Mul on rõõm öelda tere, Doris, Karevale saan ütelda ka palju õnne sünnipäevaks, sest kui me juttu räägime, on teie sünnipäev. Kas sünnipäev on teie jaoks kuidagi eriline päev? Ei ole, selles mõttes nagu, nagu lapse jaoks on sünnipäev niisugune päevi jõulude kõrval, mida oodatakse alati. Aga sünnipäev on alati niisuguse hea põhjuse sõpru külla kutsuda. Palju õnne vist võib öelda teile ka selle puhul, et äsja ilmus teilt uus luulekogu mantra koora tulite, on see tähtsam kui sünnipäev? Jah, kindlasti, sest et raamatud ilmuvad ikkagi õnneks vähem kui, kui seni päevad mädad. Mis luuletamine teie jaoks on? Olete te õnnelik selle üle, et te olete luuletaja? Tulid need küsimused, millele ei, ei ole võimalik või ei oska midagi vastata? Ma ei tea, see on kuidagi kuidagi paratamatu või, või nii, nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma sõnadega tegelenud ja, ja ju see siis lihtsalt tuleb niimoodi välja. Minule tundub, et sedalaadi inimestel on võime märgata. Näha midagi enamat ja osata veel seda ka sõnadesse voolida, et see on nagu kingitus, aga ta võib olla ka hoopiski karm kohustus. Sest mingil hetkel võivad need sinu poolt kirjutatud sõnad ju olla väga tugeva mõjuga kellelegi. See on kindlasti vastutus. Ma arvan, et kõik inimesed on, on väga-väga vastutavad selle eest, mida nad välja saadavad, endast ennekõike sõnad aga, aga juba oma pilgu ilmega me tegelikult ju väljendame kogu aeg midagi ja seda enam, kui kui me veel võtame selle sõna üles kirjutada siis seda suurem on see vastutus. Tähendab, me ei, me ei tea, ju see kellelgi avaldab, aga me saame valvata selle järgi, et vähemasti tahtlikult ei väljendaks midagi, mis on, mis on kantud kas kas vihast või või kibedusest või millestki negatiivsest, mis, mis omakorda saaks maailmas võimendada. Selle järgi me saame alata tegelikult üks, üks suur osa sellest, mida te küsisite, kui ma sellest nüüd õigesti aru sain. Kas te mõnikord tunnete pelgust ka, missugust mõju võivad teie mõtted või sõnad kellelegi avaldada, minul näiteks too rida teie luuletustest, mis kummitavad ja mingis mõttes on minu jaoks nagu teenäitajaks. Me elu on me elu ainus mõte või viib sünnieelsest unest surma, on meid vikerkaarevärviline kriis. Ma arvasin, et armastus on tunne. Nüüd tean, et tegu piiblisse viis ja mina võib-olla ja mõtlen seda kõike hoopis teisiti, olles meelde jätnud vaid ühe ühe fraasi tundub see teie jaoks nagu pisut hirmutav, et meie oma peades loome võib-olla teie mõtetest hoopis midagi muud. Aga see on loomulik, et igaüks loeb raamatust iseennast olnud kogemusi, mis on mõnevõrra heidutavat. Selles mõttes, et ma sain aru, et mina ütlesin, sellest ei ole üldse aru saadud. Ja, ja eriti kui seda püütakse ümber öelda minule viidates siis on see küll päris päris heidutav kurvasta. Aga, aga iseenesest see on loomulik, et aru saame üksteisest siiski ainult ainult osaliselt määral, kui me ise oleme midagi mõistma kogenud. Aga päris sageli on vähemasti minuga küll nii, et mõned sõnad jäävad, jäävad minusse tallele, jäävad ootama seda aega, kui ma neist aru saada. Et ma avastan nagu tagantjärgi noh, eriti muidugi just nimelt niisugused noh, peaaegu truismid või mingid klassikalised tsitaadid, mingit piiblilauset, lendlauset, ühesõnaga midagi, mida me teame peast väga palju ütlemisi üldiselt kleepuvad meil elu jooksul külgega mida nad tegelikult tähendavad, selleni me võime jõuda ja ei pruugi jõuda. Minu jaoks on teie luules hästi palju armastust, helgust, headust, lootust, usku, et headus võidab, aga eks igaüks näe seda, mida ta tahab näha. Leiame seda, mida me otsime. Öeldakse, et iga iga looja laulab justkui kogu aeg sama lugu. Nii ta on selles mõttes, et et meil on ikkagi ainult üks hääl ja kuigi ta muutub hommiku hommikust õhtusse ja, ja elu erinevatel perioodidel siis siis miski miski, millest võib ära tunda, et, et see on see inimene. Mida te tahaksite, et meie märkaksime tähele paneksime. Mis on selle Doris Kareva laulab? Ma ei ole kunagi mõelnud, mida ma tahaksin. Et minu luulest leitakse või luulest või noh, üldse ma tahaks, et selt leitaks seda, mida igaüks parajasti vajab. Mul oli Aksel julgustust ja kes on kurb, leiaksid lohutust ja ja kes on õnnelik, leiaks ühe võimaliku viisi oma õnnest mõeldagi, seda väljendada. Nii, et et see, see oleks küll tore, kui see oleks. Ajame juttu jõuluootuse ajal. Juba süüdatakse esimene advendiküünal paljude inimeste jaoks detsembrikuu aasta kõige kiirem kuu. Ehkki on ta ka aeg, kui me mõtleme enesele nendele, kes on meie ümber ja inimestele vast vast rohkem kui muidu seda ka mingis mõttes nagu sunnitakse kogu aeg või tuletatakse meile meelde, et nüüd on see kuhu, kui on aeg mõtelda, mida see jõuluootuse aeg teie jaoks tähendab. Ilmselt jah, detsember on see, see aeg, millel tõmmatakse otsi kokku ja see, miks me mõtleme teiste inimeste peale, on, on võib-olla see arusaam, et et kui me nüüd ei mõtle, siis selle aasta jooksul me ei jõuagi rohkem mõelda. Seal on jah, just nimelt kõige rohkem rutamist ja mingis mõttes isegi süütunnet arusaamis, kui, kui me oleme jõudnud head teha selle aasta jooksul, see saab kõige selgemaks just just sellel jõuluootuse ajal seal see niisugune teatud paanilisus, mida ma väga paljude puhul märkan. Minu puhul on ta küll tõesti selline hullumeelne Dorbamise kuu vahel ma mõtlen, et kuidas on nii, et ühel hetkel on nii-nii kiire ja järgmisel hetkel ei ole, et see on justkui vaid mõtlemise küsimusega, kohustused seovad, kuidas teie selle tormamisega toime tulete? Ma üldiselt püüan üldse üldse mitte tormata, sellepärast et ma olen vaadanud, et torm sünnitab. Ma arvan, et kui me, kui alustan, siis ei saagi enam pidama, et siis lähebki see rütm juba sisse. Aga kui saavutada linnas või selles igapäevaelus sama rütm, mis on näiteks looduses jalutades või merd vaadates, siis kuidagi asjad hakkavad iseenesest laabuma. Mina ei aja neid taga ja nemad ei aja mind taga ja, ja kuidagi kuidagimoodi, kui kõik laabub iseenesest, aga vaatsele selle rütmi kättesaamine on kõige raskem. Kuidas teie selle kätte saate? Neid tehnikaid on palju ja enamus on vist mingid meditatsioonivormid. Kui sa ajast mõneks mõneks ajaks välja astud siis ta hakkab, ta lakkab sundimast. Ühesõnaga kui, kui võtta endale niisugune aeg, kus mitte midagi ei tee ja, ja millegipärast ei muretse ja lihtsalt lubada endal endal olla, siis hakkavad asjad vaikselt hargnema. Kui on aega, et mõtet saaks niisama voolata? Jah, just nimelt tegelikult kihutavad meid ju kõige rohkem taga meie mõtted. Ja kui teha ühte asja samal ajal muretseda veel 1000 asja pärast, mis tegemist vajavad, siis ongi, ongi kogu aeg niisugune tunne, et ei jõua midagi, ei saa midagi ja, ja kuigi kõik saab tegelikult tehtud olevat, kulutanud ennast palju rohkem, kui vaja oleks. Ja siis siis järgneb see niisugune kurnatuse aeg, kus me nagu aegamisi vaevaliselt taastuma, aga kui teha nii nagu nagu vanasti talutöid tehti, oli, oli ju teadmisel tuli heina teha, pole teada, mis seal tuli, kedrata või ühesõnaga ei olnud niisugust rabelemist ühest kohast teise. Küll oleks hea, kui kes kõik selle tarkuse meelde tuletada, mismoodi asjadega toime tulla. Mina lugesin eile õhtul teie uut luulekogu Andra korra ja hästi mõnus oli. Just nimelt vist äkki läks aeg oma suurelt pöörlevalt rattalt maha ja mõtted said niisama voolata ja midagi selgines. Midagi jäi veel selginema. Need on need mõtted ja, ja sõnad, mis ma vabatahtlikult iseenese sisse võtan ja lasen enesele mõjuda. Küll aga kõnnime ringi ja puutume iga päev kokku mõtete ja sõnadega, mis et me märkaksime, mägi meid mõjutavad. Juba vihjasin sellele, et jõulude aegu eriti hakatakse meid mõjutama mõnigi korteris heas suunas, et me oleksime paremad ja mõtleksime rohkem üksteisele ja hindaksime elu ja 11 aina rohkem, aga mõjutatakse tegelikult sageli vaid ühe mõttega, et me oskaksime rohkem, et kulutaksime rohkem. Juba praegu võib märgata reklaamtekst, et päris jõulud ja parim kingitus. Jõuludeks on kinkekaart sellised sõnad, mis paratamatult meid mõjutavad. Kuidas nad teile mõjuvad? Mina tõmbun üldiselt turri, kui ma märkan, et, et mind püütakse väga mõjutada ja, ja linnas liikudes on seal päris pealetükkiv. Ühtepidi reklaami, nüüd siis igasugused poliitilised kampaaniad siis siin-seal ka mõned niisugused hoiatussildid või teated sellest, mis, mis kusagil toimub. See on kõige sümpaatsem osa. Aga, aga just nimelt niisugused. Ühteaegu meelitavad kardavad sildid, mille mõju on väga-väga kavalasti välja arvutatud ja mis just nimelt atelleerivad sellele inimese soovile paremaks saada. Te olete sõnadega D lähedane, mis on silma jäänud, mida võib-olla paljud meist märganud ei ole. Ma mäletan ühte teie hästi toredat kirjatüki märgid ja märkamised. Just neist sõnumitest, kirjadest, mis meie ümber maailm on, on kirjamärke täis ja ja see on, on ju teada asi, et me märkame seda, mis meile kuidagimoodi korda läheb või meis millegiga seostub. Üks niisugune tore märkmeid, millest ma eelmises artiklis kirjutada, sest ma just avastasin selle hiljem õli see oli mingi liiklusvahend, oletatavasti buss ja sõitsin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin endamisi, mismoodi, mismoodi ma peaksin toimima, mis moodi ma selle probleemi lahendanud ei mäleta üldse, milles probleem oli. Järsku tõstan pilgu, näen, et seina peale on kirjutatud tukka juba ava uks ja mul oli kohe selge, kuidas tuleb toimida täna siin seda, kes sinna selle siidi oli pannud. Enamus sellest lausest lahti ei saanudki, mark Tuiniks, üks nalja, et ma käisin terve päev ringi peas, kohe kumisesse, niisugune väga sugestiivse rütmi tõuka hooba, ava uks. See oli nii-öelda positiivne näide, kas on midagi sellist ka, mis teie meelest asjatult liigsuure tähelepanu osaliseks saab ja seetõttu midagi märkamata jääb, mida võiks märgata, tähendab kõik, mis on, mis on liiga teadlikult pilkupüüdev on selles mõttes kurjasteta. Ta käsitleb tähelepanu ja ei lase jah, märgata peenemaid nüansse või väiksemaid kirju. Just nimelt, et lehe lahti mingi hiigelsuures kirjas. Päris jõulud, päris jõulud, just nimelt leiumärgi ja aadress ja siis mingisugune teade, mis, mis võib-olla oleks sulle pärale jõudnud, noh kasvõi kasvõi ütleme see aadress, kuhu kuhu võiksid viia mõned asjad, mida sa enam väga ei vaja, aga mis on nii heas korras, et võib-olla keegi teine neid ajab. Näiteks seda aadress ma sealt ei leia. Küll, aga ma leian aadressi, kust ma saan osta juurde uusi ja närvilisemaid asja, see oli väikevise armsad kuulajad, märgata märkamatult jõulude ajal on heaks tavaks ka saata kaarte, kingitusi ikka ja ikka heade mõtetega heades soovidega luuletustega ma tabasin end mõttelt, et seega on justkui detsember aasta kõige luulerikkam kuu, lapsed õpivad luuletusi pähe ja, ja täiskasvanudki meenutavad midagi, mis kuskil Ilu tagasopis võib olla peidus on. Omamoodi on see ju ka võib-olla luuleärakasutamine. See on huvitav mõte lõunaks selle peale mõelnud, aga aga jah, teatud teatud mõttesse seda ongi. Ja siis see komme, et jõuluvanale tuleb, saime lugeda, ma ei teagi, kus see, kus see tekkinud on ja miks just sõlmi muidugi võib klaverit mängida kõikidel maadel nii ei olegi, just nimelt, et, et miks see nii on, ma selle üle tasub veel mõelda. Iseenesest on aasta lõpul kukkuse kaartide saatmine ja niisugune aeg, kus mulle tundub, et, et mingis mingit mõtteenergiat liigub ja lainetab palju rohkem kui kui tavaliselt, sellepärast et kui me kellelegi midagi soovime, siis selleks soovi sõnastada, läheb minul küll kohutavalt palju energiat. Tegelen sõnadega paljuga, nagu laulusalm ütleb, et nad ei, nad ei tule kergesti mu juurde, et ma, Laden, inimese oleme väga pingsalt mõtlema ja püüdma nagu peaaegu oma mõttest tahaks saada, et, et suuta oma soovi sõnastada. Ja ma usun, et paljudega on nii esse, üksteise peale mõtlemine ja tuvi teele saatmine, on, on, on see, mis võib-olla teeb jõuluaja nii erakordseks või annab mingit seletust, kust see tunne siis ikkagi tuleb, mida me nimetame jõulutundeks. Niisiis Me kasutame luulet ära, kui me teeme seda ikkagi heade mõtetega, mõeldes sellele, kellele me kirjutame võib-olla kellegi teise poolt kirja pandud read ei olegi selles midagi halba. Tegelikult arvan jah, et selles ei ole midagi halba, tähendab kui, kui ühel asjal on otstarve issand, üks hea asi ja kui leiame mõnest luuletusest selle otstarbe siis ei pruugi see iseenesest üldse paha olla. Praegu, kui meie saaksime nüüd kirjutada siin ühe kaardi kuulajatele armsatele inimestele, mis teie poolt sinna kaardi peale kirja läheks? See on jälle üks niisugune niisugune koht, kus ma ei oska kohe midagi vastutama, ma pean selle üle väga palju mõtlema, aga, aga ma luban, et ma mõtlen selle üle ja, ja võib-olla mingisugusel viisil ma kunagi suudan seda ka väljendada. Võib-olla on see mingisugusel viisil juba mõnes raamatus olemas, kui keegi selliselt üles leiab, küllap siis on. Minge otsige.