Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadiokuulajad. Suvi trügib innukalt lõpusirgele ja sama lennukalt lendavad nädalad ning aeg Seva illusioon on meid taas pühapäeva tüürinud, et arutleda natukene elu ja maailma üle. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks saatekülaliseks on jätkusuutlikkuse ekspert ja sotsioloogia doktorant Kaidi Tamm. Tartu Ülikoolis semiootikut ja kultuuri teadvustada õppinud Kaidi Tamm on end täiendanud Venemaal Voroneži ülikoolis vene keele ja kultuuri alal ning Lugano Ülikoolis Šveitsis kommunikatsiooniteaduse alal. Ülikoolis pärineb ka tema magistrikraad, mille jaoks suuriste lähemalt ökokogukondi ning tema magistritöö teemaks oli lilleoru kogukond lääne ühiskonna utoopia traditsioonis. Hetkel tegeleb Kaidi Tamm oma sotsioloogia doktorikraadiga võtamisega Justus liibigi Ülikoolis Kiisseni Saksamaal keskendudes peamiselt Euroopale, on tema uurimisteemadeks jätkusuutliku arengumudelid. Rohujuuretasandi liikumised, kogukondade uuringud, keskkonnateemade valitsemine, väärtushinnangute muutmine, moodne vaimsus ja utoopiat. Alates 2012. aasta maist töötab Kaidi Tamm Karlsruhe Tehnoloogiainstituudis jätkusuutlikkusega seotud projektide peale eesti, inglise, vene, saksa, prantsuse ja ladina keelt. Valdav Kaidi Tamm on pikalt töötanud ka vabakutselise tõlgi ajakirjanikuna ning oli aastatel 2006 kuni 2008 Eesti Rahva muuseumi kommunikatsioonijuht Kaidi Tamme ja Anno mee ühisloominguna valmis aastal 2010. Eesti televisiooni sarjas Eesti lood, dokumentaalfilm normaalne inimene. Tänase saate teemaks on jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk ka mahemajandus inglise keeles, sest teine põld velopment ehk siis see, mida Kaidi tamm kirglikult ja suure huviga uurib. Et saada sotti, millised võimalused viisid ja plaanid on olemas, mille abil elu siin planeedil võiks kesta ja kesta kaua ja hästi. Keda jätkusuutlikkuse teema huvitab, siis järgmisel nädalavahetusel, 23.-st kuni 25. augustini toimub lilleorus Eesti ökokogukondade liidu seitsmes kokkutulek, mille tänavuseks peateemaks on koostöö. Lisaks Kaidi Tammele esinevad seal Toomas Trapido, Artur Talvik, Riina Luik, Liina Järviste, Kadri Allikmäe, Toivo alia, Madis Masing, Erki kaikunen ja mitmed teised tegelased. Toimuvad ettekanded, arutelud, töötoad, talgud, joogatunnid, kõlab muusika ja on kindlasti väga tore ja huvitav nädalalõpp mis pühendatud olulistele teemadele. Panen selle infoga kosmonautide klubi seinale Facebook'i kuhu leiate lihtsal viisil tee läbi aadressi hallo, kosmos. Punkt. Ee sealsamas asub ka otselink kõikide saadete arhiivi raadio kahe kodulehel. Nüüd aga tänaste teemade ja ka tänase muusika juurde kuulate valikut saatekülalise kaasa võetud lauludest, millest enamus on kodanikutasandi aktivistide muusika Teile laulavatena Auli Kütt kõlab ökokogukondade liikumises, populaarne Aafrika laul Belle mama Portugali ökoküla Tammera lugu, piidedžeing, lilleorg nagu hom, kus ka Kaidi Tamm ise kaasa lööb esituses mantra laul, homne Machi vaja ning avalooks saatekülalise suur lemmik Arvo Pärdi Spiegel im Spiegel. Mine tänaseks saatekülaliseks on jätkusuutlikkuse uurija semiootika ja kultuuriteaduse magister ning sotsioloogia doktorant Kaidi Tamm. Tere, Kaidi. Tere. Suur tänu, et saatesse külla tulid, et nendel meie kõigi jaoks olulistel teemadel nagu näiteks jätkusuutlikkus, rääkida sulle muljetavaldav akadeemiline resümeed oled õppinud Eestis, Venemaal, ka Šveitsis ja nüüd teed oma doktorikraadi lõputööd Saksamaal? Ole hea, palun jutusta meile oma lugu, kuidas see sinu eluteekond on kulgenud ning kuidas sa üldse jätkusuutlikkuse teemani jõudsid ja miks, miks see sind kõik huvitama hakkas? Ma olen üles kasvanud nõmmel ja suurte mändide all ja, ja minu maja kõrvalt algab Gleni park ja lähedal on nii pääsküla raba kui Harku mets. Nii et looduselähedus on mulle olnud ideaalne keskkond ümbruskond väiksest peale, nii et võib öelda, et võib-olla sealtmaalt on siis looduse uurimine mulle ka oluline olnud, aga tegelikult, kui ma läksin Tartu Ülikooli, siis siis ma pigem uurisin hoopis filmi esialgu ja siis sealtkaudu läbi selle, et mu kõrvaleriala oli politoloogia, jõudsin ma tegelikult uttu pilise mõtlemiseni. Ja siis sealtkaudu omakorda jõudsin ma tagasi tegelikult läbi lilleuurimise, siis praktilise utoopia rakenduskatseni, vähemalt seda ma arvasin siis lilleorus toona ja sealtkaudu. Kuna lilleoru on üks rahvusvahelise ökokülade liikumise liige jõudsin ma siis tagasi nagu ökoteemani, et nii, nii võib võib-olla kirjeldada seda ökoteema leidmist enda uurimisteemaks. Kui sa räägid, et läksid uurima lilleorgu, mis oli sinu meelest praktilise utoopia rakenduskatse, siis kas tänaseks oled aru saanud, et see ei ole see või see ei olnud see? See oli üsna huvitav protsess, sellepärast et maailma ajaloos on olnud päris palju selliseid inimgruppe, kes on hakanud vaatama, et see olemasolev ühiskonnakord ei rahulda neid ja on leidnud mõttekaaslasi ja on enamasti läinud eraldatud paika selleks, et seal luua see parem või ideaalsem keskkond. Ja ma arvasin, ma ei teadnud lilleuro muut kaudu, kui, et üks mu isa töökaaslane ehitab ka endale maja kuskile Tallinna lähedale ja et seal on kogukond. Ja siis kui ma lahkusin, ma töötasin sel ajal Eesti Rahva Muuseumis ja olin kokku puutunud päris palju etnograafiliste välitöömeetoditega ja sellega, kuidas nii-öelda väljal uuritakse inimeste eluviise ja ja väärtushinnanguid, et siis ma otsustasin minna tagasi ülikooli, teha magistritöö ja vaatasin, et lilleorm ühendab minu erinevad huvid ja ka annab võimaluse rakendada sellist etnograafiliste uurimisviisi, et vaadata, miks selline kogukond on Eestis kinud. Miks ta rakendab selliseid eesti traditsioonile ikka vist võib öelda võõraid õpetusi või võõraid ka nii visuaalselt kui ka heliliselt selliseid meetodeid ja kuidas ta on nii kaua vastu pidanud ja kuidas ta on arenenud üha suuremaks ja mille jaoks üldse see kogukond on siia Eestisse tekkinud ja kui sa küsid, et kuidas utoopia uurimise küsimus siis lilleorus lahenes, siis lahenes mulle väga ootamatul moel. Sellepärast et lilleorus tuli välja kyll püüdsin igatipidi leida sellist suurt inglise keeles on see nimetus, plaan enamasti on, on utoopilisi stel, kogukondadel ja Youtube ja plaanidel on alati selline suur põhiplaan, kus on erinevad eesmärgid, erinevad, faasid ära kirjeldatud ja ma püüdsin seda lilleorus leida, aga ilmnes, et seda tõesti ei ole, et see on ikkagi väga spontaanselt järk-järgult kujunenud koht. Aga tuli välja, et, et see troopiline aspekt utoopia tähendab head paika. Ja tuli välja, et kui ma tutvusin selle vaimse õpetusega, mis lilleorus on mis käsitleb inimest kui viiel tasandil olemasolevat olendit füüsilisel tasandil on inimene, siis ta on vitaalsel tasandile ehk energiate tasandil mentaalsel tasandil, intellekti tasandil. Ja viimane, viies tasand on olemasolutasand ja lilleorg kontekstis tegelikult see hea paik või utoopia ongi see viies tasand ehk olemasolutasand. Ja selleni jõudmine on, võib öelda. Kui, siis nagu minna tagasi sellesse magistritöö konteksti, et see on siis lilleoru utoopia. Kas selle teemaga tegelemise käigus sa nii-öelda leidsid ka ennast, et inimene tegeleb kogu aeg eneseotsingutega, et ma tean, et sul on juba varasemalt olnud ka sellised vaimsed huvid, et oled rääkinud, et et sind näiteks huvitanud budism ka ju selline orientaalne, õpetad? Mul oli nii, et väiksest peale mu ümber seal on, lihtsalt juhtus tulema selliseid inimesi, kes olid huvitatud, kui tegelesid selliste traditsioonidega. Näiteks perekonnatuttav oli üks Eesti tuntud budist, Vello Väärtnõu. Ja siis meie naaberkrundil käis ikka aeg-ajalt laamasid. Ja üks esimesi mälestusi, mis mul on Milareepa raamat. Et ma lihtsalt mäletan, et ma vaatasin seda sageli, lugesin hoopis aastaid hiljem. Joogaga hakkasin ma tegelema keskkoolis, aga eks see oli selline hatha jooga, selline füüsiline võimlemine pigem ja vahepeal, noh, see on selline aeg, kus olid taasiseseisvumise järgne vabanemine ja siis tuli igasuguseid uusi traditsioone, ma arvan, et ma olin eelkooliealine, kui mu ema viis mind ja mu õde endaga kaasa me käisime, see oli vist transendentaalse meditatsiooni kursused või ma ei teagi, kuidas neid täpselt siis nimetati. Et siis meil oli väga põnev, aga me olime pisikesed ja saime endale sellised nimed. Millega siis, millel mediteerida? Ma arvan, et see kasvumis aeg sattus kokku selle vabanemisajaga, kus lihtsalt sellised teemad, et ka vaimsus, elu, vaimsed aspektid, muutusid lihtsalt palju aktuaalsemaks, sest neist võis jälle rääkida. Väga tore, siis sa ilmselt oskad seda vaimset aspekti ka sisse tuua selles teemas, millest me täna räägime, et tänaseks peateemaks on jätkusuutlikkus. Et enne, kui me selle põhjalikumale lahkamisele ette võtame, et äkki sa defineerid kuulajatele, et mis see jätkusuutlikkus siis täpselt on, mida ta tähendab. Miks on meile oluline? Suutlikkus kui seda haakida selle utoopia jutuga, millest me rääkisime, siis minu jaoks tegelikult ka jätkusuutlikkus on nagu utoopia, püüdlusedki. See on katse luua paremat tulevikku, paremat reaalsust ja jätkusuutlikkus kui selline. Kui kontsept loodi 80.-te aastate teises pooles jätkusuutlik areng, siis täpsemalt ja 87. aastal avaldas komisjon, kes oli ÜRO poolt kokku kutsutud nimetati Atlandi komisjoniks, tal on ka Pikema ametlik nimetus, aga rahvakeeli on niimoodi tuntud avaldas raporti meie ühine tulevik, defineeritise areng kui areng, mis vastab praeguse generatsiooni või põlvkonna vajadustele ilma ohustamata või kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi Nende vajadusi rahuldada. Ja hästi oluline aspekt sealjuures oli tegelikult ka võrdsus nii põlvkonna sees praegu elavate inimeste vahel kui praegu elavatele tulevaste põlvkondade vahel. Ja üks suuremaid kriitika punkte ongi see, et, et see võrdsuse aspekt on, on väga vähe tegelikult praktilist tähelepanu ja, ja tegelikult ka tegelemist leidnud. Aga tegelikult loomulikult, ega see jätkusuutlik areng kui mõiste ei tulnud. Uudisena on 80.-te aastate keskel tegelikult ÜRO kutsus selle komisjoni juba 83. aastal kokku ja enne seda üks olulisi mõjutajaid valitsustasandil selle teema aktualiseerinud seal oli ka 72. aastal Rooma Klubi poolt avaldatud kasvu piiride raport. Ja seitsmekümnendatel aastatel toimus mitmeid naftakriise ja kaheksakümnendatel, samuti ja 70.-te lõpus mitmeid keskkonnakatastroof oli kemikaalidega seotud, katastroof oli, oli tuumakatastroof. Et need katastroofid aitasid ka seda inimese mõju keskkonnale väga tugevalt teadvustada seda, et sellega tuleb tõsisemalt tegeleda. See Brontlandi raportit andis valitsustasandile suure impulsi et hakata keskkonnateemat poliitilisel tasandil rohkem käsitlema ja, ja lahendusi otsima ja tegelikult loodi alles siis ka hakati looma aktiivsemalt keskkonnaministeerium. Et enne seda keskkonnaküsimused ei olnud nii päevakorral. Räägi natuke ka sellest, et milliseid tasandeid jätkusuutlikkus läbib, et lisaks keskkonnale majandustasand, kultuuriline tasand, sotsioloogiline tasandit ka sellest oleks huvitav aru saada, et see on kompleksne mõiste, mis hõlmab põhimõtteliselt tervet meie elu. Jah. Kui suutlik areng on, on areng, mis justkui peaks olema meie kõigi jaoks oluline, sellepärast et see on kestlik areng eesti keeles öeldakse selle kohta. Jätkusuutlik areng hõlmab sellise suure väga üldise mõistena, mis, mis on loodud selleks, et tasakaalustada majandushuve. Sest 70.-te 80.-te aastate paiku, kui olid need majandushuvid ja keskkonnakaitsjate huvid, nii vastuolulised, et sai ilmselgeks, et on vaja leida mingisugune lahendus. Sellepärast et kuigi need kasvu piirid ja, ja looduskaitsjate argumendid ei olnud pälvinud väga laialdast heakskiitu, oli ometi saanud selgeks kasvõi läbi nende katastroofide. Et inimtegevuse mõjud vajavad rohkem tähelepanu, rohkem tegelemist. Ja siis selle jätkusuutliku arengu mõiste loomine oligi siis selline katse. Majandushuve ehk tegelikult siiski majanduskasvu jätkumist ja keskkonna säilitamist neid kahte justkui vastandlikku huvi kuidagi omavahel tasakaalu viia. Et see mõiste on hästi palju kriitikat saanud, sellepärast et seal on palju tasandeid, miks see mõiste on, on, on väga selline poleemiline alates sellest, et kas demokraatia tingimustes on üldse võimalik teha selliseid otsuseid mis on vajalikud selleks, et mis tormatiivsed, otsused, mis piiravad teatud määral inimeste valikuvabadusi ja kui demokraatia põhiväärtus on see, et selliseid vabadusi ei piirata ja ka majandussüsteem siin läänes. Liberaalne majandussüsteem on see, et võimalikult vähe piiranguid pannakse tegutsemisvabadusele. Et kas praegune süsteem on üldse ühildatav jätkusuutlikkuse vajalike tingimustega. Siis veel on väga poleemiline küsimus, et kas püüa kasvu suunas. Et kas see siiski on ühildatav, nagu seesama mõiste püüab teha kas see on ühildatav jätkusuutlikkuse ehk siis nagu kestlikkusega. Siin on selline küsimus, et majanduskasv näib justkui lähtuvat pigem sellisest inimesele omasest lõputust abstraktsest mõtlemisest aga loodusvarad, ressursid ja see planeet, nad on pigem sellised lõplikud. Et siit tuleb sageli see tugev vastuseis ja vastuolu. Et kui, kui raha võib trükkida lõputult ja luua, siis mingil hetkel sellel rahal ju ei ole katati siis siis selline süsteem, mis on loodud kasvule, toob kaasa ka kasvõi selle, et erinevad tooted, mida tänapäeval üha laialdasemalt üle maakera toodetakse toodetakse neid selle põhimõtte alusel, et nad ei peaks kaua vastu, sellepärast et see toetab siis seda kasvu võimalikust, et see kasv saaks edasi kesta. Ja siin on palju selliseid vastuolusid, mis selle jätkusuutliku arengu mõistega koos käivad. Aga positiivne aspekt, mis selle mõiste kasutuselevõtt on kaasa toonud. Ja võib-olla seda ka, et selle mõiste nagu laialdasem kasutuselevõtt ja populariseerumine toimus peale 92. aastal Riiades ioneerus toimunud suurt ÜRO arengu teemalist Barentsi siis võeti vastu selline tegevuskava või tegevusplaan, mida nimetati agenda 21 ja agenda 21 sai allkirjastatud üle 170 riigi esindajate poolt. Ja selle eesmärgiks on aidata kaasaliikumisele jätkusuutlikuse suunas erinevates aspektides valdkondades. Selle positiivne kaasmõju on see, et paljud ühiskonnagrupid, kes varem ei kohtunud varem ei rääkinud omavahel varem, ei leidnud ühist keelt, et siis justkui jätkusuutliku arengu populariseerimisega tekkinud selline diskursus või, või arutlusruum annab selle ühise punkti läbi, mille need grupid saavad omavahel suhelda. Teiselt poolt põhineb sageli see selline ühine huvi väärarusaamisel, et ütleme siis nii, et jätkusuutlik areng sätestab midagi sellist, millele on raske olla vastu et kui see on parem tulevik paremale, miks neile praegu elavatele tulevastele põlvkondadele siis avalikkuses on raske nagu sellele vastu astuda või öelda, et meie ei ole sellest huvitatud. Aga see, mida selle parema tulevikus all silmas peetakse, kuidas selleni liikumine peaks toimuma ja kes peaksid olema osalised, kes aitavad sellel protsessil toimuda? See on hästi erinev. Nii et sageli need erinevad grupid, kes justkui suruvad kätt, ütlevad, et me koos läheme selle parema tuleviku suunas. Kui läheb tegutsemiseks, siis neil tekib tekib raskusi ja tekivad suured vastuolud, sellepärast et need praktilised nägemused ja praktilised teod on, on eri maailmadest. Mis sellest agenda 21-st tänaseks saanud on kaks dekaadi hiljem seal paika pandud suured plaanid, kuhu need on omadega tänaseks jõudnud. Võib-olla on hea, kui ma mainin, kuidas võib-olla paaris riigis näiteks Euroopas on kujunenud, et kuna minu uurimisteema on, ongi Euroopa põhine, vaatan, kuidas jätkusuutlik areng, see kontsept, mille kohta Euroopa Liit on, on formuleerinud ennast kui jätkusuutliku arengu, pioneeri või eestseisjat globaalselt tasandil. Ja võib-olla on huvitav vaadata, kuidas agenda 21 protsess on näiteks Saksamaal ja kuidas ta on Eestis toimunud, et Saksamaal on niimoodi, et need grupid, kellega ma olen rääkinud näiteks Saksamaa üks keskkonnakuidas öeldagi sõbralikumaid, linn on Friburg Saksamaa edelanurgas ja Freiburgi agenda 21 initsiatiiv. Nende osaliste hinnangul jooksis liiva sellepärast et kui aktiivsed kodanikud tulevad kokku, meil on palju häid mõtteid tahavad midagi ära teha siis nemad nägid seda, et kohalik omavalitsus tundis suurt konkurentsi. Et kui inimesed hakkavad tegema näiteks ühiselt mänguväljakuid, kasvõi selliseid väikseid lihtsaid asju, et oma elukeskkonda meelepärasemaks kujundada siis justkui astub neile varba peale, võtab ära neilt esiteks otsustamisõiguse ja teiseks ka selle, et et mida siis meie teeme, kui nemad juba teevad, et need vajalikud või meeldivad teod ära. Ja seetõttu, et agenda 21 grupp näiteks selles Freiburgi linnas käis aktiivselt koos nad ignoreerisid palju häid mõtteid ja kuna praktiliselt neile ei antud finantse, et see agenda 21 on selline koostöö raamistik, et just tuua erinevaid tasandeid koostöös kokku aga valitsusse Sand ei andnud neile finantset neid plaane realiseerida. Ja nii realiseeriti mõned ettevõtmised, mis ei vajanud finantse, aga suuremad plaanid jäid realiseerimata just selle sobimatuse tõttu koostööd teha. Ja tegelikult kuigi ametlikult on see initsiatiiv seal elus nii väga paljudes kohtades üle Saksamaa, Saksamaa on jätkusuutliku arengu vallas ka formaalselt selliste näitajate järgi üks esirinnas olevaid riike siis tegelikult sisulist tegevust seal ei toimu. Paljud inimesed on pettunud. Ja pigem see agenda 21 on elus teatud linnades, kus leidub aktiviste, kellel on veel energiat aga et see koostöö ei ole läinud nii toimima, kui oli soovitad, sellepärast et seal on see konflikt, et kustkaudu, mis suunal see muutus peaks toimuma. Agenda 21 siiski näeb ette, et see toimub ülevalt alla suunal, antakse raamistik, kellelgi on siiski otsustamisõigused, milliseid finantsi kellelegi eraldatakse. Aga kuna inimestel ei olnud tegelikult piisavalt kaasarääkimis õigust ka oma väikestes kogukondades muutuste tegemisel siis kahjuks see on selline poolvarjusurmas olemine. Eesti puhul on niimoodi, et nagu mulle nii keskkonnaministeeriumist kui riigikantseleist öeldi, et kuigi Eestis on ainult paar omavalitsused, kes on teinud agenda 21 kava valmis ja reaalselt ei funktsioneeri need töögrupid Eestis kohalike omavalitsuste juures. Aga nagu valitsustasandi esindajad on rõhutanud, siis kuna jätkusuutliku arengu põhimõtted on integreeritud erinevate valdkondade otsustamisse protsessidesse. Sest tegelikult need otsused, mis tehakse ka kohalikul tasandil on mõjutatud jätkusuutliku arengu põhimõtetest. Nad ei kanna küll seda jätkusuutliku arengu nime sageli, sest see tundub natukene selline kauge ja võõras. Aga ütleme nii, et sellise agenda 21 protsessina sellise rahvusvaheliselt algatusena. See jätkusuutlikkuse propageerimine siin Eestis hetkel ei ole aktuaalne või ei ole väga aktiivne. Jah, sest me arvame, et meil on ju kõik korras, meil on kõik nii hästi, vett on, mets on puhast õhku on milleks möllata. Aga enne kui me räägime sellest, millises olukorras on meie planeet, kuulame natuke muusikat, sa oled täna igasugu huvitavaid muusikapalasid kaasa võtnud, et mida võiks kuulata? Oma doktoritöös vaatan ma Euroopa valitsustasandit ja ma vaatan kodanikualgatuse tasandit. Ja ma mõtlesin, et oleks päris paslik pakkuda muusikat nendelt samadelt kodanikualgatuse aktivisti pealt või ütleme gruppidelt ja võib-olla esimese loona oleks hea kuulata Aulik eriti, kes oli minu kaaslane semiootika õpingutel ja kes on teeme ära liikumises aktiivselt olnud kaasatud juba aastaid tema pala sipelgad. See on kõne või millest mõned võõrsilt laenuks. Undi hädaga kiidubsite. Lävepakul hiiduksid. Meie konsumeristlikul globaliseerumise ajastul elab tänane inimkond nagu homset polekski. Et peetakse küll keskkonnateemalisi konverentse, ökondus on heaoluriikides aga trendikas, aga reaalsus tundub olevat märksa karmim ja kehvemas olukorras ja isegi võib vaadata, justkui oleks planeedilt kriis sel teemal, mis puudutab keskkonda, et vaikses ookeanis laiutab hiiglaslik plastikprügisaar. Aeg-ajalt jõuavad meieni uudised sellest, et suur osa maailmas peab pingutama, et üldse puhast vett saada. Õhus, aastatusest ja vihmametsade maharaiumise eest, kõikvõimalike liikide väljasuremisest ja muudest suurt pilti vaatava pilgu jaoks. Katastroofiliste märg kidest pole vist mõtet rääkima hakatagi. Või vastupidi just on, et samal ajal arendatakse sõjad, tööstust käib jõuline naftajahtija, tarbimise edendamine ning planeedi domineerivaks jumalaks on raha. Sina oled uurinud jätkusuutlikust mitmest vaatenurgast, et rohujuurest valitsuse tasanditel, et mis seisukorras on meie planeet tegelikult kas meil kollane on mingigi reaalne plaan, et kuidas meie elukeskkonnaga toimetada nii et elu siin planeedil saaks? Kui ta väga hea ja väga lai küsimus, minu taust on ka sotsiaalteadused sotsiaalteadlasena näen ma, et, et inimkond võib omada teatavaid lähenemisi tõele, aga ma ei ole kindel, et ta on mingiks tõele vastav viis. Aga et mis olukorras on meie planeet teadlasena ei saa sellele küsimusele nii üheselt vastata. Inimesed on need, kes uurivad erinevate distsipliinide erinevate vahendite kaudu nii akadeemias kui kui päevatöös põllumajanduses, kui, kui mis iganes elu alal uurivad seda reaalsust ja uurivad seda, mis olukorras me oleme. Väga palju erinevaid seisukohti on ju selle kohta, mis seisus on, on planeet, olemas erinevaid lugusid sellest, et kas me oleme kriisise, millises kriisis me oleme. On olemas väga jõulisi lugusid, mida toetavad loodusteadlased näiteks Nobeli preemia laureaat, pool kruttisin et tema nimetab seda praegust olukorda antropotseeniks ehk inimesest on saanud geoloogilise arengu suurim mõjutaja. Me oleme teel väga tõsiste tagajärgedeni läbi oma tegevuse. Samas on on väga palju selliseid lähenemisi, mis ütlevad, et tegelikult pole meil piisavalt infot selleks, et, et öelda, et me oleme põhjustanud ise selle ökoloogilise kriisi. Aga nii või teisiti, isegi kui kui seda ühte tõde on sealt raske leida siis ütleme lääne ühiskonda ja kui me vaatame lääne ühiskonna ja jäänud maailmaosade omavahelist tasakaalu ja suhet, et siis ilmselge on see, et siin on väga palju tasakaalust väljas olevat ja väga palju ebavõrdsust ja väga palju kannatusi. Ja seda on küll võimalik uurida, seda on võimalik siis analüüsida ja seda olukorda on võimalik muuta. Kui sa küsid, et milline on siis planeedi olukord, siis siin on ka see küsimus, et kas sa pead silmas, milline on ökoloogiline olukord või milline on sotsiaalne Hanno olukord, sest näiteks jätkusuutlik areng kui mõiste on ikkagi loodud ja teda kasutatakse inimese perspektiivist lähtuvalt, et ta Andropov, tsentriline. On ka palju lähenemisi, mis, mis on biotsentrilised, mis ei pane inimest siin keskmesse. Aga poliitilisel tasandil ja majanduslikul tasandil on, ütleme nii, et võimustruktuur, ütleme, tasandil on alatise Andropov tsentriline kriteerium ja keskpunkt keskmes. Täna võib öelda küll, et kui me lähtume, siis praegu sellest antropotsentrilisest vaatest. Ta on kriis, sellepärast et sotsiaalsel tasandil inimkonna populatsioon kasvab üha. Samas kõrbestumine, veevarude kättesaadavuse vähenemine, toidu kättesaadavuse küsimused, kui toimub see temperatuuri kasv üle kahe kraadi või või kasvõi kaks kraadi, mis on nüüd väga tõenäoline, siis tuleb suur kõrbestumine. Ja siis tekibki küsimus juba suurtes põgenikelainetes ja suurtes potentsiaalsetes konfliktides ja nii edasi. Sotsiaalne kriis on kindlasti suur, looduse tasakaalutus on kindlasti, ehk siis nagu võib nimetada seda ökoloogiliseks kriisiks. Samas jätkusuutlikkuse aspekte on lähtuvalt erinevatest perspektiividest ka erinevaid kunagi pruntlandi komisjoni defineeritud, jätkusuutlik areng sisaldas kolm sammast, et oli ökoloogiline sammas siis majanduslik sammas ja siis sotsiaalne sammas siis valitsustasand sageli kasutab sinna juurde neljanda sambana institutsioonide või kuidas seda siis nimetada teisiti? No siiski võib vist nii öelda institutsionaalselt sammast ehk seda, et kuidas seda siis nagu reguleerida ja koordineerida, see tasand. Samas kodanikuühiskonna tasandil on enamasti liidetud sinna neljanda Sambuna kultuuri aspekt või siis kultuur, mis tähendab midagi enamat kui kaunid kunstid. Mis on siis pigem selline maailmavaateline aspekt, mis hõlmab tähendusstruktuure ja laiemat inimese käitumise olemise mõtestamist. Ja siis vaadata sellest vaatenurgast, mis, mis tunnustab ka kultuurilist jätkusuutlikkust siis võib öelda, et on suur kultuuriline kriis. Sellepärast, et see, mida me väärtustame, see mõjutab väga oluliselt seda, kuhu suunas me areneme, kuhu me panustame oma energiat, erinevaid ressursse, sealhulgas ka raha. Võib öelda, et, et kuigi jätkusuutlik areng on seda võrdsust pannud alates oma loomisest peale vähemalt sõnades eesmärkide keskmesse siis eks see tuleneb ka kultuurilistest väärtustest, et reaalselt tegevustesse ei ole väga jõudnud see võrdsuse suurendamine. Ja kui nüüd kasutada seda teatavate kodanikualgatuste kõneviisi, siis näiteks siirdelinnade liikumine, mis on üks neist kodanikualgatuse gruppidest, keda ma oma doktoritöös uurinud ja kes tegeleb linnakeskkonnas kestlikke eluviiside kujundamise loomisega, rahvusvaheline ökokülade võrgustikes klõbuecovliks network, mõlemad need võrgustikud, Nende puhul on väga oluline maailmavaateline mõjutaja permakultuur. See on selline on enamat kui, kui teadmine põllumajandusest või aiapidamisest või sellest, kuidas saada vähema vaevaga rohkem vilju. Et see puudutab ka üldisemat energiabilansi küsimust ja energiakasutus. Tegelikult puudutab kõiki meie eluvaldkondi, kas Eestis ka juba permakultuuri arendatakse ja Eestis on tegelikult juba terve hulk inimesi, kes on läbinud permakultuuri kursused, kellel on sertifikaadid sel teemal. Ja on oma võrgustikud, mis, mis vist peamiselt suhtlevad omavahel emaili teel. Ehk on siis sellised uue infoühiskonna kogukonnad virtuaalkogukonnast, mis ei pea paiknema ühes kohas, vaid mis põhinevad ühistel väärtustel ja huvidel ja põhinevad sellele suhtlus toimub aga, aga ei pruugi olla siis näost näkku suhtlus. Analüüsides kodanikuühiskonnavõrgustikke lähenemist ja valitsustasandi lähenemist jätkusuutliku arengu eesmärkidele on tegelikult vaja minna natukene sügavamale või natukene tagasi sellest jätkusuutliku arengudiskursuses ja vaadata, millised on motiivid, mis neid erinevaid gruppe ajendab sel teemal rääkima, mis ajendab seda muutust soovima ja mis annab ka selgituse, miks see muutus on ühte või teist. Võib öelda, et need sellised lähenemised, et need võib koonduda kokku selliseks metanarratiiviga selliseks suureks looks, mis selgitab inimese kohta maakeral, mis on meie roll ja kui suur on meie mõju ja mida me peaksime tegema, milline on tulevik, mida me tahame ja kuidas selleni jõuda. Et minu jaoks oli see isegi ootamatu, kui selline reaalne, see, see analüüsi tulemus sai, sellepärast et need grupid tegelikult need tasandid tan selles uurimuses hõlmatud nii erinevaid, et on nii rahvusvaheline valitsus, tasand Euroopa liidu näol, kui on erinevad rahvuslikud valitsused, tasandit nagu Eesti, Portugal ja Saksamaa. Ja on need erinevad kodanikuühiskonnavõrgustikke tasandid, et on üleüldine rahvusvaheline tasand ja on konkreetsed näited erinevates riikides, nii teeme ära liikumisest kui rahvusvahelisest ökokülade liikumisest kui siirdelinnade liikumisest. Nende erinevate väljendusviiside erinevate praktikate taandamisel tuli ikkagi välja väga dualistlik perspektiiv, oli pisut üllatav, aga lühidalt kokku võttes võib seda maailmapiltide erinevust kirjeldada niimoodi, et kodanikuühiskonna perspektiiv näeb maakera pigem orgaanilise elava süsteemina. Samas kui valitsus tasand kasutab pigem sellist tehnoloogilist sõnavara, et maakera on keerukas süsteem ja, ja kosmosele päev. Ja inimkond on valitsusse tasandi jaoks siis selline hunnik reaalne tarkliik, mis on võimeline seda mehhanismi seda kosmoselaeva parandama vajadusel. Samas kui kodanikuühiskond näeb, et inimkond on üks liik teiste seast ja meil on võime kujundada harmoonilise süsteeme ehk siis ehk siis meil ei ole tegelikult sellist kontrolli süsteemi üle nagu lihtsustus. Andi loo puhul ilmneb, et inimese roll on pigem vähendada seda mõju, mida me praegu ökosüsteemidele avaldame ja taastada vastutustundlik ja austav suhe inimeste ja teiste eluvormide vahel. Et see on see eesmärk, mida, mida inimkonnale näevad kodanikualgatuse grupid. Samas valitsustasandi puhul nähakse inimese rolli eeskätt inimeste endi heaolu saavutamisel ja säilitamisel. Kui kodanikualgatused pigem võtavad selle biotsentrilise ma vaata, et nad näevad, et on oluline säilitada või saavutada tegelikult ja siis säilitada kooskõla erinevate eluvormide vahel, siis valitsustasandi loos on ikkagi see inimese enda huvi ja inimese enda mõõdupuu. Regi kõikide teiste aspektide väärtuslikus mõõdetud kodanikualgatuse perspektiivi võib kirjeldada kui holistliku lahenemist. Erinevad aspektid on siin nähtud väga tugevas seoses omavahel mõjutamas 11, samas valitsustes anud kipub nägema erinevaid küsimusi kui eraldiseisvalt lahendatavaid nähtusi. Ja selle tõttu võib pigem nimetada nende lähenemist particularistlikuks. Et see on pigem selline spetsialiseerumisele rõhuv lähenemine. Kodanikualgatuse ja perspektiiv on koostööle suunatud. Jätkusuutlik areng tähendab selles perspektiivist vaadet, kes sellise eluviisi loomist või taastamist kus looduslikke süsteeme õpitakse nagu uuesti tundma ja nende looduslike piiride sees hästi elama mitte kasutama rohkem, kui on vaja sellega kaasnev vajadus. Kultuurilisi norme oleme muuta sellepärast, et, et muidu on raske aktsepteerida inimestel seda, et, et kui ei toimu kasvu toimub hoopis lokaliseerumine, et need on positiivsed muutused, sest see toob kaasa selle, et tuleb kasutada vähem, tuleb jagada rohkem. See toob kaasa ka selle, et keskendutakse rohkem kvalitatiivsele kasvule ja mitte kvantitatiivselt kasvule. Ja oluliselt suurem rõhk on sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ja siis ka sellel võrdsuse aspektil. Kui vaadata valitses tasandite lähenemist jätkusuutlikule arengule. Seal on keskmes jätkuvalt enim huvi enim huvide eest seismine. Ja selle jaoks nähakse hädavajaliku või vältimatuna majanduskasvu ja majanduskasvu säilitamist samal ajal küll vähendades kahju, mida see majanduskasv toob kaasa negatiivset mõju ökosüsteemile. Selle jutu peale jääb küll mulje, et on mingi kamp ehk siis siin antud jutus, kes koonduvad alla valitsus, kes tahavad muudkui kasvada, kasvada, kasvada rohkem rohkem, rohkem kõike, kõike kõike, saada, käivitada, pööritada raha rattaid ja siis on teine osa inimesi, kes on siis seesama kodanikuühiskond, kes siis üritaks olla nii-öelda loodusosa ümbritsevaga harmoonias, et kas ei olegi tänapäeva selline lääne heaoluühiskonnamudel versus ma ei tea loodusrahvaste või sellise juba loomu poolest jätkusuutliku ühiskonnamudeli vastandumine. Et kuidas on võimalik lõputult kasvada, tarbida, tarbida aina rohkem ja rohkem kulutada, tõdes kõike mõtlematult, ilma et siis keskkond selle all kannataks, et seal on juba ju see viga sisse kodeeritud. Et kas siin on üldse võimalik leida kunagi mingeid sellist kompromisslahendust. Et need tüübid, kes tahavad lõputut kasvu aina rohkem nagu toota, tarbida ja majandust edendada läbi selle, et aina rohkem muutkui toodetakse, tarbitakse ja ja kulutatakse versus siis nende vahel, kes tahaks seda teha kuidagi keskkonnaga kooskõlas. Ütleme nii, et need kaks lugu, Nad ei ole ju ühiskonnas nii selgelt avaldunud sellisel puhtal kujul. Et see on analüüsi tulemus lihtsalt, et kui ma olen võtnud kümneid dokumente, kui ma olen teinud kümneid intervjuusid olen nüüd need läbi analüüsinud, siis, siis need on nagu need taas seisukohad, kuhu erinevad lähenemised taanduvad. Aga siin on oluline roll selles, et majandus ja valitsustasand lähenevad jätkusuutlikkusele tuleviku planeerimisele ja heaolu mõõtmisele kvantitatiivset perspektiivist. Et seal on oluline efektiivsuse kriteerium, seal on oluline kasvukriteerium kasv, on siis võrdsustatud ka õnne ja heaolu kasvuga. Aga see olukord ei ole kaugeltki lootusetu. Kui kultuuriline aspekt on jätkusuutliku arengu ris kursusest enamasti välja jäetud seetõttu, et ta on nii keeruliselt kvantiteet, tseeritav, ta nii keeruliselt mõõdetav, ta on selline väga ambivalentne ja ta on nii erinev erinevates riikides. Kui vaadata Euroopa Liidu tasandit, siis miks kultuuriEuroopa Liidu tasandil pigem käsitletakse ikkagi nii-öelda kitsalt kui kauneid kunste? Pigem siis see põhjus on selles, et nagu Euroopa Liidu ametnikud, kellega ma olen sellest konkreetselt rääkinud, ütlevad jõuda üksmeelele kultuurilise jätkusuutlikkuse aspektides erinevate riikidega. Sa võtaks tohutult palju aega, pole kindel, kas, kas need läbirääkimised oleksid ka pärast väga suuri ajalisi pingutusi edukad ja viiksid kuhugi, nii et tunduvalt lihtsam on jätta need maailmavaatelised aspektid välja jõuda siis õhukvaliteedi parandamiseni, mulla kvaliteedi parandamiseni, vee kvaliteedi parandamise ja need on sellised mõõdetavad ja selgelt arusaadavad ühikud. Samas kui kultuurilise või maailmavaatelise olukorra puhul need ühikud on kaugel sellisest klaariste selgest mõõdetavusest. Siin on siin on see oluline lõhe ja kuna inimestele on väärtused ja kultuur kui selline tähenduste kandja üks üks olulisemaid motiive loovaid tegureid, et on vaja muuta käitumist, kui jätta välja sealt sellised tähenduslikud põhjendused ja sealjuures ka tegelikult väga olulised emotsionaalsed põhjendused, nagu on olukord valitsustasandi puhul siis see ei motiveeri inimesi, jääb neile kaugeks. See muutuse vajaks vaikus. Et kui sa küsid, et kas see lõhe on ületatav, siis see lühend loomulikult ületatav, sellepärast et et kõik inimesed, kui rääkida ka nende kas või Euroopa Liidu kõrgete valitsusametnikega või ka eri riikides vastavate valitsus ametis ikka ega siis kõik on inimesed kõik lähtuvad oma valikuid tehes sellistest kvalitatiivsetest aspektidest, ehk kõik saavad aru nende aspektide olulisusest. Aga kuna see tasand, mis kvalitatiivseid aspekte oluliseks peab, on nii killustunud, väga fragmenteerunud siis see lobitöö või selline ühise seisukoha kujundamine on enamasti jäänud unarusse lähtuvalt erinevatest ärihuvidest, isegi et ärihuvidest, vaid vaatame näiteks kodanikuühiskonda erinevates Euroopa riikides, siis sageli on see niimoodi, et et need grupid ei pruugi isegi teada teistest sarnastest gruppidest. Nad pigem kipuvad arvama, et nad on ise unikaalsed. Kas või needsamad nii Öelda utoopia mudeliga kõrvutatavad aspektid, et grupid, kes inimesi, kes kes on tulnud oma edukast linnaelust ja otsustanud, et see elu ei too neile õnnelikust ja on naasnud, siis kas linnas looma kogukondi või siis maakeskkonnast loomanid kogukondi. See kipub olema selline lugu, et need grupid omavahel suhtlevad pigem vähem kui rohkem. Nad ei moodusta sellist ühist rinnet. Ja tänu sellele nad ei moodusta arvestatavad läbirääkimiste partnerid ka ei äri ega valitsustasandile. Ja seetõttu ütleb ka valitsuste saanud, et me hea meelega kuulaksime. Me teame, et seal kodanikualgatuse tasandil on väga palju häid mudeleid. Väga palju häid mõtteid, mida me võiksime rakendada, aga aga meil ei ole ressursse, ajalisi ressursse, meil ei ole võimalik kuulata neid väikseid gruppe. Ja et nad moodustaksid sellise ühtsema tasandi ja siis me saame nendega pidada läbirääkimisi. Ja, ja see on pigem see küsimus, et kui äritasand on väga konsolideerunud, nende lobitöö on väga suunatud siis kodanikuühiskond on nii mitme mitmesuunaga, kas või vaatame neid kolme gruppi, keda ma oma doktoritöös ka uuring, mis on linnauuenduse tegelev siirdelinnade liikumine siis pigem maakeskkonnas, kuigi mitte ainult kogukondi loov ökosuunitlusega kavatsuslike kogukondi loob rahvusvaheline ökokülade võrgustik ja teeme ära liikumine. Tegelikult võib näha viimastel aastatel seda alles, et näiteks siirdelinnade liikumine ja rahvusvaheline ökokülade liikumine on, on moodustamas uut, ühist haridusprogrammi. Et kuidas oma ühist praktilist kogemust viia võimalikult paljude inimesteni. Aga selline koostöö on ka pigem, ta on teatud aktivistide õlul, see tähendab seda, et, et need kümned kümned grupid nii siirdelinnade liikumise sildi all olevaid grupid kui ökokülade liikumise sildi all olevat grupid. Nende liikmed ei pruugi siiski teada väga palju sellest teisest liikumisest, sest neil on enda asjadega piisavalt tegemist. Ja siin ongi see see konks see konks, mis, mis tegelikult piirab seda võimalikku sünergia teket, sellepärast et inimestel inimeste energia kulub sageli oma kaalsemata initsiatiivide peale ära ja ei jätku energiat selleks et suuremaid küsimusi lahendada. Siin ongi selline küsimus, et kuigi tegelikult nii Euroopa Liidu tasand kui need kohalikud väiksed initsiatiivid ökokülad näiteks räägivad kogukondadest siis Euroopa Liit on ju ka kogukond, sest nendega alad on nii erinevad. Ja need lahendused, mida siis kogukondade tasandil pakutakse, on, on tohutult erinevad, et siin ilmneb jälle see, et jutu tasandil või retoorikas on palju kergem jõuda ühtsele arusaamisele kui lepetele, sest tundub, et see, millest räägitakse, on on sarnasem. Kui praktikas minnakse siis nende kogukondade määratlemiseni näiteks siis tulemus on, on väga-väga erinev, kui näiteks ökoliikumised rohujuure tasandil näevad väga olulise lahendusena lokaliseerumist, see tähendab seda, et, et muuta nii majandussüsteemid kui kui sotsiaalsed süsteemid. Kui ka kasvõi kultuuriline tarbimine või kultuuri loomine ja ökoloogiline mõjutamine võimalikult lokaalseks kohalikuks siis valitsus tasand, rääkides sellest samast Peab silmas kümneid ja kümneid kordi suuremaid piirkondi, alasid kui need kohalikud omavalitsused. Jätkusuutliku arengu olukorra vaatamine. See taandub nii või teisiti maailmavaateliste erinevuste peale. Tegelikult võib öelda, et kui panna visuaalsesse keelde Need erinevused, mis on praeguses Euroopas, mis on valitsustasandi ja kodanikuühiskonna lähenemise vahel siis seda lähenemist, mis valitsustasandil võib nimetada nõrgaks, jätkusuutlikkus, eks vaatamata sellele, et ta lähtub sellestsamast pruntlandi komisjoni kolme sambaga definitsioonist, kus on majanduslik sammas, sotsiaalne sammas ja keskkonnasammas siis tegelikult üks tingimusi, mis sellel pruntlandi komisjoni definitsioonile jätkusuutlikule arengule oli, oli see, et need kolm aspekti on võrdsed omavahel. Aga tegelikult praeguses ühiskonnas ja praegusel hetkel Euroopa Liidu tasandil ja ka samas terves läänemaailmas on majanduslikud huvid oluliselt suurema rõhu saanud oluliselt suurema rolli otsese tegemisel. Kaalu kui sotsiaalsed küsimused, aspektid ja keskkonda pigem nähakse kui kui jätkusuutlikkusega vajalikku alust või ütleme nii gaasi, aga mitte väga olulist mõjutajat otsuste tegemisel, et ja siin on see, mis annab sellisele seisukohale jõudu juurde, on tegelikult see, et valitsus tasand pigem toetab sellist tehnitsistliku lähenemist, kus nähakse, et inimene kui väga intelligentne tiik on võimeline endale Rooma neid uusi. Et kui maavarad näiteks saavad kasutatud mingi hetk, et meil on juba uued ained, uued innovaatilised leiutised, mis siis arvavad selle loodusvarade ärakasutamise ja see on ka põhjus, miks nad ütlevad, et Euroopa Liit on muutnud oma jätkusuutlikku mängu definitsiooni. Et kui varem sisaldas ta seda, et tulevaste põlvkondade huve ei kahjustajate kuidagi, siis siis nüüd on seal sõnastus muutunud. Tegelikult lähtuvalt sellest, et on saanud selgeks, et teatavate loodus tahad, vaid teatavad tingimused on juba piisavalt kahjustunud, et enam ei saa juttu olla sellest, et neid ei kahjusta. Ja, ja pigem on on see seisukoht selline, et inimese leidlikkus aitab siis asendada teatavaid ära kasutatud või kadunud ressursse siis uutega see on siis see viis, kuidas ei kahjustada tulevaste põlvkondade huve, et asendatakse siis need loodusressursid, muuta inimleiutatutega. Ja, ja kui seda reaalselt sellist lähenemist mudeldada, siis üks võimalus on, on selline, mida võib nimetada Miki hiiremudeliks seetõttu, et et see majanduslik aspekt on siis nagu miki, hiire pea reaalne ja keskkonna aspekt on siis vähem olulised, moodustades selliseid väikseid, lubad sellel suurele majandusaspektile vaadata seda, kuidas kodanikuühiskonna lähenemist mudeldada, siis seda võib nimetada tugevaks jätkusuutlikkuse mudeliks, see on, näeb välja pigem selline, et bioloogiline või keskkonna aspekt on kõige suurem ring mille sees on sotsiaal, Algne Ring, sotsiaalne sfäär, mille sees omakorda asub siis ökoloogiline aspekt. Ehk siis see on selline loogilise omavahelise seotuse mudel mis ütleb, et ökonoomseid, majandushuve ei saa olla ilma ühiskonnata. Ühiskond ei saa eksisteerida ilma toetava keskkonnata. Praeguse valitsustasandi mudel ei kipu arvestama seda looduskeskkonna seatavaid piire. Ja see on ka põhjendatav sellesama usuga inimese kõik võimsusesse sellesse, et inimene on võimeline kontrollima. Kui läheb väga karmiks see kriis, siis me kuidagi leiame, viisid, kuidas maakera siiski nagu teravidesse, see kuulub juba selle teise kodanikuühiskonna sõnavara juurde nagu, nagu remonti remontida ja kuidagi mingisuguste vahenditega jälle elatavaks muuta. Et jah, siin on väga, väga erinevad lähenemised ja võib öelda, et sellega kaasneb ka tegelikult selline Reaalse aspekti erinev käsitlus, et, et kui see kodanikuühiskonna lähenemine pigem näeb seda, et on oluline vaadata asju omavahelises seotuses siis valitsus tasand pigem rõhub sellele, et on oluline nagu spetsialist, veerumine, süvendatud spetsialiseerumine, et on rohkem spetsialiste erinevatel aladel. Ega siin on see oht, et need spetsialistid nagu ka praeguses ühiskonnas toimub, et nad väga sageli ei ei tee nii tihedalt koostööd ja siis, et suuremat mõjud, mis on, mis on tervikmõjud. Et neid püütakse lahendada väikeste tükkide kaupa. Aga see, kuidas selle ühe tüki teatav lahendus mõjutab seda ülejäänud tervikut, et see ja tähelepanu ja see võib olla hoopis olukorda halvendada. Aga kui me vaatame poliitilist süsteemi, siis on see ka üsna arusaadav, sellepärast et see on ka poliitiliselt sandil valitakse poliitikuid suhteliselt lühikeseks perioodiks, nad tahavad teha tehtud otsuseid tahavad teatud lahendused, teatud nii-öelda linnukesed kirja. Kui püütaks läheneda asjale väga süsteemselt, võetakse palju rohkem aega ja siis see oleks juba takistus, selliste edukate lahenduste nii-öelda kirjapanekul Aga mingeid lahendusi ja tegelikult ei ole, nad teevad oma linnukese kirja. Aga kas sellele järgnevad ka mingid reaalsed lahendused päriselt eksisteerivatele probleemidele? Ikka vahel jätkusuutlikkuse teema on selles mõttes väga põnev, et ta on üks näide sellisest nähtusest millele lähenemine sõltub täielikult sellest, millised aspektid võtta vaatluse alla, millised aspektid kaasata ja millised aspektid välja jätta. Nii et kahtlemata on otsuseid, mis, mis toovad kõigile osapooltele kasu ja mis on sellised väiksema osa baasil toimuvad lahendused praktilisest küljest vaadates. Alati peabki ju lähenema asjale nendest praktilise mõttest väikestest ühikutest, sellepärast et ühte väga suurt tervikut muuta. See tekitab paratamatult sellise jõuetuse tunde ja see on ka tegelikult üks aspekte, millega need kodanikualgatuse initsiatiivid peavad rinda pistma, sellepärast et kui räägite, eks see suurest kriisist ja suurest ohust räägitakse kliima soojenemisest, räägitakse inimpopulatsiooni suurenemisest tohutust näljahädast kui räägitakse sellest, et energia tagasi fossiilkütused on juba mitte päris otsakorral, aga ütleme nii, et et nende tipphetk ka ületatud ja et nad hakkavad üha kallinema ja et, et on vaja leida mingeid lahendusi, siis sageli inimestel tekib selline tunne, et see kõik on nagu liiga suur käib üle minu pea. Et ma ei saa sinna ise kuidagi nagu kaasa aidata, et ma olen nagu üks väike nähtamatu üksus suures meres. Tunned, et sa oled jõuetu, see on üks, üks olulisemaid takistusi tegelikult sellise pöörde toimumisel jätkusuutliku ehk siis tegelikult kestliku eluviisi poole, sest kodanikualgatused nagu siirdelinnade liikumine või teeme ära liikumine või või rahvusvaheline ökokülade võrgustik, miks nad on tegelikult nii lühikese ajaga väärseks muutunud, sellised grupid, miks nad on nii populaarsed, on sõidunud, pakuvad praktilisi lahendusi, kuidas teha neid praktilisi samme, et hakata elama viisil, mis jätab meid kõiki palju rohkem, mis, kus ei ole nii palju üritust ja kus ei ole nii palju osalemist suurtes süsteemides, millest meil ei ole tegelikult täit arusaamist, mille üle meil puudub igasugune kontroll. Ja need võrgustikud nad pakuvad, võib öelda sellist nagu frantsiisi. Mitte mitte otseselt, aga nad pakuvad teatud mudelit, mis koosneb erinevatest väiksematest strateegiatest mis on praktiliselt läbimatu proovitud, mida saab väga kergelt erinevatesse kontekstidesse sobitada erinevad teatesse riikidesse erinevates looduskeskkondades. Ja sellepärast, et need grupid panustavad väga palju sotsiaalsele heaolule, sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. Kui inimesed näiteks siirdelinnade liikumise puhul tulevad kokku, siis nad vaat tuttavaks kas või inimestega, kes elavad nende naabermajas, keda nad ei tundnud, või naaberkorteris. See loob sellise emotsionaalse motivatsiooni Nonii mis annab energiat sageli inimesed, kes võitlevad üksinda heade ökoloogiliste eesmärkide eest või, või, või inimõiguste eest või, või erinevatel aspektide eest, mis, mis tegelikult sisalduvad jätkusuutliku arenguidees siis neil sageli tuleb läbipõlemine just sellest, et nad tunnevad, et nad on üksinda, et nad nagu jõuetud või ta on tohutult palju, siis. Selliste võrgustike väärtus seisneb selles, et nad loovad energiat ja see sünergia hoiabki läbi põlemas. Tori haljas. Nüüd on murtud kõigi metsik ja muus. Nüüd ongi kõik, jood nii palju paljasvalu ja ees, stuudios oli kõik, siis tulin maru murdis taimed ja tühjaks ja, ja. Kallis naine, muust aru ei ole käes meie. Naere ooda. Reili Roycz Pealt. Teie nii kaua tuli kiige kleidi välja valik prossi ja keeldunud naine oda. Ja elu. Lill. Laotan laiali aasa, oi lood. Seal siis T4, lõi peo. Tõesti ta ka ei. Päike soojendas maailma eile. Täna maru on rüüstanud. Seda ei ole mul süda. Raeuude armastusse Mul. Naine olen minu Tammeraan. Selles rida. Päike paistis ja nii maalin. Tulvil. Imeinimese loomusest ja maailmavaatest, et kas selline põhjatu kasv ja kasvuiha tohutu ekspansiooni ihalemine, et kas see on inimese puhul vältimatu, et et kas me üritame praegu inimkonnana, kas siis alateadlikult või ellujäämisinstinktist või ma ei tea äkki mingi kõrgema kosmilise jõu? Ma ei tea suurele plaanile vastavalt luua häbi oma tegevuse silda maailmaruumi. Et kui me räägime näiteks sellest, et ressursid on lõpukorral praegu on ju uus suur teema, et hakatakse kaevandama Asteroididelt vajalikke maavarasid on ja kui üldse võtta kosmosesuund, siis majandussinna väga jõuliselt investeerib, et väga palju on suunatud ressurssi sellele, et püüda kuidagi hakata vaikselt planeedil lahkuma. Steveenhocking räägib, inimkond peab järgneva 100 aasta jooksul planeedilt lahkuma, et ellu jääda. Ärimehed investeerivad, kõik on nagu sinna suunda hästi jõuliselt liikuma hakanud, et mis selle taga on. Mulle tundub, et selle taga on see, et kas vaadatakse rohkem sissepoole või vaadatakse väljapoole. Ehk tegelikult selline lähenemine, mis on iseloomulik neile kodanikualgatuse gruppidele, mida ma olen vaadanud ja uurinud, sisaldab rohkem seda, et aktsepteeritakse seda, mis on olemas, püütakse kvalitatiivselt parandada suhteid, erinevate olemasolu tasanditega loomadega keskkonnaga inimestel omavahel. Et rõhk on nagu sellel, et võimalikult parandada seda olemasolevat olukorda. Ja, ja siin kasutatakse sageli seda ravimise tervendamise aspekti. Ja need grupid enamasti lähtuvad ka sellest, et see paranemine toimub ikkagi sellest, et nad ütlevad selle kohta olete Tim ehk ühe inimese kaupa toimub selline muutus ja see tähendab seda, et, et see suund ei ole niivõrd inimesest väljapoole kuivõrd inimesse sissepoole ja lisaks siis nagu ütleme nii, et ka väljapoole, aga et see otsimine välja poole ei ole nii Extensiivne, see ei lähe nii kaugele. Ja siis sellised grupid, eriti ökokülad, aga tegelikult ka siirdelinnade liikumine sageli näevad seda, et kui meie kui inimesed et kui me ei suuda omavahel ka väikses grupis elada rahumeelselt näiteks või kooskõlas on kohatu või ei ole alust arvata, et ka siis, kui me vallutaksime maailmaruumi ja uued planeedid et siis see olukord kuidagi paraneks või muutuks et sellised grupid või selline maailmavaade näeb, et on oluline kõigepealt luua tingimused, et leida nagu see kroonilise kooseksisteerimise viis iseendaga siis väiksema kogukonnaga ja siis sealt edasi võiks laieneda ja laieneda, selline rahu, meelne ja tasakaalukas areng. Samas siis teine lähenemine, mis, mis on pigem selline väljapoole suunatud. Selle puhul ei taheta vaadata niivõrd keskenduda oma lähiümbrusele, sellele olukorrale, mis on selle nagu otseselt paranemisele kuivõrd loodetaksegi neid lahendusi leida tehnoloogiliste innovatsioonide abil või siis uute kauguste kõrguste vallutamise abil ja, ja pigem seda kvalitatiivset aspekti või ka väikeste kogukondade või inimese enda sisemist eriti ei taheta nagu teemaks võtta või et see ei ole nagu selline kõneväärne aspekt või oluline kriteerium. Et võib olla tulla võib-olla selline kaalutlus on see, mis, mis neid kahte maailma toodet veel oluliselt eristab nii-öelda, et üksikinimese perspektiivist või vähemalt nende aktiivsete üksikinimeste isikute perspektiivist, kes on koondunud nendesse kodanikualgatuse initsiatiividest ei ole nii suuri, nii energiakulukaid, mahukaid ambitsioone enamasti, et vallutada uusi planeete. Meil on rohkem sellised praktilisemaid väiksemad maisemad huvid, et kuidas saada hakkama iseendaga, kuidas saada hakkama oma lähema ümbruskonnaga, kuidas parandada võib-olla oma linna elukeskkonda? Siin on võib-olla selline riskifaktor, et lihtsam kipub olema ja noh, ka riikide puhul tegelikult, et lihtsam kipub olema, vaadata, osutada kuhugi mujale ja öelda, et me peame tegelema selle asjaga või et seal on asjad palju hullemad. Ehk siis viiakse tähelepanu härra sellelt tegelikult on ka selles olemasolevas ruumis juba väga palju võimalusi, mis on tegelikult kasutamata ja väga palju probleeme ja kitsaskohti. Ja eks neid probleeme imekitsaskohti ongi raske lahendada ja mõnevõrra ongi lihtsam edasi ja edasi kaugemale nendest kitsaskohtadest ja proovida leida sedakaudu neid lahendusi. Jätkusuutlikku mõtteviisiga selline käsitlus tegelikult kokku ei lähe, sellepärast et just seetõttu, et, et see on ka väga energiakulukas. Sellised suured ambitsioonid nagu kosmosesse minek ja nagu praegu on inglise keeles nimetatakse faking. Kuidas see eesti keeles on, ma ei teagi, katsete vaata maapõuest veel fossiilseid kütuseid suuremas mahus küll väga energiamahukate menetluste läbi kätte. Selliseid lahendusi pakutakse eriti just majandus- ja valitsustasandi poolt üsna palju, aga nad samal ajal on väga energiakulukad. Jätkusuutlik areng tegelikult on säästlik areng, mis peaks sisaldama ka seda aspekti, et ettevõtmisi, mida võetakse, et selleks, et jõuda selle säästva tulevikuni oleksid võimalikult ökonoomsed ja tasakaalus, nii ökoloogiliselt kui sotsiaalselt siis selline lähenemine, mis, mis on väga tehnilistele lahendustele suunatud sageli jätab ka sellise sotsiaalse aspekti pisut unarusse. Samas me elame globaliseerumise ajastul, et kui me püüame vaadata sellist suurt pilti, terved planeeti, siis vaatame praegust majandusmudelit, kuidas see kõik nii-öelda käib üle planeedi, eks viie püüan mõtiskleda, et mis on selle majandusega ka, mis on siis mitteressursside põhine pigem võlapõhine, pigem tarbimist, õhutav lõputule, sellisele kasvule kasvule kasvule suunatud, et kas läbi sellise hiiglasliku tarbimise suudame siis näiteks arendada tippteadust ja seeläbi töötada välja siis nii head tehnoloog energiat, et mis lõpuks siis võimaldavad meil siis ka näiteks heastada see kahju, mis me oleme teinud oma keskkonnale, töötada välja mingisugused ulmelised tehnoloogilised lahendused, mis siis kõik selle kuidagi korda teevad, kavandavad või siis teiseks näiteks seesama, et lahkuda siit planeedilt, kuna ühel hetkel me lüpsame selle maani kuni tühjaks ehk siis jõuda selle kosmilise ekspansiooni, millest inimene on unistanud, sest et ega inimene ei läinud kuule mingisuguses ostuprogrammiga, sinna läks ikka väga, väga palju ressurssi ja väga palju läheb ressurssi kosmosele suunatud liikumisele üldse. Kui sa vaatad seda suurt pilti, kas on mingigi vaatenurk või mingigi nagu viisu võimalus praeguses üle planetaarses majandusmudelis näha mingitki nagu sellist jätkusuutlikkust või mingit päästevõimalust, et noh, põhiteema on ju see, et ressursid hakkavad lõppema, ressursside pärast hakkab käima tohutu võitlus, vesi, õhk, maa, maavarad, energia, mida kõike veel selle nimel läheb madinaks ja selliseid lahendusi. Tõsi on aga kuna on raskel globaalsel tasandil jõuda selliste ühiste kokkulepeteni sellel samal põhjusel, mida me enne mainisime, et Liber reaalne majandusmudel ja demokraatlik ühiskonnakorraldus ei soodusta selliste piiravate kokkulepete sõlmimist ja ei soodusta ka seda, et kuidagi kedagi saaks sundida väga küll majanduslike embargot ega, ja majandusliku pressiga vahel püütakse, aga et see ei ole selline üldkasutatav meede, et kuidas jõuda mingisuguste kokkulepeteni, nii et praeguse seisuga tundub, et rahvusvahelisel tasandil on väga raske jõuda jätkusuutlikku arengut ja võrdset ühiskonnakorraldust nagu soodustavate kokkulepeteni mis aitaksid ka siis loodus varasid paremini hoida ja kaitsta. Tundub, et see lahendus peaks olema ikkagi seotud väiksemate üksustega, kogukondadega ja kogukonnad selles perspektiivis võivad tähendada muidugi väga erineval skaalal olevaid üksusi. Et ÜRO räägib ka reaalsest kogukonnast näiteks. Ja siin on need küsimused, et, et retoorikas on väga, suhteliselt lihtne sõnastada väga üldiseid kokkuleppeid väga üldiselt tingimusi, millega koos riike või enamus huvigruppe on nõus. Aga see sama aspekt, mis on jätkusuutliku arenguga, et kui neid üldisi häid eesmärke siis kitsamaks tahta teha või siis ka praktikasse juba viia, et siis tekivad toodud vastuolud sellepärast et neil erinevatel gruppidel erinevatel riikidel, neil on ju nii tohutult erinevad huvid, erinev seis, mis nende põletavad probleemid, mis on nende eesmärgid, kuhu nad tahavad jõuda pigem kui ülevalt alla. Lahendused tundub mulle, et perspektiivika on vaatamata selliste väiksemate riikide gruppide sees jõuda kokkulepetele, lahendusteni. Kui me praegu vaatame Euroopa liitu, siis on selge ja ka Euroopa liidu enda ametnike sõnutsi on on selge, et ka seal on raske jõuda selliste maailmavaatelist aspekti kultuurilist aspekti puudutavate kokkulepeteni mis tähendab tegelikult seda, et, et ülevalt alla väärtus muutuste juhtimine on võimalik, aga kui selleks puudub piisav konsensuse, piisav huvi, siis see saab reaalselt toimuda pigem ikkagi väiksemate gruppide kaudu. Tundub hetkel, et sellised kodanikualgatusvõrgustikud, mis tegelikult on et kolm, millest ma olen täna rääkinud siirdelinnade liikumend, hammumend, klõbule, ecovelist network ehk siis rahvusvaheline külade võrgustik ja teeme ära liikumine. Kõik on Euroopas alguse saanud, aga kasvanud väga rahvusvahelisteks liikumiseks. Need grupid pakuvad selliseid kogukondi taas loovaid mudeleid, mis algavad väiksematest gruppidest, mis hakkavad tegema koostööd ka valitsustasandiga kohaliku omavalitsusega, esmalt ja siis edasi, nad muutuvad tugevamaks ja kuna nad on ka rahvusvaheliselt võrgustunud, siis tegelikult neil on potentsiaal all muutuda ka rahvusvahelisel tasandil palju tuge, vabamaks ja mõjukamaks huvigrupiks. Tegelikult üks potentsiaal, mis on täitsa reaalne, eks arengutee, mis on reaalne ja mis võtaks neid kohalikke kontekste palju rohkem arvesse ongi see toimub tihedam koostöö alt üles ja ülevalt Alt lähenemiste ja lahenduste vahel. Aga see eeldab seda, et, et need alt üles liikumised omakorda muutuksid ka avatumaks, vahel nagu rohkem võrgustataks, kui nad praegu on. Et kodanikuühiskond peaks selleks samuti tugevamaks ja ühtlasemaks muutuma. See tooks kaasa selle, et, et kohalikud kontekstid oleksid palju rohkem arvestatud ja kohalikud huvid ja vajadused sealt edasi saaks minna suurematele kogukonna gruppidele nii-öelda ja, ja sealt edasi veelgi suurematele. Et siis ei oleks sellist probleemi, nagu on praegu suurema mõjuga gruppide huvid või mudelid, arusaamad ka arengust, milline on see areng. Et siis neid ei, ei pritsi, üritaks nendele väiksematele ja nii-öelda nõrgematele gruppidele peale, et see on see majanduslik, kultuuriline, sotsiaalne kolonialism, mis praegu sageli maailmas toimub ja mis ei ole tegelikult kaasa toonud vaatamata suurtele arenguabiprogrammidele ju tegelikult Reaalse ega majandusliku ega ökoloogilise olukorra paranemist. Kuigi need arenguabi programmid on aastakümneid tegelikult toiminud ja väga suuri rahasid on sellesse investeeritud kohaliku lähenemise kombinaati keerimine, mitte asendamine selle valitsus praeguse ülevalt alla lähenemisega oleks, oleks täiesti potentsiaalne tasakaalustav meede. Põhimõtteliselt kui inimene, kes kuulab, tahab, et oma lapsed ja lapselapsed siin planeedil veel elada saaks, et säiliks loodus, et oleks normaalne elukeskkond, normaalne ühiskond terve oma olemuselt siis pole mõtet lootma jääda, et meie juhid, keda me oleme ise valinud, midagi teevad, vaid on mõtet siis hakata ise tegema asju siis ühineda kogukondade, eks kodanikuühiskonnaks, ja siis lõpuks vaata et kui on massiliselt rahvast ühinenud, et valitsustele öelda, mida nad võiks teha, et siis nad hakkavad neid muudatusi tegema, et inimkonnal oleks võimalus planeedil edasi elada. See. Nii tramule isegi nii dramaatiline, sellepärast et demokraatlikes ühiskondades tegelikult see hulk inimesi, kes, kes peavad ühinema, selleks, et tulla juba oluline arvestatav huvigrupp ei olegi utoopilised suur. Lihtsalt praegu on see olukord väga killustunud ja selle muutmine, nende seisukohtade esitamine natukene suurema kandepinnaga on, on täiesti reaalselt teostatav tegevus. Aga selles mõttes jälle on sul täiesti õigus, et selle asemel, et loota, et keegi kuskilt teeb midagi sest maksame makse ja loodame parimat, et selle asemel tasub ise olla ja selle eest väljas, mida sa õigeks pead ja koondunud sarnaselt mõtlevate inimestega kokku. Sellepärast oleks võib-olla hea mainida seda, et sõna kogukond näiteks siin eesti keeles tundub olevat natukene selline stigma häiritud, et ühelt poolt on arusaadav, et kogukond tähendab midagi vanaaegset, midagi nagu külakogukond ja teiselt poolt seostatakse seda kogukonna sõna sageli hipikogukondadega või mingisuguse sellise veidra kooslusega. Et tegelikult kogukond on just see, mida teatud grupp inimesi sellest sellega ette võtab, et mis sisuga inimesed selle täidavad. Et see tähendab lihtsalt teatud sotsiaalset kooslust, kellel on teatav eesmärk. Ja tänapäeval räägitakse kavatsuslikest kogukondadest, kes on tulnud teatava eesmärgiga kokku neljandad jätavad ühised huvid, mis neid kokku seovad ja nad tegutsevad nende huvide või nende. Otsuslikud kogukonnad on ka tegelikult ökokogukonnad ja tegelikult ka siirdelinnade liikumine. Ja tegelikult ka teeme ära liikumine, mis ei ole selles tavalises mõttes kogukond, aga samas reaalne kogukond olles näiteks teeme ära liikumise meili listis on võimalik saada maailma erinevatelt inimestelt erinevaid sõnumeid, mis, mis on seotud nii selle liikumise kui sarnaste teemadega. Kui on ka isikliku, teatatakse näiteks laste sünnist. Et neid inimesi seob kokku huvi selle valitud teema vastu. Aga nad jagavad palju enam kui ainult seda kindlalt professionaalset laadi infot. Jah, teeme ära, on tõesti üks Eesti selliseid edulugusid, et esimesest sellisest suurest koristusaktsioonist sai mullu maailmne suur ettevõtmine, kus osales üle 100 riigi vist üle kaheksa miljoni vabatahtliku, et et see on tõesti midagi, mille üle tasub uhke olla. Aga räägimegi nüüd rohujuure tasandist, et kuulaja kuulab, ta mõtleb, mida ma saan siis teha reaalselt ise iga päev labaselt. Alustades endast, enne kui me hakkame teistega ühinema või olles juba teistega ühinenud mingis kogukonnas liikumises kodanikuühiskonna liige? Soovitan, et mis on need asjad, mida igaüks meist saaks teha, et elu oleks kestlik. Jah, see on väga hea küsimus ja sageli vaatan keegi, kes on, kes on Saksamaal eluaeg uurinud loodushoiuga seotud teemasid ja viimased paarkümmend aastat nüüd jätkusuutlikkusega seotud teemasid. Ja need inimesed käituvad ikka samamoodi nagu alati, et nad tulevad koosolekule, ostavad iga päev uue pudeli plastikus plastikusse pakitud vett räägivad siis sellest, kuidas peaks olema see parem tulevik, kuidas peaks muutus toimuma. Aga sageli inimesed ei seosta seda oma praktilise tegevusega. Teiselt poolt on tegelikult väga lihtsaid asju, mida inimesed saavad teha. Lihtsamaid reegleid on, on nii-öelda oma rahaga hääletada. Eilne muidugi see, et süveneda rohkem sellesse, kust ja kuidas on pärit need tooted või need teenused, mida tarbitakse millistel alustel neid toodetakse, kas nad tulevad kuskilt lähikonnast kaugelt sellest lähtuvalt teha valikuid, sellepärast et ka ka siis, kui see asi maksab vaid paar eurot mõjutame me oma valikutega seda, et et kas see asi jõuab ka jätkuvalt meie meie poelettidele või mitte. Nii et see raha ka hääletamine on üks oluline aspekt, aga sellele muidugi suhteliselt väikene mõju, kui me seda asja endale hoiame pärast ja iga asjaga ei ole meil ka võimalik ju seda uurimistööd läbi viia. Ja selle pärast on oluline, et on olemas sellised institutsioonid, sellised grupid, keda me võime usaldada, on gruppe nagu maailma looduse fond uuelt vaenlaifanud, kes regulaarselt koostavad nimekirju, soovitustega, et kuidas jätkusuutlikumad, kuidas säästlikumalt ja efektiivsemalt toimida. ERR on Eestis selline portaali ja neid on palju, selliseid, mis koondavad sellist infot, et eks iga inimene peab leidma endale neid usaldusväärsed allikad, aga praeguses infoühiskonnas ei ole see sugugi raske. Ja see tähendabki, see viib selle jagamise olulisuseni. Olulisi teadmisi tuleb kindlasti jagada ja see viib taas kord sinna kodanikuühiskonna suunas. See on tänapäeval lääne ühiskonna üks suurimaid probleeme. Inimesed ei ole rahul sellega, kuidas elu on korraldatud, sageli aga pigem on omaette rahulolematud, kui võtavad reaalselt midagi ette. Ja siis Saksamaal just teeme pära liikumisega seoses olen ma palju kuulnud inimestelt seda, et ma peaksin olema rumal, kui ma ise midagi teeksin, sest mina maksan ju nii palju makse, et riik peab ise hoolitsema näiteks, sest et ei oleks nii palju prügi. Aga samas need inimesed, kes seda räägivad, nad tulevad ja peaaegu karjuvad seda, sest nad on nii frustreeritud sellest, et olukord ei vasta nende paremale äranägemisele Maalile nende jaoks see arusaamine, et nad võiksid ise midagi teha, on väga ja uus ja, ja neil on nagu raske sellega kaasa tulla. See on vist selline väga oluline muutus, mis vajalik selleks, et kodanikuühiskond saaks jalad alla. Et inimesed oleksid nõus osalema, oleksid nõus oma seisukohti selgemalt väljendama ja Janh oma seisukohtadele Kaalu, luues inimeste gruppe, kes jagavad neid seisukohti. Ma soovitan inimestele, kes on huvitatud praktilistest päästlikest lahendustest, vaadata neid lahendusi, mida siirdelinnade liikumine, fanatism, taon, Muumend on pakkumas neil on suurepärane kodulehekülg, kus on toodud ära koostisosad või sammud, mis, mis kuuluvad selle muutuse juurde ja seal on nii muutusi, mis toimuvad isiklikul tasandil kui muutusi, mis toimuvad väiksema grupi tasandil. Kui siis ka neid protsesse kirjeldatud, mis võiksid toimuda kommunikatsioonis meediaga, kommunikatsioonis, kohalike omavalitsustega. Hea näide, mida siin eestis tehakse, aga mida Lääne-Euroopas juba väga palju ei tehta. On parandamine, asjade parandamine, sellepärast et meil on tänu nõukogudele peale siiski säilinud sellist praktilist meelt ja sellist nagu oskust tänu vajadusele midagi milleski, mitte küll päris peedist, pesumasinale, trumme, aga siiski ei ole sellist äraviskamisskulptuuri, mis on näiteks Portugali seal Saksamaal siiski väga levinud. Näiteks eks hea algatus, mis, mis on Hollandis alguse saanud ja väga populaarne, midagi siirdelinnade liikumine, populariseerib, on sellised kohvikud, kuhu sa võid tulla oma katkiste asjadega kas mööblitükkidega või tehniliste seadmetega ja kus on kolm inimest, kes oskavad neid asju parandada, annavad su asjadele uue elu, õpetavad sulle samas ka praktiliselt, kuidas sa seda ise teha edaspidi saad, et see on selline ühelt poolt trügi vähendav käitumine teiselt poolt on see ka selline väga hea sots, reaalne praktika, see tähendab, et see aitab luua sotsiaalset sidusust, luua uusi kontakte inimeste vahel. Paljud paljud uuringud on näidanud, et tegelikult oli see 70.-te aastate keskel kuhu Taani majanduskasv tegelikult reaalselt tõi kaasa heaolu või, või rahulolu kasvu ühiskonnas lääne ühiskonnas. Ja peale seda on majanduskasv ja heaolu kasv, käinud oma erinevaid teid likult, ehk siis rahaõnne ei too. Jah, kui teatav tase, heaolu, tase on olemas, et siis on erinevad uuringud näidanud, et see toob inimestele rahulolu ja heaolu. Et see on ikkagi see, et sul on teatav hulk inimesi, kellega sul on tähenduslikud suhted et tähenduslikud tähendab siis olulised sulla ja olulised neile ja rahuldustpakkuvad. Et see on tegelikult siis suurem olu valem kui majandusliku heaolu kasvatamine ja, ja näiteks kas või selle lihtsa kribeergafeensele ingliskeelne nimi, et paranduskohvik siis et selle mudel sisaldab siis erinevaid häid aspekte koonda pihta ja neid paranduskohvikuid erinevates paikades, kas peetakse läbivalt nii, et see kohvik ongi, tehakse iga hommik lahti, pannakse õhtul kinni jäänud eksperdid, on kogu aeg seal või ka väiksemates kohtades tehakse seekord kuus, näiteks. Et need eksperdid tulevad siis kohale, kes oskab arvuteid parandada, kes oskab mööblit parandada ja nii edasi. Et seal on neid viise, on hästi palju. Väga populaarsed on ka toiduringide taastamine, on tegelikult sellepärast, et 20. sajandi alguses oli ju täitsa normaalne, et tootjad varastasidki tarbijaid üsna otse. Et aga vahepealsel perioodil on see side katkenud ja nüüd seoses taas lokalisi rikkumisega või kohalike ringidega rahastamisega on see taas populariseerumas ja sellele on väga palju positiivseid aspekte ja kaasmõjusid aitab esiteks toetada kohalikke tootjaid, hoida raha ka oma kogukonnas. Samas aitab see jälle usaldust luua kogukonnas ja uusi kontakte, ehk siis jälle reaalset ja hea, väärtusliku tähendusega nagu sellist suhet luua. See toob kaasa ka selle, et sa saad toiduained näiteks või, või ka muud teenused, see ei pea ju toiduainetega olema seotud. See võib olla seotud kingadega parandamise, juuste lõikamisega või tõlkimisteenusega või, või väga paljude erinevate erinevate aspektidega. Et sa võid olla kindel selles kvaliteedis ja kvaliteet ei vasta sinu nõuetele. Kuulge seda tagasisidet anda ja siis kas, kas see olukord muutub või see vahet, et selle teenusepakkujad need ringid on palju väiksemad ja see annab, annab sulle parema kvaliteedi? Jah, see on tore küll, aga kui inimene tahab süüa mangot banaani, kanda Stahlis valmistatud riideid või mis iganes asju, mida globaliseerumine pakub vabandusi, kus mõttes siis tal on väga tore OTT otse tootjalt tarbijale, aga ma tahan neid erilisi asju, mida tänapäeva ajastu meile võimaldab. Ja siit me tegelikult ei jõua ikkagi lõppude lõpuks selleni, mis on kõige selle alusse, ongi see mentaliteedi muutmine ja selle tähtsus, et nagu sa alguses rääkisid, et see on kuidagi nagu tahaplaanile jäänud, aga mulle tundub, et see on just see, mis, mis on kõige olulisem, et et kui sa inimeste arusaamu ja maailmavaadet ei muuda või selles suunas ei ühtlusta, siis ma ei tea, kus see nii-öelda ühtne mõistmine peaks tekkima. See on esimene, elame luksuse ühiskonnas siin läänes, see luksus on saanud nii igapäevaseks, et me ei märka või me ei teadvusta seda luksusena. Ja selle kohta on selline tore väljend nagu Berghock. Ehk me elame siis fossiilkütuste hoolt kantud ja hoitud ühiskonnas selles mõttes, et see energia hulka, mis meie teenistuses on, on uskumatult suur. Mis võimaldabki meile seda, et, et me saame süüa eksootilisi puuvilju igapäevaselt, et me saame reisida nii palju, et me saame kasutada neid ilusaid eksootilisi esemeid. Aga see aspekt tähendab sellise luksuses elamise vastu on seotud sellesama kriisi teadvustamisega. Et kui luksuses elamine soodustab ja süvendab tegelikult nii keskkonnakriisi kui hoiab elus seda majandussüsteemi, mis tegelikult kah soodustab seda keskkonnakriisi. Ja tegelikult on osa sellest kultuurikriisist, kus me oleme ja tegelikult põlistas seda sotsiaalset ebavõrdsust, kriisi, siin on lahendus, teadvustamine, põhjuse-tagajärjesuhte teadvustamine. Ja see toob tegelikult tagasi selleni, et selle kultuurilise aspektini, mida sa mainisid maailmavaatelise aspekti, nii et kas vaadatakse ka enda sisse, sellepärast et kui, kui sul on see proovi valik tarbida neid põnevaid, huvitavaid ja häid asju kuskilt kaugelt siis elades siin lääne ühiskonnas, meil on see valik olemas meile vaheliselt piisavalt, et teha või sündida jõukesse perekonda ja need võimalused on meile avatud. Ja see, et kas me teadvustame seda mõju ja kas see mõju teadvustamine on meie jaoks argument oma käitumist muuta või mitte? See ongi kultuuriliselt määratletud. Ja siin ongi see küsimus, nagu sa mainisid, et kultuuri väärtushinnangute muutmine on keskse tähtsusega selles mõttes kestliku ühiskonna kujundamisel. Siin ongi see küsimus, et raske on leida üksmeelt selles osas, et millised on siis tekstid, mis peaksid olema muudetavad, mis peaks jääma samaks, mis peaks muutuma. Erinevatel gruppidel on need erinevad arusaamad ja palju on sellist, mis on just tabu, mida ei pandagi küsimärgi alla, nagu näiteks nagu näiteks ikkagi see demokraatlik ühiskonnakorraldus või siis liberaalne majandussüsteem. Need on sellised püsi, nähtused, mille kohta öeldakse, et nendel on juba inimõiguste võrreldamatut osad tagavate kõige vabama ja turvalisema arengu. Aga sellega, et need pannakse küsimuse alt välja, võetakse ühtlasi ka tegelikult võimalus vaadata reaalseid alternatiive ja tegelikult ei võeta ära seda võimalust vaadata neid alternatiive. Aga pisendatakse võimalust neid alternatiive teostada, sellepärast et neile alternatiividele ei anta väga ressursse, neile ei anta väga finantse, neile ei anta ka sümboolset heakskiitu sageli. Ja siin ongi see küsimus sellest kultuurilisest muutuses ja sellest, kui keeruline seda saavutada. Kui puudub üksmeel ja kui puudub poliitiline tahe. Kuidas seda kõike siis inimestele selgeks teha, kuidas muuta seda maailmavaadet, mis peaks siis ka käima kõikidel tasanditel indiviidi tasandil ja omakorda ka valitsuse tasandil, et meie valitsused üle kogu planeedi tahaks koostööd teha. Samas, mis seis üldse maailmas, et sa oled küll keskendunud oma uuringutes eurole, Pole me räägime põhimõtteliselt ikkagi läänemaailmas, samas enamus rahvastikust elab ju mujal maailmas nii-öelda, et Aasias neli ja pool miljardit Aafrikas üks miljard inimest. Mis seis nendega on? Ühelt poolt võib imestada, et miks jätkusuutlikku arengut uurides keskenduda Euroopale, et kus justkui on palju vähem kannatusi ja kus justkui on kõik hästi aga väga paljude tegurite juured peituvad Euroopa ja läänemaailmasüsteemides ja valikutes. Ja tegelikult üks olulisi aspekte ongi see, et kui kui siin Euroopa sees ei tunnustatajaid Tustata reaalselt tagajärgi, mis meie valikutel on siis on väga raske ka neid saavutada seda suuremat võrdsust ja saavutada süsteemseid muutusi. Praeguse olukord kipub niimoodi olema, et iga Euroopa enda sees on jätkusuutlikkuse saavutamisel väga väga suuri kitsaskohti ja kui toimuvad jätkusuutliku arengu teemalised kongressid. Kui tehakse raporteid, siis mainitakse, et, et väga palju probleeme on selle saavutamise eel. Siiski püütakse jälle sellesama majanduse abi kaudu toetada neid arenguriike, kolmandaid riike. Samas seda tehes kasutatakse seda siiski enamasti seda arengumudelit, mille järgi see seis, kus meie oleme, on see Vitareideaal seis kukub kuule lineaarselt, siis need grupid peaksid liikuma, samas kui on selge, et sellise hea olud tasemeni või ütleme sellise ressursikasutuse tasemeni ja energiakasutuse tasemeni nagu meie kui need riigid, keda kasvõi Euroopa oma arenguabiga toetab, kui need jõuaksid sellise tasemeni, niisiis oleks veel hulga rohkem planeete vaja. Et see ei ole lihtsalt reaalselt toetatav selle füüsilise infrastruktuuri poolt, see nüüd natukene kehv sõna, aga loodus ei toeta sellist tarbimist ja see on kindlasti väga kaugel säästlikust tarbimisest, mis, mis võtab arvesse ka tulevasi generatsioone. Tegelikult see probleem on see, et kuigi me nimetame praeguste arengumudelit, mis on poliitilisel tasandil, kuigi me nimetame seda jätkusuutlikuks või säästlikuks ja kuigi me ütleme, et see majanduskasv, mida me taotleme nüüd roheline siis tegelikult see arengumudel, mis põlistab ebavõrdsust, on siiski jätkuvalt kasutusel, sellepärast et reaalselt statistiliselt ei ole näha. Ebavõrdsus väheneks vaatamata paljudele ilusatele dokumentidele, kokkulepetele ja sõnadele, mida valitsused omavahel sõlmivad. Sellepärast et see küsimus sellest kultuurilisest muutusest. Küsimus siiski sellest, et jätkusuutlik areng normatiivne mõista, see tähendab seda, et normatiivsus tähendab alati kultuurilist aspekti tähenduslike aspekte, mis, mis sõltuvad subjekt tiivsusest kvalitatiivsusest. Et seda ei saa kõrvale jätta. Praegu võib-olla selle probleemi juured paljuski on selles, et et lihtsuse huvides on rahvusvahelisel tasandil püütud siis skulptuuri aspekti mitte kaasata, kuna lihtsalt see muudab olukorra palju keerulisemaks. Kuna paljuski sellest majandusdiskursuses lähtuvalt on siis efektiivsuse mõõdetavus ikkagi nii olulist kaalu omav ühiskonnas, et näidata, toimub areng paremuse suunas. Lõputu majanduskasv mitte ainult, vaid ka näiteks õhukvaliteedi paranemine näiteks või halvenemine et selle nagunii-öelda progressi näidata või selline ühikud oleks kuidagi nagu selgitavad, et see on oluline Tartus see, see on siis ka üks takistusi, miks, miks seda kultuuri aspekti ei ole kaasatud. Aga nüüd siin ongi seesama küsimus, et kui tegelikult saab selgeks, et jätkusuutlik areng sisaldab juba nii või teisiti seda normatiivselt aspekti kas siis vaikimisi meil on see demokraatia ja libero sealne majandusmudel, mida me ütleme, et, et seda me ei puutu, aga et me võime siis muid asju natukene siin muuta ja kohendada, et siis ometi on siin juba see kultuuriline aspekt sees. Aga kui on näha, et see mudel ei too praktilist muutust säästlikkuse suunas ja ka jätkusuutlikkuse suunas siis tegelikult tuleb leida ju mingeid alternatiive. Ja siis paljud inimesed ütlevad, et ega enne muutust ei tule, kui need kriisid valu on juba nii suur, et muud ei jää lihtsalt üle. Siin on selline küsimus, et kas, kas inimühiskond ja kas inimesed kui intelligentne liik, et kas inimesed siiski on võib-olla võimelised, vaatame neid põhjuse ja tagajärje suhteid ja jõudma siiski kokkulepetele ka enne, kui see olukord veel suuremaks valusamaks kriisiks paisub. Nagu enne mainitud, et siis globaalsel tasandil on seda tunduvalt raskem saavutada, aga kui, kui siin tuua mängu on ta suurem osakaal suurem vabadus kohalikele tasanditele. Ja kui kohalikud Casandid teevad koostööd rohkem ülevalt alla valitsusstruktuuriga et siis põhimõtteliselt on ka selline kultuuri aspektist. Väikeses kontekstist lähtuvalt ongi kultuuri aspekti tunduvalt lihtsam kaasata ka selliste otsuste tegemisse. Et siis ei, ei pea olema nad nii reaalselt normid kui globaalsete normide kokkuleppimine nii tohutult. Lukas on ja, ja nii palju aega nõuab, et vähendada bürokraatiat, ei hakata reaalselt asju tegema. Jah, et see kombineerimine, et rohkem vabadust anda, kontrolli natukene rohkem ära valitsuse poole pealt selleks vajalik anda rohkem vabadust nendele kohalikele struktuuridele. Ma arvan, ükski valitsus seda suure juubeldamisega vastu ei võta, valitsus tahab ikkagi kontrollida kõike ja teenida maksimaalselt. Aga siin on ka ei tea, kas teenida rahvast või raha, siin on ka küsimus. Võib-olla siin on see, et, et tuleb lihtsalt kujundada usaldusväärsed partnerid. Sellepärast et praegu, praeguse seisuga kodanikuühiskond ei ole piisavalt tugev, et funktsioneerida usaldusväärse, võrdväärse tugeva partnerina. Kui seda toetada ja, ja see on midagi, mida me kõik saame teha siis selline muutus ei ole utoopiline. See, mida me igaüks saame teha, on osaleda oma valikutega enda jaoks parema ühiskonna kujundamisel ja alahinnata seda panust, mida igaüks meist anda saab. See on üks üks olulisemaid, et panuseid ja jagada oma taipamisi, arusaamisi, väärtushinnanguid, teistega. Kui sa oled seda kõike pikalt ja põhjalikult uurinud, tegelenud ka erinevate utoopiat uurimisega, vaadelnud meil ja mujal tehtavat. Ja kui me nüüd unustame ära bürokraatiat ja kõik sellised takistused nii kohalikul kui global reaalsel tasandil ja lihtsalt fantaseerime ja unistame mida siis saaks teha või mida võiks teha reaalselt või mida üldse inimkond siin planeedil siis võiks ette võtta, et seda asja reaalselt muuta. Üks selline näide, mis on tuntust kogunud, on veenus, projekt mis siis püüdleb sellise looduslähedase ja tehnoloogia sümbioosi poole, kus Looge teeb sellised nürid, tegevused, inimene tegeleb loominguliste tegevustega, kus on raha, vaba ühiskond ja ressurssidel põhinev majandus. Et nii nad vaikselt Floridas seda projekti edendavad paljude jaoks on, see ongi uttu pea, sest et raha vaba ühiskond tundub tänapäeval juba täiesti võimatu. Samas Nende unistustesse on reaalne selline plaan, kui sa mõtled ja jah ja oled nii-öelda julgema fantaasiates, et mis, mis oleksid need reaalsed plaanid, kas see näiteks veenus, projekti idee võiks olla reaalne plaan või on sul veel mingeid häid näiteid? Aga tõepoolest see, millel Translation kloun ehk siirdelinnade liikumine teeb seal küll ei ole see raha vaba majandusega seal neil kohalikud omad rahaühikud, mis toimivad väga hästi ja seal on palju vahetust, omavahelist vahetust ja palju nii-öelda kingimajandust või kuidas seda kõht Eestis öeldakse, kihvt economy eestikeelsele tingimisi majandus. Seal ütleme, nende liikumine juba kasutab teistsuguseid lähenemisi majandamisele. Ja Eestiski on üks selline raha nii-öelda paljude paide pai, jah, mis paide pai, mingisugust rahaühikut ma olen veel näinud, ma ei mäleta kahjuks mis selle nimi on, mis ka ringleb teatud ringkonnas, millega eest sa saad siis tooteid ja teenuseid. Alternatiivraha. Alternatiivraha neid lähenemisi on palju ja on palju erinevaid võrgustikke, kes arendavad selliseid seisukohti, et võiks näiteks olla baassissetulek kõigil inimestel võrdne ja kuidas seda siis organiseerida, kuidas võiks reaalselt toimida. Saksamaal on näiteks sellised grupid väga populaarsed aga siin on jälle see, et seesama probleem, et sageli sellised grupid riigi sees kui rahvusvaheliselt nad leiutavad omaette seda jalgratast ja see jääb sageli jõuetuks ja erinevad grupid töötavad sarnaste asjade puhul, siis on neil ka omavaheline konkurents. Ja siis tegelikult sünergia asemel. Pigem tekib konkurents ja. See ei ole paradoksaalne, võideldes koostöö nimel konkureeritakse jah, et mingis mõttes. Kes nagu Udeldades võib öelda, et et kuigi need kodanikuühiskonna aktivistid Nad räägivad sellest võrdsusel koostööl põhinevast maailmavaatest siis paratamatult nad on mõjutatud ka sellest konkurentsile põhinevast ühiskonnast siis see valitsev ühiskond, kus nad läänemaailmas elavad, kuigi nad võib-olla ei pea seda õigeks, siis kasvõi alateadlikult kasutavad nad jätkuvalt selliseid lähenemisi ja siinse nende lahendus sellisele asjale ongi sissepoole vaatav lähenemine, et siin on noh, kasvõi lilleoru on hea näide eestist Global Network liige või näiteks Stameira ökokogukond Portugalis või näiteks Findournijaga kogukond Šotimaal. Et need on sellised paigad, kus vaadatakse sissepoole, lahendatakse sellised tendentside konfliktid ära enda sees ja siis lahendatakse nad ära selle ümbritseva inimgrupi hulgas. Ja siis muutub koostöö väga palju sujuvamaks, lihtsamaks, aktiivsemaks. Kui sina saaksid nii-öelda planeedi juhtimise enda kätte tai, ma teen selle korda, teades seda kõike, mida sa oled uurinud jätkusuutlikkuse kohta, mida sa teeksid? Ma ei läheneks asjale suuremat tasandilt lähtudes, vaid pigem ikkagi sellest mikrotasandist lähtudes. Näiteks on üks väga hea, tore lähenemine on Eesti ökoriigiks, mida on Roy Strider on arendamas ja levitamas selles vist algusjärgus olev projekt, aga aga nüüd, järgmisel nädalavahetusel tuleb Eesti ökokogukondade liidu kokkutulek, mis toimub lilleorus sel aastal, kus ehk saab sellest lähemalt kuulda. Igatahes minu lähenemine oleks pigem see, et kohalikult tasandilt tehtavad kokkulepped jõuavad edasi järgmise tasandi natukene suurema tasandi kokkulepeteni. Ja sealt edasi tekkisid sellised reaalselt kokkulepetel põhinevad liidud. Näen, et ikkagi kontekstist ja lokaalsusest tulenevalt on võimalik ühiskonda paremaks muuta just arvestades sedasama väärtuste vajaduste aspekti. Et ilma lokaalsust teadmata mõned paratamatult väga universaliseeritud, väga üldistatud. Ja see tähendab ka seda, et nad võivad vastata väga üldistele vajadustele, aga samas mingis kontekstis olla hoopis kahjulikud või, või sugugi mitte, abistavad need põhimõtted. Minoida minut, Hobbes oleks palju rohkem koostööd erinevate tasandite vahel. On selge, et, et peab olema nii reaalset kui kui globaalsed struktuurid. Aga praegune situatsioon on see, et see juhtimine toimub liiga ühesuunaliselt. Oluline on see, et, et toimuks alt üles impulsid andmine ja vastuvõtmine ülevalt poolt samavõrd lihtsalt ja normaalselt nagu praegu ülevalt alla impulsside saatmine ja vastu võtmine. Eks tasakaalutuse ilminguid, et seda praegu ei ole. Ja selles selles nii-öelda out toopias oleks kindlasti kodanikuühiskonnal inimeste gruppidel huvigruppidel palju suurem roll kui praegu. See annaks ka tegelikult lahenduse sellele küsimusele, et paljud aspektid, kvalitatiivsed aspektid, mida praegu tuleviku kujundamisel ei looda välja või ei rõhutatud. Et need saaksid ka hääle nii-öelda avalikkuses, kui need kodanikuühiskonnagrupid oleksid rohkem konsolideeritud, kui neil oleks tugevam positsioon. Olge head tahet mõlemalt poolt ja see nõuab ettevõtlikkust ja see nõuab kindlasti ka selle kasuteguri arusaamist, mis sellega kaasneb. Ja tõenäoliselt nõuab see ka päris olulist Tööstruktuuride muutmist, majandusstruktuuride muutmist. Sellepärast, et selline osalisi ühiskond nõuaks kindlasti ka rohkem ajalist ressursi panustamist, aga kuidas täpselt neid struktuure ja ja selliseid aspekte muuta sõltubki, seda on väga raske tsentraal ilmselt kuskil otsustada kuskil mõne rahvusvahelise komisjoni poolt, kes, kes peaks siis kuskil nagu nii-öelda keskmise maakera tingimused võtma nagu aluseks, et see ei ole võimalik, sest maakeral on nii palju erinevaid kontekste nii loodusest tulenevalt kui kultuurist tulenevalt inimvajadustest lähtuvalt. Et sellepärast ma rõhun sellele kaasusele või kohalikkusele. Aga loomulikult koostöö ja koordineerimine rahvusvaheliselt pääsmatu jätkusuutliku arengu saavutanud, sellepärast et riigipiire ju jätkusuutlikkus ei tunne või jahtus, jätkusuutmatus, reostus ja koostöö magamine on paratamatud ja tänapäeva infoühiskond annab selleks tohutult head võimalused. Et teadmised, head praktikad saavadki väga kergesti ja kiiresti levida ja see annab väga head lootust ühiskonnale. Räägi natuke ka sellest järgmisel nädalavahetusel, 23.-st 25. augustini toimuvast Eesti ökokogukondade liikumisest, mis toimub juba seitsmendat mõrda, lilleorus tänavu ongi peamiseks teemaks koostöö ja lisaks minule vaatasin, teevad seal ettekandeid ka saate hallo Kosmos kuulajatele tuttav Toomas Trapido ning filmimees Artur Talvik, ajakirjanik Riina Luik, line Järviste, Kadri Allikmäe, Toivo alia, Madis Maasing, Erkki kaikkonen ja paljud teised. Toimuvad suured ühisarutelud, talgud ka higistamistelgitseremoonia joogatunnid, töötoad. Esinevad Kati Lumiste, Silver Sepp, Arne Lauli empsi arrytjuna ja palju muud huvitavat, mille kohta saab lugeda lilleoru poee. Aga mis seal sisuliselt tulemas on, et mina esinenud ettekandega, mis veel täpselt, et kes sinna oodatud on. Sinna on oodatud kõik inimesed, kes tunnevad, et looduskeskkonda austav looduskeskkonnaga koostöös toimiv eluviis kõnetab neid, et see tundub neile huvitav, et nad tahavad kaasa lüüa. See, mis seal täpselt sünnib, see selgub muidugi kohapeal. Aga nagu lugesid juba ette, seal on väga palju erinevaid teemasid, seal on ka võimalus teha koostööd koos, näiteks kui ma õigesti mäletan, siis lilleoru aias teada kuhik peenraid kõrvitsakasvatamiseks permakultuuri põhimõtetest lähtuvalt. Võimalus kohtuda inimestega, kellel on sarnased huvid. Ja selle kohtumise eesmärgiks on luua sedasama Energiat inimeste vahel. Et tekiks rohkem võimalusi jagamiseks, tekiks rohkem võimalusi koostööks. Et tugevneks seesama kodanikuühiskonna rakuke. Need kuulaja, keda see teema huvitab, kestlik eluviis, jätkusuutlikkus, ta ei pea kuhugi kuuluma. Oleme mingisuguse kogukonna liige, tuleb lihtsalt kohale. Kuulab, vaatab, osaleb, harib ennast. Eestis ei ole väga palju füüsiliselt koos elavaid kogukondi, uusi kogukondi, vanu külakogukondi ikka veel leidub, loomulikult. Aga see arv on üks vähestest. Lilleoru on sellepärast suurepärane toimumispaik, seal on ju 20 aastat koos elatud ja tegutsetud. Need inimesed, kes tulevad, ei pea sugugi olema mingisuguse suurema grupp p või mingisuguse seltsi või millegi sellise liige. Et peab olema lihtsalt või ei pea olema, neil võiks selle huvi. Aga jah, mingisugust sellist tingimust ei seata avatult ja, ja kui on küsimusi, siis neid küsida, sellepärast et, et see Eesti ökokogukondade Ühendus ongi küllalt koor ja kujunemisjärgus avatud organisatsioon. Nii et igaühe panus äiga ühe huvi ja igaühe teadmised on igati teretulnud. Nagu ikka, on iga saate lõpus selline rubriik nagu ankeet. Kas ma tahan teada vastuseid viiele järgnevale küsimusele, nii ka sinult ja esimene küsimus ongi, et mis on. Aitäh mis on elu mõte? Elu toob meile kõiksuguseid väga erinevaid olukordi ja oluline on kõigest sellest, mis elu meile toob, on ta selles suhtes oma parim ja nagu öeldakse, et kui elu annab meile sidruni, siis teha sellest head limonaadi vahel annab elu meile õunaaia, vahel annab ta meile apelsini, et alati proovida võtta võimalikult selge distants, selge ja enne, kui otsustada, mis, mis olukord see on ja et, et oleks võimalik meil selle elu antavaga võimalikult head tulemust saavutada või selle sellega võimalikult hästi toime tulla siis see eeldab seda, et meil on teatav distants. Et meil on võime mitte kohe reageerida sellele esimese ettetuleva krooni ajal. Sellepärast et need esimesed reaktsioonid, mis tulevad, on mitte meie enda valitud, vaid need on sellised erinevad automaatsed ajendid. Sellepärast et kui me reageerime sellise esimeste impulsid ajal, siis vahel võib tulemusel meeldiv. Aga sageli me võimega luua selliseid olukordi, mida enam tagantjärgi parandada väga ei saa. Järgmine küsimus on, mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi. Nii indiviidi kui inimkonnana. Edasi suurema refleksiivsuse poole, kui võib kasutada sellist akadeemilist väljendit või sellist võõrsõna suurema endasse vaatama ja kaalutlema suhtumise poole nii oma isiklikus elus kui, kui ühiskonnale see tähendab seda, et sellega kaasneb ka põhjuste ja tagajärgede selgem teadvustamine selgemaks seadustamisega kaasnevad põhjendatumad valikud, vähem kitsastest huvidest, kitsastest lahenduse otsimisest tulenevad tagajärjed ja, ja see tab reflektiivsus võimaldab laiemat pilti arvesse võtta ja see toob nii nii üksikisikule kui tervele ühiskonnale paremaid tulemusi. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Selleks, et olla õnnelik tuleb endaga nii-öelda sõbraks saada ja siis on siin see küsimus, et kellega siis tuleb sõbraks saada. Tuleb kõigepealt tundma õppida iseennast ja oma struktuure ja selles mõttes on see lähenemine, mida need kodanikualgatused esindavad vaadata endasse ja otsida endast eeskätt neid lahendusi. Sama lähenemine, mida mina pooldan või mis tundub minule samuti õige, et kui elu toob olukordi, mis tunduvad keerulised siis on lihtne neid olukordi lahendada, kui me oskame iseendas need haagid, mille külge need probleemid haakuvad, üles leida ja siis need lahti ühendada. Selle koha pealt soovitan inimestele lilleorus õpetatavaid enese muutmise kunstitehnikaid. Et need on just selle jaoks väga praktilised. Et leidmaks üles enda sees neid vaadake, mis jäävad elu pakutud olukordade taha ja põhjustavaid, palju kannatusi. Sa räägid enese muutmise kunstikursustest jah? Ja see lilleoru õpetus, mida Ingvar Villido on arendanud viimased paarkümmend aastat just lähtuvalt vajadusest aidata inimestel paremini orienteeruda oma sisemaailmas ja õppida ka lilleoru, on ju joogakeskus, et õppida paremini kasutama ja kasu saama joogapraktikatest, aga samas väga suur hulk inimesi, kes kunagi praktiseeri joogat ja kunagi asukeseda praktiseerima. Sellised tehnikad on hästi kasulikud kõigile inimestele, vaatamata sellele, kas nad on huvitatud joogast või mitte. Sellepärast et nad lihtsalt aitavad, et vähendada kannatuste määra elus ja aitavad kiiremini lahendada ebameeldivaid olukordi mis muidu võivad jääda nädalateks ja kuudeks võib-olla terveks eluks saatma. Need kursused algavad lilleorus taas 14. septembril, et ma mõtlesingi selle peale ka, et sa oled teadlane kui sina esimest korda selle õpetusega kokku puutusid. Kuidas süsteem Keemse, viie keha süsteem, näiteks sinu kui teadlase maailmapildiga siis kokku sobitus. Kas sul ei tekkinud seal mingit konflikti või vastupidi, see klappis suurepäraselt. See ongi selle tänapäevase väga spetsialiseeritud ühiskonna võlu ja valu võib olla. Või ütleme nii, et iseloomulik omadus et tegelikult ei ole meil sellist ka konsolideeritud maailmapilti, mille me teadlasena siis kaasa saame, on olemas inimesed, kes õpivad meditsiini, kellel on väga kindel arusaamine inimese struktuurist. Aga inimesed, kes õpivad infotehnoloogiat näiteks neil, neil ei pruugi sellist pilti üldse olla, et kunagi koolis bioloogias. Me õpime loomulikult mingit struktuure. Kui palju kellelgi üldse midagi sellest meelde jääb? Kui oluline see inimestele on, et see on? See on väga erinev. Minu jaoks oli nii, et et teatud asjad haakisid väga hästi selle lilleõpetusega, et kasvõi sellised väiksed asjad, et olen nõmmel üles kasvanud ja ja ma käisin koolis mustamäel ja siis ma sõitsin iga päev üle tunni aja edasi-tagasi ja siis ma seal istudes vaatasin oma mõtteahelaid niimoodi olin mõelnud 10 minutit ja siis läksin tagasi neid samme niimoodi. Ja, ja teine asi, mida ma tegin, oli jalutate, see, kes nõmmel on elanud või kes aedlinna elu teavad, need teavad seda efekti. Et kui sa hakkad mööda tänavat minema, hakkavad koerad ahelas haukuma. Siis ma vaatasin, et kui ma nagu olen teatud viisil lähen mööda tänavat teatavas nagu häälestatuses, koerad ei haugu minu peale ja selliseid väikseid avastusi mõrva üks meist elu jooksul teeb päris palju. Kui lilleorgu sattusin, siis ma sain aru, et et teatavad tasandid, mida seal on kirjeldatud kui inimese olemasolu, erinevaid tasandeid. See on üks võimalikke kirjeldusi, ega see inimene on tervik ja need tasandid lähevad ka üksteiseks üle, et see ei ole selline range piiritus. Aga et see on üsnagi abistav vahend iseendasse ja oma protsessides selguse saamiseks. Ja ma sain aru, et, et näiteks see tasand, kuhu ma häälestasin, et koerad ihalguks aru, kuhu see kuulub, nagu selles süsteemis ema, siis tennisekuulus, see kuulub neljandale tasandile. Ellekti, see tähendab seda, et ma olin oma teadlikkuse mis on vahend ükskõik mille teadmiseks, ma olin selle lihtsalt viinud välismaailmast, tõmmanud nii-öelda sissepoole sisemaailma. Et ma olin teadlik oma teadlikkusest ja seetõttu see mõju neile koertele oli ka hoopis teistsugune kui siis, kui ma tavaliselt ringi käisin ja ringi vahtisin. See süsteem tegelikult hakkas väga hästi ja ta andis sellele, mida ma olin juba ise kogenud ja avastanud. Ta andis sellele nagu sellise laiema raamistiku ümber. Nii, aga läheme edasi ankeedi küsimustega. Neljas küsimus on järgmine, kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Siinkohal ma jääksin akadeemilise perspektiivi juurde, ütleksin, et see sõltub täitsa kontekstist. Teada, mis olukorras need tulnukad tulevad ja mis kujul nad tulevad, kas nad tulevad otse või nad on kuidagi vahendatud mingisuguse kanali kaudu. Et ma arvan, et see viis, kuidas monid tervitasin, sõltubki täitsa sellest. Kas sinu maailmavaates eksisteerivad võimalused teiste kosmiliste rasside maavälise, mõistusliku elu olemasoluks? Ma arvan, et kui ei ole infot, siis ei ole ka võimalik neid asju välistada. Et jah, selline lähenemine on ka kooskõlas teadusliku lähenemisega lihtsalt midagi eitada on juba Dagmaatiline lähenemine ja see ei ole rohkem põhjendatud kui millegi uskumine ilma aluseta, et see on samamoodi millegi uskumine lihtsalt hinnangust lähtuvalt. Et see seetõttu maa ja ma arvan, et, et see kõik on võimalik. Viimane küsimus on järgmine. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida? Täna sai räägitud palju kestlikkust ehk jätkusuutlikust eluviisist ja selle võimalikkusest siis mitmel tasandil, alates indiviidist, lõpetades kogu inimkonnaga, et on sul mingeid häid nõuandeid, mida lisaks uurida. Soovitaksin inimestel, kes on huvitatud säästlikust eluviisist, eeskätt mitte hakata kohe maailma muutma pöörduda pigem oma väärtushinnangute oma praktiliste tegevuste nagu ülevaatamise poole. Et seal on hästi palju selliseid hinnanguid, mis on nagu automaatselt üle võetud ja mis, mis tegelikult ei olegi kooskõlas meie enda parima äranägemisega. Väga palju selliseid vastuolulisi väärtusi ja tegevusi, mida me, mida me kasutame mida me saaksime ise muuta, nagu näiteks. Selliseid vastuolulisi tegevusi on väga palju, kasvõi seesama, et me võime ju olla väga selle vastu, et tänapäeva ühiskonnas elavad inimesed tol ajal, kui meie siin 21. sajandil kes peavad orjatööd tegema sisuliselt, aga samal ajal istume me rahulikult hommikul laude, võtame kohvitassi või teetassi ja siis on selle selle kohvi või tee on siis tootnud inimesed, kes tegelikult töötavad praktiliselt orjatingimustes ja paneme selga riided, mille on siis kokku õmmelnud ka inimesed samasugustes tingimustes. Ja seevastu avaldub täiesti ilmselt selgelt ja see on hämmastav, kui barjatata selles avalikkuses on tegelikult et näiteks Lufthansa, Suur-Saksa lennufirma annab välja ajakirja, kus paari kuu eest oli, oli artikkel elling teest kui millestki väga eksootilisest millestki, mis kasvab väga traditsioonilisel viisil oli kirjeldatud väga ilmekalt seda, kuidas keegi korjajad, kuidas nad liiguvad paljajalu raskel mägisel territooriumil, rasked kandamid, kui keeruline, kui vanaaegne traditsiooniline see kogumisprotsess on ja kui raske see neile tegelikult on. Ja selle kirjelduse eesmärk oli tõsta selle tee väärtust. Ja siis räägiti ka sellest, et see on üks kallimaid teid üldse. Mida, mida saab osta. Ja selle artikli autorid ei näinud seal mingit vastuolu. Et see oli. Quote promoartikkel ja kui seda vastu võtta nii ilma nagu sellise refleksiivid vaatekohad siis see tarbijalik seisukoht ongi see, et, et mul on võimalik lubada endale justkui seda maailma parimat, mida on, mida on justkui siis nii traditsioonilisele suurepärasel viisil müüdud ja mis on nii kallis kaup, järelikult väärtuslik kaup. Sageli võib siis vastuolu või see ebavõrdsus ja ebaõiglus nagu jääda siis nähtamatuks, sellepärast et meil on see oma naudingu huvi, on, on nii esiplaanil. Et see on üks üks näiteid näiteks sellele aga, et kui, kui pöörduda sissepoole, siis siis nii-öelda korrastada ära sellised vastuolud enda seest. Siinkohal soovitan uurida oma sisemaailma jääma. Ma kasutaks võib-olla lõpetuseks kahted tsitaati, mis on pärit Eegaagilaadi liikumisest. Eks on kasutatud näiteks Siiben lindini ökokülas Saksamaal ja ikka külas Portugalis. See hüüdlause on tegelikult võetud ka klõbulekabilist networki enda hüüdlauseks niidet ole muutus, mida sa tahad näha? Piirid Shenzhou siin olnud ja võib-olla oleks siinkohal huvitav tav kuulata sellesama Dameyraega küla inimeste laulu selsamal teemal, aga lõpetaksin teise tsitaadiga, mis on pärit liller kogukonnast ja mis on eestikeelne ja ilus ja täpne, muuda enda sisemaailma ja maailm sinu ümber muutub. Aitäh sulle, Kaidi tammed, meiega vestlesid sellel teemal, mis on meie kõigi jaoks oluline, et kas me teadvustame seda endale või mitte, see puudutab meid kõiki paratamatult. Ja muidugi Teile, kallid raadiokuulajad, et meiega kaasa mõtlesite ja loodetavasti mitte ainult mõtlesite, vaid annate ka omapoolse panuse ja tegutsete, nii et jätkusuutlikkus saaks siis ka reaalsuseks. Ilma huvitab, siis järgmisel nädalavahetusel, 23.-st 25. augustini toimub Eesti ökokogukondade liikumise seitsmes kokkutulek lilleorus. Selle kohta saate internetist lähemat infot. Vaadake kosmonautide klubi lehele Facebookis, panen sinna ka lingid välja. Ja nagu teate, saata ennast kui ka kõiki eelnevaid saateid järel ja üle kuulata raadio kahe kodulehel asuvast arhiivist. Sealsamas on ka saate foorumis ootab teie mõtteid ja arvamusi. Ja kõik need saate hallo Kosmos. Kosmiliste küberpesade lingid leiate aadressilt hallo Kosmos punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge teadlikud. Raadio kaks.