Tere õhtust, keskega kuulajad. Tänaseks keskestuudiokülaliseks on Eesti NSV teeneline kunstitegelane professor Peeter Tarvas. Peab muhe tunne küll olema, kui oled merele mõelnud maja ja sellest saab päris suur maja maja inimeste jaoks. Uuem kui tema naabrid, küllap ilusamgi. Mõte on kujundanud nagu materjali materjale, mõtestatud on saanud sinu kavandatud otstarbe ja esteetilise näha. Peeter Tarvas on vist seda mõnu ja rahuldust oma tööst saanud kadestamisväärselt palju tunda. Tema projektide järgi on ehitatud. Siit tuleks nüüd pikk nimistu, mitmed projektid. Paljud neist koostöös kolleegidega, eriti tulemusrikas koostöövaralahkunud arhitekt Unudelpusega Peeter Tarvase loomingust. Ja nimetaksin siin töid nagu kino Sõprus, hotell, Tallinn, Eesti energia maja, Vanemuise teatrihoone siis kümmekond, samuti tüüpprojekti poolsada individuaalelamut. Ja Peeter Tarvase projektide järgi on teostatud ka mitmeid spordibaase. Alates siis Kalevi Jahtklubiga Pirital. No ja Kalevi suur siseujula Tallinnas Kalevi spordihall. Tartu riikliku ülikooli suurepärane spordibaas Käärikul. Siit koguneb juba ühe mehe elu. Tööd kui te nüüd mõtlete nende töödele, lasete nad praegu korra silme eest mööda. Missugused on teile nagu kõige armsamad peaks ütlema, et võib-olla see vähem pretensioonikas kähriku üritus, kompleks võib-olla sai nagu natuke huvitavamat projekteerida ka sellega, et ta oli vabaasetusega, hoone ei olnud linnatingimustes hoonestus. Tundub nii, et see on siiski võrdlemisi ilusti välja kukkunud. Kääriku spordikompleks on vist praegu Nõukogude liidus parim. Seda ei oska öelda. Räägitakse ja kas ta on? Paljud projektid teostamata jäänud või veel teostamata siis prorektori amet Eesti NSV riiklikus kunstiinstituudis paarkümmend aastat pedagoogitööd noorte tulevaste arhitektide kasvatamisel. Tütar on teil ka arhitektuuri alal? Perekonnas ongi arhitektuuri õppinud nagu traditsiooniks saanud, ei saa mul praegu 89 aastaseks saab, ta on meie arhitektide liidu praegu kõige vanem liige. Ja kaks venda, mul mõlemad arhitektid, nüüd andis tütar angaar, siis on nagu välja kujunenud ja teie olete kasvatanud veel mitmed sajad arhitektid peale. Nojah, instituudis noh, võiks öelda. Kaader, mis praegu meil vabariigis tööga on kõik praegu läbi käinud kas siis polütehnilises Instituudis, hiljem viimase 20 aasta vältel. Konsensust. Kuidas te arvate, et tänapäeva arhitektuur on siin tegemist rohkem kunstiga või kaldub rohkem tehnika poole peale, on rohkem insener. Tänapäeva arhitekt on ta rohkem insener või anda rohkem kunstnik. Minule tundub, et meie andekamad noored mehed, need on ikka kõik on ikka kunstnikud, eelkõige ehituskunstnikud, ainult et need vahendid, millega nad töötavad need on neil nagu ette kirjutanud sõnaga, neil on antud klotsi kaist kätte, millega tuleb see esitada. Aga ikkagi nendeks ja see, nende oskusneed võimaldavad kas selle nende tingimuste juures luua siiski silmapaistvaid lahendusi. Te olete ligi paarkümmend aastat olnud juba pedagoogiliselt tööl ja praegu kunstiinstituudi prorektor Köder, nüüd teie oma õpingud algasid võib-olla tõmbaksite väike võrdlusjoone selle tee vist ei saanudki kodumaal seda ala õppida. See oli nõnda, et peale esimest ilmasõda siis avati küll lühemaks pööriks ka tookordse kõrgema tehnilise õppeasutuse, Tallinn tehnikumi juures. Arhitektuuriosakond töötas katkendlikult, vahepeal viidi teda üle Tartu ülikooli juurde katkendlikult ja suhteliselt lühikest aega, sellele järgnes pikem periood kus puudusid õppimisvõimalused arhitektuuri alal, kodumaal. Inimeste õppisid siis tõesti väga mitmetes maades. Õieti meeles on, siis on inimesi, kes meil õppisid tookord Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Austrias, Soomes ja võib-olla veel teisteski riikides. Seetõttu muidugi kaunis kirju oli see ettevalmistus, mis Edukonnas dekondsay. Ja vaevalt sai seekord juttu olla mingisuguse ühtse koolkonna või arhitektuurse projekteerimise suuna tekkes. Mina õppisin Tšehhoslovakkias prognoose, seal oli nimelt saksa õppekeelega ülikool ja kuna olin keskkoolis saksa keelt õppinud siis läksin saksa õppekeelega ülikooli. Lõpetasin selle napilt enne sõda. Mida te ütleksite praegu selle taseme kohta ja võrdlusvõimalusi teatavasti on olnud viimasel ajal viimastel aastatel ilmselt märksa rohkem kui varem Nõukogude liidule. Arhitektuuri õpitakse väga paljudes kõrgemates koolides. Üleliidulises ulatuses korraldab NSV Liidu arhitektide liit igal aastal üleliiduline diplom tööde üle vaats, las ta ise linnas viiakse läbi, sel aastal oli näiteks prestist toimus ülevaatus, osavõtjaid oli 37-st koolist lõpetajaid oli kolmandal aastal üle 2100. Ja välja oli pandud siis nendest lõpetatud töödest, mida 250 160 projekt. Me olime väljas seal kolme tööga, saime siis ühe esimese järgu diplomi kaks teise järgu diplomi, nii et üldiselt on meil meie tööle antakse suhteliselt hea hinnang. Me oleme seda pidevalt nagu alal hoidnud seda hinnangut. No tuleb öelda, et muidugi alga. Nii-öelda tugevasti esinevad tsentraalsed õppeasutused nagu Moskvas tuuri instituut kelle iga-aastane väljalase on väga suur, samuti Leningradi insener. Leedu NSV vastav õppeasutus ja Kaukasuse omad, need on siis jerevani pillisha. Viimastel aastatel on torganud silma Leedu arhitektuurijõuline esiletulek. Tundub nõnda, et nendel on tõsised South linnaehituse osas ja meil seda eriala nagu spetsiaalselt ettevalmistatud ei ole, nüüd aga on kavas ka meil sisse viia linnaehituse spetsialist. Peale selle peab ütlema, et neil on ehitustööde kvaliteet on siiski märgatavalt parem, kui meil seetõttu on siis neid artisti kavatsusi viiakse nagu paremini ellu. Lisaks sellele tundub, et neil on ka materjalide osas on natuke rohkem vabad käed, kui me ei saa öelda, et mitte alal nüüd on, ütleme, tugevamad projekteerijad kui meil. Võiks isegi öelda, et mõningates osas sellist mahaehituste osas, samuti individuaalehituse osas seal meie tase ületab kaugelt Arhitektide ja projektide tase tasemes ei ole vist niisugust erinevust või siin on raske öelda, et oleks midagi nende kasuks, aga just nagu viimistluse osas nad on. Meist pääseb. Nende tööde korrektsuse läbimiskorrektsuse osas meie ehitajad on siin ikka meile mõnevõrra võlga võrreldes leedulastega. Te olete ise palju sporti teinud ja nähtavasti võistlemine meeldib teile veel tänagi ettevõtluse osa väga paljudest arhitektuurialastest võistlustest. Teil oli vist isegi olemas niisugune nimekiri, kus on need asjad kirjas, kui palju neid kokku on osa võetud ja missuguseid kohti saada. Ausalt pean ütlema, et ma hakkasin veidi hilja nüüd registreerima, alguses nagu ei osanud seda teha. Aga kõik vast ei tulnud meelde, aga praegu on juba nende võistluste arv on juba 74 võistlust, millest olen osa võtnud alates aastast 38 kuni 1953. See on siis 35 aasta vältel. Igal aastal siis vähemalt paar võistlust iga aasta kohta. Aga tegelikult projekte on vist tunduvalt rohkem. Te olete võtnud osa vahel mitme projektiga. Kui kollektiivselt sai tehtud, sai tihti mitmes variandis tehtud. Nii et neid võistlustöid ise on koostatmist, kui ma ei eksi, mida 110.-le. No ma loodan, et teil esikohad ja teised kohad on ikka üles Kui nüüd uskuda seda, mis mälu järgi hiljem sai koostatud peaks esimese preemiaid umbes 27 projekti olema teisi auhind, umbes 17 kolmandaid 23, oste 13, nii et kokku umbes 80 auhinnatud nendest. Kas meie arhitektide peres ongi kedagi, kes on nii kõigepealt nii aktiivselt osa võtnud sellistest võistlustest ja nii edukalt? No meil puudub aktiivsust, siis muidugi need, kellega koos sai töötatud Valbergijat hõlpus, peaasjalikult hiljem ka Herkel, ka need olid edukalt, võtsid osa. Aga kui ma ei eksi, siis nendel siiski sarv jääb mõnevõrra vähemaks. Aga head meelt teeb see, et praegu on terve rida noori arhitekte, võtab vähemalt samasuguse aktiivsusega, võtab osa ainult et tõesti, et 45. aastate paiku lint võistlus oli märgatavalt rohkem kui praegu. Kuidas seda praegu hinnata, meie niisugust arhitektuuri ja ehitussuunda kastistumine karbistaminelasse jätkub samas suunas. Loomulikult ma saan aru, et tööstuslik ehitus ja suurte elementidega ei ole võimalik ost teab kui fantaasiaküllaseid hooneid ehitada, aga mida siiski annaks teha? Ma ütleksin siiski nii palveks tundub nõnda, et nüüd, kus meie peale sõda on ligemale 30 aasta vältel, on lõpetanud kaugelt üle 300 arhitekti noore arhitekti on siiski juba nagu põhjust, keda nagu oma arhitektuurse loomingulise suuna tekkimisest ja ja nagu oma koolkonna tekkimisest juba tundub, nii et on siiski jõutud juba nii kaugele, et nagu ühtsed püüdlused. Ja ei saagi öelda, et need lahendused, mis praegu insust realiseerimise ka seoses püstitaks, et nad kõik oleks sellised karbid, nagu see on praegu siin nimetasite vaid eriti just tahaksin esile tõsta maha ehituste osas on meie noored astelt saun tundega silmapaistvalt tulemas, nii et maavalitsuste osas on meil üleliidulises ulatus, on lavaka auväärne positsioon. Linna ja maa vastuollu läinud taguma. On maal ollakse, ollakse suutelised tagama paremat ehituslikku kvaliteeti kui linnas. Nähtavasti on siiski linnaoludes seda liigset kiirustamist, pall ja rida teisigi põhjuseid, mis takistavad. Viimistluse osas vist on kõige rohkem pretensioone, ma kujutan ette arhitektidel, eriti kui tema näeb oma oma tööd, mis võib-olla kavandatud tõesti väga hästi ja. Tõsi, ta on aga üks põhjus selles, et meie ehitusmaterjalide tööstus on ikka meie ehitustegevusele samuti arhitektuurile hirmsasti võlgu. Professor saaksime endale uusi viimistlusmaterjale aga väga suured raskused selle tänu sellele tõesti ehitusele Ühe toonilised ja oma viimistluse pooled, siis on nad kõik väga sarnased nii välisarhitektuuri, sisearhitektuuri poolest. Tuletame kasvõi seda meelde, et näiteks väga paljud meie avalikud toitlustusasutused ja restoran ravimid on nii ühte nägu äravahetamiseni sarnaste lihtsalt sellepärast, et ei ole valikut. Viimistlusmaterjalide osas. Kas need kõige selle töö kõrvalt tegevarhitektina, pedagoogina, prorektorina, kas jääb aega ka harrastustest? Peale aega on vähe, aga peab jääma. Elades ise. Individuaalelamus on eelkõige huvi kandunud aianduse peale, üritust ei sajanduse peal. Või kaasaga oleme võrdlemisi patsioneeritud roosikasvatajaks. 90 roositaim on aias, kõigi nimed on teada ja nende eest tuleb ilusti hooldada. Praegu on küll kahju, et siit aknast välja vaadates, et ei ole muud näha kui ainult neid tüükaid. Ja paraku on tõesti külm. Maha jäänud kevade ei ole midagi teha. See on siis üks. Teiseks tuleb muidugi väga palju oma käega tuleb oma maja juures lihtsalt ehitustöid teha. Kas see on huvitav, see kuulub nagu arhitekti elukutse juurde, et ise oma käega ikka midagi ära teed. Varem oli rohkem aega nagu üldse noores põlves, tundub, et seda aega on märksa rohkem, kui nüüd juba natuke vanemates aastates siis jätkus aega ka akvarelli de tegemiseks. Mäletan väga nii ilusa mälestisena seda, kui me aastaid gaasi 10 15 tagasi, kui me mitmekesi seal proxoguusikesse arhitekti Volberfeeda kõrk käisime. Iga pühapäeva hommikul käisime vanalinnahoovides, käisime akvarellimas, ilus aeg oli ja tõesti tulemused olid ka sellel võrdlemisi viisakad, viimasel ajal on jäänud nagu ka see unarusse. Klaver teil ei ole toas nagu sisekujunduse, mõtled. Klaverimängijat minust ei ole, aga ma omal ajal häälegi noormehena mängisin flööti, mängisin, selle õppisin küll rohkem, nii autodid aktina tähendab ise omale. Olnud erilisi muusikalisi huve nagu ja ise hiljemalt puhastasin klassilise muusika ja olin seal, avastus oli igatahes ütlemata õnnelik ja tekkis võimalus koguda endale heliplaate kavamine mängijate plaatide näol, siis tegin seda suure mardiga ja, ja mul praegu kaugeltki 1000 plaadi põhiliselt klassikalist muusikat ja tõesti ka suurema heliteose esmakuulamas juures oli see rõõm nii-öelda selle avastuse üle, et sa ise vaatasid nagu endale. Klassikalise muusika oli erakordne, see on täiesti anud meelde. Noh, see on nüüd nii, inertsi mõjul on nagu edasi kestnud filmide plaatide korjamine. Paraku jällegi ajapuudus ei tea, kus aeg kaob, paistab nii, et mida vanemaks lähed, seda vähem sul seda aega on olu näha. Selle töö tulemus eriti nagu ei märkaks. No ja veel üks harrastus on muidugi spordiharrastused omal ajal keskkoolis sai tehtud kergejõustiku sai mängitud palli tookordsest tallinnatlik, spordiühingus sai meistriks tunduks nii hästi pallimängu osas kui kergejõustikus isegi peale seda katsetasime alustel on reeglipäraselt tennisemängu, aga paraku piisava nii umbes 10 aasta pärast tuli katkestada lihtsalt ajapuuduse. Aga huvis olete vastu on muidugi püsinud, aga ikkagi jällegi passiivsel kujulise enam ei tee, aga vaatab pealt, kuidas teised teevad. See ei ole vist päris tõsi, ta rääkis sellest, et võrkpalli mängimas. No see on nüüd juba niuke vanade meeste pallimäng nüüd kas me oma instituudist saime endale juurdeehitusega endale võimla? Nüüd on meil siis õppejõududele pallimängutunnid ja siis käima seal ka palli mängimas, lihtsalt et ära hoida liigset rasvumist kuni jaanuari pealt. Aga väga tore on väga tore. Meie saade läheb eetrisse võrdlemisi hilisel tunnil. Missugust muusikat seal toonil hea merega kuulaks? Eelistaksin siis praegu võta mõnda rahulikku vaikset muusikapala nokas või näiteks. Osa näiteks ma mäletan seda, et kui ma seda esmakordselt kuulsin. No ma ei ole ju muusikamees, aga võin öelda, et mul tekkis nagu mingisugune kujutus Silmentlasele selle helide kuulmisel. Midagi jäi mulje, nagu kuuled midagi, mida ühel targal inimesel sulle rääkida. Eesti NSV teenelise kunstitegelase professor Peter Tarvasel käis külas Martti Soosaar. Saate muusikaliseks kujundajaks oli Silja Vahuri toimetas kera.