebida, iga nagu öeldakse, tegutseda. Ma tahtsin traumatoloogiks saada tegelikult, et see tundus mulle nii huvitav, et vot seal lapid kondid kokku ja paned kipsi peale ja mis kõik sisse oled ikka, et inimene saab terveks ja midagi head teha ja niimoodi et igasugune niukene sisepoole, erialasid tundus mulle fantaasia on praktiliselt olematu, nii et, et kõik see, mis seal sissepooli inimtasu nõuab ettekujutus võimet, see tundus mulle ülikooliaeg sihuke raske lugu, nii et mina tahtsin ikka kätega tegutseda, midagi ära teha ja siis meie jaoks siis oli niimoodi, et olite sisearstid, kirurgid ja günekoloogi nagu tuli valida, kuskil seal viienda kursuse alguses ära juba ja mina siis läksin kirurgiasse. Aga ühel hetkel, siis kui ma seal Põhja-Eesti regionaalhaiglas endises kiirabihaiglas, siis olin internatuuri, sea selle lõpetasin ära ja hakkasin juba spetsialiseerunud magala, USA, mul oli ka trauma ordinatuur juba kokku lepitud, lähen ja üks mu kursusekaaslane hakkas mind meelitanud kuuleriina, kas sina ei taha, et vot sinna vajatakse Niukest rinna vähiarsti sinna okoloogiassedki, kes rinda lõikaks, siis mina ei tea, et niisugune imelike eriala, vaat ma ei tea. Helistasin isale, isa, kadunuke, mul ka kirurg, et kuule, ma ei tea, mis ma ison, noogu kutsutakse, sasi ikka mine. Kolleeg ütleb. Ega see töö leiba ei küsi, pigem ikka annab. No läksin siis natuke siukse kõhkleva moega sinna, aga vot niimoodi on, sellepärast ma julgustaksin ka nagu noori inimesi, et kes võib-olla alguses neile tundub, et et ei tea, kas ma nüüd olen ikka äkki õige eriala valinud või et tegelikult nagu ütles Vargamäe Andreski tee tööd, siis tuleb armastus ja minul on tegelikult tõesti niimoodi olnud, et mida rohkem ma sellele erialal töötasin, seda rohkem ma teda armastama hakkasin, seda huvid maksta läks ja tegelikult noh, ma nüüd olen küll, noh, ta õnnelik, et ma sinna sattusin nii pool juhuslikult sellepärast et, et see, minu arust on üks kiiremini arenevaid erialasid üldse. Et kuigi nüüd ma olen tegelikult ju kirurg erialalt oma algselt välja apelt, aga siis tookord oli nii, et kirurgid tegid keemiaraviga, nüüd on need asjad nagu lahku löödud, et keemiaraviarstid on eraldi kirurgid eraldi ja jusse keemia ravipool on nagunii tohutu põnev ja ja nagu väga sunnib ennast kogu aeg pingutama ka sellepärast, et ma ikka naeran, et kui meie õppisime ülikoolis, siis raku ehitusest vaata tuum tsütoplasma, rakukesta umbes niimoodi. Aga nüüd on ju tohutult palju kogusele raku sees olevate nende signaali ülekandeteede ja toimimismehhanismide mehaanikast aru saadud ja, ja kogu see ravimine toimubki seal sügaval raku sees peidus kõik need uued rohud, niinimetatud bioloogilised ravimid, mis seal toimivad, see on nagunii põnev nendel konverentsidel käia, siis ta natuke nagu väsitav, vaat ma ütleksin, kohekümne hommistele onkoloogidel viga, sõidate mööda maailma ja tunnete ennast hästi. Et tegelikult see siis muidugi nii ei ole, sellepärast et see niukene, sügav teaduslik, ingliskeelne ettekanne, molekulaarbioloog loogiline, eks ole, millest võib-olla meil tuli siis nagu hüpata sinna kelgule nii-öelda keset sõitu, sellepärast et Nõukogude Liidust tulles me ei olnudki võib-olla kõigi nende asjade artiklitega kursis üldse, siis esiteks tuli hakata endale selgeks tegema, mis need inglise keelsed lühendid, mida see kõik tähendab. Mismoodi see täpne toimimismehhanismide rakkusessis käib kord juba seda endale nagu selgeks tehes, siis see muutus järjest huvitavamaks, huvitavamaks jäävad. Nüüd siis kogu aeg nõuab pingutamist, et sa jälle nende uute asjadega nagu oled kursis. Kas on nii, et see, mis rinnavähimaailmas toimus umbes 10 aastat tagasi, et et see sellest on tänaseks päevaks saanud selline ütleme siis halb mälestus, et tegelikult väga palju on asi ja olukord nende aastate jooksul muutunud, et, et need inimesed, kes võib-olla 10 aastat tagasi oleks olnud tõesti väga-väga halva diagnoosiga ja ja et, et tegelikult tänases päevas sa võid öelda, et nad saavad terveks? Jah, ja mitte üksnes saavad, vaid jäävadki terveks, et noh, võib-olla 10 aastat on isegi võib-olla natuke liiga ka ei tahaks küll tunnistada, aga ma olen praktiliselt juba 30 aastat peagu, töötan seal. Et, et selja ajaga võrreldes on ikka väga palju muutunud väga palju, esiteks lõikuste maht on tohutult palju muutunud säästvamaks. Et nüüdki, kui ma käisin Ameerikas viimasel konverentsil, siis jälle tuldi välja uue pakkumisega. Kui vanasti nüüd ükskõik kui väikese kasvu aga ei olnud, võeti terve rind ära ja vähe sellest võeti mõlemad rinnalihased ära ja kõik kaenlaalused lümfisõlmed välja. Siis hakati tasapisi tegema neid rinde säilitavaid lõikusi, siis hakati uurima, et et äkki ei peaks seda kaenlaaluse lümfisõlmi kõike ära võtma, vaid võiks neid säilitada käädurset nagu tagasi hoida. Ja nüüd juba öeldakse, et, et isegi kui sellest kaenlaalusest lümfisõlmest võib olla leitud mõni üksik väike mikromedastaažikenet, et siis ei peaks seda üle lõikama, ära puhastama kõike välja, vaid võib kiiritada ja ühesõnaga hästi-hästi säästvaks on läinud need operatsioonid. Nii et ja muidugi ravi, nagu ma juba ütlesin ja need bioloogilised ravi ravimid, et et inimesed ei tohiks nüüd segamini ajada, et need ei ole mingid nurmenukuleotis, et vaid ikka need on samamoodi manustatakse kabiini sisse jäetikega, nagu tegelikult natuke keemiaravimoodi käib, seal nimetatakse niimoodi tänu sellele toimemehhanismile. Et et selles mõttes need on ikkagi mõned väga hea toimega, et ma tean mitut inimest, kes IMO nende uute ravimiteta kahjuks tõesti oleksid tõenäoliselt meie hulgast juba ammu lahkunud, aga nüüd on nad sisuliselt täielikus meditsiini keeles nimetatakse Remmis juunis, see tähendab seda, et haigus on nagu, nagu oleks täiesti ära kadunud. Onkoloogid on hästi ettevaatlikud alati selles suhtes, et vähk on niisugune salakaval haigus, et temast kunagi päris täpselt ei tea, et kas ta siis asub organismis ikka veel kuskil salaja peidus või mitte. Et meil on ju selliseid juhtumeid ka, näiteks kusagil seal 15 20 Stad peale rinnavähilõikus tekivad äkki luumetastaaside, et see on jälle niisugune omapärane lugu, et see vähirakke võib istuda näiteks kusagil luu üdis peidus ta niukses magavas olekus nimetatakse koormanud metas saadiks sellist ja miks ta siis ühel hetkel otsustab nüüd kasvama hakata, kas siis on midagi organismis niimoodi muutunud, et ta sunnib seal uuesti arenema hakkama. Et igal juhul võivad tekkida need luu, metastasid ka hulka hulka aastaid peale seda algset lõikust, kus sellepärast patsiendid vahel kui näiteks see algne ravi on ära lõppenud keemiaravikate, nüüd teete mulle mingeid uuringuid ka? Ma ütlen, et me võime küll uuringut teha, aga et see kõik see igasugune peenemat sorti uurimine. Ma ei ütle siiski mitte midagi adekvaatselt prognoosi suhtes, kuna tõesti seda ühte vähirakku ükski uuring ei näita. Tahaksin jälle inimestele ka rõhutada, et ega uuring kui niisugune iseenesest ju ikkagi ilma selle pädeva radioloogi või selle pildi vaataja vaata jätta ja ja võib-olla ka siis sinna kaasamõtleva raviarstita, et uuring iseenesest ei ole see, mis selle inimese kõik asjad paika paneb, et tihtipeale inimese organism on ikkagi nii palju keeruliselt ehitatud, et kui noh, tuleb mõni patsient, näed, kus see arst ei saanudki üldse aru ta ei saanud siis siis veel sellest aru, sellepärast et see mingi muutus, mis seal organismis oli, ei olnud veel selleks hetkeks nii palju väljendunud, eks ole. Et inimesed tänapäeval kipuvad nagu esitama tohutult kõrgeid nõudeid, mis siin meditsiinitöötajatele ja samas nagu loodavad ka tohutul niisugusi imesid või, või ootavad, et vot, kui mind lastakse siit siit siit-sealt masinast läbi ja veel tehakse need, need, need, need vereanalüüsid, noh, siis on absoluutselt selge, kuidas praegu elan ja kuidas ma tulevikus elan ja mis minu arust üldse saab. Et kahjuks see siiski niimoodi päris ei ole, et, et meil on niisugusi juhtumeid küll, kus me teeme kõik kuni viimase positronemissioontomograafia, mis on siis, et uuring, mis on, käis üüber, über kallis uuring. Et just siin oligi üks niisugune juhus ka, tegime selle ka, ikkagi jäi see asi, mis me seal otsisime või püüdsime selgitada ebaselgeks, et niisuguseid juhtumeid võib ka olla, et ei saa kahjuks siukseid, absoluutseid kriteeriumid ja uuringuid ei ole olemas. Me jõudsime nüüd kuidagi kogemata, aga samas väga loogiliselt ühe muusikalooni, mille, mille sõnad peaaegu päästavad sedasama millest sa just praegu rääkisid, et teilt, arstidelt oodatakse imesid ja vahel isegi nõutakse neid. Tehke ja, ja andke ja ma tahan saada terveks ja et ütle paari sõnaga sisse see lugu, mida, mida me nüüd siia vahele kuulame. Et kuna meil siin on juttu olnud, et ma olen niisugune ooperiarmastaja natuke gaasisse tegelikult ooperite hulka kuulub ju ka krais superstaar ja mida ma olen esimest korda kuulasin, tahaks nüüd korraks sukelduda tagasi lapsepõlve oma sõbranna Tiina Kuurme juures, kes on siis Põltsamaa pastor Kuurme tütar ja ma mäletan, kuna tema vend jällegi omakorda kunagi mängis Cixis ja siis oli toonud kuskilt siis need siis superstaari plaadid, mida me siis kuulasime seal ja siin on siis niisugune king Heroodes laul seda siis nagu tögab ja mõnitab seda Jeesust, et vahest loodetakse, et arstid on nagu issanda jumala asemik maa peal või mõned arstid arvavad ise, et nad on issanda asemel. Et, et siis et kui ta siia, sest siis võiks mõned imet korda saata. Me jätkame oma jutuajamist, doktor Riina Kütner, iga oleme Kadriorus vahelduseks tulnud välja, nelja seina vahelt on mõnus lämbe suvepäev ja kõik need Lähed väike purskkaevu vulin ja laste kilkeid, need tulevad lihtsalt sellest, et me oleme vabas õhus. Jõudsime ooperi juurde. Kui, kui palju või kui, kui teadlikult sa oma Sis vabasse aega või vabadesse õhtutesse nädala lõppudesse tekitad selliseid kultuurisündmusi, et vot ma võtan piletid, ma tahan minna näiteks ooperisse või teatrisse. No nädala sees võib-olla isegi ma väga palju ei jõua, et ma alati väga imetlen neid inimesi, kes jõuavad nädalases igasuguseid toredaid asju teha, et valmistavad gurmeeõhtusööke ja ja koristavad oma korteri, nii et ükski kübe kuskil ei ole. Et mina, nii kurb kui see ka ei ole, räntsatan sinna kusagile tugitöölt tulles, et eks meie põhimure on ikkagi see see suhtlemine, et inimesed vahelitud vōi, doktor, teil on nii raske, Te, olete operatsioonil? Ma ütlen alati, et operatsioonipäev on üks kergemaid päevi, kõige raskem on ikka mul see, nagu üks sõber ütles, et psühholoogid et see on siis see vastuvõtt polikliinikus ja kuna neid haigeid on seal suhteliselt palju, et noh, loodetakse küll, et nagu peaks seda koormust vähendama ja kuidagi, aga, ja oleme ausad, 30 tööaasta jooksul on see patsientuur mu selja taha kogunenud, kes kõik üteldi, Heino doktor, kuidas ma siis kellegi teise juurde lähen, ikka siia juurde ja ma ei saa ju ometi öelda, Teimadeid enam vastu ei võta, mis tähendab seda, et loomulikult on neid haigeid tohutult palju rohkem, kui ma jõuan ja ma pean siis selle ühe vastuvõtujooksul, mul on küll kolm vastuvõttu nädalas, üks nendest on see keemiaravi vastavalt, et ja kui, kui ma üldse nagu näen Kuidas ma pean hakkama polikliinikusse minema, aga ma olen kusagil, ma ei tea, kuskil mujal kohalisemaie uhasin, et see polikliiniku vastuvõtt tegelikult, et tohutu kiiresti on vaja ennast ümber häälestada, saada kiire kontakt selle inimesega saada aru, mida ta ootab arstilt talle seda pakkuda, samal ajal kiiresti mõelda ka selle haiguse osale läbi, et mida tegelikult on vaja ja nii, et seal toimub niisugune pidev niuke paralleelmõtlemine, pluss veel siis kahjuks ka ikkagi tuleb neid telefonikõnesid võib olla vahele või mingeid muid segavaid baktereid sinna. Et selles mõttes see on nagu tõesti nagu tohutu niuke stress ja selleks siis õhtul koju tulles on see aju juba nii ära kurnatud, et vahel tõesti keel käib ringi suhtes, sest meil on ka pidev kakskeelne suhtlemine, eks ole. Vahel on ikkagi niimoodi, et kaks kolmandikku patsientuurist on venekeelne, et see tähendab seda, ma tunnen sügavalt kaasa lastele, kes koolis vene keelt omal ajal ei tahtnud õppida. Nendel noortel arstidel läheb ikka päris raskeks tegelikult suhelda oma patsientidega, aga see selleks, et mina olen õnneks võimeline ka soome keeles suhtlema ja inglise keeles suhtlema ja mul on ka üks näiteks patsient, kes käib ravil, kes on Iraanist pärit, et siis, et peame kõigiga kuidagimoodi hakkama saama. Kui sa koju jõuad ja tugitooli ränsataksis ooperis. Sa ei mõtle, see oli asja just resümee oli selles, et sellel sellel päeval ooperisse vast ei jõua, aga no kui on tere, et kui on keegi patsient läks mööda nüüd sümbost. Tere, vaata isegi isegi vaatesse sobival. Et me ei pea selgitama seda, kui suureks patsientuur kasvanud isegi Kadriorus pingil istudes tuleb, tuleb tunni aja jooksul ikka üks patsient mööda, räägin ühe toreda loo, kui ma autoga ei sõitnud, läksin bussiga. No miks inimene võiks bussiga käia? Ja siis ootasin kuskil postimaja juures bussi ja no vene inimesed on omamoodi südamlikud ja siis tuleb niisugune mammakene, minu kõrvale tunneb mind ära, ütleb Huuktor. Pes com. Hoodid kas tohtrid ütlesid jala ja siis nagu ümbritsevad inimesed vaatasid ka, kes arstis niisugune, kes ala käib. Sest see oli nagu patsiendi, igaüks nagu tõsine need näe, talka liigub niimoodi jala. Bussiga. Aga sellest suhtlemisest veelgi me siis ooperi juurde jõuame, et kui palju sa jätad, rääkimata, kas, kas arstil on üldse õigus jätta, rääkimata või kuidas sa neid otsuseid vastu võtad, kas vastavalt inimesele või, või mismoodi sa mõtled, et, et ma praegu ei ütle talle kõik, et, et ma ütlen võib-olla kuu või kahe pärast või, või mismoodi see on sinu peas? No rääkimata natuke mõned asjad, ma püüan jätta siis, kui asi on nagu niisugune traagilised pöörded võtnud, ütleme nii. Ja, ja ma püüan alati ütleme, teeme suure kompuuteruuringu, eks ole ja võib-olla seal mõni asi on nagu, mõni kohakene on stabiilne ja mõni on paremaks läinud, aga mõni kuskil väike Uuskoldekijana on juurde tulnud, et noh, võib-olla siis mõned asjakesed nagu jätan, kui nüüd patsient lausa näpuga järge ja seal tänapäeval on ka väga paljud patsiendid, nõuavad need uuringute koopiad enda kätte ja noh, siis ma muidugi pean kõike ära rääkima. Nii et ma tahangi seda rõhutada, et patsiendid on üliteadlikud, mitmed, kes tulevad, on ennast ette valmistanud, on läbi lugenud kõik portaalid nõue, vaat seda teist, kolmandat ja neljandat, kuigi nad ise tegelikult nagu päris täpselt võib-olla aru ei saagi, et millest siis see asi nüüd on, et vahel ma mõtlen ka, et, et kindlasti ongi kergem nendel patsientidel, kes suudavad ennast nii palju kokku võtta, et nad ikkagi usaldavad arsti. Et muidu arst tunneb ennast natuke ka, et noh, kuidagi nagu noh, mitte et ma ei tahaks patsiendile kõike ära seletada. Jääb nagu mulje, et ei noh, ega see patsient nüüd mind minu juttu nüüd ei usu, et ta nõuab ikka kõik viimaseni välja ja siis veel võtab paberit ka kaasa ja siis ellu ja kontrollib nagu mind, et mingil moel muidugi see sunnib varsti, ma ei pea mitte ennast konkreetselt silmas, aga üleüldse hoidma ennast tasemel, eks ole, ja mõtlema natuke selle peale, mis ta siis ikkagi nii-öelda suust välja ajab. Need olla korrektne ja teha kõike nii-öelda siis vajalikud uuringud või analüüsid ära. Aga niisugused patsiendid on jälle ka natukene niuksed väsitavad, kes nagu kogu aeg nõuavad ja ja kogu aeg nagu on nagu millegagi hädas või et noh, ma tean, igal patsiendil, arstil on niisugusi, patsiente, keda sa juba kui sa patsiendi nime näed, siis tead, et nonii, nüüd hakkab üks hädaorg peale. Et iga kord on sellel inimesel tohutult igasuguseid vaevusi ja kõik maailmas on pahasti ja üleüldse et selles mõttes tore on arstil alati suhelda selle patsiendiga, kes punkt üks, eks ole, arsti usaldab, on ise positiivselt häälestatud ja liigub selles ravimise protsessis koos arstiga. Mitte arst ei ole just nagu see paha inimene, kes kes talle nüüd nonüüdemonide mulle niisu, külmulooli Õiga valudes iga mina ju ei tee seda meelega, eks ole ju, et ma ei tee seda kunagi selleks seda õudset, vastikut keemiaravi, et inimestelt, et siis ma mõtlen, no nii tore, tore, nüüd tal tulevad juuksed peast ära, eks, et, et kahjuks on selle ravi kõrvaltoime ja sellest me peame nagu koos patsiendiga ikkagi ka nagu aru saama, et noh, see on üks lühikene hetk elu jooksul, nii nagu ma vahel ütlen, et kujutage ette, et seal üks raske eksamite võtate ennast kokku, lähete, teete selle eksami ära ja pärast on juba nagu parem või noh, mis iganes perioode on. Tegelikult ütleme niisuguse keemiaravi nüüd kestab, ütleme üks pool aastat elustumise oma pika eluaja kokku võtad siis tegelikult see pool aastat pole ju midagi, aga, aga muidugi, sellel hetkel see tundub niuke tohutu traagika ja õudne, aga lihtsalt on väga toredaid inimesi, kes tõesti ütlevad, mis siis ikka teeme ära ja teevadki reipalt ja rõõmsalt ja nendega on hästi kerge muidugi suhelda. Ja siis internet ka, eks ole, et kui palju sa saad seal kõblata ja vaadata, et oo, aga temal läks nii, aga temal läks hoopis naa ja siis peab kogu aeg ju olema kursis, et kuidas. Üksnes internet, aga ka seal ukse taga, kusjuures on olnud ka konverentsidel juttu sellest, et nüüd näiteks Euroopa riikides juba tehaksegi, et on siis nii-öelda varase rinnavähipatsientide polikliinik ja siis kaugelearenenud rinnavähiga pärast, et inimestel ma ei ole kuidagi aru saanud, kuidas see toimib, aga on niisugune tore omadused nii tühi. Küll ta hakkab mulle alguses nii, et ei olnud midagi, aga pärast hakkas sealt valutama, siis haigus läheb veel sinna sinna Ahtil ei ole see see küll toodud, et ühesõnaga seal ukse taga polikliinikus inimesed hirmutavad 11. Et selles mõttes naabrinaise kõige eks ole. Ja siis teine asi, millest navil ka nagu päris hästi aru ei saa, on see kuidasmoodi ikkagi see jälle see mõte, et küll see ikka inimese pea, see toimib omapäraselt. Et kui naabrinaine ütleb, et pane nüüd seda mingit, ma ei tea savimähist või küpsetad sibulat või joosta petrooleumileotist noh siis on see arst või rääkida, mis tema tahab, ega tema ju ei tea midagi, aga naabrinaine ikka soovitab seda vähki selle või teise-kolmandaga. Küllap siis tema ikka teab, et kuidas siis see nagu mõtled taevake, mõtle, kus maailmas kulutatakse tohutult raha ja igasugust loogiliste uuringute peale, eks ju. Ja ikka ja jälle tuleb neid inimesi. Ei, täna väga, ei teie ravimid, ma küll ei hakka, sina, ma ikka mõtlen ise siin, et joon seda, ma ei tea, mis koore leotist või, või, või mis iganes asju teenete, et inimesed nagu ikkagi kujutavad ette, et nemad ongi nüüd see, kes leiutavad selle jalgratta ja ravivad iseennast vähist terveks, noh mis oleks väga tore, kui see võimalik oleks ja ka minu silmad seda näinud ei ole, keegi oleks ilma ilma onkoloogia abita saanud kuidagi vähist terveks. Et iseravimise teel kahjuks need asjad ei parane. Ma ju ka olen üksjagu ikka ilmus, ajakirjanikutööd teinud ja, ja arstidega on, on selles mõttes alati alati tore saateid teha, et kui sa, kui sa ikkagi küsida, et, et kas see töörõõm või, või see, mis te nagu tagasi saate oma ametist, et et see vist on, on, on suurem kui üheski teises Jah, ei noh, seesama inimestelt peegeldub ju tagasi, eks ole, ja öeldaksegi, nii et vast patsiendiga toidukeri alati naeratate öeldakse ka, et, et see, see naeratus tegelikult, kui inimene läheb naeratusega teise inimese juurde, siis see naeratus ka peegeldub tagasi. Et, et see on juba üks asi, et kui püüad nagu võimalikult positiivselt ja meil üldse miljon onkoloogias muide ongi juba vanast ajast olnud niisugune hästi nagu hea suhtlemis kultuur, et meil oli vanasti peaarstiks doktor Gabriilov legendaarne peas ja tema nagu alates kõige esimesest registraatoritest lõpetades, kes iganes koristajate ja sanitarid. Et kõik olid viisakad ja kenade inimeste vastu, et ei haugutud kunagi, patsiendid ei olnud mõeldud selleks, et seda vaest registrit tulid või mitte välja vihastada, ära tüüdata veid ikkagi medõde oli selleks, et seda inimest ravida. Et ja vaat niisugune positiivne suhtluskultuur, et püüdnud seda endaga kaasa viia ka teistesse haiglatesse või kuhu iganes. Me oleme liikunud, et aga, aga vahel on nagu selge vahe näha, et kui tuleb mõnes teises kohas töötanud inimene ja, ja kuidas tema siis suhtleb hoopis teistmoodi nende patsientidega, et selles mõttes me püüame hoida nihukest positiivset tooni. Ja, ja muidugi see positiivne tagasiside tuleb ikkagi tõesti seal, kui, kui inimene tuleb ja et Obama toreda lilleõie ja kallistab ja ütleb, et mõtle, kui tore, doktor kõik on hästi terve ja et see, ma ei tea, ma arvan küll, et see on tore tegelikult, nagu mul ütles, keskmine poeg ütles nii armsasti, mispärast ma soovitan tal ta, kes psühholoogi või psühhiaatriga. Et ükskord kaebasingutused näed, mina ei oska kooki küpsetada, aga midagi teha, et üleüldse maasikaema sina taastad inimeste elusid, et see oli kylge, triviaalne, aga ometi nii armas mu meelest, et noh, ega ma ise ju selle peale igapäevaselt ei mõtle, et inimeste elusid päästa on, aga aga mingil moel ta ilmselt niimoodi on. Sel suvel on Eestis olnud väga palju ilusat ja head kultuuri, on häid teatrietendusi, on mõnusaid kontserte. Mida sa oled jõudnud ja kuhu sa veel tahad minna? Ega ma väga palju nüüd ei ole jõudnud, et Pärnusse sai Valgre kontserte kuulatud Valgre 100. sünniaastapäeva puhul, kui ma seal olin ja siis niukene reibas ettevõtmine oli Smauki kontsert. Igaüks jääb ju ikka sinna kinni oma oma noorusest, eks ole, ja ja poisid küll, ütlesid põlgi Kulimiselevases muukid kuulama, aga ma olen ennem ka siin, kui nad Eestis on käinud kuulamas ja ikka oli vahva, et see oli kõike sportlik muusikaline ettevõtmine, kuna nagu on siin ajakirjanduses ka kuvatud ette, et seal oli niimoodi üsna niukene tihe küllalt, ma ausalt ei kujutanud ette, et sinna nii palju rahvast kohale tuleb, nii et see auto sai kusagile poole poole sadama tee peal ära pargitud ja siis siukest kiirkõndi rohul poolkõndi tehtud ja alguses tundus see võimendus oli vist natuke seal koha pealt ära kuidagimoodi, et niisugune noh, et nüüd vist on ikka need papikesed lõplikult. Otsad oled andnud, aga ei, kõik vanad toredad lood mängiti ära ja ikka Alice tuli kõige lõpuks ka ja ja muidugi, mis mulle kangesti naerma oli see, et Eesti inimene, noh, eriti eesti mees on ikka niisugune, et ega tema ei hakka nüüd ennast liigutama asja eest, teist taga seal muusika taktis, tema ikka seisab rahulikult. Et noh, võib-olla kui tuleb eelviimane lugu, siis tema hakkab natuke puusa nõksutama ja plaksutame, kui äkki ootamatult on kontsert otsa, vot siis siis plaksutatakse, vilistatakse, karjutakse hinge ära, tõlge tagasi. Need ainult kogu selles tohutu rahvamassi peale ma nägin enda ees kuskil teises üks mees, kes oli tõsiselt hoogsalt, lõksutas ennast ja ja elas noh, tõsi näha oli, et inimene tõsiselt heas tujus elas, osa tundis ennast vabalt ja kõik niimoodi. Et minul ikka ka meeldib, et kui ma siuksel rokk-kontserdil olen, et siis ma ikka hüppan või tantsin kaasa või et minu arust ma julgustaks ikka ka, et, et mis siis, et me oleme nii siuksed keskealised inimesed nagu ses mokki publik seal ka enamasti see oli, et kuulge, inimesed, laske ennast lõdvaks ja tundke mõnusasti ja tundke elust rõõmu ja muusikast rõõmu, et võib natuke puusa nätsutada, käsi plaksutada ja ei pea seal seisma nagu posti, et ega siis keegi koduina, mis teeb, liigutab ennast muusika. Eks ju. Et selles mõttes see oli niuke tore, no ja siis käisin ma nüüd vinistus, et see oli hästi-hästi, vahva, et noor noortelavakunstikateedri lõpetajate etendus mõnikord on kõik nii selge, see oli jälle natuke niisugune meditsiinilist laadi, võib-olla ka, et kõne see on ühe saksa psühhiaatri ainetel just nagu tehtud Kertuma. Palju oli siis lavastaja ja noored Liisa Pulk ja Hendrik Toompere juunior juunior. Kui andekad need meie noored ikka on, et ei jõua kohe ära kiita ja edendus oli ka väga priima, et ma väga südamest loodan, et nad järgmisel aastal ka ikka seda veel mängivad, et seal oli nii kajastatud need Eesti inimesele ja, ja noh, nii Eesti kui ka Soome ja üldse Põhjamaade rahvale omasemaks depressiivsed igasugused ilmingud, et mis, kuidas ja kuidas siis on see elu seal paneelmajas hommikut kõigile ühtemoodi ja ja missugused mõtted seal peast läbi käivad ja mis siukesed väiksed kiiksud kellelgi peas oli, et ma kuulsin, et üks, üks meesterahvas pahandas, et sisu nagu pannudki või et noh, seal ei olnud tõesti niimodi läbivat jutustust, et ta nagu pigem koosnes sketšidest, ütleme siis nii. Aga need kõik olid nii hirmus andekalt tehtud, et südamest soovitan kõigile vaatama minna, kui see võimalus veel avaneb. Sa selline mullatöösõber ja muruniitja ja maas kõpla ja ütle, et see see puudus sul on, et seda sa ei tee, jah. Ütleme nii, et Johlapiga mul ei ole seda mulda, mida kaapida. Luule ei ole mul ämmal on küll lauljas valliks äkki suvilakene, aga kuna siin sellele maalapikestel pretendeerivad juba juba paljud teised ette oma sõrmi seal sees kraapida, siis jah, nagu mu ema ükskord toredasti ütles, siin ma olen pärit Põltsamaalt ja isa ehitas sinna toreda maja, ema tegi porgandipeenra sinna ja siis ükskord läksin ma sinna rohima ja ja seda porgandipeenart õieti harvendama. No ja siis emas nii, sul on ikka jah, seal Ankology käsi, kui sa sealt üle käid, siis enam miski ei kasva. Tehase porgandipeenar minust siiamaale toredasti ütles mehe õemees ütles ämmale, kui ta muretses oma tomatite pärast, et vanaema kõige varem kasvuhoone Stockmanni kaubamaja. Mina olen ka seda kergema vastupanu teed läinud, aga mulje on muidugi kodus. Toas on mul niisugune kohutav lillemajandus, mis on ka seotud teataval määral ma arsti elukutsega. Et need orhideed söövad mind varsti toast välja, mul hästi-hästi palju toataimi. Noh, ma ei saa nüüd öelda, et ma nendest väga hoolitseksin, aga nad peavad ikka kuidagi minuga hakkama saama ja eks ma ikka kastaneid jõudumööda ja ära nad ka surnud ei ole. Orhideed õitsevad nii, mis pöörane, et selles mõttes mingil moel ma ikka nagu tegutsen ka natuke. Seal noh, võib-olla isegi paaril viimasel nädalal on päris palju ajakirjanduses räägitud just arstidega seoses sellest, et kui me sügisest alates võime oma ravirahani kaasa võtta ja minna opile või ka vastuvõtule noh, ükskõik kuhu Euroopa liitriiki. Et kindlasti te olete omavahel ju ka seda arutanud ja mõelnud, et mismoodi see näiteks hakkab. Riina teeb nüüd vihmavarju lahtisest vaikselt hakkab Sibistama. Aga meie saade saab kohe ka muide läbi, nii et natuke vihmavarju all on päris tore. Et mismoodi see Eesti arstide elu mõjutab, kuidas sa arvad, sina oled ametlikult töötab Põhja-Eesti regionaalhaiglasse oled riiklikul ametikohal, eraarstina, ei tegutse. Eraarstina, mina üldse ei tegutse, jah, ma ütlen ausalt, et mul on niigi juba võhm väljas, lihtsalt ei jaksa arstina lisaks veel kõigele sellele tegutseda. Aga ega need väga palju sellest juttu teinud ei ole, sellepärast et noh mõni noh, väga tore ja mõni on ju siiani tulnud ka, et, et Venemaalt tullakse ja, ja need nii-öelda isemaksjad, kes siiamaani on olnud. Ja, ja samal ajal on ka meie omasid mõni läinud kuskile, kas siis Soome või Saksamaale või kes on siia, ma olen niuksed jõukamad olnud. Et noh, head teed minna ja head teed tulla, et eks me võtame vastu kõik, aga ma ei arva, et toimuks mingit pöörast masside liikumist. Sest omavahel öeldes, kui me oleme rääkinud niisuguste inimestega, kes on meditsiini ka kokku puutunud nii siin kui ka mujal maades, siis tegelikult ükskõik kui palju seda eesti meditsiiniga ei kirjuta, on ikkagi siin praegu väga heal tasemel meditsiin. Ja, ja tihtipeale ikkagi pääseb ka arsti juurde, et meil ikkagi see noh, nagu igal alal kõik on vastikud, pahad ja arstid ka ja järjekorrad on pikad. Tegelikult on mujal tihtipeale veel palju-palju pikemad ja no näiteks ma olen kuulnud Inglismaast, et appi appi, et noh, see ei kannata üldse kriitikat. Nii et ma arvan, et paljudes kohtades on asi tunduvalt viletsam. Aga muidugi noh, kui, kui nüüd niimoodi hakata nagu mõtlema, et näiteks Soome arsti või no mida ikkagi, eks ju töökoormust või et noh, loomulikult kui, kui nüüd ütleme, Eesti arst siin võtab tunni jooksul võib-olla viis, kuus, seitse patsienti vastu ja Soome arst võtab kaks patsienti, et loomulikult on siis aega rahulikult seal mõelda ja, ja arutada nii patsiendi sugulastega kui ka täita, seal on muideks büroton bürokraatiat on veel tunduvalt rohkem, kui meil näiteks pabereid vaja kirjutada. Nii et selles mõttes, et ma ei arva, et see toob mingit kohutavat liikumist sinna-tänna busside kaupa meditsiiniturismi võib-olla pigem nii, nagu ta siia maalegi on olnud, need igasugused iluravi asjad, et kes tahab niisugune nina kohendada või rindu tõsta või, või mis asi on selles, et et võib-olla sellised inimesed liiguvad kergemini, aga niuksed tõsisemate haigustega. Inimene tahab ikka olla oma lähedaste keskel ka, et ei taha ju minna seda vähki ravima, kui minu eriala peale mõtleme kusagile Brasiiliasse, eks ju, et ikkagi tahaks siin olla, ma arvan, me oleme ikka sellest pühapäevahommikuses saates küsinud, noh, nii mina kui Tarmo Tiisler minuga saatejuht, et kuidas meeldiks sulle veeta pühapäeva, kui sa oleksid kõikidest kohustustest prii. Et milline see sinu unistuste pühapäev on? Vaata, mida vanemaks inimene Lähme nüüd jälle tagasi, mõeldes sellele, mis, mis nooremale inimesele meeldis ja mis siis, et mulle meeldib nagu viimasel ajal hästi olla igasugustes niisugustest spaades, troll on mulje, niimoodi sulistad seal kuskil vees, see lased ennast natukene masseerida ja mõtleybjas süüa tegema, ma jälestan söögitegemist tegelikult, kuigi ma teen ka palju mul kolm poega, aga et see oleks niisugune, et, et tõesti, et ma ei pea millegi peale mõtlema, et ma võin kusagil lebotada, lasta ennast silitada ja hoolitsetakse mu eest ja vot see oleks praegusel hetkel niisugune unistuste pühapäev mull kohustustevaba ja õhtul kuulaks head muusikat näiteks Queen'ist juust näiteks Queeni ja kreeni jätamegi seda saadet täna lõpetama, see on ka üks sinu suuri lemmikuid ja valisime ja valisime lugu natukene. See lugu viib meid ikka sinna arstikutse juurde tagasi, millest me ju tegelikult ka tänast saadet alustasime. Just et, et tihtipeale arstid ongi niisuguse surve all ja tunnevad, tunnevad, et võib-olla nende käest oodatakse ja nõutakse rohkem, kui nad mõnikord ka suudavad korda saata, aga püüame siis ikka positiivse noodiga lõpetada, et me seal surve alt ka nagu välja pääseme. Mingil hetkel. Muide, juurde lisan, et Fredi Mercury kui tema suri, ta on üks väheseid inimesi, kelle surma puhul ma olen tõsiselt pisaraid valanud, nii et tema minu arust super hääl, et ma loodan, et see lõpetab ilusasti meie saatele, aitäh, doktor Riina, mina olen Margit Kilumets ja me mõlemad soovime siit Kadriorus pargipingilt kõigile teile, armsad kuulajad, ilusat ilusat suve jätku, sest noh, võib vist julgelt öelda, et pool suve on ees, optimistid ütlevad nii, mitte pool on läbi, eks ju. Absoluutselt. Ilusat suve kõigile.