Siin Tallinn raadio kaks. See, mis ta Siin. Juba kuulsimegi meie tänastest saatekülaliste Tarmo ja Toomas Urbi esituses ka lugu mis kandis pealkirja tuva. Tere, Tarmo Oja, tere Toomas. Tere. Tuva lugu. On teil selle kohta midagi öelda ka, kuidas see lugu sündis, mida me äsja kuulsime? Karmo, see on üks selliseid lugusid, mis sündis kohapeal. Äkitselt hakkasime veeretama, äkitselt tekkis täiesti spontaanselt ja õigesti stuudios. Ja nagu mingit pikemat filosoofilist seda ei olegi, see on ju lugu, selge, ma olen siin kaua oodanud. Armastust oodates peatuma selles kohas oma südames, kus pole kunagi valu olnud. Kuidas te seda loomingut tekitate, kas te noh, nagu sa ütlesid, Tarmo, see lugu lihtsalt tuli, aga kas teinekord peab pingutama ja võtma niimoodi pastaka kätte ja ja sellest välja imema midagi? Pingutamine teinekord toimub stuudios siis, kui lugu on juba valmis ja, ja tahad, et ta kõlaks ka täpselt niimoodi nagu seda endale ette kujutada, aga no see ei ole mitte alati kõige lihtsam. No põhjus, miks te täna siin olete ja miks ta üldse ilmselt ka Eestis olete, on see, et seitsmeteistkümnendat korda sel nädalavahetusel Juminda poolsaarel indiaanilaagrit peetakse. Seitsmeteistkümnes kord vist kõik korrad päris Eestis ei ole toimunud, aga ometi järjekindlalt seda asja ajada. Ta ajate, mis teid tagant kannustab seda tegema? Toomas? Asja sisuline külg on lihtsalt niivõrd oluline ja vajalik, et nii meile endile kui ka inimestele, kes on varem selles laagris olnud ja kindlasti ka mõned, kes tulevad uued. Et öeldakse, et peab toimuma, seda on vaja, et oleks siin isegi proovinud mõned kord nagu ära jätta või et ah seekord ei viitsi ja siis kostab sinikisa. Mis mõttes ei viitsi, oleme oodanud, terve aasta tuleb teha ja kõik. No te olete, elate mõlemad tegelikult Eestist eemal Ameerikas, nüüd viimasel ajal, Toomas, sina ka, eks. Et tihti Eestisse satute, ongi see suvine aeg, kui on vaja siis indiaanilaagrit korraldada või käite muul ajal ka ikka siin. Ja ma olin märtsis siin kuu aega ja ootasin kevadet, mis jäigi tulemata. Märtsikuus ema ütles, et lähme jalutame Hirveparki, et päike juba paistab, mõtlesin pale ennast öelda lihtsalt, mis ma panen, mis ma panen juba kevad käes. Selline lõikav talv ükskord tuleb norra pealt teinekord Venemaalt ei saanudki, ausalt öeldes parkad seljast ära, lendasin minema, aga suvel on muidugi väga kihvt. Käisime just siin Muhu väinas purjetamas sõpradega ja matsirannas seal kulgemas ja kõik on väga ilus. Tarmo sina tihti sina eestimaale satud. Kui sa nii tihti kui vähegi satun, viimasel ajal ma olen liiga vähe sattunud, vahepeal ma kolasin mööda muud maailma ringi ja vaimumaailm sain isegi sõimata. Et ma olen eesti unarusse jätnud. Mingil hetkel seal olime me ju siin nagunii suureks tüliks, nagu et mingi härrasmees väga kallis ülikonnas, astus mulle ükskord isegi juurde, ütles, et et Tarmo meile väga meeldivate laulud. Ma käin alati teie kontserdile, aga peale iga kontserdi palun sõitke kohe minema. Miks nii, et sinust on jube palju tüli poliitilisel maastikul. Olid ajad, kus lihtsalt noh, oma naiivsuses sinisilmsuses Eestit päästa, tegelikult astusin jube paljudele arendajatele ärimeestele varvastele, ilma, et seda oleks siis ei teadnud. Noh patriotism ja äri ei sobi alati kokku. Ja nüüd siis võtsid sõna huulde ja tuled siia võimalikult harva või. Võtsin seda kuulda lihtsalt ja rohkem ei tegele selliste jamadega, selle jaoks on teised, kes professionaalselt jamadega tegelevad, tulin jälle marju sööma ja aasasid nuusutama indiaanlasi tooma ja rõõmsaid nägusid vaatama. Sel neljapäeval siis Jumindal järjekordne Indiaanilaager algab mida sel korral seal kogeda saab ja näha ja kuulda saab. Ikka iseennast. Algne idee ju algas üldse sellest, et eestlased, põliseestlased kuuluvad põlisrahvaste nimestiku kõikjal üle planeedi. Me oleme käinud Jaapanis põlisrahvastekeskuses, saparos ja indiaanlased on eestlasi teadnud aastatuhandeid, kui samasuguseid põlisrahvaid, nagu nad ise on. Ja me tahtsime lihtsalt mingil hetkel tulla tagasi ja kogu selle läänestumise nagu suures õhinas, nagu inimestel aidata meelde tuletada oma geneetilist mälu oma tegelikult geneetilist olemust. Sest paljud arvavad, et laagris räägitakse suuri sõnu ja tehakse keerulisi asju. Vastupidi, laagris elatakse, nagu me elasime. 2000 aastat tagasi, kui me kõik olime põlisrahvad. Inimesed tulevad lihtsalt ennast taasavastama ja see on alati rõõmus taasavastamine. Millised need vahendid on siis mille, mille kaudu saab ennast taasavastada? Istud potsti maa peale maha ja tunnetad korraks, et maa on olemas ja näed, meri terendab silmapiiril ja tähed vilguvad ja siis me teeme mingeid tseremooniaid, loomulikult higistamistelk. Õhtul saabub siia moonapolakaresson, legendaarne hopi naine üle maailma, ta kuulub ka 13 maailmavanaema hulka. Üks 13.-st maailmavanaemasse, tähendab, ÜRO juures on ÜRO juures. Nad lõid sellise organisatsiooni kuuluvad Tiibetist ja Aafrikast ja kõikidel kontinentidel vanaemad, sest nad käivad mööda maailma ringi. Ja siis tõrelevad riigijuhtide ja paavstide ja selliste tüüpide paavst laskis üldse jalga, kui nad Vatikani läksite. Nii kartis neid naisi. Ja kui ta lõpuks siis tuli kohale strateegi rikkamad trikid seal ära ja kui ta lõpuks baas tuli, ütles, et no et hea küll, ma võtan teid nüüd vastu, siis moona ütles selle peale, et pole sind, pole enam tarvis. Me rääkisime juba sinu ülemusega jutud sirgeks. Et need on mingit erilist väge täis naised. Siis ja väge ja tarkust eelkõige tarkuse traditsiooni väge. Paljud on küsinud, et miks moonani vägev. Vägev selle läbi, mida ta esindab. Ta esindab tõde. Tõde teeb vägevaks. Täpsustuseks ütlen nii palju, et indiaani hõimudest näiteks on vanaemad on kõige tähtsamad otsustajad. Sest et kui on indiaanihõimule mees, pealik, siis vanaemad on kindlasti näinud selle lapse sündi. Nad teavad teda algusest peale, ta on valitud seda tööd tegema. Pealik olema ja aga selleks ei kõlba, ei sobi, ei ole sobilik. Siis ta hääletatakse maha, vanaemad ütlevad, et see poiss paneme mõne teise poisi. Nemad on, nemad on olnud enne meid. Nii et võib öelda, et indiaanlaste seas valitseb matriarhi Väga paljus mitte päris, aga väga kõrgelt hinnatakse väga-väga kõrgelt, hinnatakse vanaemade autoriteeti ja mälu ja teadmisi, siis nad kannavad ju ka traditsiooni enesest päris algusest peale. Räägime indiaanilaagrist toimuvast veel edasi, aga kuulame vahepeal jälle ühe muusikapala, Tarmo ja Toomas Urbilt. Tarmo ja Toomas Urb on meil täna külas ja kuulasime just nende lugu, Preier for you ja Tarmo selle looga oli sul selle loo sünniga oli seal ka üks lugu rääkida. No meil suurem osa laule ongi kõik lugudega aga see sündis konkreetselt indiaani kirikutseremoonias Arizonas, hiila jõekäänu reservaadis. Seal on niimoodi neli nagu ringi on ja siis mingis ringis antakse igaühele sõna ja kui järgi jõudis minuga ja siis ma ütlesin need sõnad, millest pärast tuli laul sind igaüks, kes on kõvasti palvetanud, sellel pole enam mitte midagi lisada. Kõik, mis mul öelda oli, läks palvesse ära. Selle indiaani kultuuriga on ka see bioti tseremoonia üks oluline osa, et kas ka siin eesti-indiaanilaagris saab sellest Biote tseremooniast osa ja, ja kui legaalne selts on. Jutte Biote aia vahka ja Sand, Pedro ja teised on ammu legaliseeritud isegi USA-s, eriti USA-s ja neid ammu enam ei nimetata meelt koondavateks taimedeks. Praegu juba National Geographic nimetab neid meen meelt diviseerivateks taimedeks ehk siis nagu meistritaimedeks. Ja loomulikult on kõikidel meie külalistel nad on sertifitseeritud Indiaani kiriku preestrid, kellel on õigus kanda oma sakramendi kõikjal üle planeedi endaga kaasas ja seda pakkuda, see on osas hakkamendist. Meie laagris otseselt sellele ei rõhulaagris, rõhume sellistele ei rõhugi millelegi, lihtsalt kulgeme indiaani nagu sellise aja järgi, kellad ja telefonid jäävad inimestele autodesse või siis kuskile telkides kulgema indiaani aja järgi ja laseme asjadel ise tulla, ennast näidata ja teeme selliseid tseremooniaid, mis viivad inimesi rahunemise ja taas enese taasleidmiseni tõelise jänese taasleidmiseni. Millisena tseremooniat siis on, mis indiaanilaagris aset leiavad? Oi jumal, seal on kõikvõimalikke, esiteks iga päev on päris kindlasti higitelk, mis on puhastav, sellinne ja valgustab pilkases pimeduses inimesed tegelikult hakkavad nägema indiaanlaste jaoks sõna pimedus ei eksisteeri, on lihtsalt must valgus, sest ütled sa ju pimedas näed ju ka lihtsalt teiste silmadega teiste sensoritega igapäevane higi, telgid on olemas naiste jaoks eraldi naiste ja laste jaoks eraldi noh, iga igaühel igal indiaani on oma stiil ja oma pehmuse aste, mida keegi soovib teha, plusson. Ka tugeva terapeutilise mõjuga Choking circa või? See on jälle põlisrahvaste leiutatud niisugune tseremoonia, kus kõigil inimestel on õigus rääkida kordamööda ja kõik ülejäänud istuvad ja kuulavad. On ju juhtumeid, kus inimene kogu elu jooksul ei satu olukorda, kus keegi ära kuulaks. Selles tseremoonias on võimalik kõik südamelt ära rääkida, seni, kuni sa hoiad kotkasulge ja kõik teised kuulavad, siis tuleb kellegi teise kord, tema räägib ja väga huvitavaid asju on inimesed rääkinud, mida ta on aastaid hingel hoidnud ja ei ole suutnud kellelegi rääkida, sest keegi ei kuula neid. Ja ka Eesti inimesed on siis valmis põhimõtteliselt võhivõõrastele ennast avama seal selles ringis. Vot seal me ei olegi niivõrd eestlased või seda, me oleme, lihtsalt inimesed. Huvitav on see, et näiteks noh, Põhja-Ameerika indiaanlaste keeles nende rahvaste nimed, kas villak, oota või keegi tähendabki maainimene. Me oleme kõik maainimesed, maa on meie ema. Me oleme kõik emakese maalapsed ja selles laagris ei ole rahvusi, sinna tuleb mitmest rahvusest inimesi. Lendab kohale mujalt ka kõik oleme sama aastaid 17 tagasi, kui ma esimest korda tibi üles panime Rocca al Mare rahvuspargis, kuhu tuli mitu 1000 inimest, Tarvo ütleb, et neid oli 5000. Võis ju olla ja oli ainult üksainukene higistamistelk, kuhu ümber kogunes 2000 inimest, kes olid kõik väga rahulolematud, et nad ei saa indiaanisaunavihad kaasas. Pärast pärast selgus, et keegi oli õhtulehte pannud suure tiibi pildi ja öelnud, et tulge rahvuspark indiaanisauna, et kaasa võtta ujumisriided ja liiter vett. Aga noh, siis küll seal osad said ka higistamistelki. Seal oli esimest korda, ma nägin, missugune terapeutiline jõud on, on juttu ringil. Sest et tõepoolest nagu sa ütled, meie rahvas ei avane nii kergelt. Ei, ei räägi oma muredest. Ja aastat 17 tagasi oli ju ülemineku periood, ühest sootsiumis teise sattusime ja inimesed ei osanud elada. Ja nii mõneski mõttes oleme täna jälle sama sama seisu ees. Sest et me oleme jälle mingisugused tüübid kusagil ääremaal, kus antakse korraldusi, kuidas käituda, kuidas elada, mitu kraanikaussi sul võib olla. Ja ausalt öeldes pinged kuhjuvad. Kas vahepeal oli siis kuidagi teistsugune see aeg? No aga see ei ole olnud vabamat aega või? On ju küll ja minu arust on vähemalt Aga mis seal, mis seal selles higitelgis täpselt aset leiab, et mina ei ole seda kunagi proovinud, see tundub minu jaoks üsna õudne, sest et mulle ei meeldi isegi nagu tavalises saunas käia, sest et seal on hirmus kuum raha ja, ja noh nagu ebameeldiv olla, et, et milles see indiaani see higitelk seisneb, mis, mis seal toimuma? Tähendab väga paljud tseremooniad kannavad endas algset mõtet selles, et meie vaim on tugevam kui meie füüsis. Ja nagu näiteks indiaanlaste päikesetants, mis kestab neli päeva hommikupäikesetõusust päikeseloojanguni, kus tantsitakse 45 kraadises kuumas avatud päikese all söömata, söömata ja vett joomata. Seal on alati taga mingisugune põhjus, miks tantsitakse, inimesed paluvad kas kellelegi tervise eest oma lähedase heaolu eest, neil on paljud sugulased vangis. Ta läheb ja näitab loojale sellega. Ta palve on siiras. Et ta suudab selle ära taluda. Oma palve nimel. Tõestab seda ja ka higitelgis tegelikult on, on sama printsiip on olemas, esitelg sümboliseerib emakese maa üska, kuhu meie, tema lapsed poeme pimedasse kuuma, kitsasse ebamugavasse, eska kõik koos. Ja seal toimub mingil määral nagu taassünd, ümbersünd. Ja huvitav on see, et seal jah, on küll väga kuum, aga kõik need, kes siiralt palvetavad, ei tunne üldse temperatuuri, et kes sinna uudishimust tulevad, nendel hakkab tõesti kuum. Aga kui sa, kui sul on midagi öelda, kui seal on palvese palvega lähed palve sisse tunne üldse mitte midagi. Seda ohtu ei ole, et sa seal lihtsalt meelemärkuse kaotanud ja, ja tõesti saad mingi terviserike. No meie meie laagrites ei ole seda juhtunud. Me oleme väga tähelepanelikult ka selles suhtes, aga mida ma olen märganud näiteks on see, et meil on eraldi telk lastele ja need on väga kõvad higistanud lapsed on kõvemad tegijad kui täis Mäga kõvad vennad. Nad indiaanlastel on neli ringi, neli suunda, igas ilmakaares on oma kaitsevaimud ja kõiki rituaalseid toiminguid tehakse neli. Et mitte. Ta ühte jalga lonkama. Ja sellepärast on higistamistelgis ka neli ringi, neli suunda ja neli korda palvet ja, ja kõik erinevatel hõimudel viiakse tseremooniat läbi isemoodi. Aga kui sa oled selle neli ringi ära teinud, siis järelikult on sinu palve tugev. Sa ei ole alla andnud ja sa oled sellest auga läbi tulnud. Sa väärtustad nagu selle tegevuse annab sellele asjale tõelise mõtteväärtused. Sa tõesti oled sellel taga, mitte lihtsalt ei neelata. Nii et pead lihtsalt füüsiliselt kannatama selleks, et leida mingisugune vaimne vabanemine. Ei pea, aga üldiselt, kui sa lähemalt vaatad, siis inimesed on ka füüsiliselt väga võimekad, nende vaim on, vaim on tugev. Selge, kuulame vahepeal jälle veidi muusikat. See oli järjekordne pala tarmu ja tooma Surbi esituses. Tarmo ja Toomas on meil täna siin, oleme saates ka külas. Põhjus, miks nad külas on, on see, et juba seitsmeteistkümnendat korda sel aastal nad siis indiaanilaagrit korraldavad, sel korral toimub see Juminda poolsaarel. Ja nagu me siin vahepeal ilmateadet vaatasime, siis ilm tõotab keerata ilusamaks, et kui, kui esialgu oli prognoos selline, et kogu see nädal on üsna sügisene ilm, siis praegu näitab, et päike paistab ja Toomas siin rääkis, et neil alati indiaanilaagri ajaks tuleb päike välja. Kas te kuidagi võluta seda ilma? Loomulikult? Palve on taga loomulikult. Meil juhtus õnnetus, Me olime Peruus vennaga ja otsustasime äkitselt vanast õhtuks lennata Argentiinasse Tomil millegipärast tekkis soov minna just nimelt Buenos Airesesse vana-aasta õhtuks. Üks tuttav inimene seal seda valmistuge selleks, et noh, siin on 36 kraadi, et siin saab olema väga-väga Sticki ehmatasin, pole viga. Ma räägin vaimudega. Vana aasta 13 kraadi, noh, ütleme, et inimene ise ära külva rääkisid, võib-olla liiga Lägeduulajalt veidike läks üle. Kuidas. Vaimudega rääkimine üldse välja näeb, et sa ju ise oled ka ravitseja Tarmo. Räägidki vaimudega, kes need vaim ja ütled vaimud ja ütled neile silmavaimud ja kõik, meil on üks laul, näiteks, mis ükskõik mis distantsil muudab ilma umbes poole tunniga. Me oleme isegi paar orkaani sellega peatanud. Lihtsalt selline laul, tal on selline energeetika, mis toimib, kui õieti suunata õigesse kohta, siis ta toimib vaimumaailmas vaimudega räägid nagu räägid kehatute tarkade olenditega. Ilma sa muudad siis põhimõtteliselt sa saad elada enda palve palvete jõul kogu aeg heas kliimas. No ja vahepeal oleme juba sellega isegi ära rikutud, veidikene täid vahetevahel tekib, igatses lume järgi. Siis sa saad. Palun tule. Märtsis Eestisse Los Angeleses Medin nadi lumega. Viimased mõni 1000 aastat, aga aga jah, nüüd me lendame nüüd ennaga laskale. Septembris. Kutsuti sinda kasko, kaska hõim kutsus meid enda juurde, see need Vancouveris tähendad vaid forssi vothoolsest, siis võltslaik. Nende hõimu maad kutsuti meid sinna külla endale. Mis te teete, seal? Suhtleme ja vennal on seal see ravimise teema. Ja taheti just teda näha seal. Tarmo, kuidas sinu see ravimismeetod täpselt välja näeb, et inimene tuleb, ütleb, et mul on jalg haige. Mis sa siis teed? No ei tule tavaliselt sellise jutuga, mul on kaks erinevat versiooni, üks on kauni seksika blondi versioon, mille ma sulle oleks peaaegu praegu välja pakkunud ja teine on tegelik versioon, kuidas tegelikult asja. Tegelik sõltub inimesest iga iga keisson täiesti unikaalne, seal põhjused võivad peituda isegi möödunud eludes ja nii paljudes asjades, et kui ma püüaksin seda sõnades väljendada, siis kõlaks üldiselt päris loll jutt selle New Page'i siin palju tähendab näga varem teen, kui inimesed tulevad, lihtsalt teen korda ja tööta, saadan minema, muidugi töötab see saade, mida Pajograhvitšanov tegi, nii et minuga kaks episoodi juures ma ravin inimesi, kes on ametlikult kuulutatud ravimatutekse, siis tuuakse mulle, tegid nad korda, seal on need üle maailma näidata, et peaaegu igal pool peale Eesti vist ja USA-s näidatakse peaaegu iga nädalalõpu uuesti, nii et loomulikult hästi palju on telefonikõnesid ja kirju ja eriti toredad on need telefonikõned ja kirjad, mis on peale ravimist inimesed, tänavad ja asjad ongi korda läinud. Sest noh, iga probleem on ju millegi muu tulemuse ja vot selle millegi muuga ma tegelengi. Aga selle ravi vravitsemisega sa siis põhimõtteliselt leiba teenidki Ameerikas. Hetkel küll, jah, see toob ka leiva päris palju. Aga loomulikult, eestlased teavad teid ka kui suurepärast muusikutena. Teie kontserdid on alati minu meelest siin Eestimaal olnud välja müüdud, kas sel suvel Teid ka kuskil laulmas näeb? Kardan, et mitte plaanis ei ole mu kontsert, kitarr on isegi USA-s, meil olid teised plaanid seekord ja, ja see meie kontserdimaastik kuidagi on muutunud ka, et noh, nagu nüüd on vaja juba sul mingeid promootoreid ja inimesi, kes ajavad kogu selle paberiasjanduse ja kogu selle sitapoole korda paremini, nii et tulid kontsertsaali, ütlesid tere, Me tahame kontserde, oi vennad, tulge millal saal on vabad. Tehke sest aru, nüüd hakkab, tuleb hakata rahast rääkima ja ei tea millest kõigest kõigepealt enne kui üldse muusikani millelegi jõuab. Asjad on veidi teistsugused, sellega ei viitsi hästi tegeleda. Aga inimesi, kes sellega tegelevad, ju on, et te võiksite appi võtta kellelegi ikkagi mõne kontserdi anda. Suvelsinal sel suvel ma kardan, me vist ei jõua midagi sellist teha enam. Aga võib-olla äkki, kui mõne mõni tüüp tuleb lagedale äkki jõuluks tulla tagasi laulda, talvel saab jalad ka lumme pista, korraks ja jõuluvanale luuletuse ette lugeda ja samas kontserti teha. Aga Indiaani laagri korraldamine on siis tavalisest kontserdi korraldamisest kuidagi erinev, et seal ei ole vaja neid promootoreid ja neid, kes siis seda kehva tööd teeksid. Meil on vana meeskond koos, kes kõik teevad. Me Tomiga oleme rohkem lihtsalt nagu selle asja. Kaks isa võib-olla, aga meil on õudselt tore meeskond koos, kes igaühel on oma lüli, mida ta teeb ja ja tuleme alati enne indiaanilaagrid kõik koos kokku, arutame, mida kõik keegi võib laua juurde tuua ja hakkame siis lihtsalt tootma, on see Jumindas inimene, kelle maa see on, see on vapustav inimene ja tohutult toetab ja ja kõik meie, kes me oleme aastaid seda kõike juba teinud, nimetame kivimeesteks. Et seal oma loomulikult on, kaasneb paberimajandusload ja kõige asjad, need kõik oleks korrektne. Aga, aga selles suhtes on õige, et meil ei ole viimasel ajal olnud küll enam ühtegi tõrget sellega. Aga on olnud varasemalt probleeme siis indiaanilaagri korraldamisel, ma ei tea, kas keegi on siis ka ette pandud midagi. Ei käsi pole ette panna, aga tihtipeale inimesed lihtsalt unustavad ära, et kõik, mis me teeme, on tegelikult teenimine, kellegi teise teenimine ja need inimesed, kes tulevad laagrisse, Me teenime neid, mitte ei teeni oma egot või iseennast või ei püüa sellega raha teenida. Meie kõige suurem teenimine ja parim saavutus on, kui me omadega nulli jõuame, siis me oleme ikka kõvasti ja väga hästi majandanud. Tavaliselt tuleb peale maksta Indiaani rahval on selline ütelus, et kui sa, kui sa oled osalenud tseremooniast tseremoonia ette valmistama, siis ükskõik missugusel moel noh, kas või näiteks toonud puid ei aidanud puid lõhkuda või pannud tyypita üles või toetanud, kuidagi toonud süüa võinud toidu. Siin sellega kaasneb hea õnnistus sinule ja sinu perele sinu palveid võetakse kuulda. Vot see on see, miks indiaanilaager toimub üleüldse. Kuulame vahepeal jälle veidi muusikat ja siis räägime Tarmo ja Toomas Urbiga edasi. Tarmo ja Toomas Urb on meil täna siin, oleme saates külas, rääkisime siin enne Tarmost, kes peamiselt teenib leiba viimasel ajal, siis ravitsemisega, aga Toomas? Sina oled ikkagi vahepeal ka Eestis elanud, aga nüüd jälle siit ära läinud, et millega sina tegeled? Ja kuule, me päris palju oleme siin vennaga koos rännanud viimastena viimasel paaril aastal. Ja, ja tegelikult ega nii väga ei saakski öelda, et mul oleks mingi oma rida eriti ajada. Sest et ka need meediaprojektid, kee, kinoasjad, mis meil on, on ühiselt, teeme neid välja arvatud võib-olla üks, kus mul on omaenda kinos stsenaarium ja mida ma produtseerinud. Aga on tulnud pakkumisi ka kirjutada veel televisiooni jaoks ja ja siukest värki. Millega tegeled, tegi selle teleasjaga, et sinu poeg Tarmo on ka joo Hollywoodis suisa läbi löönud Johann, et kuidas, kuidas tal praegu läheb millal teda jälle näha saab, kuskil kinos? Hetkel ei oska ütelda, ma ei ole nüüd kuu aega suhelnud tüübiga, aga tal on kogu aeg mingid rauad tules ja ta kogu aeg teeb mingeid asju. Ta elab seal oma, tab panga kanjoni mäe otsas seal oma hetke väga laheda pruudi, terve karjatüüpidega. Ja ta viimane suurem. Lahedam tegevus oli Californication, mis on üks mu lemmikseeriaid üldse Ameerikas ääretult lahe, kus ta mängis. Päris hullu tüüpi. Ja õnneks selline ta ongi. Et et tal on korralik mänedžere kollegi Management ja kui nad talle jälle midagi sama hullu leiavad, hetkel ta projektidest ei oska midagi ütelda. Aga kas sa oled enda selliste ravitseja võime võimetega ka teda aidanud karjääris kuidagi? Kindlasti mitte, ta on tuledraakon ja täiesti jäärapäine, õigemini draakonipäine tüüp teeb kõiki asju ainult omamoodi ja tal ei ole selleks ka mingit vajadust, tal on oma kaemus paigas aga 11 ja ravitsenud, noh, meil on peres kõigil mingid võimed ja 11 aidanud ikka vahetevahel oleme, kui on tarvis, loomulikult. Toomas, sinu poeg Tom Olaf on ka Ameerika maile nüüd viimasel ajal suundunud, et kuidas temal seal läheb siis tuntud ka kui räppar, reket. Loo kodanik, reket on olnud ju läbi aegade üllatusvõimeline olend, juba need, tema, tema plaadid ja muss ja kõik see, millega ta paugust lagedale tuli, üks, et see ikka võttis täitsa tükk aega seedimist, et vanake paraneb. Raskelt raske käega mees aga meeldis sulle väga, väga lahe saun. Ta on väga võimekas selles suhtes ta noh kui ta oli usas mingi pikka aega seal alguses, siis ta noh, nii näitas meile ka ikka ühte teist ja ja andis vihjeid, andis piiluda, andis piiluda oma maailma sinna oma musa, maailma ja värki, aga siis ta vahepeal õppis, elas Londonis ja elas Londonis ja lõpetas seal ülikooli ära ja siis tuli, elas Eestis küttis siin seda televisiooni põldu ja musa põldu ja ja mingil hetkel siis ta laekus jälle meile sinna Elleisse ja asus seal toimetama ja Independent filmi heli üles võtma, igast asju tegema ja ja praegusel hetkel on ta minu teada New Yorgis elab. Ja läheb hästi. Kõle, tal läheb hästi, ta minu arvates väga võimekas mees. Toomas sinul on ka tütar Maria, aga Tarmo, palju sinul lapsi on üldse, Johan? Nii? Me teame Pika tagant läks köhahooga ja. Ei taha vastata. Sellele küsimusele ei ole vaja, ma ei elusees, ei söandaks meedias valetada sulle, aga tõtt ei saa ka öelda. Las ta praegu olla. Selge. Aga. See pausi ja kuulamegi, võib-olla siis ühte muusikapala reketilt. Vaieldamatult patrioodid juured on sügaval Eesti mullas, tihti tulevad mulle külla kõikjalt, kostab hõikeid, et elu liiga ja seda üheskoos veeta, on maru tühine. Kohvritäis viiega. Taas kord. Ma ei oleks maringi avastanud territooriumeid kui kogurgu reisikaaslaseks mass, jahu, pleier, hambahari, termosed, raamatut presidendi taskus, fotokaasia riidele. Ooperis võtavad raskus kõik, sest mind ootab seda oodanud oled oma terve maalima. Soovige muuta nüüd unetuid öid, ma lähen ja ostan Tartu maantee. Ärkasin Riias Daugava kukerpallid, hullumaja, noh ja sealt juba edasi miskit. Padar. Otsingus, Franco turistidele jutustasid ima, tuunisin sääraspedowniga tulla Marokost, tuul otse Hiinast seljas. Ees olevat valikut poleks valinud iga mees, Pakistan, Kasahstan, Afganistan, Kõrgõstan, Need vabastanud teisele poole karavad pintsaku kommi. Ausi laisklooma kiirdu kaugina, kui päike tõusis Jaapanis jalas pikad saba, mis koju jõudes vajavad tõsist ülevaatamist. Oijah. Palju selja taha jätnud kalleid, palju tahtnud leida seda miskit, mida ma mul minna, soov on sama, isegi süda lõhkeb otsustes, kindel oled, sa ei mõtle maha, tulen tagasi, olen alati hullu, su, ära nuta mõtet. Nii peab ka tillukesse autosse laeva või lennukisse Vunüür, saabas oma seitsme või iga mees olema Madagaskar Teele, elanud terve veel olen üles kasvanud. Tõuseb päike, kuivanud on, asfalt, avastan, naudin seda vabadust, mida maa emasson, kingitud kannatust ning ootab kuni maa Joosodzarmedasest maakoju tulen ikka filmi lõpus naeris või koju. Juudamaakera kaadri. Sirutanud. Hoia kinni, sirutan tiivad välja, kui linn kiirile maakera kohal ringi nähes. Unenägudes küll. Ma lähen hoia kinni, sirutan tiivad välja kui linditeede maakera koha ringi nähes sindki vaid unele. Nii kõlas siis reket ehk Tom Olaf Urb meie tänase ühe saatekülalise tooma Surbi poeg, kes praegu New Yorgis tegusid teeb, aga meie räägime Tarmo ja Toomasega indiaanilaagrist, mis siis sel nädalavahetusel aset leiab Juminda poolsaarel. Milliseid inimesi te sinna üldse ootate? Lahedaid? Tõelisi tõelisi inimesi, paljud kardavad, et seal saab olema liiga keeruline või liiga sügav. Vastupidi, lihtsuses ongi kogu tõde. On olnud hetki, kus inimesed ei suuda ära harjunud, et see nii lihtne lähevad minema. Ma ei tea tohutut, ma ei tea meditatsioonilaagrit, keel, suulaes ja omm ja kõik, aga tegelikult indiaanikultuur ja põhimõtted on väga maalähedased, väga ehedad ja väga lihtsad ja austavad respekteerivad. Et liiga suuri ootusi, et oma probleemidele sealt kohe lahenduse leiab, ei maksa nagu. Leitakse ei, ei maksa, ei maksa oodata eriefekte aga probleemidele lahendusi leidma just tullaksegi. Noh, seal tulevad inimesed, alguses olid inimest, kes küsib, kas see Carlos Castaneda ykslani oled lugenud, eks ole, indiaanlase rääkida. Aga noh, tegelikult on asjad väga konkreetsed, väga lihtsad. No te olete seitsme seitsmeteistkümnendat korda, nüüd korraldate seda indiaanilaagrite, millised on sellised eredamad mälestused läbi nende aastate? Oo jumal, selleks läheb sul üks tund veel. Meil ei ole kahjuks aega nii palju. Noh, näiteks ma ütleks niimoodi, et meil on meie, meie laagri. Esimesel laagri aastal toimus sündmus, kus sündis üks väike plika, kelle nimeks sai moona, poolaka järgi sai moona. Ja ta on nüüd 17 aastat ja 16 kuskil meie laagris laagris käinud ta noh, tegelikult meie laagri sümbol, vaata siin on ta pilt. Päris suur tüdruk juba. See ongi see, et me tegelikult mõõdame oma aega oma lastes, see on jõle pull lugu. See on rohkem, ongi tegelikult lastelaager kui, kui täiskasvanute laager. Sest et vanemad tulevad oma lastega kaasa, sest traditsioon algab sellest, et meie lapsed mõistavad, mis on, mis. Ja vaimsus on praktiline.