Head kuulajad, suvejuttude saatetund on alanud. Siit stuudiost käid endiselt Karin kopra ja mul on hea meel tervitada stuudios oma head koolivenda ja armastatud muusikut. Siim Aimla, tervist. Tervist. No see suvi on olnud ääretult ilus ja päikseline. Milline see suvi on olnud sinu jaoks? No minu suvesse on mahtunud nii päikest kui muusikat omajagu ja õnneks tuult ka. Aga kuidagi on läinud nii hästi, et kuidagi on saanud päris palju puhata kõige selle juures, et ei ole niisugune väga suur rabelemist suvi. Sinu puhul on raske uskuda, sest nimi figureerib siin ja seal osaled erinevatel projektidel, kontsertidel. Kas suvi on siiski siis rahulikum aeg, kui ütleme see hooaeg nii-öelda? Jah, kindlasti noh, eelkõige juba sellepärast, et et koolides on puhkus ja seda see õppetöö osa jääb ära. Aga jah, ega puhkus ei tähenda tingimata seda, et üldse nagu pilli mängiks, et lihtsalt, et on sattunud nüüd sel suvel nii et neid nii-öelda vastutusrikkaid asju on natuke vähem paar tükki, tõsi küll, olija on, kus peab nagu ise vastutama ja natukene närvitsema, aga kui on selline nii-öelda vana sissetöötatud ansambli koosseis, siis lihtsalt võtad pilli kaasa ja lähed mängida, on väga tore, et seda nagu ei saagi ju tingimata nii vähemalt tööks nimetada või vähemalt see on väga meeldiv, selline. Millised need kõige vastutusrikkamad hetked, need on olnud sul viimasel ajal? No viimane nädalalõpp oli Leigol Sven Grünbergi muusika kontsert, mis oli nagu selle suve kõige raskem hetk minu jaoks, et seal oli jah, vaja natukene siis muusikat seada ansamblile ja ja siis neid proove läbi viia ja siis lõpuks kontsert teha. Ja kuna see muusika on suhteliselt nõudlik ja keerukas ja eelkõige nagu teistmoodi nendest asjadest, mida ma seni olen teinud, siis see seetõttu pabistasin kõvasti sellepärast jah, aga see läks kenasti kohadelt. Nii et see ei tule üldsegi loomulikult, et sa oled juba seadnud muusikat, sa tead, kuidas seda teha see on alati erinev ja seekord oli siis filmimuusika see, mis, mis natuke närvi. Peaasjalikult jah, no see, mis seal keerukat oli, just on see, et suurel määral see oli filmimuusika ja siis olid mõned mõned omaaegse proge-rocki ansambel Mess repertuaarist ka. Kuna see kuule, Grünbergi saundi maailm on nii omapärane ja, ja täitsa nagu ainulaadne siis selle seadmine nii-öelda akustilisele ansamblile kus on tõsi küll, süntesaatorid sees, aga, aga ikkagi noh, see vajab nagu nuputamisse proovide käigus leiutamist, et kuidas siis kõlama hakkaks ja nii, aga mis puudutab niisugust nagu bigbändikeskkonda, siis seal ma tun suhteliselt rahulikult pahalane paremini, vahel halvemini, aga ma enam vähem tean, mis ma teen. Et sel puhul oli nii, et ma, et kas Grünbergi muusikaesteetika oli noh, et tema ka ju pidi rahule jääma ja et niimoodi, et see, see oli selles mõttes natukene keeruline. Et leida see, et kõik oleksid rahul ja kõlaks hästi kokku ka. Aga kas see saab pilli kätte võtta, et see on selline igapäevane toiming, sul ei ole sellist päeva, kus sa üldse ei mängi? Või on küll, suvel on päris mitmeid siukseid päevi. Mis sa siis teed? No ütleme, niisugune minu põhiline puhkuse veetmise vorm on ükskõik mis tahad siis kui ei ole lund ja suusatada ei saa, siis ma üldiselt veedan hästi palju aega merel ja erinevate asjadega süstidega ja purjelaudadega ja, ja väikeste puhekatega ja eile tulin just, käisime väikse seltskonnaga Prangli saarel Sistudega. Ma veedan seal mehel jah, päris palju aega. Meri on sulle südamelähedane, järelikult nagu ühele õigele eestlasele kaane pigem meri kui mäed. Jah, kindlasti jah, täpselt on väga õigesti, pigem Mehhiko mäed ja südamelähedane see võib võib-olla isegi natuke liiga nõrk väljend, aga, aga südamelähedane kindlasti jah. Väga põnev, võib-olla jagad meiega veel mingeid hetke, kus sa oled merel olnud või, või mingisuguse retke teinud, mis on kuidagi meelde jäänud. No ütleme nii, et mul ei ole mingisuguseid väga, väga suuri saavutusi kahjuks. Tohedatud süstlahetked on jah väga toredad olnud, et. Süsta mere jaoks liiga kerge ei ole. Seega ei hakka, see ongi selle jaoks mõeldud. Seal seal Prangli soovitan kõigile tohutult tore saar ja, ja sinna omajagu omajagu sõita ja kuna natukene minnes tuult ka, siis ei olnud niisama väga, liiga lihtne. Aga siis suve algupoolel käisime veel, käisime sõpradega lastega, käisime, kesse laiul viirelaiul seal seal Muhu ja Muhu ja mandri vahel kaks väikest laidu millest on alati praamiga mööda sõitmine mõelnud, et oleks tore seal käia, nüüd käisime ära ja hiiglama hiiglama toredad väikesaared. Ja siis üks teine väga hea mehe kogemus oli see, et tegelen purje lauatamise ka juba mitmeid aastaid ja ma tahtsin minna Hiiumaalt ühelt esinemiselt tagasi Saaremaale suvekoju jäime tuule vangi, sest praami sõitnud. Ja see oli nüüd hea põhjus üle lõpuks ometigi minna Ristnas, mis on surfajatel suursugune paradiis. Ja nüüd ma sain aru ka, miks see nii on, seal oli niisugune tohe 15 meetrine 15 meetrit sekundis tuul ja ja see oli tõesti, see oli tõesti niukene paradiisi lähedane õnnehetk, seal on väga suured ja toredad lainet, kus topsis sugulastega head tuuled. Pomine tuleb sul ka sama hästi välja kui saksofonimäng. Vaat ei tule sama hästi välja või selles mõttes, et võib-olla tuleb jah, sama saksofoni mängib, ma loodan, et taksofoni mäng siiski veel paremini. Sest et pean häbiga tunnistama, paar päeva tagasi oli siin Aegna maraton, mille ma pidin pooleli jätma selle tahtjat tuul kurinahkades nii ära, et purjele ta enam piisavalt ei puhunud ja siis ma loksusin lihtsalt randa, panime asjad, et isegi väga häbi olnud, aga tore oli viis tundi merel olla, aga aga lihtsalt, et noh, ei ole, neid võib olla päris õigeid vahendeid, mis seal proffidele, kes lõpetasid ja, ja kindlasti noh, oskusi ei ole ka pooltki nii palju. Aga noh, teinekord paremini, ega ma väga selle tahtnud ei põega. Polegi mõtet, aga mida see meres sport, et sulle pakub või kas ta annab nagu jõudu edasiseks tööks või, või oled sa täielikult pühendunud sellele hetkele, kus merel oled seal mingid töömõtteid, tule pääst, tavaliselt inimesed ikka lähevad töölt koju ja mõtlevad ikka, et mida oleks võinud teha või mida ma homme teen vä? No just just see ongi see põgenemine, et vahel öeldakse minu arust rumal lause muusikutel ja paljudele tuntud. Mul on töö ja hobi koos, seda minu arust peaks seda nagu lahus hoidma. Et ükskõik mis alaga tegeleda, et väga palju on alasid, kus inimestele meeldib oma oma tööd teha. Ja loodetavasti võimalikult paljud inimesed saavad sel alal töötada ja see tähendab seda, et nad tööpäeva lõppedes ei pane seda ustunud lehel kinni vaid nad jätavad selle irvakile kogunenud mingid mõtted kevadel peas. Aga nii ei saa ju. Ma arvan, et eriti igal juhul loominguga tegelevatel inimestel. Et mingi hetk peab olema see, kui, kui see osa ajust, millega sa tegeled oma tööasjaga, peaks saama puhata. Ja on päris palju alasid, kus saab ikkagi mõelda neid töömõtted edasi ja viisijupid jooksevad ja mõtled, kuidas midagi asju orkestreerida ja teha või mängida. On sul merel ka noodipaber taskus. Aga vat merel ei ole seda võimalik teha. Sellepärast et eriti kui on nagu sobivad ilmad, et vahel peab ka nagu eriti eriti karmid olud, siis ikkagi mõtet eel selle peale, kuidas ellu jääda. Ja, ja see on ikkagi tavaliselt tähtsam mõte kui ükskõik mis Tertsi kahendused või, või paralleelsed kvindid. Noh, see on kindlasti üks asi, mis mind võlub selle juurde, seal ma olen sellest muusikamaailmast täitsa välja lülitatud, seal mind huvitavad nagu täiesti muud asjad. Nii, aga ma arvan, et vahepeal võiksime ühe väikese muusikalise vahepala kuulata ja siis jätkame juttu. On sul endal ka mingisugune muusikaline elamus või avastus olnud või mida tahaks nagu kuulajatega ka jagada? Mõni tore muusikapala peale merelainete muidugi. No neid, neid häid kogemusi on mitmeid. Viimasel ajal täitsa täitsa kohe viimasel ajal on juhtunud nii et mul on kangesti meeldinud mõned palad, mis ei peaks olema üldsegi minu meelismuusika. Ühest küljest viimaste päevade lemmikplaadiks või isegi mitme nädala lemmikplaadiks on saanud mitte ainult minul, vaid ka minu autos kodus lapsed ei lase muud kuulata, on ansambli kõrsikute plaat sinu südames. Ja Ma ei ole üldse inimene, kes väga kuulaks siukest nagu kitarride saatel nagu lihtsalt geni laulukesi. Aga noh, selles plaadis on midagi nagu hästi võluvat. Et seal on, seal on seal lugude valik on muidugi väga hea. Ja see kõlapilt, mis mehed seal teevad, siis Bonzoja, Alari, Piispea ja Jaan Pehk laulavad hirmus hästi. Ja see on niisugune, niisugune kena lihtne plaat, mis ei ole, mis ei olegi, mis kuskilt otsast ei ole nagu labane, vaid tegelikult nagu peened, lihtne tahkes treeningud, kus on pisi pisiasju ja ja nii kuulamist on seal palju. Et, et see on üllataval kombel mulle väga meeldinud ja Nad on julgustüki. Võib-olla see on juba ammu eesti keeles enne ka kõlanud, aga mina ei olnud kuld enne seda biitlite black poodi mis on eesti keeles tehtud ja minu arust on väga, väga kena versioon, rääkimata seal muudest asjadest. Teine niisugune kitarrid ja laul kogemus oli Leigo järvemuusikal kus Johansoni ansambel laulis seal muidugi see kogu see keskkond mõjub väga hästi. Kogu päev oli siis tänapäeval sadanud, selleks ajaks oli see vihm, järelejäänud lootus on selline rahulik ja vaikne, tuuleõhk või suurt midagi ei olnud ja siis ta nii külm, nii külm. Kuidagi seal läks nagu väga-väga sobis minu meeleoluga nii hästi kokku, et oh, vot see on nagu väga õige. Nii et atmosfäär mängis ikkagi väga suurt rolli, sealjuures, et muusikaelamust saada. Nojah, muusika juures muusikaline, sellepärast ongi ju imelik asi, et et ei saagi alati öelda, tegemist on hea või halva muusika, lihtsalt, et mõni mõni asi mõnes keskkonnas mõne mõne meeleoluga sobib nii hästi. Ja, ja tundub, et see on maailma parim lugu ja siis mingis muus keskkonnas tundub hoopis mõttetu ja nii edasi, et et kunagi ei või teada, kus mõni asi tööle hakkab. Et loomulikult Juhanson, Leigol see, see on päris geenius olema, et et arvata, et see tööle hakkaks, et see veetud töötab mahla alati väga hästi ka. No väga huvitav, kuidas see külm see lugu võiks töötada praegu klassikaraadio eetris, et ma arvan, et me ei ole kunagi suvel mänginud, et ikkagi nendele kõige külmematel talvepäevadel on see meil eetris kõlanud. Jah, aga seal on või võib ka sooja anda oma oma sihukse bumerangi efektiga. Aga proovime kuulata. Ja ma ka. Veegel? Ei oota, nii, küll. Ei küll. Ei kaota Suvus. Peod on. Ja tead tead, soovin. Arte sekre siin soola ka maitseks, syndre Sildvee kallistan vaikse Sildre Sildre. Kaagaid. Soovil. Soovil. Ning. Surm silmi. Neegri. Peaks sõrm ka ringe veega ringi. Sa ei saa. Ja vaata. Nii küll ei. Oota neegri, neegri iga suus põll. Nii ta on On? Suvejutte räägime täna, Siim Aimla, aga no sul on nüüd tulemas päris mitu kontserti. Täna õhtul esineda Padisel koos Raivo Tafenau, ka temaga seob sind üsna pikaaegne koostöö juba. Nojah, me oleme vähe sellest, me oleme sõbrad ja kolleegid. Me oleme tühist ühist ansamblit ka teinud, et juba mitu aastat sellest ajast peale, kui Deiw Liidvan käis Tallinnasse, on päris hea päris hea ajaarvamise algusest, sest taast, kui käisid Tallinnas. No võib-olla oli see Anne Erm pakkus tegelikult selle välja, et äkki teeks koos midagi, et tuleb niisugune saksofoni, kuhu Tallinnasse ja Eestisse, et et oleks enne tema mängu niisugune väga saksofon, lik muusika. Ja tundus, et see hea oli ja siis me jätkasime seda. Ja meil tuli, kevadel tuli plaat ka välja. Ja nüüd me siis ajame seda asja, see on väga mõnus bänd. Mulle kohe hirmsasti meeldib seda teha, seal on Raivoga tekib niisugune noh, ikka siuke leebe võistlus, aga, aga aga just nagu siuke leebe, et. Päris kakluseks muusikaliseks kakluseks ei lähe, lavale. Ei kakluseks ei lähe, pigem ta on niisugune vestlus, aga no loomulikult kuskil kuklas ikkagi tiksub see, et kui Raivo liiga hea soolo mängib, siis ikkagi niisugune väikene kadeduse uss ronib sisse, et kurinahk, et nüüd ma peab ka midagi välja mõtlema. Seal püüab seda nagu siis ületada või. Õnneks muusikas ei ole, on ju erinevaid vahendeid, et ei pea tingimata nägu kiiremini kõrgemale jooksma, millega ma ilmselt võib-olla hakkama ei saaks, aga on mingeid muid muid vahendeid siis teed teistmoodi või või leiad natuke teistsuguse lähenemise või? Aga jah, põneval väga ja põnev ja samas selles mõttes turvaline. Mihkel Mäelgande, Virgo Sillamaa, Eno Kollom nagu aitavad näidava saksofon liikus edevusest siis selles mõttes, et see kõik on nii-öelda turvatunne, on kogu aeg olemas. Et kui oleks ainult kahekesi, et siis siis üks asi käest ära minna. Seda ka ei tea, siis ta oleks hoopis teistmoodi. Meil muideks oli, ma pean rääkima, mul tuli suve alguses hea räägi, oli mõned väga toredad esinemised Raivoga väga kõrgel. Ehk oli see niisugune üritus nagu Tinn, esindus Sky Helsingis ja Tallinnas seal inimeste kraanaga õhku koos söögilauaga ja siis söövad 50 tegelikult märkasin Seli Rotermanni Tallinn ja siis see aasta oli korraldajatel ideed saadaksist teise tõstuki üles koos muusikutega. Ja seal me olime jah, kahekesi Raivoga. Ja no muidugi et esimesed tõsted seal oli ikkagi minu jaoks, kes ma olen natukene kõrgusekartlik. Päris omapärased, ütleme nii, kas sul oli ikka pind jalge all, seal pind on jalge all, jah, aga see oli see sellise korvtõstuk, eks ole, millega siis ma ei tea, kas aknaid pestakse, remonditöid tehakse, ühesõnaga, sa lähed kaunis kõrgele. Mõnel päeval oli pass tuuline, seal üleval nagu loksutas seal natukene meeldivalt. Aga see, kuna seal oli nii-öelda kolm korda õhtu jooksul või isegi neli korda oli see minek üles siis lõpuks saares nii ära, et ma kaalun täitsa, et võib-olla tulevikus hakkan kunagi siis nii-öelda tõstuki peal aknapesija või siis akendega remonti ana teele, keset kõrgusekartust ei, vähemaks jah, jah, kõvasti. Et inimene harjub kõigega, isegi kõrgel, 10 meetri või mitme meetri kõrguse saksofonimänguga. 10 10 50 vihje. Et see oli seal, oli nagu? Jah, sellega. Suudate seal keskenduda seal 50 meetri kõrgusel, siis muusikale ilma, et seal kogu aeg nagu tiksukesed, et, et see on ebaturvaline olukord. Lõpuks vist suutsin päris hästi, eks seal on natukene natukene ikka. Esimestel tõusudel lähevad jalad trumpi nagu liiga kinni, tegelikult lõpuks ei olegi nii hullu ja noh, just nimelt, et kui on hea seltskond, et kui kui Raivo Tafenau kõrval nalja teeb, siis on siis on nagu tore, see on palju lihtsam. Raivo Tafenau on üldse vist kõne väga tore, sõbralik inimene, kellega on väga hea suhelda ka muul ajal, et et ja samamoodi siis laval muusikalises mõttes. Nii on mulle seni mulje jäänud Aga noh, kui ma mõtlesin, et kaks saksofonist saavad laval kokku, et siis seal peab niukene väikene duell ka tekkima. Et ikka nagu üritatakse natuke üle trumbata 11, et seda juhtub siis ka järelikult eks ikka. Aga täna on siis selline kontsert Padisel Aimla, Tafenau kvintett, kannab see koosseis nime mida seal täpselt kuulata saab ja kust see täpselt toimub? See on imeilusast kohast son Padise lähedal kallaste talu. See on niisugune, kui suur see on vist, selle võiks nii liigitamist turismitaluks. Mina käisin seal esimest korda siin siis, kui ma viisin oma last spordilaagrisse ja siis ma nägin plakat, et oh, ma siin mängib. Ja, ja siis ma käisin ta natukene ringi, seal on ilmatu uhke laululava ja sa tohutult ilusad seal Ta tahab, ilmselt tuleb varem kohale natukene uudistada, seda kohta ei keset loodust ja kõike. Kontserdi nimi on nagu saksofoni, ö, kuigi ta nii väga öösel ei ole, aga me mängime kõiki levinumaid saksofon, sopranit, alti tenorit ja baritoni ja mängime siukest. Küllaltki kirjut kava ehk ülevaadet muusikast, mida nagu džässi algusaegadest peale on saksofoni ka tehtud, et nii siukest vanemat džäss ja sving ja ja bossanavat ja, ja kuni nagu tänapäevani välja mõned mõned oma lood ja siuksed. Võiks öelda, et kergemat sorti siukene, mõnus suvine kava, ma arvan ise, et, et võiks olla. Mismoodi erineb tänapäeva saksofonimuusika sellest, mis oli saksofoniaegade alguses, ütlen sa ütlesid sina siuksed standardid, kas siis oli selline meloodilise muusika, noh niiviisi laias laastus ja nüüd on selline läinud ta mitmel moel üle piiri. No kuidas ta iseloomust? Tänapäevast muusikat on seepärast raske iseloomustada, et kõik need stiilid, mis kunagi on sündinud, pole ju ära kadunud, vaid kõik on jäänud, et, et nüüd on nagu kõik kuhjunud. Arvan, et tänapäevast maailma iseloomustab eelkõige nagu nii-öelda sümbioosid või nagu kiusne öeldi vanasti segu, et väga paljudega ekse seguga on olemas ka nii-öelda tänapäevast tänapäevast, nii-öelda puhast, puhast džässmuusikat, mis on küll oma traditsiooni poolest ulatub ikkagi nagu 1960.-tesse, kus oli nagu mõnes mõttes siukse modernse džässi kõrgaeg. Tänapäeval on kõik ja need isegi võiks öelda, et praegusel hetkel seda nii-öelda tänapäeva džässi on raske liigitada, kuna neid erinevaid suundumusi on palju ja pigem räägime inimeste ansamblite nimedest, et et. Ühe mehe stiili tantsis Nüüd jah, jah, no eks siukseid personaalse stiili stiili nii on kõik ikkagi pürginud peaaegu kogu aeg. Aga jah, on ikkagi, et üks mängib ühtemoodi, kes mängib rohkem nagu Friidjasse siukest vabad, vabad ja rohkem niisugust meil nii-öelda meloodiliselt nii-öelda tänapäevast mainstream ja kes siis rock jazz ja kes flirdib seal etnomuusika folgiga ja. Ma kuulan, siis mulle tundub, et sina oled seda kõike teinud. Noh, jah, olen vist küll jah, et ju siis mulle meeldivad väga palju erinevad stiilid et võib-olla see see omapära, mis mind siis võiks iseloomust, on selles nagu just nimelt taksofoni mängus, et see minu saksofonimängija vihkamine saksofonimänguga, kus ma mängin ansamblis rütmiallikal, kus on nagu selline folk, folgi põhiline asi või või mängin mõne rokkima ansambliga või siis frii mat sassi või nii et on, eks ole seal saund mille järgi ju tuntakse nii pillimeest kui kui lauljat ja veel mingeid väljendusvahendite sõnad, millega räägitakse ja nii ja naa, et et jah, stiile võib ju mitmeid, tahavad mul mulle. Pidev selline muutumine, arenemine, uute asjade otsimine. Ma arvan, et on laias laastus, on ju, olid kahesuguseid inimesi, mõned tahavad süüvida väga sügavale ja teha ühte asja ühte kindlat, ainult oma rida. Ja mõned mõned tahavad teha neid erinevaid, oma ridu. Ma isegi võib-olla see on nagu enesele vabanduseks, et, et võib-olla see siis on teatud pealiskaudsus, kui tahta teda palju erinevaid asju. Võib-olla see ongi aga aga ma nii uudishimulik, et mulle meeldib teha neid, mulle meeldib erinevaid asju teha. Tunned, et oled pidevas liikumises ja arenemises uute teede otsimises. Noh, ega ma nii suuri sõnu ei tee, lihtsalt on, lihtsalt on tore ja, ja uusi asju tehes on põhiliselt ma püüan säilitada siukest konstantset, vaimustus seisundit, muusika seoses, et et see aitab seda nagu alles hoida. No see tänane saksofoni töö, mis on Padisel, on, on ka 10. augustil Pärnu ammende villas, mis on samuti kaunis koht, siis täpselt seesama kavandi seal või, või on, see ei tähenda, et nimi on sama, aga kava võib-olla ikkagi erinev. No kui tuleb tuju mõnda muud lugu mängida, siis ei ole jah. Aga see tuju tuleb kohapeal ja seda otsustajate alati niiviisi koha peal. Vaatad juurest ja inimesi, kes publikut, kes teil seal vastas on. Kunagi pole, me pole ju kaitstud selle eest, mõni tuleb ja sosistab, et tehke seda, tahaks kangelt. Kui meile see meeldib, siis muidugi hea meelega, sest et mis võiks olla veel toredam, kui olla muusikaga või oma nagu kuulajatele meelepärane? On seda tagasisidet palju. Kas inimesed tulevad rääkima, eestlased väljendavad oma mõtteid ja mis nad arvavad sellest või teisest ja kuidas neile meeldis? Vähemalt positiivset tagasisidet on küll õppinud eestlased väga hästi andma õppinud, see tähendab seda, et alati pole olnud. Minu meelest on see seda nagu juurde tulnud jah, et inimesed julgevad rohkem tulla ja põhivõõradki julgevad tulla ja ja no äkki see on mõnikord nii, et tunnevad kohe vajadust, ma loodan väga, et siis tulevad. Et öeldakse küll jah, ja see on muidugi alati alati väga soojendav, et muidu oleksin uhke, et tegelikult see on ikkagi ju see, et tahad inimestele nägu nagu vajalik või kasulik olla vatelt. Milleks seda muusikate kultuuris üldse, et kui, kui, kui sellega kellegi kellegi elu paremaks ei muuda, kas või hetkeks, siis ei oleks seda mõtet üldse teha. Et öeldakse küll ja öeldakse teinekordki täitsa täitsa ootamatutes kohtades. Vahel harva ma teen niisuguseid asju, et mängin, kutsub, mängin pahjuva sõbratiitseiga, mida ei peeta just nagu kõige suuremaks kunstiks Tiitsei koos mängimist, aga aga vahel on see ka tore. Reeglina ei tea üldse, mis, mis helistikus, mitte midagi ei kujuta ette, mis sealt tuleb ja siis lihtsalt on, see on nagu niisugune puhas improvisatsioon. Ja siis, kui, siis kui mängid ja nii-öelda unel, et seal pilliga omas maailmas tihtipeale ja siis ka üllatuslikult selle peale, siis mis on nagu justkui peaks olema. Taustaks tulevad mitmed inimesed nagu säravate silmadega, et vaod kõigepealt kõnetavad inglise keeles, et from from sai öeldud, et jube lahe, jube lahe. Ise ei saagi midagi. Enda arust väga ei pingutanud. Jah aga niisuguse asjaga sattunud niisugused klubides kohtadesse, kus inimesed pole teinekord nagu elusat pilli kunagi näinudki ja siis juba see ossa poiss neile elamus. Jah. Ja mine tea, äkki nad lähevad kunagi varastades mingit muud kontserti kuulama. Kunagi ei tea, mis, mis nagu. On sul veel mingisugune näide, mingi põnev hetk tagasiside publikult, keegi on midagi väga toredat õelnud vä? Nii ei tule kohe pähe, kas kõige midagi nii toredat öelnud. Küll aga on niisugune niisugune kummaline näide, et eks neid kontserte ja kooslusele ju igasuguseid. Ja vahel on üllatav see, et mõni programm on ikka parem kui teine ja vahel vahel mõne mõnda kontserti andes või ettevalmistatud materjalid, et veo või mitte ise ei valmista ette, oled kaasatud kontorisse ja siis mõtled, et kas sa üldse kellelegi kohta võiks minna sigrimigri ja imelik vähk. Ja siis kuidagi kui selle peale inimesed on, oh kui põnev ja tore kava ja kõik tulevad räägivad kohe pikalt, kui kõik tollal, siis, siis hakkavad ka mõtlema, et et tegelikult on, ei tea kunagi ette, mis, mis. Inimestele võib meeldida, et. Nii et sulle endale ei pruugigi nagunii väga see kava korda minna. Aga, aga need inimesed, kes kuulasid neile just see meeldis. Jah, et seda tõesti ei tea. Näiteks meil oli niisugune võib-olla natukene kummaline kooslus oli suve alguse poole või selle keskel, kus oli Aare-Paul Lattik, orelil, Oliver Kuusik laulis ja mina mängisin saksofoni. Mis meid siis nagu seob peale selle, et me Oliver ja Aare-Paul oli teada, sõbrad on Oliver ja mina olime head sõbrad ja, ja nüüd siis saame hästi läbi, mina Paul ka. Ja siis oli, meil oli niisugune mõte, lihtsalt tekkis siis ta pakkus selle välja, siis tehti mõned kontserdid. Ja noh, seal oli tõesti nii, et Tarbaul mängis orelimuusika tippteoseid ja siis me mängisime vahepeal sellist nii-öelda kaunist klassikalist muusikat. Ja siis aht Youcellingtoni pala oreli ja saksofoni ka. Et ma ei osanud, mina arvasin, et äkki on natuke liiga kuidagi hektiline sõnaga see oli, inimesed olid väga õnnelikud taastada kuidagi. Ilmselt nii nende kõrvadele kõlasse ka kuidagi värskelt ja uudselt. Mul oli see tore, et ma sain üle pika-pika aja, sain jälle nagu päris klassikalist muusikat mängida, saks foniga. Sopransaksofon igasuguseid. Siit Schuberti Ave, noh ja tead mis on nagu võiks arvata, et mõni asi, tule sulle ka värske ja need mõjusid mulle väga hästi. Aga kas kõltsu mõisas need 11. seal ka midagi klassikalist, kõlab? Ei, seal klassikalist või klassikalist muusikat, klassikalist džäss ja küll mõned mõned palad seal on jah, palju eesti džässlauljaid ja siis kõik näitavad oma oma palet. See on isegi üllatav, kui palju, kui erinev saab olla kui ühe muusikastiili sees, et seal on ju ikkagi päris hulk hulk lauljaid. Need on kõik minu meelest naislaulja ja laulude, et Eestis vist mees džässilauljat. Neil napib, napib neidjaid, pehmelt öeldes napib. Üks teine laulja ju aeg-ajalt, et nagu teeb ka kõrvalhüpe džässiradadele. Mul on tunne, et Christian Ilumäe võiks olla nüüd järgmine inimene, kes kohe päriselt nagu Tšassile pühendub. Ta ongi seda ilmselt juba teinud või tegemas. Ja temast tuleb kindlasti nagu sihukene džässimees kohe päriselt. Nüüd need lauljad, kes seal kõltsu muuseas koos siin ansambliga esinevad siis Igase laulja määrab nagu loo iseloomu või stiili, siis lauljast solistist tuleneb see loo vaim, ütleme nii. Ja, ja nemad ise valivad lugusid ja sina lähed sellega kaasa, kuidas sünergia tekib seal? Nii ta on jah. Et nemad on toonud omad omad lood ja siis me siis me püüame sulandada võimalikult nende. Ent nende lauljate stiiliga Kõltu mõisa ümbruses park ja see mõis ise on ka tohutult kaunis koht. Suveesinemisi eristabki see tollest, et lihtsalt erinevad ilusad looduslikud kohad, kus oma muusikat siis esitad. Jah, see on tõsi, et vabas õhus orienteeritud kontserdid, need on just tänu omale oma looduslikule ümbruskonnale väga-väga vahvad ja neid kohti on Eestis ikka nüüd ikka väga, väga palju tulnud juurde ka, et kus, kus kus muusikat mängitakse ja teatrit tehakse kõik, et see on nii vahva. No kui need kontserdid, millest me siin põgusalt rääkisime, on ära olnud, on sul veel midagi sellist suuremat suvel tulekul? Meil on augusti keskel veel kontserti Estonian Dream Big bändiga, kus meil tulevad solist Peterburist, Kuusiku vaja, Fjodor Vassiljev. Nendega astume üles Mäetaguse bigbändi bigbändifestivalil ja siis siis Narvas ka. Ja seal. Kuna tegemist ei ole uute seal, issand, ega siis see saab ilmselt põnev olema. Sul on seal nii seadmise tööd kui, kui ootamised juhatamist jah. Et päris korralik väljakutse taas. Jah, aga see on niisugune noh, ma arvan, et ma selles keskkonnas on juba suhteliselt hästi vabalt, et ma nagu see liiga palju stressi ei tekita, et see, et saab muusikat raseerida, saab mängida, saan ainult ainult eale. Aga selle mõttega võikski tänase suve tunni lõpetada. Stuudios oli meil täna džässmuusik saksofonist, ma ei teagi, kuidas sind määratleda, et sa oled niivõrd laia ampluaaga. Pillimees on küll olla pillimees Siim Aimla. Soovin sulle ilusat ja muusikarohket ja merel olemiserohket suve jätku, aitäh. Ja kuulame siia intervjuu juurde Siim Aimla, loo panni. Tafeno Aimla kvintetti üsna värskelt albumilt pühendus. Mängivad Raivo Tafenau saksofon-il, Siim Aimla, saksofonist Virgo Sillamaa kitarril, Mihkel Mälganud bassil ja Ene Kollom trummidel. See oli Siim Aimla, LUGU panni, Tafenau Aimla kvintetti albumilt pühendus. Ja suvejuttude lõpetuseks kõlagu veel Siim Aimla üks suvine muusikaelamus, ansambel, kõrsikute versioon Paul McCartney loost Black ööd, must lind.