Tervist tänases saates jätkame oma rännakut Aasias ning kui eelnevalt rääkisime broneist, mis asub Borneo saarel ühel väiksel alal ja on ümbritsetud Malaisiast, siis nüüd räägime teisest riigist Singapurist, mis on põhimõtteliselt samuti Malaisia naaberriik. Kuid erinevalt broneist ei ole neil kahel maa piiri, vaid merepiiri ehk siis singa pur tasub just Malaisias natuke allpool. Ning ajaloost rääkides. Singapuri ala esimeste asukate kohta pärinevad teated teisest sajandist, kui ta oli toonase suurimpeeriumi sumatras rivičaya impeeriumi kontrollpost kõige kaugemas osas. 16 19 sajand oli linn Johory sultanaadi, osa Portugali mereröövlid, põleta tasid selle linna maatasa, 1613 pärast ülesehitust. Palju muud ei ole just Singapuris juhtunud enne 1800 üheksateistkümnendat aastat, kui Toomas Stanford rähwals kirjutas Ida-India Kompanii esindajana alla Johory sultaniga lepingu linna arendamisõiguseks mis tegelikult tähendas lõpuks ikkagi briti võimule allumist. 40 aastaga muutus Singapur kaubanduslinnaks, elanike arv kasvas plahvatuslikult ühest 1000-st 80000-ni ning, ja üks aastaarv veel, mis on Singapuri jaoks tähtis, on 1869. Siis avati Suessi kanal ja Singapur tähtsaks kaubandussadamalinnak, siis ühelt ja teiselt poolt nii Euroopasse kui ka tagasi. Euroopasse toodi palju kaupa. Teises maailmasõjas jäi Singapuri kaotus peaminister Winston Churchillile silma, ta nimetas seda halvimaks katastroofiks ja suurimaks alistumiseks Briti ajaloos. Britid võtsid Singapuri tagasi pärast taanlaste alistumist 1945. aasta teisel septembril. Jaapanlased, kes kogu piirkonna enda võimule allutasid, tapsid seal hulgaliselt hiinlasi. Ajaloolased vaidlevad arvude pärast, kes oli nüüd 5000 või kuni 25000 hiinlast, kes seal siis tapeti. Viiekümnendatel aastatel toimusid esimesed üldvalimised ja juba toona unistati iseseisvuse eest. London seda ei lubanud, kuid samas ei suutnud takistada 1963. aastaiseseisvumise väljakuulutamist ja Malaisia Föderatsiooni astumist suurt edu. Singapur lind riigina seal ei saavutanud. Malaisia juhtide nägemus riigist põhines ikkagi rahvusel ja Malaidel ning soovil toet ta just Malaide vahepeal seisma jäänud arengut. Singapur lahkus föderatsioonist ning iseseisvus saabus siis ametlikult 1965, üheksas august. Singapur on 63-st saarest koosnev riik millel puudub siis, nagu juba öeldud, füüsiline ühendus Mandri-Aasiaga. Riigis on suurprojektid praegu käsil ühendada mõned saared omavahel, alates siis kive, kõike muud vajalikku saarte vahele. Vete mereliiva on keeldunud müümast Malaisia Indoneesia, sest nad kardavad, et muidu tuleb hingata PUR liiga lähedale ja siis võivad tekkida veel suuremat piiritülid Maailmapank nimetanud Singapuri kohaks, kus on kõige lihtsam äri teha. Peamine majandusallikas on ikkagi imporditud kauba töötlemine, näiteks laevadel parandamine või naftatöötlustehased. Ja riigis on ka suur kasiinotööstus maailmas teisel kohal. Ning mis veel huvitavat on see, et üks kuuest majapidamisest on ikkagi miljonäri oma. Andres Karu, kellega me siin teekonnas tippu vestleme nendest eri riikidest, kus ta on käinud kas siis oli näha tänavapildis, et on väga palju miljonäre? Lühike vastus on jah, tan natukene uurisime ka, et kui otseselt nagu viisat sul ei lähe, vaja on ja Singapuri minekuks Euroopa Liidu kodanikuna taas kord siis juba selles suhtumises on näha ka seda, et tegemist on väga eduka riigiga. Et kui sa juhuslikult aga tahaksid sinna tööle minna, siis kui sa oled lihtne näiteks noh, ehitaja või, või pagar või keegi selline lihtsalt tööd tegev inimene siis väga raske on seal saada nagu aktsepti sellele, et sa tohid sinna riiki elama minna, saad elamisloa. Aga kui nad näevad, et sa oled selline inimene, kes võiks Singapuri majandus kuidagi ergutada näiteks ole suurepärane IT-spetsialist või või mis iganes niukene suurinvestor, siis, siis ei ole mingit probleemi. Nad ikkagi üsna lihtsalt leiavad sulle ka elamisloa ja tööloa ja tänavapilt. Ta on muidugi seal on miljonäride kohalolekut on üsna näha autopargis nendes korterites ja majades, mis seal on ehitatud loomulikult ka nendes pilvelõhkujate, mis seal on ja mis läbi erinevate kanalite uudiste, naisegi tulevikku jälle mingi arhitektuuri suur saavutus. Moodsa aja kunstipärase ehitise näol on jälle valmis saanud, siis siis see kõik viitab sellele, et seal liiguvad meeletud summad raha. Ja tegelikult on näha ka seda, et kui sa rääkisid siin sissejuhatuses selles, kuidas mingit saaret aetakse omavahel ühendada ja täidetakse lihtsalt põhimõtteliselt meri ära, onju, ja tehakse maad juurde, sest maad on vähe, siis seal toimib ka see, et needsamad nafta ümbertöötlemistehased ühel hetkel, kui valitsus otsustab, aga me tahame olla ikkagi selline puhkusesihtmärk, kus sa võid valge liiva peal nii-öelda päevitada ja tulla on India asemel näiteks hoopis sinnasamasse Singapuri päevitama, et kua vahetada Singapuri vastu näiteks siis siis täitsa rahulikult teevad selle otsused, okei, me nüüd võtame selle saare pealt, võtame kõik need naftatöötlustehased, võtame ära, puhastame selle ära, toome uue värske liiva peale, ehitame hotellide, teemegi, ja näiteks üks selline suur projekt on seal praegugi käimas, kus, kus me nägime, et võetaksegi kõiki neid töötlemistehase rauakola sealt lõigatakse nii-öelda maha, võetakse ära ja sinna noh, kuulsime, et sinna tuleb siis täiesti piits ja kõik hotellid, basseinid ja selle juurde kuuluv. Et see raha taha seal tundub, et midagi ei jää. Aga kui Singapur koosneb sellistest väikestest saartest, siis kas seal on siis kõrged mäed nendel saartel? Jah, kuidas nüüd öelda, et kui nagu merepinnast vaadata, siis on ikka täitsa niuksed ära seletatavad künkad, tegelikult seal mägesid ei ole, sest mäemäe nimetas kannavad et siis sellised moodustised, mille kõrgus on vähemalt 201 meetrit. Aga Singapur kõrgeim punkt on 164 meetrit, pukid Dima on selle mäe nimi. Nii et tegelikult on seal ainult künkad, aga kui võrrelda näiteks munamäe otsa tõusu ja Timachi mäe tippu minekut, siis kuigi noh, laias laastus on kaks korda madalama tipukesega tegemist siis ülesminek sinna võtab kaks korda rohkem aega jälle kui munamäe tippu minek. Miks, sest noh, lihtsalt tõus algab kuskilt. Kui munamäe juures hakkad võib-olla mingi 250 meetri kõrguselt äkki minema ja üle 318 peale, siis seal umbes hakkab 30 meetri kõrguselt minema, lähed 160 meetri peale? Noh, umbes poole rohkem tõusma, mis tähendab, et 163 meetrise künka kohta see 20 minutit, mis seal sinna tippu lähed, on ikkagi suhteliselt palju. See on siis järsk tõust? Jah, isegi kuigi, mis seal salata, kolm neljandikku sellest eest on ka asfaltkatte all. Et sa lähed mööda asfalti, ainult viimane niuke neljandik on, kus sa saad minna nihukest metsarada, pidi mööda asfalti nagu kuni lõpuni välja minna. Aga see pukid Dima üldse, see nimi jäi mulle väga sööbis mällu just seetõttu, et kui me uurisime, kõigepealt sain selle tipu nime teada siis selle pukid Timachi kohta edasi uurides sain teada, et et tegemist on ka ühe põhilise ja esimese maanteega põhimõtteliselt, mis tervet Singapuri, nagu läbis pukki Dima. Kui kõigele tuleb silme ette sealt Singapurist, pilvelõhkujad ja ilusad majad, uhked kõik see siis tegelikult on seal üllatavalt palju, kui sa seal kohapeal oled, on tegelikult ka rohelust, parke ja seesama pukid, Timachi väike mäe tipukene on tegelikult selline roheluses pakatav. Nojah, seal läheb küll, jah, vahepeal väike asfalttee läheb sealt kuskilt vahelt, et inimesed saaksid hommikul vara minna, ikkagi joogat, rahulikult. Tänava tennise ka minna üles tegema, on ju, et see küll, aga mingi minu arust keegi Ameerika Ameerikas ka bioloog-zooloog, keegi bioloog, tõenäoliselt siis kuskilt ma lugesin, et on öelnud sellise lause, näiteks et selles samas pukid Timachi rahvuspargis, mis on jämedalt niisugune natukene üle ruutkilomeetri suurune on selline liigirikkus, et seal on ühel ruutkilomeetril põhimõtteliselt rohkem erinevaid taimi kui kogu Põhja-Ameerikas kokku. Et noh, tohutu lopsakas, selline ehtne džungli jala äkki keset Singapuri, kus sa seda iialgi ei ootaks, on see siis kaitse all ka? Loomulikult on ja seal seal liiguvad kahvlid panevad rõõmsalt ringi ja igal pool on suured sildid, et ei toida neid ahve on ju, et nad neil on siin loodus süüa küll, et ei toida neid. Kuigi nad on muidugi sellised head küsijad, hüppavad sulle auto kapoti peale ja on niukse näoga, et nad kohe surevad nälga ära, kui sa neile mitte midagi ei anna ja, aga tegelikult nad saavad väga hästi hakkama ja see, see loodus on seal tõesti liigirikas ja, ja toitu jätkub nii madudele, lindudele kui väiksematele loomadele, kes seal elavad. No aga kui Singapur on üks maailma kallimaid linnu, siis kuidas üldse nii-öelda sellise mägironija eelarve küll see annab seal linnas hakkama saama? Nojah, ma saatsin sinna tegelikult nii-öelda lennul oli seal vahemaandumine siis niuke üks öö tuli seal vahepeal olla teel Uus-Meremaale, mul nali, siht oli Uus-Meremaa tegelikult tol korral, aga kuna ma vaatasin, et lenduri vahele saab jätta nagu üheöö, siis ma otsustasin ühtlasi seal pukiti, maksin mäe tipus ära ning kui kohale jõudsin, siis see kallidus nagu peegeldub peegeldub loomulikult lennujaama hindades, aga lennujaama hinnad ei ole adekvaatse nina nagunii kuskil maailmas. Et see selleks, aga hotellid näiteks on kallid söögid üldiselt on kallid, aga seal on samamoodi neid hiinlasi ja, ja kõiki teisi. Neid söögipakkujaid on nii palju, et kui sa natukene otsid, siis sa leiad ka, kus kohalikud inimesed, vaesemad inimesed käivad ka ise söömas, et leiab kohad üles. Näiteks transport on hästi odav, seda ma isegi selles Brunei saates vist ka mainisime. Et noh, umbes noh, näiteks lennujaamast rongide metroo ja bussiga nii-öelda koos reisides kulus mul mäe alla jõudmiseks võib olla kokku mingi kaks ja pool tundi koos väikeste ümberistumistega paar korda ja see maks siis noh, ma arvan, umbes mingi kolm, neli eurot ainult, millest sai veel põhimõtteliselt euro jagu, sai tagasi. Ta oli umbes nii, et 50 euro eest ma sain vist mingi 86 Singapuri dollarit ja noh, umbes et kõik rongisõidud maksid kui mingi kolm, 70 sellesse umbes dollari veel tagasi, kui selleni öelda metrookaardi pärast masinasse sisestasid, kui seda sul enam vaja ei olnud, kui vaja on, siis paned sinna raha juurde peale ja siis nagu sellega sõidad, onju. Aga kui seda kaarti enam vaja ei ole, siis saad veel dollari tagasi ja, ja siis bussisõit oli ka mingi euro oli veel mingisugune pooletunnine bussisõit, mis sinna otsa tuli, et selles suhtes jälle ühtepidi ühistransport väga soodne, onju. Ma kuskil nagu kaubanduskeskustes ja vot ma ei ole õige hindaja muidugi, et mul ei olnud midagi vaja. Minu vajadused piirduvad tavaliselt sellise toidujäänuseid esma esmaasjadega, et ma shoppama nagu ei lähe. Seega see toiduvalik ei olnud väga palju erinev Brunei ost. Absoluutselt mitte et selle kõik selle kandi asjad nagu riis ja, ja kanaliha ja kõik need värsked asjad muidugi noh, sealkandis on, võimlemisBrunei puhul jäigi nagu mainimata, et noh, kõik igasugused salatid ja need on nii meeletu, palju maitsvamad, kui need, mis Eestis saad kunagisest, lihtsalt päikest on nii palju ja ja noh, nad, nad on nii värsked, nii maitsvad ja loomulikult noh, kõik, mis on kaladega seotud, mis merest püütakse, et see on, see on imeline, lihtsalt, et seda poolt saab ikkagi oluliselt rohkem kui kus iganes Euroopas. Mäletad sa, mis päeval sa Singapuris käid? Ohoo, ei mäleta, ei mäleta, ma võin muidugi piiluda kuskilt kuskilt mõnest matkapäevikust või, aga aga tegemist oli tööpäevaga oli kui ma esimest korda jõudsime, tegelikult käisin seal reisi jooksul kolm korda minnes olin nagu ühe öö ka seal siis vahepeal ma Austraaliast lendasin Singapuri jälle aga siin ma ei läinud enam linna peale, siis ma olin lihtsalt kuskil lennujaamas lennujaamas lahedad asjad olid muidugi need, et seesama Hiina uusaasta olid tulemas kohe kohe kui ma läksin sinna veel 2011. aasta viimastel päevadel esimest korda jõudsin, siis nad on kohutavalt palju teevad seal seal lilleseadeid ja niisuguseid, noh ma ei tea, 10 meetri kõrgusi mingeid draakoneid ja lumememmesid lilledest ja ja veel mingeid, noh, ma ei tea Singapuri mingeid sümboleid ja terve see lennujaamale niukseid suuri lilleseadeid täis, aga mulle nad meeldisid, sellepärast et nende taha sai magama minna. Rahulikult, nõnda keegi sind ei seganud, keegi mööda ei läinud, siis seadsid ennast märatseja magamiskotiga sinna taha kuhugi magama ja ja kõik oli korras öelda. No miks ma seda küsisin, on see, et Singapurist kuulame ühte 17 aastat tegutsenud kooslusta Lunarina nimi ja nende muusikapala pealkiri on kolmapäev, alternatiivrokk. Jätkame siis teekonda, seekord oleme Singapuris, kus elab viis miljonit elanikku, no on selge, et nad ise põhimõtteliselt kõiki töid ei tee, et päris palju peab olema ka neid hindusid või, või ka hiinlasi, kes seal tööd teevad, et on nad kõik siis nii-öelda seaduslikult töötajad või mida sa seal reisil tähele panid? Tundub, et kõik siiski ei ole kuigi väga palju on illegaale, on seal ikkagi jalaga segada neid just sinna pukitymachi nagu regiooni poole sõites kuskil bussipeatustes ja nägin ka vaikselt tukkuma siia niimoodi lihtsalt ära elamus, kuna tegemist on ju väga sooja kandiga, et sul ei ole nagu otseselt ulualust nagu endale vaja, et saab ka niisama ära elada. Ja tegelikult mind hoiatati, et kui ma olin kesklinnas, jääksin sinna pukitymachi poole liikuma ja üsna õhtune aeg oli juba pimeli väljasse hoiatati kuulata ära, menetlus on väga ohtlik, Antjana jube, palju illegaale. Ja siis ma nagu bussiga sõitsin sinna lähemale juba mõttes olin harjunud, sellega ma siiski võtan igaks juhuks selleks ööks endale, et ei maga kuskil väljas, vaid võtta nagu hoopis hotellikoha või hosteli kohal kuskil ja siis tegelikult bussis nagu täiesti vastupidine informatsioon, jälle tuli üks naisterahvas, kes seal elas, kohalik elanik mitte illegaal. Ütles, et ei, et see, mis ohtlik, et ei ole seal midagi ohtlikku. Et inimesele võib tunduda lihtsalt, kui ta nagu pimedas liigub ja siis on mingid niuksed inimesed kuskil istuvad ja on ja tegelikult mingit kallaletungid ja need on ikkagi üliharvad ja mingid röövimised ja need, et selliseid isikuvastaseid kurgi kuritööd, et need, need on ikka üliharuldased, et ei ole seal karta midagi ja siis ma läksingi, sõin kõhu täis ühes väikses kohvikus ja ja läksin piiruse prae alguses üle ja tegelikult pöörasin ennast rahulikult puu alla magama. Panin lihtsalt isegi madratsit, ma ei võtnud kaasa vaid paningi niukse jope alla ja fliisi ja siis panin ennast magamiskotiga lihtsalt sinna peale pikali ja ühe suure puu all mingi korterelamu kõrval Niuke jalgpalliplatsi meenutaval väljakul, kus tegelikult jalgpalli ei mängitud, aga lihtsalt niuke suur roheline ala ja ja sain edukalt ära magatud. Välja arvatud see, et noh, seal sääset nagu päris kõvasti segasid ja ja kohutavalt palav hakkas lihtsalt ka öösel on seal ikkagi mingi 27 28 kraadi südasuvel, noh, nagu see detsember neil ikkagi. Noh, ütleme nii, et noh, seal pole vahet, ainet, mis ajalisel olete, alati on seal kuum, et nii kui lihtsalt oli kohutavalt palav, ükskõik mis magamiskott sul ümber on, igal juhul on palav. Et see oli see, mis segas. Aga jah, et need illegaalid nad küll jah, tiksuvad seal vaikselt ja elutsevad, aga mingit ohtu nagu sa küll ei taju või et tegelikult on tegemist äärmiselt turvalise riigiga. Seega kui Singapurist loodud pilt, et tegemist on kõrghoonestatud riigiga, siis ega nemad ju ei ela nii lihtsalt puu all või või kõrghoonetes. No seal on ka selline see kant sealsamas selle pukid Timachi juures oli, kus oli ka selliseid eramajasid, päris palju. Ta tundus, et on ka selline natukene osaliselt sellise rikkama elanikkonna elupaik ja siis on selliseid ilusaid kortereid täis selliseid, noh, ütleme kaheksa üheksakordsed majad, sellised on ka, kus iga värava peal on valvur ja suvalisi inimesi sinna ligidale ei lasta, hoitakse, tarad on ümber, hoitakse seda alanenud ilusti, turvalise puhtana. Et see, see hakkas ka silma, et niuke rikkam elanikkond elab seal pukitymachi ümber. Aga kui nüüd võrrelda Singapuri ja Malaisia, siis kumb on sellisele, mitte siis päris tavalisele turistile sõbralikum. Sel juhul peaks ütlema Malaisia ikkagi, sest noh, seal ikkagi raha ja sellise edukusega kaasneb ka ignorantsus tihti ning see, seda oli Singapuri puhul küll tunda, et nad on okei selles mõttes, et nad on sõbralikud küll, aga nad ei ole ka sellised, neis on ära kadunud nagu see uudishimu ja selline veidikene, et nad on natukene ise teadvamad. Malaisias on palju lihtsam lihtsa inimese kontakti saada kui Singapuris näiteks. Aga lähmegi edasi, Malaisiasse räägime Malaisiast nüüd, mis siis koosneb kahest osast ehk lääne-ja Ida-Malaisia lääne, Malaisia asub malaka poolsaare lõunaosas ja ida Malaisia siis, nagu juba eelnevalt öeldud Borneo saarel. Ning territooriumist jääb tsirka 60 protsenti džungli Te alla Malaysia-le kuulub ka 1007 saart, millest 38 kuulub tatud merekaitsealadeks. Esmased elanikud olid Malaisias umbes juba 40000 aastat tagasi ning teeme ajasid nüüd ühe suure hüppe ning jõuame esimesse sajandisse, kus piirkonnas hakkasidki peatuma Hiina ja India kaupmehed. Ka Malaisia, nii nagu Singapur Ki oli osas rivičayaim peeriumist ning selle heeliumi alla jäi ka Indoneesia ning osaliselt ka Tai ja Vietnam. See impeerium kestis kuus sajandit seitsmendast 13.-ni. Ning nii nagu ajaloos tihtipeale ikka. Üheks põhjuseks, miks impeerium kadus, oli uue sündi Jaava saare matšapisiidi impeeriumi esilekerkimine. Huvid on siinjuures see, et rivičaya impeerium vajus täielikult unustuse hõlma. Alles 20. sajandi alguses arvas üks prantsuse ajaloo uurija, et hüpoteesina pidi ju ikkagi mingi suurem impeerium varem olema ning tõestus sellest leitigi alles 20. sajandi keskel. Jaava matšoppisid impeeriumi võimu all olles riigis vastu ka islamiusk ja rivičaya. Impeeriumi prints lõi malaka sultanaadi mingil hetkel 15. sajandil. Malaisia aladel olnud malaka sultanaat läks Portugalile 1511, seejärel sajand hiljem hollandlastele ning nii nagu seal piirkonnas viimaste saadetel kuulnud olete kombeks. Pärast hollandlaste alistumist läks siis ala juba brittidele ja niga sultanadi. Ala jäi brittide hallata umbes 19. sajandi keskel. Teises maailmasõjas võttis ala endale Jaapan keisriks tas etnilisi pingeid. Pärast teist maailmasõda soovisid britid luua Malai uniooni, kuid seda kohalikud Malaid vastustasid, sest plaan oli anda ka Hiina järeltulijatele kodakondsus. Uniooni asemele tekkis föderatsioon, millel oli omakorda suuri raskusi. Hiina kommunistid korraldasid rünnakuid ja singa Burgess oli alguses ka selles Föderatsioonis lahkus 60.-te alguses sisetülide tõttu tuning 1969. Mai, siis toimusid suured rahutused Kuala Lumpuris. Selle tagamaa on lihtne. Malailased lihtrahvana ei olnud rahul sellega, et valitsus soosib kaid, hiinlasi. Reageering valitsusel oli väga lihtne uus majanduspoliitika uus programm, mille eesmärk oligi aidata siis vaeseid vähemalt keskklassi staatusesse tõusta ja sealt edasi ning tänapäeval kehtib juba põhimõtte ise töötan end üles. Praegu on Malaisia monarhiline riik, kus riiki juhib peaminister ja parlament. Omapärane on siin see, et monarh valitakse viieks aastaks üheksa osariigi troonipärijate vahel. Kui broneis oli sul võimalus kohtuda sultan iga, siis kas Malaisia monarhi ka nägid? Ma nägin ainult Malaisia monarhia alamaid seekord ja kohalik Hiinlasi, millega siis Malaisia rohkem võlus kui broneeriteks? Vot ei Brunei võlusik. Nagu täiega, selles mõttes ei, ei saa, et kas ta nüüd urus rohkem nad on hästi erinevad korraga Brunei saates mainisin seda noh, Malaisias on nagu selline rohkem minnalaskmise meeleolu ka ja nad on, nad on oluliselt laisemad kui Brunei inimesel ka laisemad kui Singapuri inimesel, loomulikult neil on see niuke maniana käib seal kogu aeg kaasas ja ega nad on niuksed, tänavad on täis lihtsalt inimesi kogu aeg, mis tähendab, et enamikele ei ole päris nagu kindlat töökohta või noh, pigem on see, et mul on midagi, mida ma sulle pakun müüa, onju ma kõik on nagu mingid vahendajad üritavad kuskilt mingit väikest vaheltkasu saada ja too ka turistina, sa oled selline pidevalt nagu pakkumiste löögi alla, aga mitte mitte nii häirivalt, kui ma ei tea, näiteks Põhja-Aafrikas toimub kuskil Egiptuses, Marokos loomulikult. Aga samas on nad sellised jälle, nagu ma juba mainisin, lahkemad, et nad võtavad su kiiremini omaks, aitavad sind keelt, räägivad halvemini kui Brunei või Singapuri inimesed inglise keelt, ma mõtlen ennast ja ja see vahel nagu pärsib natukene seda suhtlemist, aga muidu toredad inimesed looduslähedasemad, kui, siis jälle kahe väikese riigi, mis, mida me siin mainimata kogu aeg, nende elanikud teevad oma toimetamisi ja katsuvad ellu jääda ja natukene vihkavad hiinlasi. No kuulame siia vahepeale ühte 50.-te aastate naisstaari, keda siis öeldakse olevat üks tuntumaid kamaria, noor ja, ja unikaalset häält saatanat kuulda. Andres Karu, me oleme nüüd jõudnud omadega Malaisiasse. Milline mägi, Ann Malaisias, kui Singapuris olid ka, ütleme siis küngas, siis, kes Malaisias ka? Malaisias on selline, noh, ikka läheb mäe nime alla, sest ta kõrgus on 4095 meetrit ja nimi on tal Mount Kinabalu ja loomulikult saareriigi kõige kõrgema tipuga on tegemist, selline ei midagi, tehnilist, ei satu lume peale üldjuhul vahel võib seal üleval sadada, aga see jää kunagi ka püsima. Ja ta on selline tippet. Ma olin lugenud, et enamus käivad seal tipus kahe päevaga, mõned kolme päevaga, aga et põhimõtteliselt on võimalik seda tippu teha ühe päevaga. Mulle maandusin kõigepealt üldse sama tipu järgi on nime saanud ka lähedal asuv suurem keskus nimega kotta Kinabalu, ehk nad ise kutsuvad seda Kekkeks. Lühidalt kotagimine Abalu on, maandusin seal linnas, uurisin natukene maad ja siis juba sõitsime väikebussiga sinna mäe alla kohale ja ma teadsin, et kiit tuleb võtta igal juhul Ethan kommertsmägi leppisin kokku järgmiseks hommikuks mineku ja siis selgus, et selline ma olin valmis selleks, et kahepäevane reis vist oleks maksnud igasuguste ööbimisega hotellis seal kuskil mingi 3200 meetri peal või umbes niimoodi 3100 peal, et koos selle ööbimisega giiditasudega mäemaksuga rahvuspargitasuga mingi transfeeri ka 1500 meetri kõrguselt autoga 1866 meetri kõrgusele ja ja igasuguste muude-pisikeste tasudega, et see võib tulla umbes kokku mingi 275 eurot kogu see tasu. Ja siis ma mõtlesin, et noh, kuna ta oli reisi nii-öelda teine pool mul juba siis vaatasin, et 275 kõlab palju, et prooviks ikka uuriks seda, kuidas ühe päevaga ära teha on ja, ja mida see endast kujutab. Ja siis sain teada, tõepoolest on võimalik kõvasti kokku hoida, Nad ise nagu väga seda ei soosi, noh loomulikult siis jääb ju sugulastel sõpradel jääb tulu teenimata. Aga mina sain kokkulepe, mingi kohalik rahaühikringid, et mina sain 293 ringiga, sain nagu kokkuleppele, mis, mis teeb nagu eurodes umbes 74 eurot. Nii et noh, oluline kokkuhoid ligi 200 eurot kokkuhoidu, aga mis nagu pani nagu veidikene kukalt kratsima on see, et seal on omad reeglid. Et tõusu sa ei saa koos giidiga alustada enne kella seitset hommikul. Kui sul tekib selline tunne, et noh, hakkame neljast minema juba pealampidega ja teeme niisuguse pika päeva ja võtame rahulikult siis seda ei saa rahulikult võtta, sest enne seitset giidid ei liigu, siis järgmine asi on see järgmine tärmin on, et kuidas seitsmest alustad, siis kella 10-ks pead sa olema 3230 meetri kõrgusel selles hotellis, mis tähendab, et 1866 pealt tuleb 3230 peale saada, ehk siis sa pead võtma kolme tunniga 1364 meetrit kõrgust ja see, kes on mägedes käinud, kõik saavad aru, et see on üsna nagu tubli niuke, üle 400 meetri tunnist tublisti tuleb nagu tõusu võtta, et see ei ole mingi nagu jalutuskäik looduses, vaid see on ikka üsna tempoga minekut ning selle sellega nagu asi piirdu ja siis on järgmine tärmin on, et 10. peab olema seal 3200 peal tipus pead olema hiljemalt kell üks, mis tähendab, et jälle kolm tundi on aega selleks et jõuda siis 3200 pealt 4095 peale ning kokku teeb siis nii kuue tunniga sa pead tõusma 2229 meetrit ning sama palju meetreid allapoole tuleb laskuda sul pärast veel järgmine tärmin on nelja tunniga pead veel alla ka jõudma. Mis tähendab, et sest väravad pannakse kinni kell viis õhtul ehk 17, null null, et siis sa ei saa nagu alalt välja ja siis tulevad mingid trahvid ja värgid. Nii et tegelikult on nad surunud selle ühepäevase käigu üsna selliseks. Lõpuks aga ma mõtlesin, et ma saan hakkama ja võtsin ikkagi selle paketi ja kohe tegelikult tekkis ka see, et me tegelikult rajale saime kiit Silvesteeriga saime seitse, 20 tegelikult saime tõusu alustada, mis tähendab, et tegelikult sinna 3200 peale jõudmiseks jäi ainult kaks tundi ja 40 minutit, siis seal on kogu aeg, et ta on üsna ilusti välja ehitatud, sellised tualetid on iga mingi noh, distantsiliselt kilomeetri tagant umbes või kahe kilomeetri tagant, kus on tualett ja sa saad ka veepudelit täita ja, ja natukene istuda katusele puhatab. Mul giidi lõi põhja alt ära kohe, nii et ma pidin alguses nagu ootama, aga tema järel millal ta seal tualetis käidi, siis lõpuks oli juba see, et ma lihtsalt, kui tema tualetti läks, kuna liiklus ja nii edasi ja siis ta tuli nagu, kuna tal kindlasti aklimatiseerumis oli käes, kuna ta käib seal pidevalt on ju siis ta jõudis mulle mingil hetkel jälle järele ja läksin koos edasi. Rada iseenesest on selline, et seal tegelikult mingit giidi vaja ei ole, siis on võimatu praktiliselt ära eksida, nii ilusti märgitud ja kõik, aga kohalik Pisas ja no las ta siis olla, aineteks tavad on. Ja, ja me tegelikult jõudsime sinna 3200 peale jõudsime veerandtunnise hilinemisega, et noh, et pidi jõudma kell 10, aga me jõudsime veerand 11 sellele Silbestel läks mingite oma sugulastega suhtlema kuhugi, nii et me jätkasime sealt mingi noh, jälle natuke hiljem, kui mina oleks jätkanud jätkasime edasi nagu sinna tipu poole ja tegelikult tippu me jäime ka kokkuvõttes hiljaks mingi veerand tundi, aga selles ka mitte keegi probleemi ei teinud, sest viimane kontrollpunkt oli natuke varem kuskil ütleme. 700 või 600 meetri peale viimane kontrollpunkt, kus vaadati kella enam-vähem, et kas me oleme graafikus kaelas, oli mul oma nimega kaart enam sulle prinditakse välja niuke plastikkaart nagu isiklik, et seda kontrollitakse, vaadatakse, kelle koos oled, täitsa kovi liiguks giidiga ja nii edasi. Kui tulite, ära vaadata, et me oleme enam-vähem graafikus, et läksime tippu, tippu jõudsin jälle natukene enne enne giidi kohale, siis ta lubas mul nagu eest ära minna, kui tal jälle oli vaja minna kükitama, siis, siis tippmuidugi oli superilus ja, ja seal Mul ei ole 4000 peaaegu ühe 100 meetri kunagi nii soe olnud, muidugi kui seal tipus oli, lihtsalt panin kuiva särgi T-särgi selga ja sellest täiesti piisas, et ennast hästi tunda. Tavaliselt tuleb olla seal sellel kõrgusel juba nihukeste sooja pesu ja vints stopper fliisi ja koorikjopega enam-vähem. Et elus püsida ja mitte alajahtuda, siis seal oli niuke t-särgi pääl olemine oli täiesti okei ja jaa, vaade klaaris ka ära niimoodi pilved läksid laiali ja see seal üleval väga huvitavalt olid ka teised üle neljatuhandesed tipud, mis seal naabruses olid, need moodustasid tundusid nagu selliseid vulkaanilise kuidagi kummalisi niukseid, kuu kujutisi ja mida iganes olid moodustanud niukseid, värvide mäng, niuksed osad olid tumedamad, osad heledamad, et see oli väga-väga-väga ilus ja väga ilusat fotot tulid sealt ülevalt ja tegelikult laskumine see nelja tunniga alla jõuda ka sellega me saime nagu hakkama, kuigi mul lõpus ikkagi see maht hakkas nagu põlvedele juba tunda andma, nii et mingil hetkel tekkis niimoodi, et kuna vasak põlv hakkas nagu tunda andma seal hästi palju, on ka trepp, et tehtud, et vahvli, järsemad kohad, kõik trepid, trepiastmed nagu kõrgemad, kui tavaliselt trepile, siis mingil hetkel hakkas põlv tunda andma, siis see tähendas seda, et kui vasak põlv annab tunda, siis sa rohkem paneb koormusteni paremale jalale. Siis lõpuks oli see, et see viis selleni, et mu parema jala reielihas nagu hakkas üles ütlema ja meie tempo lihtsalt aeglustus ja nõnda vaikselt sealt toterdasin nagu viimased mingeid tund aega sealt juba üsna vaikselt väravani. Aga kokkuvõttes ikkagi meie algne tempo oli ülevalt laskudes siis nii tugev olnud, et et me siis väravasse jäime hiljaks ainult mingi kolm minutit, et kolm minutit peale viite olime väravas ja see ei olnud muidugi mingi probleem. Et Ta sai küll tehtud, aga kui keegi sinna läheb, siis ma soovitan võtta kahepäevase kui teil vähegi eelarve lubab, paarsada eurot rohkem maksta, sest olgem ausad, ikkagi neli järgmist päeva, minu liikumine oli suhteliselt vaevaline seal Malaisias selle Borneo saare peal ja ja seal kota Kinabalu linnas ja selle ümbruses ja väikestel saartel, kus ujumas käisime. Miks me väikestel saartel ujumas käisime, oli see, et kuigi kotta Kinabalu on täiesti nagu rannikul, siis siis kogu solk ja kõik läheb merre. Nii et seal Kalda ääres nagu ujuma väga ei kipu, aga sõidad mingi väikse kaatriga, mitte suure raha eest, sõidan mõne väikese saare peale, mis on võib-olla seitse või 10 kilomeetrit rannikust eemal, siis seal on imeliselt snorgeldamise ja sukeldumise ja ujumispaigad. Milline näeb välja Malaisia, kas seal on ka kõrghooneid või seal on külakesed hütid. Milline see selline igapäevaeluväljana? No kui, kui võtta see kotta Kinabalu oleks suur linn, siis seal seal on olemas ka pilvelõhkujad, nad ei ole muidugi nii kõrgedeni uhked, nagu on näiteks Singapuris, aga nad on täiesti olemas ja kesklinn on selline ükskõik millise suurlinna saarlane. Aga nii kui natukene ääre poole lähed, siis niuke valdav arhitektuur on selline kolme nelja korruse kõrvu, sellised majad. Nad on kunagi olnud üsna värvilised, aga neil ka noh, õnneks on natukene laisad ja see, see on ka põhjus, ma korra ütlesin, et nad natukene vihkavad hiinlasi, hiinlasi nad vihkavad põhiliselt sellepärast, et varem oli nagu kõik väga tore, aga siis kui hiinlased hakkasid tulema, siis, siis mingid töövõtjad nagu said aru ka, et tegelikult on võimalik palju kiiremini töötada, kui Malaisia oma inimesed töötavad ja hiinlased teevad noh, niukse kolme Malaisia, lase nagu töö rahulikult ära, onju ja siis Malaisia inimestele ei meeldi, et nagu, et siis hakatakse neid ka rohkem nõudma ja ja sellepärast nad hiinlase eriti ei salli. Ja, ja samas on neil nagu ka oma kodude suhtes selline veidikene minnalaskmised sinnamaani, kuni katus peab ja ja vihmaperiood ei ole, ega nad ei liiguta selle katuse parandamisega või see, milleks värvide maja üle, kui, kui noh, 20 aasta pärast tuleb jälle värvide või 10 aasta pärast on ju siis üsna kulunud pilti on palju. Üsna räpane on see linnapilt ikkagi õhtuti kui ma rääkisin, et noh, seda väljendit võib-olla öelnud, aga kui Brunei see oli see, et oli see hotell, kus ma vaatasin, kuidas tüdrukud, keda raha eest on võimalik endale soetada, on ju kogunevad, et seal ma tegelesin nii-öelda nagu linnuvaatlusega siis Malaisias seal kotayinabalus, ma tegelesin rotivaatlusega, et õhtul, kui muidu olid tänavad väga tihti oli Niukest turu meeleolu täis, et tekkis ka müüdi vanu T-särk ja seal noh, stiilis ühe dollariga, särgid ja mis iganes hindadega ja igasuguseid ehteid ja kõike muud. On ju, et kui, kui see öö, turni või õhtuturg kuskil südaöö paiku pakkis oma asjad kokku siis siis lendasid peale nagu rotid ja neid oli nagu tõsiselt palju ja nad on üsna julged, jultunud. Nii et isegi kassi nagu põgenesid selleks ajaks, kui rotti, nagu tänavavallutuslike kasid, kogunesid nii-öelda teise korruse rõdude peale ja alla nad eriti ei läinud, sest paljud kassidest olid rottidest väiksemad lihtsalt ja, ja rott oli oluliselt rohkem, siis üks õhtu oli seal jälle mingite mingid eurooplaste ja ameeriklastega, kellelegi seal ühes hostelis päris palju nagu õide päevi veetsime siis siis nendega tegelesimegi, mõned õhtul lihtsalt istusime rõdu peale, vaatasin, kuidas rotid müttavad tänaval, et üsna niuke räpane. Nagu ma ütlesingi, läheb nagu mingeid väikseid kanalikesi ja kraave pidi läheb sinnasamasse, samasse merre, aga samas on jälle mingid niuksed. No et kui sa suudad selle Kohatise halva liha ja kõik selle nagu välja lülita, laiendas, siis, siis on seal ka õhtuti toimuvad sellised ka kalaturg on näiteks täiesti ranniku peal, kus nad kogu aeg hoiavad seal veega kastavad ja hoiavad need kalad nagu niisked ja värsked, et ei, soojus neile viga ei teeks. Et käin, tore kauplemine ja teevad sulle kohapeal grillivad, seal keedavad praevad kõike selle kaladega, et sa võid minna lihtsalt jalutada ja võtta nii kala kui kana, kui veist jällegi kõike seda suht olematu raha eest, muidugi mereannid on nagu suht kallid, kõige odavam on süüa kanaliha ja kõike seda kanamaksa ja nad kana, südant ja mida iganes pakub kõike sellest kanast, umbes nagu Jaapanis on sama asi, et kuule kana, restorani, siis sul on võimalik nagu seitsme erineva asja vajalikkust lihtsalt kanala, aga süüa või tahad midagi muud on ju. Ja valmistada on muidugi suurepäraselt. Ja, ja köögipoole pealt on veel see, et me käisime seal ka. Sõbrunesime niuke Ameerika tüdrukute punt oli ja siis paar hollandi poissi ja siis üks Uruguai niuke 60 aastane härrasmees. Meil on niuke punt, tekkis paariks päevaks, kellega me käisime siis ka erinevates kohtades söömas ja õlut rüüpama, siis see oli, see oli noh, maitseelamusi sai seal ja seal kujunes välja ka see, et minu üks vaieldamatu lemmikköök on Tai köök. Tänase hetkeni. Elamus, et ma sain esmased, sain tegelikult Malaisiast nagu need maitseelamusele niukseid, näpunäiteid, mida võtta ja mida ma peast ei oskaks muidugi nimetada jälle neid, aga kui mul menüü on ees ja seda nime näen, siis ma tunnen ära ja tean juba mõned tairoad, mida, mida kindlasti tahab proovida. Aga kas siis seal köögipoole pealt vaadates ei olnud Hiina kööki või, või india köök ei olnud väga palju näha. On ikka jällegi need tänavanurgad on isegi tihedamalt täis ning kui näiteks Singapuris Brunei see on ikka noh, täiesti nõnda, et jälle iga kvartali alla mõni hiina söögikoht, nii et seda kõike seda riisi, kana, seda kõike saad ikkagi seal võtta Niukest odavat ja lihtsat, aga alati väga maitsvat Niukest halba toituma, nagu seal üldse maitsta ei saanud, et need, kes nagu maitsestatud toitu pakuvad, need vist ei pea seal lihtsalt vastu, kaua keegi käis seal söömas, kuna sul on, lähed 20 meetrit eemal, selline järgmine koht, et konkurents on väga tihe, mis hoiab ka hinnad hästi mõistlikud ja mis mulle meeldis tegelikult nende juures on see, et nad ei ürita turisti bet. Et just ka hiinlastel on mingi see, et nad ei ole nõnda, et kui turist tuleb, siis hinnad muutuvad. Kõik on täpselt sama, mis on Malaisia inimesele ja, ja nende oma hiinlastele. See oli väga meeldiv, aga niuke? Jah, see oli selline tore osa reisist, kus ma vahepeal lihtsalt nagu sellise nagu rohkem ka natukene ja ja meelega ei võtnud nagu mingeid džungli hetkes idega midagi vahepeal vaid vaid täitsa tegelasingi sellega, et saada elamusi, siis nagu ma rääkisin ka Brunei vul, kuidas Harry ja me rääkisime tegelikult nagu Saksamaast üldiselt, samamoodi rääkisin Hollandist või mõnest Ameerika osariigis, kus tüdrukud pärit olid. Et sain hoopis mingite kohtade kohta infot, kus kus ma veel ei ole käinud näiteks Hollandis küll olen, aga noh, näiteks Ameerika Ühendriikidega, mul on suht väike kokkupuude, ainult et üheöö näol kuskil New Yorgi külje all. Et aga siis sai nagu Ameerika kohta palju infot ja, ja samas ka kohalike elanikega seal suhelda ja, ja nende nende sellist maailmavaadet natukene nuusutada. Sa ütlesid, et hiinlased vihastada, aga Malaisias on Hiina ja India kultuur on päris suure mõju avaldanud, et on üks lauljatar Benny, tai, kes esitab järgneva, palun. Saateaeg hakkab ka vaikselt otsa saama, võtame siis selle Malaisia kokku. Kui me rääkisime siin Singapurist, mis on suur finantskeskus üldse kogu maailmas, siis kuuekümnendatel aastatel võistleja Singapuri, Kuala Lump vorm, mis on siis Malaisia pealin, Andres Karu. Sa käisid ka Kuala Lumpuris, kas on need linnad üldse omavahel võrreldavad? On ikka seda Wonabi tunnet seal natukene Kuala Lumpuris ka tunnet, sest ta loomulikult nii uhke ei ole, kui, kui Singapur seal on, seal on oluliselt rohkem ka sellist noh, nagu ma selle kota Kinabalu puhul rääkisin, et sellist väsinud linnaosasid, kus nagu värv on jäetud panemata ja ja katuseni jäetud parandamata sellist alampalju rohkem kui Singapuris on ka oma küllalt suur hiinalinn, mis on jälle omamoodi niuke vaatamisväärsus ja ja tegelikult see samas jällegi see keskosa, et kus noh, kõik teavad ainult Petronase neid kaksiktorne seda silda, mis neid kahte nagu ühendab, et sealjuures ma käisin kaera noh, kui kedagi lohutab, on, kes seal ei ole käinud, siis võin öelda, et noh, elusast peast nad tunduvad väiksemad, kui nad telekast tunduvad näiteks madalamad, kui nad tunduvad. Et see keskus on küll tehtud väga-väga uhkeks ja selline noh, üsna Singapuri võrreldav, aga nii kui sa lähed nagu mõned kilomeetrid kõrvale nii nii-öelda natukene jah, niuke kulunum ja väsinud, kui on Singapur. Ta on võrreldav samas teistpidi ikkagi vaks, vahet on sees ja elatustaseme vahe on tunda nagu see, et inimeste ostujõud ja on ikkagi Singapuris oluliselt suurem kui, kui Malaisias. Ringreis või siis kokkuvõte Malaisiast Singapurist on nüüd siis kuulitud. Saate lõpus jääb kõlama Sis Indiast pundiaabist pärit vennad. Bändi nimi on gold cards ja loo pealkiri ja java. Siis lõpetavad selle tänase saate teekond tipus ära. Stuudios olid Andres Karu ja Tarmo Maiberg ning helirežissöör Maristama.