Täna on klassikaraadiosse muusikast ja oma tegemistest tulnud rääkima metsosopran Iris Oja Iris Oja esituses koos pianisti Roger Winjolesiga külasest Sergei Rahmaninovi laul, ristosvosgress Kristus on üles tõusnud. Oopus 26. Tere iiris tere. Kuidas sulle endale tundub kuulata iseennast, kas raadio või ükskõik mis meediumi vahendusel. Kas sa oskad ennast niiviisi distantsilt hinnata ja objektiivselt analüüsida? Mulle ei meeldi ennast kuulata. Objektiivsuse kohta inimesele endale raske öelda, eks ju, et kui ma ei oleks mina, kas ma siis meeldiksin endale rohkem. Aga üldiselt ma arvan, et enamustel esinejatel need inimesed ise on nende kõige suuremad kriitikud. Ja kui juba näiteks kontserdilaval, kui juba inimene iseendaga rahule jääb, seegis esineb siis kuigi see võis saaliku osta hoopis teistmoodi, siis kindlasti oli seal mingisugune selline iva, mis, mis pääseb läbi sellisest kõige karmimatest kriitikatulest objektiivsuse kohta, jah, ma ei armasta oma plaate eriti kuulatama alati justkui vigu. Ma olen emotsionaalne mälu ja kui ma kuulan mingit plaati meelda salvestades, mingil hetkel oli mingisugune raskus, siis nii kui see lugu peale panna, ma kohe mäletan, vot seal oli selline asi, oi kuidas ma võitlesin. Küll oli raske ja lõpptulemus ei tulnud siiski nii ideaalne, nagu oleks võinud olla. Ja noh, mis ma seal ekama närveri. Inimene on jah, iseenda kõige suurem kriitikaga kelle kriitika sulle kõige rohkem korda läheb. Ma arvan, et ikkagi läheb korda nende inimeste kriitika, kes on inimesena sulle kõige olulisemad. Minu abikaasa ei ole muusik ja minu ema ei ole muusik. Ja ma küsin sageli just nende arvamust ja see läheb mulle väga korda. Ja kuigi kunagi siis kui ma tutvusin oma abikaasaga, tema rääkis mulle, et kui ma peale kontserdi küsisin, et, et mis tema siis arvas siis ta alati kuidagi nagu hakkas vabandama, et oi noh, et ma ei ole muusik, mis nüüd mina tean? Ma tahan nüüd siin ja praegu kummutada selle väga-väga levinud arusaamise, et ainult muusikute arvamus oleks justkui kontserdikülastajate selline kõige tähtsam või kõige olulisem arvamus. See ei ole nii, sest et muusikud ei esine muusikutele teised muusikud teavad väga hästi, mis probleemid on, mis, mis tunne on laval esineda, peavad kõiki neid tagamaid. Aga tegelikult see muusikute osakaal publikus ideaalis on suhteliselt siiski väiksem, sellepärast ideaalis me siiski teeme me kõik üheskoos, muusikud üheskoos teevad muusikat. Ikkagi Ma ei saa öelda isegi tavakuulajale selle pärast, kes saldava. Kuule. Aga minu jaoks on kõige olulisem mulle oluliste inimeste arvamus, hoolimata sellest, kas nad on muusikud või mitte, sest on ka mõningaid muusikuid kelle arvamust ma alati küsin, aga ma tahan alati teada, et mingisuguse noodi kohta, kuidas see noot oli või kuidas toonud oli või mis on hästi lauljatelik tegelikult vaid ma tahan teada, kas ta sai mingi elamuse kogu kontserdist või kogu minu esinemisest, kui seal oli teisi esinejaid ka, sest ma teiste kohta ei tea küsida sageli kui keegi teine esineb, siis jällegi järgnevalt istun enamasti lava taga. Et pigemini ma arvan, et me oleme laval esitamaks perfektselt mingeid noote vaid selle jaoks, et oleks midagi öelda. Ja et, et kuule, saaks sellest uusimat teid ja saaks mingi elamuse ja mingi hingelise ja vaimse rahulduse või sellise inspiratsiooni. Ja sellepärast ma arvan, et just nimelt inimesed, kellega sul on võimalikult suur vaimne, hingeline ühisosa, on need õiged inimesed, kelle käest küsida peale kontserti. Et mis nemad sellest said. Aga ma tean ka seda öelda. Tegelikult artisti ise ei ole adekvaatne nojah ütlema peale esinemist, kuidas tal läheb, kas sellepärast just nimelt, et ühest küljest sa võid tunda ennast väga hästi ja midagi sul läks väga hästi, aga seal on nii palju erinevaid detaile nagu akustika, publiku meeleolu, mida on hästi oluline tajuda, selline balansi küsimused, teksti tähtsus igasugu sellised nüansid ja sealhulgas ka kaasmusitseerinud, näiteks, et kui sa laulad orkestri ka siis, kui on väga hea orkester, siis loomulikult tulemus on oluliselt parem. Et tegelikult, et ma isegi püüan üldse mitte mõelda, et mis tunne mul peale kontserti, kas mulle tundub, et läks hästi või, või kas mulle tundub, et läks halvasti, see ei ole üldse oluline pigemini ainus kriteerium, mis ma endalt saan enda pealt peale kontserti saan öelda, on see, et, et kas mulle tundus, et ma andsin välja energiat ja kas mulle tundus, et ma sain ka publikult vastu energiat, see on selline, minu jaoks on pigem selline energiat koostöö ja loomulikult ka noh, ilmselged asjad, nagu kui sul ikkagi lugu peax pooleli jääma või peaksid kuhugi ära eksima, siis see pole päris õnnestunud. Aga kuulasime just Rahmaninovi aga sinu muusikaline palett on tegelikult väga lai. Sa oled nõutud oratooriumi solist, samasse teed kaasa erinevates lavaprojektides, ooperiprojektides samas ka sooloartistina esitatud väga erinevate ajastute muusikat. Kuidas selline erinevate esteetikate stiilide vahel pendeldamine, sinu muusikalist maailmavaadet kujundab? Jah, tuleneb inimloomusest, loomulikult. Ma olen suhteliselt püsimatu, võib-olla, või kannatamatu. Ja mul peab kogu aeg huvitav olema. Ja seetõttu ma olengi sattunud tegema väga erinevaid projekte. Ja inimese elu on selline, nagu ta selle ise elab, eks ole. Vahel mul on küll kohutavalt kiire, nüüd kevadel oli filharmoonia kammerkooriga koos, laulsin Wagneri Lendava hollandlase ooperikoori ja mõni aeg hiljem laulsin koos ansambel Umaga Vene õigeusu laule. Ehk siis hoopis justkui mingi džässilaadset asja. Aga kas see hoiab mind huvitatud sellest, mis ma teen ja see hoiab vaimu hästi virgena mis on jällegi oluline minu jaoks just selle poolest, et, et nagu ma enne juba rääkisin, et minu jaoks on hästi oluline see, et et ma annaks välja energiaid, et mul oleks midagi öelda. Ja ma tunnen siis, et mul on midagi öelda, kui mul on huvitav. Aga teisest küljest ma ütleksin, et need maailmad ei ole üldse nii erinevad. Et ma olen hästi palju kaasaegset muusikat. See on selline väga põnev teema, sellepärast kaasaegne muusika, eriti kaasaegse muusika laulmine, siin on hästi palju eelarvamusi väga levinud, aga Me elame ju tänases päevas. Me laulame täna tänaste instrumentidega tänastes kontsertkohtades, tänapäeval ei saa enam öelda kontserdisaalides näiteks möödunud nädalal ma esinesin suurtüki laskepesas. Aga ikkagi jälle kõik on omavahel seoses jälle selle energiavahetuse vajaduse tõttu kontserdisaalis üleüldiselt ka, kusjuures ka inimestega suheldes aga, aga samamoodi ka kontserdisaalis seda enam veel sellepärast, et mind on laval üks ja saalis võib-olla tuhandeid inimesi. Just nimelt selle energia poolest näid vastuseks, mulle väga meeldib, kuidas laulavad mõningad roki ja popi artistid see jõud, mis neist lähtub. See on täiesti niimoodi, et sa tajud seda, et nad ei saa olla ilma laulmata. Näiteks, kui võtta Aerosmith, laulja Steven Tyler, siis kui jätta kõrvale igasugused lavašõu sellised elemendid, mis on tegelikult väga tähtis osa ikkagi ja, ja tegemist on absoluutselt geniaalse inimesega, eks ole. Aga kui lihtsalt kuulata tema muusikat, siis minu meelest mitte ainult see, et noh, et tal on kähe. Siis ta teeb suu hästi lahti ja karjub hästi kõvasti. Vaid see energia, mis sealt tuleb seal niimoodi, et sa näed, et noh, et ta ei saa vait olla. Et see lihtsalt kuidagi pulbitsetest välja. Selliseid artiste on palju selles mõttes, et see lihtsalt on tavaliselt minu esimene mõte. Kui ma mõtlen sellele, et ikka aeg-ajalt tekivad küsimused, et kas ma peaksin tegema seda, mis ma peaks siis ma tunnen ka, et ma ei saa lihtsalt vait olla, et see on täiesti teadlik valik olnud, et ma olen läinud seda teed, mis ma olen läinud ja jällegi tulles tagasi selle küsimuse juurde pikk tee siis minu meelest vaagna ERR-is on täiesti rokkenergia kaasaegne muusika, seal on väga palju säärast energiat. Samas kaasaegne muusika on tugevas suguluses just nimelt mingisuguste varem oli nagu rohkem renessanssi, nüüd ma tajun rohkem baroki, isegi kohati oleneb heliloost loomulikult ja on ka, on ka loomulikult täiesti hilisemad 19. sajandi ja 20. sajandi alguse mõjutusi ja nii edasi. Mulle tundub, et et nii nagu ma tahan hästi palju vaheldusrikkust kõiges, siis kaasaegne muusika sisaldab endas kõiki neid stiile. Kas kaasaegse muusika esitamine nõuab lauljalt mingisuguseid erilisi omadusi või võimeid, kui võrrelda näiteks varase muusika esitamisega Bachiga näiteks? Ei nõua selle poolest ma ütleksin, et ei nõua ma esimesel hetkel mõtlesin, ma ütlen sulle, et jah, et ta nõuab avatud mõtlemist aga Bachi esitamine nõuab avatud mõtlemist. Et minu meelest oleks aeg nüüd ta ära need dogmad, et seda heliloojad on alati tehtud, nii et ma olen nõus, et on teatavad reeglid, teatavad selliseid vormeleid, mida kasutatakse varasemas muusikas ja loomulikult, eks ole, mis kõik seostuvad nende aasta puhaste pillidega, esiteks kohtadega ja nii edasi, nii edasi. Küll, aga tänapäeval. Kui esitada Tänapäevaste instrumentidega tänapäevastes esituskohtades, siis minu meelest tõesti vanamuusika on täiesti nagu kaasaegne muusika. Et need heliloojad, need teosed, mis on säilinud mis on tänaseks taevani nagu elus püsinud, need on niivõrd tugevad teosed, et neil on ka tänapäeval öelda täiesti uusi asju või nagu nad täiesti kõnetavad tänapäeva inimest ka tänapäevases vormis, nii et ma ütleksin, et lihtsalt nii, nagu ma ütleksin, ükskõik millise muusika, millise ajastu muusika, millise stiili, muusika isegi üleüldse mitte muusika kohta on see, et kui sa tõused püsti ja teiste ees esinenud, siis peab sul olema midagi öelda. Selles mõttes, et seal ei saa olla mingisuguseid konkreetseid norme, et sa pead ütlema hästi kõvasti või sa pead ütlema midagi positiivset või. Aga sa peaksid ennast väljendama, sul peaks olema midagi sellist öelda, ilma mille välja ütlemata. Sa ei saa olla. Nüüdismuusika interpluateerijana oled sa laiemalt tuntud võib-olla kaasaegse ansambli kaasaegse muusika ansambli resonaabilis koosseisus. Sellest me kindlasti jõuame veel lähemalt rääkida, aga tahtsin küsida, kuidas sa üldse selle kaasaegse muusika oled avastanud enda jaoks, mis sind võib-olla kõige rohkem võlub selle juures? Ma alustan küsimuse teisest poolest mind võlubki just nimelt see, et ta on ääretult vaheldusrikas, ma ütleksin, et mind võlub veel sealjuures väga see, et seal on selline trikk, mida enamus inimesi väga karda, enamuse interpreet nimelt helilooja elab. Ja kui sina temalt teose tellid või on sinule tellitud teos, siis sa saad heliloojaga kokku ja sa ütled, mida sa tahad sinna. Näiteks aprillikuus. Eesti muusika päevade raames tuli ettekandele esindaja mani Nostra culpa. Me saime Jevgeniga kokku paar kuud varem nende küsis, et mis sulle väga meeldiksid seal justkui sellises sinule kirjutatud kontsert aarias või kontsert kantaadis. Ma lugesin talle teatava hulga asju ette. Ja ma loomulikult ei oodanud, et ta kõik need asjad sinna sisse paneb. Ta pani kõik need asjad sinna sisse-väljakutse mulle endale, sellepärast et mulle meeldivadki üsna sellised, et noh, ütleme ebatavalised kergelt hullumeelsed asjad. See oli tehtud täiesti meisterlikult. Ja teiseks oli see mulle endale jällegi selline väljakutse. Et kuidas siis on kõiki neid hullumeelsusi, mis ma olen ise tellinud ühes tehases laulda. Aga jällegi, kuna helilooja on sealsamas kõrval, ta näitab sulle partituuri, enne kui see jõuab üldse kuhugi orkestri hini, mängijate dirigendi, nüüd ta näitab partituuri ja sa saad öelda, et oi, kuule, see koht on raske või isegi sa saad öelda, et et ma proovin teha seda. Aga et kui me proovime koos orkestriga ja kui ikkagi tundub, et ma ei saa hakkama sellega, siis me muudame selle ümber. Ta ta maru lihtne ja, ja see, see on see, mida enamus interpreet kardab, et oi, et helilooja elab ja siis ta ka mulle esitatud mingisuguseid nõudmisi. Aga mina näen seda asja pigem niipidi, et helilooja elab, mina saan talle esitada nõudmisi. Aga kas see pole mitte selline mugavustsoonis olek, et kirjutatakse täpselt seda, mida sina tahad? See oleneb muidugi inimesest, vaat minul on jällegi selline nõrkus, et ma ei suuda väljakutsele vastu seista, et minul kipub pigem olema niimoodi, et ma tellin endale mingisuguse hullumeelse äsja kokku ja pärast ma mõtlen, et mis mul küll arus oli. Aga see on tegelikult arendav, ilmselt see on jällegi seotud minu sellise püsimatu loomusega, et ma tellin endale asju, mis on huvitavad, see tähendab rasked ja ma püüan nendega toime tulla. Ja kui ma olen juba tellinud mingisse baarilukku sarnased tehnikat sisse, siis see on juba lihtne mulle Smad keerama, nüüd vinti peale, et võtame midagi huvitavat. Aga tegelikult loomulikult iga helilooja kasutab neid erinevalt igasuguvõtteid ja tegelikult mul ei ole sellist nimekirja nagu toodete listi, et need palun mulle siia, eks klindihüppe siia üks mingi kahe oktavi hõbe siia kaheminutine kadents, eks ole. Et põhiline asi, mida heliloojad küsivad, on su hääleulatus ja see siin niimoodi tuli uurima, et mida ma sinna sisse tahaksin üldse saada. Seda tihtipeale ei tehta. Aga sa saad seda alati protsessi käigus kõike muuta, vot see ongi just nimelt see, mis mind võlub. Uue muusika juures on see, et ma saan olla protsessis osaline aga nüüd küsimuse esimese poole juurde siis. Mulle tundub, et kogu mu elutee on mind toonud siia punkti, kus ma hetkel nüüd olen. Ma nimelt olen eluaeg ainult muusikat õppinud, ma küll vahepeal käisin ka muusikakeskkooli kõrvalt kunstikoolis kevade tänaval, mis on lihtsalt nagu kõrvalõppe, aga põhimõtteliselt ma olen alates neljaaastasest saadik ainult muusikat õppinud. Alguses ma õppisin klaverit, eriklaverit muusikakeskkoolis, pianistiks, sealt edasima. Üheksandast klassist vahetasin eriala, läksin koorijuhtimist õppima millega astusin ka tollasesse kontsi, siis samal ajal kui ma läksin otsa kooli õppima klassikalist laulmist ja klassikalist laulmist. Ma läksin õppima tegelikult selle jaoks, et ma tahtsin saada džässlauljaks. Aga kuna mulle tundus niimoodi tollal džässiosakonnas ei õpetatud nii hästi häält juhtima ja valitsema. Ja see oli minu põhieesmärk. Ma tahtsin õppida oma häält nii palju valitsema, et ma saan teha ükskõik mida. Ja see on jätkuvalt mu eesmärk. Siis ma läksingi õppima klassikalist laulmist ja kuna mul on kogu see taust. Ja lisaks veel on mul selline juhtum, et minu vend õppis heliloojaks. Tema küll vokaalmuusikat eriti palju ei teinud, ainult niipalju kui õpingute käigus vajalik. Sest et tema ei olnud nagu lauldud tekstide austaja, ta oli küll tekstide austaja, aga mitte laulu tekstina. Et siis ühesõnaga mulle tundub, et kogu see taust on mind toonud kokkus sellesse, et ühel hetkel kuna õpin kiiresti, kuna ma olen suhteliselt sellise avatud mõtlemisega, kuna ma kogu aeg otsin uusi väljakutseid ja nii edasi, siis kunagi tekkis jah mõte ja minu meelest see oli Kristjan Kõrver, kes kirjutas mulle esimesena täiesti mulle isikliku teose ja ma esitasin ka varem juba muusikakeskkooli ajal heliloojate tol ajal seal õppinud heliloojat teoseid. Aga see oli pigem selline õpingute käigus suhteliselt juhuslik, üsna harv ja venna asju, ma olen mõningaid laulnud, aga samamoodi loomingu eksamile umbes niimoodi. Aga, ja siis Kristjan Kõrver Riga, meil tekkis selline idee, see oli otsa kooli ajal. Et võiks kirjutada midagi. Üldiselt klassikalisi lauljaid eriti ei armastatud, uue muusika esitajatel on just nimelt sellepärast, et nad harjunud justkui ühekülgsed. Et sa said sealt seda ooperi justkui kuidas siis nüüd öelda ooperikooli või millega ma ka päris nõus ei ole, aga ühesõnaga põhiprobleem oli selline kontrollimatu vibraator või siis nagu vähene vibrado kontrollimine. Et mitte kõik kaasaegsed heliplaadi taha, et nende lood oleksid lauldud sirge häälega. Aga sa pead olema võimeline tegema sirgelt häält, kui vaja. Seda nad neilt ei saanud ja siis kuidagi. Võib-olla aasta oli äkki 2000 või kui Eesti muusika päevadel laulsin ühte Kristjan Kõrberit teost, millele oli veel minu tekst ja kuidagi sealt edasi hakkas tulema neid tellimusi ja ja esitus rohkem. Ja ma olen kogu aeg väga huvitav olnud, ma olen väga rahul seal. Aga klassikalist laulu õppides pole ometi sattunud ka ainult ooperiradadele ooperisuunale, et see on siis ka ilmselt teadlik valik. See oli teadlik valik jah, sellepärast et mulle tundub, et meie õppeasutustes seda ooperisuunda liiga jõuliselt, et surutakse peale kõikidele õpilastele ja ka minule ja mulle meeldib ooper, aga kuna ma olen selline kärsitu, siis, siis ooperis on väga palju ootamist ooperi ettevalmistuses ja lugematu arv kordi samade asjade läbi laulmist ja see on asi, mis noh, minu loomusele nii hästi ei sobi. Et mulle meeldib töötada väga intensiivselt suhteliselt lühema ajaperioodi jooksul. Ja sellises projektide korras ooperite esitamist, seda ma väga naudin. Aga kuna ma olen ka loomu poolest selline, kuidas siis öelda, kui mulle hakatakse midagi peale suruma, siis mu mõistus hakkab kuidagi vastu töötama kohe. Ja kuna läbi kogu minu õpingute aegade mulle kogu aeg räägiti, et oioi, sina peakski ooperisse minema kindlasti kindlasti ja et ikka see on nagu see põhisuund, et kui sa ei saa sinuga lauljaks, siis omal ajal räägiti sellist juttu, et kui ooperisolistiks, siis mine koorikuse koori ei saa siis mine noh, umbes midagi muud tegema seal mingiks teenindajaks, ma ei tea selleks Mimansiks, kes siis teeb ilma vokaalita Ta lihtsalt lavarolli justkui. Ja kui see selleks ei saa, siis koristajaks või niimoodi. Ma tegelikult töötasin ühe aasta sellena, kes neid subtiitreid paneb. Ja see oli selles mõttes huvitav töö, et mul oli partituur lahti. Aga ma tundsin, et, et kui mind niimodi, surutakse sinna kogu aeg ja kuna ma tahan kogu aeg midagi uut saada, siis ma tundsin, et see ei ole. See ei ole minu rida, et minna ainult ooperisse, aga kindlasti ka mitte vältida ooperit selles mõttes. Et kui on selline lühike projekti korras ooperitegemine, siis ma arvan, et see on väga tore. Nüüd sa oledki siis selline vabakutseline laulja aga sa oled pikalt töötanud ka Eesti filharmoonia kammerkooris, kus sa siis koosseisulise töö lõpetasid 2011. aastal. Millised on võib-olla peamised erinevused koorilaulja töö ja siis vabakutselise töö vahel, kuidas sinu loometee on muutunud pärast filharmoonia koorist lahkumist, kas on nüüd võimalus teha mingeid projekte rohkem, mida enne ajaliselt näiteks ei olnud võimalik? Jah, nii on jah, et ma olen justkui ise oma aja peremees, eks ole. Ma saan vastu võtta asju, mis mind huvitavad, ma saan ära öelda asju, mis mind vähem huvitavad. Ja ütleme, rutiin ei ole minu selline suuremaid armastusi, kuigi ka filharmoonia kammerkooris tiini praktiliselt ei ole, sellepärast et nende graafik on väga tihe. Hästi, palju on kontserte, hästi palju on väljasõitudega kontsertreisidega kontsert, kontsert, tuur erinevate dirigentidega, ühel kontserttuuril, mingil nädalasel, võib-olla sul väga mitu erinevat programmi, isegi mitut erinevat dirigenti? Ajastud on erinevalt, selles mõttes mulle see töö Eesti filharmoonia kammerkooris meeldis ja sobis. Aga samas, kui sa oled täiskoosseisuline koorilaulja, siis sa pead tegema seda, mis sul graafikus on. Antud hetkel on mul ikkagi võimalik, kui nüüd valida, kui keegi tuleb mulle pakkuma, kui on mingit projekti, mis mind väga ei huvita, siis ma saan talle öeldud, et see pole minu jaoks. Aga ma endiselt, et teen koostööd Eesti filharmoonia kammerkooriga ja Portogaasada muusikakooriga. Et selles mõttes koorilaulust otseselt nagu päris ka pole kõrvale jäänud ja ma pean tunnistama nüüd siinkohal, et mulle meeldib kooris laulda. Mulle meeldib laulda kammerkooris just nimelt suuremas kooris. Mõnikord on tore suurele koorile oma jõud, selline tohutu vägi tuleb sealt, kui on selline ühine hingamine, ühine energia. Aga samas seda filigraansusega sellistesse seal muidugi on väga raske saavutada. Ütleme, Eesti filharmoonia kammerkooris on kuskil 28 umbes olenevalt projektist ka lauljaid ja porto, ka selle muusikakooris on 20 lauljat ja seal juba selline koosseis, millega sa saad esitada ka, ütleme suuremaid ansambli teoseid justkui kus on hästi palju hääli, jäädes 16 häält, kus tihtipeale Ongi, nii et päris mitu häält on üleüldse üksikud või isegi rohkem rohkemaid, jaotusi kammerkooriga. Me oleme teinud päris palju selliseid projekte. Ja see mulle meeldib, see on pigem nagu ansambli laul või selline nagu suurem ansambli laul, kus siis on niimoodi, et kui on vähem jaotusi ja enamasti seal just muusikaliselt niimoodi ka hästi ära põhjendatud. Et kui on rohkem harmoonia, läheb rohkem laiali ja hääli on rohkem, siis harmoonia, selline filigraanse, täpsem, huvitavam mõneski mõttes. Ja kui need hääled lähevad kokku on ainult neli häält, näituseks tavaliselt siis see on just selline võimsam nii harmooniliselt kui energeetiliselt. Et selles mõttes saab laulda ka kooriga selliseid, selliseid huvitavaid, muusikaliselt huvitavaid asju ja väga palju head koorimuusikat on kirjutatud. Aga mulle meeldib laule ansamblites. Siietrovoissis on Paul Hilleri rahvusvahelise koosseisuga ansambel, kellega me oleme teinud palju Arvo Pärdi muusikat ja ka uue muusika kontserte. Ja siis on minu enda ansambel resonaabilis. Ma ütlen minu endaga tegelikult ma mõtlen meie nelja enda, kes resonaabilises mängime ja laulame, aga noh, seal ma olen ainuke laulja et me oleme 10 aastat koos mänginud ja ma tajun, et mina mängin instrumendil oma instrumendid, mis on siis hääl ja nemad laulavad oma instrumentidele, et me oleme kuidagi nagu kokku, kas sa tõesti, et ka seal ma tajun ennast sellist võrdset ansambli käsitlust? Kas resonabilis on selline sõpruskond, kellega ka pärast proove ja esinemisi läbi käiakse? Ja huvitav on see, et me oleme totaalselt erinevad ja me saame väga hästi läbi ja mega vaidlema mõnikord. Aga me vaidleme mitte niimoodi mitte tuliselt ja, ja kirglikult ja enda seisukohale maru kindlaks jäädes, vaid ma kuidagi vaidleme teistmoodi nagu kutsudes teisi üles, et, et mul on selline mõte. Siis teine ütleb, et ma arvan, et siin võiks teha hoopis niimoodi. Aga võib-olla siiski otsida midagi veel sealt maru kiiresti anname järgi justkui, aga tegelikult see, see on just nimelt selline heas mõttes kompromiss, muidu mulle kompromissini mõnikord tundub, et just kunstivaldkonnas, et nad nagu tõmbavad seda kvaliteeti maha või kuidagi. Aga seal on just nimelt see, et me esitame üksteisele väljakutseid, otsida mingi uus nurk ja üldiselt me oleme kõik kohutavalt hõivatud. Aga mulle tundub, et me väga usaldame 11. See on muusikas ja koormusitseerimises ülioluline. Mainisid siin juba mitmeid koosseis, ainult kellega on sulle tihe kontakt, et seesamune teatri foissis. Kuidas selle koosseisuga töö organiseeritud on, et nähtavastide iganädalaselt ju ei kohtu? Ei see on konkreetselt projekti kaupa, emailiga saadetakse vastavalt projekti koosseisule, seal on ka niimoodi, et see koosseis varieerub teataval määral, seal on ka kontratenor näiteks ja siis on üks teine metso veel peale minu Paul Hillier kunstilise juhina ütleb ära, et mis programmi ta millist inimest soovib ja siis emaili teel organiseeritakse, küsitakse kõigepealt, kas need inimesed on vabad üldse projektsel sel kuupäeval proovid umbes siis siis kavasse see ja siis tavaliselt me teeme proove Taanis ja siis sõidame kuhugi välja, siis kontserti andma. Ja hästi sümpaatne on see, et Paul Hillier on meie üksus, ansambli suur austaja ja põhiliselt siis Harry Traksmann ja Leho Karin keda ta noh, ikka niimoodi omavahelistes vestlustes vähemalt on ta ikka täiesti maailmatasemel, väga kõrgelt esile tõstnud. Eestlastel on tavaliselt see, et oh, mis nüüd meie aga, aga tegelikult meil on väga-väga kõrgel tasemel absoluutselt maailma konkurentsis mängijad ja mul on väga hea meel, et Paul usaldab neid nii palju ja kaasab neid oma projektidesse, et koos on salvestatud juba üks plaat üksus ansambliga ja nüüd me oleme ka andnud mitmeid kontserte ja, ja neid tuleb siin veelgi, neid on siin tavaliselt Jetrovoissis. Projektid plaanitakse mingi aasta poolaasta poolteist aastat umbes niimoodi ette. Seega ma saan öelda, et ka mina justkui regulaarselt töötan ka koos üks asendamisega. Mainitud sai ka Porto koori Portugalis, kuidas sind teed sinna? Viinud jällegi Paul Hilleri kaudu Pietro foiscise kaudu, et algselt Hillerile tehti võtma aasta numbrit ei mäleta, aga see on umbes neli-viis aastat tagasi. Nüüd tehti Portugalist ettepanek kasutada Portugali esimene kutseline koor mis oleks siis tõesti ainult koorilaulu esitamiseks ja kogu Portugali ajaloo vältel. Et seal on palju ansambleid. Nad oskavad laulda harmoonias ja ansamblis. Kui üks inimene on ühe hääle peale aga nüüd on esimest korda, siis kus siis asutati selline seltskond, kus eks ole teatavasti kooris mitu inimest laulavad justkui ühte häält. Ja käisin kolm aastat koos, siis kutsus Hiller oma Dieter vussis lauljaid. Ta valis välja kvarteti, kes on hästi kogenud koorilauljad ja mina siis olin seal Aldsel. Et kutsus need inimesed appi seda portugali koori justkui Gotšima oma eeskujuga, et me, meil olid seal alati sellised projektid, kus on palju soolosid palli, ansambli muusikat. Et siis me esitasime soolosid ise ansamblites, kaasasime mõningaid kohalikke lauljaid ja siis kooriteostes osales terve koor. Ja see koostöö on jätkunud ja jätkub veelgi. Järgmise hooaja lõpuni on mul projektid seal teada, kuhu mind on palutud osalema ja kuidagi juhtus nõnda. Paul Hillier ühel hetkel soovis, et et ma hakkaksin ka selle koori koor meistriks, hääled on väga ilusad ja ansamblis laulda oskavad ja kuidagi natukene selline Eesti filharmoonia kammerkoori toonile natukene sarnane toon on selle poolest, et nad ei ürita teha sellist saksa kooritooni, mis on kuskil selline koorilaulja moodi, toon vaid, nii nagu alati välismaa solistid ütlevad, kes käivad filharmoonia kammerkooriga laulmas. Et see pole ju koor, et see pole ju koorilaul, et see on nagu, nagu solistid kõik sellise täiskeha tooni pealt. Kooslaulmine ja Portugalis on sama stiil ja ma püüan seda seal alles hoida, sest minu meelest on see suur väärtus. Aga see koormeistri amet muidugi õnneks ei koorma, mind teab mis palju ja samamoodi see koostöö portugali kooriga sellepärast et koor on küll sama, aga kohtutakse vastavalt projektidele. Mõnikord on tihedalt, näiteks septembris ma nüüd lähen kuuks ajaks ära, aga ma jõuan selle aja jooksul teha kaks kooriprojekti pluss veel ühe sooloprojekti seal. Ent paluti remix ansambliga laulma ühte Shariino teost esimesel oktoobril muusikapäeva tähistamiseks kus osaleb ka 100 saksofoni, 100 flööti ja need 100 ja 100, siis on õpilased, et selline huvitav, justkui hariduse osakonnaga koostöös selline projekt, aga koormeistripäevad on mul siis kaks päeva, mille jooksul ma pean siis ette valmistama selle materjali kooriga koos ise valmistavad seal kodus, et siis me saame, kui kaks päeva teeme proovi ja siis tuleb projekti dirigent enamasti Paul Hillier, kuna tema, nende peadirigent aga tihtipeale ka muud nimekad dirigendid Portugalis on väga huvitav selle poolest, et seal ka seda muusika pöörab väga suurt tähelepanu dirigentide sellisele, kuidas siis öelda tasemele või klassile või renomee-le. Et sinna võimaldatakse endale väga-väga häid dirigente. Ja õnneks jah, seis hõiva mul nagu liiga palju aega. Ma käin seal umbes nädal aega kahe kuu jooksul ja see on just selline tore aeg, mil natukene ka lõunamaist päikest saada ja süüa portugali jumalikku sööki. Ma pole kunagi söögisõltlane olnud, aga Portugalis imelised söögid. Ja aeg-ajalt teha koostööd ka džäss, tuua ka uma, kuhu kuuluvad kaks eesti muusikut, kitarrist Robert Jürjendal ja trompetimängija Aleksei Saks. Kuidas koostöö selle tuua ka alguse saanud? Alguse sai see nõnda, et Aleksei Robert otsustasid et nemad soovivad teha programmi kava õigeusu kirikulauludest sellises omalikus võtmes, mis on siis selline justkui ämbiend Tšaaess? SoundCloud'i selline heliõhustik, võib-olla ma isegi ütleks selle kohta. Ja nad tegelikult otsisid endale noh, ma arvan, et baritoni aga siis nad küsisid ERM-i produtsendi Anu Jaansoni käest, kes võiks bariton olla. Ja siis Anu Jaanson ütles, et vaat, baritoni ma ei tea, aga võtke Iris Oja. Ja ma arvan, et see on üks tohutult õnnelik juhus, mina igatahes Omalt poolt olen kirjeldamatult õnnelik, et et kuidagi elu on mind nendega kokku viinud just nimelt nendega koostöö on olnud täpselt see, miks ma kunagi üldse hakkasin laulmisega tegelema laulmise vastu huvi tundma, isegi ütleksin lausa nõnda. Ja samas see on kõik, mida klassikalises lauluosakonnas jätkata. Ja ka ütleme ka eriklaveriosakonna segakoorijuhtimise osakonna, see tähendab improviseerimine noh, ikka vahel kurdan, et ma olen muusikaliselt üleharitud, mis on tegelikult muidugi enamustes osades hea. Aga vahel kipub takistuseks saama just siis, kui peaks ennast nagu vabaks laskma ja katsetama, rohkem julgema, rohkem siis kipub tulema see oi, aga mul ei ole noodis seda kiirelt, kuidas ma seda nüüd teen? Ja ausalt öeldes, kui Aleksei helistas ja ütles, et meil on selline plaan ja et saaks kokku ja räägiks plaanist siis mul ei tulnud isegi mitte seda mõtet, et ma võiks öelda, et et ei või et ma ei tea kuidagi. Võib-olla ma ütlesin, ma ei tea, kas ma hakkama saan, aga seal kindlasti ei olnud mitte sees allaandmise varjend, vaid pigem see, et nii nüüd hakkame tööle. Jamama mäletan, esimene proov oli Keila kirikus? No mina olen tegelikult oma austaja olnud juba mitmeid aastaid ja minu abikaasa, minu, mitte muusikust abikaasa, tutvustas nende muusikat mulla. Ja see on midagi täiesti erilist, ma pean tunnistama, et ma ei ole, eks ole, teab mis haritud võib-olla ka selles vallas, aga ma ei tea ühtegi teist sellist koosseisu, ühtegi ühtegi teist ansamblit või inimest, kes sellist heliõhustiku viljeleksid nagu nemad. Ja kui ma siis istusin sinna oma tooli peale, mis mulle siin valmis oli, kõik säetud, igasugu mikrofonid, asjad, juhtmed, kõik kohad olid juhtmeid täis mikrofoni ees, klassikaline laule pole ju harjunud mikrofoniga laulma üldse. Said ja isegi kui kaugele sa pead hoidma. Ma olen lindistanud päris palju selles mõttes ja need on tähti, mis kipuvad pauku tegema, eks ole, ja on, on kõrgemaid ja intensiivsemaid sagedusi, mille puhul peaks natuke kaugemale minema, aga kui palju täpselt, see on see küsimus. Et sa õpid laulma lihtsalt ja ilma toeta näiteks. Nii nagu nagu tegelikult inimesed laulavad, see on omaette väljakutse ja sealjuures õppida seda niimoodi, et see on sul üks üks juurde õpitud oskus, mitte niimoodi, et ma unustan ära kõik muu, et ma unustan selle klassikalise laulu ära üldse mitte vaid et see on veel üks, üks üks oskus lisaks. Igatahes ma istusin sinna tooli peale, Robi kitarrilt kõlasid sellised imelised helid täitsid terve kiriku, need õhulised. Ja siis Aleksei hakkas ka mänge, mul oli vist mingi nootes, jah, mul oli üks noot teeseks lihtne vene kirikulaul. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei julgenud, ma ei julge lihtsalt suud lahti teha, ma ei saa hakata laulma, mis mõttes ma hakkan laulma, mul on mingisugune viisijupp ees, tekst on all, eks ole, aga millal ja mismoodi mis tempos ja kaugele ikkagi nüüd sellest mikrofonist täpselt peab olema ja hetkeks oli selline pinge nagu tõusis ja tõusis, panin silmad kinni, mõtlesin, et ole nüüd hea tüdruk, tee nüüd suu lahti ja edasi läheb kõik hästi. Ja siis ma tegin suu lahti ja loomulikult, et noh, oli hetki nii ja naasuguseid. Aga Aleksei Robert on olnud niivõrd, et toetavad ja südamlikud ja nad ei ole mulle kunagi öelnud, et kuule ole nüüd, kuule, hoia nüüd natuke tagasi. Kuidagi nad aitavad mind ja ütlevad mulle asju, aga äärmiselt peenetundeliselt ja ja pigem nagu läbi toetuse ja kuidagi sealt nagu sai see asi alguse, ma tundsin, et jällegi see energiate tasandil ma tundsin, et ma panen silmad kinni ja ma lasen ennast täiesti lahti, täiesti vabaks, et selle jaoks, et midagigi suuta nendega koos mängida. Nemad koos mänginud viis aastat ja mina istun nende keskel ja pean midagi tegema hakkama. Ja sa pead lihtsalt laskma lahti ja hakkame ujuma. Ja iga proov mõjus nagu täielik muusikateraapia. Ma tundsin sinna minnes, et stress, stress, ma sõidan veel Keilasse ka, nüüd see liikluse, kõik siit talveaeg vist oli veel ja kole jää ja ma ei tea mis iganes. 100 häda ja kogu aeg õudselt kiire ja tuled sealt tagasi. Millised helikuu paista? Et praegu ma mõjusin kuidagi flegmaatiline, aga see ei ole nagu see, vaid sa märkad järsku asju, sa hakkad kuidagi tajuma asjade teistmoodi klapiirkonnaga või täiesti niisugune müstiline asi, et peale esimest korda ma mõtlesin, et see peab üks õige asi olema, aga oota, las ma proovin veel korra. Ja siis tuli meile järgmine proove, järgmine proov, iga kord oli täpselt sama asi ja siis sündis meil niisugune juhtum, et mina veel mõtlesin, et küll on kahju, et et see meie ainsaks projektiks, sest ma olen harjunud, et oma, aga mitte ainult oma tegelikult enamus selliseid juhuslikult kohtunud džässprojekte liigub edasi eraldi, eks ju. Ma mõtlesin, et küll on kahju, et see on ainuke, aga et ma ei julge küsida ka, teeme midagi veel, sest et ma tegelikult ju ei oska ikkagi džässi laulda ja nii edasi. Siis tuli Robert ja ütles, et kuulge Anzori Barkalajal tundis huvi, et me võiksime temalt tekst justkui laulda. Ja mina mõtlesin, oi palun. Et selline suhteliselt suvaline võiks, muidugi võiks. Ja siis ükspäev lihtsalt selgus käib, nii et me hakkame nüüd minema Anzori juurde Võrtsjärve kanti, kus tema maja on ja me lähme sinna kokku ja me hakkame seal tema tekste laulma. Polnud viisi, mitte midagi, ma polnud vist isegi tekste. Lõpuks ma mingisuguseid tekstis nägin enne. Ja ma jõudsin kohale päeval kell kolm. Poistel oli natukene materjali juba valmis ja Anzori on ka täiesti müstiline olevus muidugi. Ja kõik see õhkkond seal majas, see oli niivõrd loominguline õhkkond, et järgmine päev kell kolm salt lahkusin ja magasime täispika öö. Siis meil olid sündinud eikusagilt 11 laulu ja see on ka jällegi asi, mida ma olen eluaeg tahtnud teha. Et see on justkui improvisatsiooni kuidagi nagu kõrgem aste või see on selline jällegi selline ühine loomeenergia, see oli täiesti meeletu. Mis seal, mis seal toimus, ma ei tea, kust mul tuli järsku. Ma nägin ühte teksti ja ütlevad nii, selle paneme kõrvale, see on mul olemas, seda laulu ma tean, esimest korda nägin teksti. Seda laulu ma tean, niisiis tegime eelmise laulu ära, võtan selle laulu ette teksti ette, nii et see käib nüüd niimoodi. Sina teed seda, sina teed seda, mina laulan siit, seda, mina pole elu sees midagi sellist teinud ja ma täielikult üllatasin iseennast. Ma süüdistan selles neid kolme meest kes tekitasid seal sellise meele, loomingulise tormi või kuidagi selline. See oli lihtsalt, et nagu mõnikord mul on joonistades maalides tulnud selline tunne, et ma ei jõua piisavalt kiiresti pintslit või pliiatsit liigutada, et kõik paberile panna. Tekib selline tõeliselt selline põlemise tunne ja seal oli täpselt samamoodi, et kogu aeg lihtsalt muusika ja muusika ja tuleb kusagilt ja siis ma vaatasin, kuidas Ansoori tuli, et proovime siin seda teksti ei tööta. Oota, ma kirjutan uue sealsamas kõrval kirjutab uue teksti, eks ole, et. Ma saan aru, et ma olen, ma olen teinud fantastilise asja oma elu jooksul, aga see oli minu jaoks selline väljakutse, mida ma isegi ei oodanud, et võiks mind üldse kunagi, et mul võiks olla õnne, sellist väljakutset kunagi saada üldse. Et see võiks kuidagi nii õnnelikult minna ja sellest sündis täiesti kogemata ka plaat peidus pool. Ma tahan ainult uusi lugusid teha. Me oleme sellega ka mõned kontserdid nüüd andnud plaatele kuidagi enne välja, kui kontserdid said tehtud ja üleüldse see koostöö omaga on olnud selline näiteks sedasama peidus poole kava me tegime nüüd Sõru jazzil Hiiumaal. Ja järsku vihmane ilm ja kuidagi vihm lõppes õnneks otsaga ikka selline sompus ilm ja, ja siis tuli lisalugu ja selline õrn õhus. Selline päikeseline harmoonia on selline hästi värelev. Lihtsalt järsku kirik valgusest päikesepaistet üleni täis nagu kuidagi mulle tundub, et ma teen õiget asja. Kuidas sinu loominguline töö ja pretensioonikas muusikuamet sinu igapäevaelu mujal täpse kasvatavad kahte last. Kuidas sa planeerid seda aega? Sellega on jah, nõndaviisi, et päevasel ajal ma olen kahe lapse ema sest lasteaeda nad siiamaani meil üsna vähe jõudnud, aga võib-olla siis äkki uuest hooajast õnnestub rohkem? Eks on nõndaviisi, et kui ma olen Eestis, siis ma olen päeval lastega, siis tuleb abikaasa töölt koju ja siis lähen mina tööle. Ja kui on vaja päevasel ajal olla proovis või, või kontserdil, siis tuleb appi kas minu ema või võtab abikaasa siis mingisuguse? Ma ei tea lõunapausi ajal lapsed üle ja see on päris raske olnud jah, või kui on tihedam aeg, siis mul on Tartus elavad äi ja ämm. Et siis ämm tuleb Tallinnasse lapsi hoidma. Välismaale lähen kuskile, siis ma enamasti viin lapsed Tartumaal kus Elva lähedal on ka aiatalukoht, seal vähemalt lastel on nagu ka ruumi ringi joosta ja natuke saavad maaelu ka näha. Tegelikult selles mõttes on hea lahendus, et kuna äiad-ämmad on nii kaugel, eks nemad tahavad ju ka lapselapsi näha ja, ja selles mõttes sobib hästi, et ma viin nad aeg-ajalt sinna. Kas koos lastega laulad ka või milline on üldse sinu kodune muusikat? Kultuur vanem poiss, tema on mul nüüd viiene, tema armastab klaverit mängida, aga laulda ta ei armasta eriti. Tema laulab ainult siis, kui ta sööb huvitaval kombel. Aga ma tahan otsida neis üles seda, mis neid huvitab. Esialgu on 100. autod loomulikult, aga vanemal poisil, aga ma ei taha neid tingimata suruda muusikareale, kui nad tahavad hakata muusikuks ja kui tundub, et, et see on tõesti asi, mida nad tahavad teha südamest, millele neil on, neil on anne, et see ei ole mitte ainult sellepärast, et ema seda teeb siis ma ei keela seda, aga niimoodi tingimata sinna muusikuteele suruda ma neid ka ei taha, sest see ei ole kerge tee siis, kui sa seda teha ei taha. Aga väiksem poiss mul laulab nagu rõõmsamini. Aga mis muusikat sa vabal ajal kuulad? Ma kodus üldiselt armastan peaaegu et üldse mitte muusikat kuulata, kui, siis õhtul nagu vaiksel ajal, kui lapsed on juba magama jäänud, sest kahe poisiga lärmi rohkem kui vaja. Alati. Aga kui ma ise näiteks reisin reisi peal on mõnus kuulata, siis nagu Toomas Siitan kunagi ütles, mulle meeldib kuulata head muusikat. Ja muusika tähendab minu jaoks seda, mis kõnetab, mis peab olemas olema, et sa tajud seda, et see ei saa olla olemata. Ja sinna mulle pigemini kuuluvad sellised. Kuidas siis öelda, ma ei saa öelda päris popartistid ja kergemuusikaks ma ei nimetaks seda ammugi mitte. Aga ma kuulan väga hea meelega Uugahte, väga hea meelega. Näiteks kaabitsid blondid, alanes Morris ette. Täiesti kummaline galerii võib olla, aga võib-olla natukene aitab selgitada see, et kui ma rääkisin enne mu vend väga palju lauldud tekst ei armastanud vähemalt mitte kasutada, vähemalt mitte oma õpingute ajal, siis minul on vastupidi, alati kuulan teksti. Ja minu meelest neil kõikidel neil artistidel on kõrvatorkavalt head teksti. Ja Mulle väga meeldib näiteks, see oli pääsi. See, kuidas ta laulab seal nii meeletu jõud on võib-olla vale sõna ˇvägi taga. See on nagu mingi plahvatus, täiesti meeletu erosmeff. Ega see ajaks on, on midagi, aga ma kuulan ka näiteks Bobimektsiooni sööklas songlusi, kus pole üldse teksti. Aga ta on selline jällegi selline meditatiivsem mis aitab natukene nagu rahustada, võib olla. Mida eelseisval viimasel suvekuul veel plaanib teha ja kuidas puhkad? Kõigepealt, ma lähen Saksamaale reedel ja laulan koos Eesti filharmoonia kammerkooriga Rahmaninovi Pespreid ja siis mul on perepuhkus. Pärast seda ma lähen kammerkooriga veel kuhugi. Et see ongi nagu see juhtum, et tihtipeale ma tean, kellega ma teen, aga ma ei tea, kust ma seda teen, nii et ma täpselt ei mäleta, kuhu ma lähen. Lennujaamas, kui küsitakse, et vabandage, et kas te lähete läbi Frankfurdi, siis ma ütlen, et ma ei tea isegi, kas ma lähen norra või Hollandisse mulle pilet ostetud, ma tean, mis noodi mul kotis peavad olema. Ümber tuleb äärmiselt huvitav, oktoober tuleb äärmiselt huvitav, terve sügis kuni jõuludeni on väga põnev. Septembris käin Portugali kooriga Marsseys Denso päevade festivalil. Pärast seda tuleb portugali kooriga järgmine kontserdiprojekt, mille kava ma isegi mäletan, äärmiselt põnev sinna Marsseys lähme Portugali kooriga laulma tormist ja Pärti ja ka mõningaid Ki Portugali heliloojaid. Aga ma päris ootan seda tormise versiooni neilt, ma usun, et see võib olla päris hea. Siis on siis Riino teos esimesel oktoobril resunabilis läheb Saksamaale ühele festivalile siis ma käin siin pehmani Nostra Kulbata esitamas Riias Arena festivalil ja siis ma lähen veel kammerkooriga laulma, Mozarti reekviemi kusagil erinevates Kesk-Euroopa piirkondades ja veel natuke Portugali ja nii edasi. Nii et tulevik tõotab tulla põnev. Põnev, jah, ma just sa enne küsisid selle laste logistika kohta, siis ma nüüd hakkan seda siis paika sättima. Loodetavasti saab ilusti paika sätitud, aga ma väga tänan sind, Iris Oja tulemast klassikaraadio stuudiosse. Aitäh. Soovin sulle ilusat augustikuud ja palju huvitavaid projekte ja muusikalisi leide. Tänan väga, soovin kõikidele just parajal määral, aga suurepäraseid muusikaelamusi.