Professor väga, kas te peate lugu memuaarkirjandusest? Memuaarkirjandus ma loen, aga eriti lugu ei pea, kuna ju memuaarkirjandust ei saa usaldada tavaliselt või väga sageli, vähemalt need kirjutatakse selleks, et ennast õigustada. Voldemar Vaga sulest pärit tuhandete trükilehekülgede hulgas tuleks otsida autobiograafilist. Ohvreid olen siin ja seal siiski kirjutanud. Ma olen pidanud neid kirjutama. Aga niuksed, ulatuslikumad, memuaare ma küll siin ei ole käsile võtnud. Ja ma arvan ka, et ma vist seda ei teegi üldse. Kuna aeg möödunud sündmused on ähmaseks muutunud ja ma kaaslane, see, mis ma kirjutan, see ei tule ikkagi õige, päris täpne ja päris tõetruu ja tõele vastav. Eesti avalikkusele on tuntud kolm venda, August Vaga, botaanik Alfred Vaga ja Voldemar Vaga mõlemad kunstiinimesed. Kas seletada seda kodu soodsa mõjuga? Eriti mingisugust rolli ei mänginud, sellepärast et mõlemad olid väga vaesed. Isa oli kojamees Tallinnas ja niuksed kultuuri küsimused laiemas ulatuses. Nemad ei olnud nendes võimelised orienteeruma küll olitada, mõlemad väga. No ma ütleksin, hariduslembelised ja vaata oma vaesusele tegi suuri jõupingutusi, et oma lastele siiski haridust anda. Ja ma pean äärmiselt suure tänu tänu ja härdusega meelde tuletama, eriti ema. Kui ma, see, millest ma olen Sanusedama võldnud väga suurel määral oma emale. August Vaga sünnikohana on märgitud Kehra Voldemar väga on sündinud Tallinnas, tookord küll vist veel Reevelis. Ja minu isa oli, alguses oli aednik ja töötas mitmel pool mõisates, aga hiljem asus ta siis elama ja vanem vend sündis maal, aga mina, kui mina sündisin, siis oli isa juba asunud Tallina. Kus oli Tallinnas teie lapsepõlvekodu? Tallinnas, mina sündisin olevi seal ja olen õieti lapsepõlves mitmel kohalis Tallinna vanalinnas elanud, nii et vanalinna ma tunnen väga hästi juba lapsest saadik ja ta on mulle juba sellest saadik armsaks saanud. Muidugi ma elasin ka, olen kaagulites elanud mitmel pool aga eriti on mulle meelde jäänud just ehkki ma olin siis väga noor veel nüüd, aastat, mis ma veetsin Tallinna linna südames. Minu esimene kool oli alku pool. Tartu maanteel kuhu vastasin aastal 1907. Siis 1910 laastusin keskkooli. Tookord oli selle kooli nimi Nikolai gümnaasium. See asus selles samas hoones, kus praeguse nooruse tänava esimene keskkool Mida te mäletate esimese maailmasõjaaegsest Nikolai Gümnaasiumi atmosfäärist? Atmosfäär oli, ma võiksin öelda, paiguti üsna pine. Ja nimelt see oli õpilaste seas märgata niisugust tendentsi või taotlusi, rahvuslikke taotlusi, mida tookord muidugi väga taunity. Aga, ja asi läks siiski ükskord läks päris uga skandaaliks. Nimelt üks õpetaja ladina keele õpetaja, kes oli maru Eesti rahvuslikes taotlustes Minu kaasõpilane, see ei olnud keegi muu kui kirjanik särgavapoeg, Karl, see rääkis isale ja asjaolu edasi. Isa oli õpetaja, isa teatas selle asja oma ülemusele ja siis võeti asi arutlusele kõrgemates ringides Tallinnas muidugi. Ja see õpetaja sai valju noomituse. Sellepärast et põhimõte oli siiski pidi olema sõja ajal noh, neid rahvuslikke vastuolusid mitte mingil tingimusel teravaks ajada. Keskkooli ma lõpetasin aastal 1917 ja siis asusin tööle Tallinna linna miilitsa kolmandas jaoskonnas. Kantseleiametnikuna võidi kantseleiametniku abina kantseleiametnikuna ma töötasin kuni veebruarikuuni 1918 siis algas Saksa okupatsioon, Minsk likvideeriti, aga mina läksin tööle siis Tallinna raudteetehaste materjali laos, kus ma töötasin üle kahe aasta hiljem töötasin lühemat lühemat aega ka veel haridusministeeriumis, kantseleiametnikuna. Kes oli Teiskunsti huvi ärataja? Nõiahuvi huvi, Ta jääb mul kedagi, ma ei tea nimetada, see kunstihuvi oli mul algusest saadik ei sünnipärane olemas. Aga muidugi väga suure tõuke sellele andsid esimesed kunstinäitused Tallinnas. 1009 vist oli esimene kunstinäitus, mis oli minule väga suur elamus. Siis väga suur elamus on, mul oli mulle veel, see oli mõni aasta hiljem, see oli vist juba sõja ajal rändnäituseühingu näitus, kus ma nägin juba kuulsamate vene meistrite muuseas Kareepyni töid. Kas teil on mõni tööga esimeselt kunsti näituselt silma ees? Kahjuks ei ole küll, seda ei mäleta, ainult üldmulje mulje ja ja üldmulje oli muidugi nii mõnevõrra huvita, sest need taotlused tookord Eesti kunstis need olid väga põnevad, siis oli päevakorral seep juugendstiil, värvirikas stiliseeriv, minule väga meeldiv laad. Jaa, täitsa muidugi avaldused minule väga suurt muljet. Millal te ise astusite esimesed sammud kunsti õppimise suunas? Ma õieti kunsti õppinud olen väga vähe. 1000 918919 ma üks tal ühe talve kestel käisin joonistamas laikmaa ateljees ja kani, ainukene süstemaatiline õpinguperiood minu elus. See on nüüd küll periood, mis vääriks võib-olla ehk veidi lähemat meenutamist kas või Ants laikmaa ise, teised tema õpilased ja õppetöö. Ja Ants Laikmaa muidugi, tema isik oli muidugi väga huvitav, väga imponeerib riv, kõigil jäi ka minule muidugi tema niisugune väga otsekohene mehine julge esinemine ja ka tema õpetamisviis muidugi see muidugi oli väga järjekindel. Kuigi peab ütlema ühte asja, et ta ei sallinud kunagi vasturääkimisi ja liigseid küsimusi. Ta tegi korrektuuri joonistada juures, no tuli siis ära kuulata. Aga kui keegi hakkas väga kaua küsima või targutama või filosofeerima, siis ta läks koguni mõnikord väga robustse, eks. Minuga. Ja Johannes Võerahansu teisi enam ei mäleta, nimed on ununenud, silmapaistvaid ei olnud kedagi, küll. Kas võõrahansust võis juba siis märgata, temast tuleb Võerahansu. Ma arvan, Veelmit taoli Stahli veel noorem kui mina ja täiesti algaja. Nii et tookord ei saanud temast küll mitte midagi kindlat ütelda, see oli ikkagi õpilase töö ja õpilase käitumine kaks korda nädalas vist kaks tundi piirdus joonistamisega ainult söö joonistus, joonistussöega, joonistamine. Kui te läksite laikma juurde õppima kas teil oli kavatsus pühenduda loovkunstniku tegevusele? Ja mul oli unistus ikka, joonistasin kunstnikukarjääris. Ja selle tagamõttega mina. Aasta 1920 aprillikuus sõitsingi välismaale üle Rootsi ja Inglismaa sõitsin Prantsusmaale. Et seal kata õpinguid kunsti alal. Aga sellest ei tulnud midagi välja, raha mul ei olnud, olukord oli väga vilets, ma jäin ka haigeks ja mune, kus viibimis ma tulin. See oli augustikuus 1920, tulin tagasi ja siis ma otsustasin siiski loobuda nii-ütelda kunstniku karjäärist. Kuna see tundus mulle siiski väga kokalisena ja ma astusin siis ülikooli. Aga need mõned kuud Pariisis andsid ikkagi midagi. Nüüd mõned kuud Pariisis vaatamata kõigile muidugi andsid mulle väga palju, sest ma polnud ju enne seda üldse Tallinnast siis peaaegu üldse mitte lahkunud, võib-olla Paldiskis olin käigud ja Rakveres see oli kogunenud ettekujutus maailmast. Aga muidugi see, mis ma seal nägin, see elu muidugi. Ja need tohutud kunstivarad muidugi see oli elamus mis muidugi oli väga haarav. Te tulite tagasi kodumaale ja astusite Tartu Ülikooli. Ja 1920 sügisel astusin Tartu Ülikooli alguses, mind aitas, abistas mind minu vanem vend August, kes töötas õpetajana Tartus, ta ise ei olnud ka veel ülikooli lõpetanud, ta lõpetas ise ülikooli ja tema abistas ka mind. Aga, ja varsti ma hakkasin saama stipendiumi ja siis mul majanduslikud mured kadusid ära ja hiljem koguni sain väikse koha ülikoolis abijõu, koha kunstiajalookabinetis. Milline huvi valitses sel ajal kunstiteaduse ja Eesti kunstiajaloo vastu? No huvi oli muidugi väga suur elevus oli muidugi väga suur. Ülikooli kunsti professuur loodi 1920 ja esimene kunstiajaloo professor oli rootslane selli. Ta töötas Tartus küll lühikest aega aga ja tema tähtsus meie kunstiajaloos meie kunstiajaloo arengus on tohutu. Nähtamatult ma ütlen, tohutu suur tema pani aluse meie Eesti kohalikule kunstiajaloo uurimise koolkonnale. Ja see kõik, mis pärast seda on tulnud see kõik otseselt või kaudselt kõik rajaneb tema eeltööle. Millisena ta püsib teie mälestustes ja võib olla ka mõni sõna tema loengutest? Tema loengud ei olnud eriti huvitavad. Tal oli midagi viisi, natuke niukene, unine või elutu. Ettekande viis inimesena ma võiksin ütelda, et ma säilitan temast kõige suurema lugupidamise. Meenutan teda kõige suurema lugupidamise, isegi härdusega. Erakordselt heatahtlik, erakordselt vastutulelik ja erakordselt abivalmis inimene ja just nimelt ka minule. Sel ajal siis praktiliselt algas kunstiteaduse õpetamine Tartu Ülikoolis. Jah, sellega algas kunstiteaduse õpetamine Tartu Ülikoolis ja sellega pandi siis alus Eesti Eesti kunstiteaduse koolkonnani. Mis hiljem on ju nüüd, nagu me teame, on ju väga jõudsalt arenenud ja praegust töötage sel alal väga palju. Silmapaistvaid teadlasi kõikidel kunstiajaloo aru karudel. Need on aga juba omakorda teie õpilased. No ja muidugi see liinile järgnes varsti teine rootslane, see oli Kaarling, kes ka onkel Darling, Stengaling kilu ka väga suur tähtsus Eesti kunstiajaloo teaduse arendamisel. Stenkaaling, kes praegust on juhti, piim ja vist võiks ütelda kõige tähtsam. Kunstiteadlane Skandinaaviamaades ka tema on väga palju kirjutanud eesti kunstiajaloo kohta eestikusse mälestiste kohta ka eesti kunsti kohta. Temale järgnes professori toolil Armin tuurse tuvastamata sõber Armin Tuuls, kes oli küll lühikest aega, aga kes ka on väga palju teinud ära eesti kunstiajaloo arendamisel. See oli nagu mingisugune niisugune avastusse aeg, õppejõud olid veel noored, nad ise arenesid ja see arenemine ja täienemine see sündis niisuguse. Ma võiks siis öelda entusiasmi vaimus. Nüüd mina 1902 on siis kohe peale Ülikooli lõpetamist moodusin tööle Pallase juuri Pallase juurekunsti aja lektorina ja, ja seal Pallases ma olen töötanud üle 15. aasta ligi 20 aastat. Tema generatsiooni kunstnikud, nendest suur osa olid minu kuulajad. Seda aega Pallases võtan alati väga suure heameelega. Muidugi äärmiselt hea meedia pole, alati oli hea tuju esineda just kunstnikud, rääkida neile kunstis Magazine. Aga nii palju, kui ma seda sain, ka tehnika küsimusi, kompositsiooni, küsimusi ja see muidugi huvitas neid kõik väga nii, et vallases veedetud aastad on minu elus, no üks säravam ja parem peatükk üldse. Pallases oli ju ka väga intensiivne intensiivne luu alati näitused, õppejõud, suusanäitused, aga ka õpilaste näitused. Nii et seal elu pulseeriv kihas ja see muidugi huvitas ka pinda, kiskus ka mind kaasa. Teie magistrid oli pühendatud Tartu Ülikooli arhitektidele. See oli pühendatud Tartu Ülikooli arhitektidele. Noh, see töö on nüüd täiesti vananenud ja tähtsuseta. Mul ei olnud tookord õieti juhendajad ja ma tegin seda nii kobamisi sel tööl küll ei ole praegust mingisugust väärtustega tähtsus. See on dateeritud 920 kaeviks. Kuidas hakkas idanema kahe suurteose, üldise kunstiajaloo ja eesti kunstikirjutamise mõte? No õieti öelda endisest ida tennisest rääkida ei saa. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma võiks kirjutada niukse raamatu ja läksin siis kirjastaja juure ja rääkisin, et lubage, ma kirjutan niisugune raamatu ja ja tema nõus ja ma hakkasin kirjutama. Ja see raamat osutus siiski väga menukaks üldisest kunsti, sest kui seda kunstiajalugu ja, ja hiljem, siis ma kuna sellel, kuna sel raamatul oli hea minek, siis ma hakkasin kirjutama Eesti kunsti kohta raamatut eesti kunst pealkirja all, Eesti kunst. Seda jõudnud veel täiesti lõpule viia. See lõpeb nooris ajastuga. Nagu teie elutööuurijad märgivad, te alustasite üldise kunstiajaloo kirjutamist 1937 novembris ja viimase rea kirjutasite detsembris 1938 või ilmus siis juba viimane vihik. Ei vist visanud kirjutan viimane riigi ilmusid 39. See valmis siis üsna kiires. Kus ja see valmis üsna kiires tempos. Ja ega mul ei olnudki palju aega planeerida või kavandada. Sellepärast et vist pidi ilmuma. Ja oli vaja käsikirja, kui käsikirja ei olnud, siis saadeti mulle kirjastus kohe käsk seal järele, et kuulge, nüüd on käes seda käsikirjal vajavid vihkab ilmuma muudkui toogiaga käsikiri. Ja niimoodi ta kirjutasin siis nii jooksval jooksval lindil. Ja praegu on muidugi väga suured ja sageli isegi eksitavad vead. Milliseid sügavamaid eesmärkides silmas pidasite selle suurteose kirjutamisel? No eesmärk oli anda eesti rahvale siiski ka eesti keel Nende teos kunsti arengu kohta nii objektiivne eestikeelne teos. Õpilastel oli seda vaja ja üliõpilastel. Ja see muidugi see mõte just tiivustas mind rikastada Eesti kirjandus eesti kultuuriga, sellealase kirjandusega. Muidugi, selle kirjutamisel ma muidugi väga palju õppisin ja selle, seda ma sellepärast ma meenutan seda tööd väga suure tänutundega. Ja kui, kui sa raamatut kirjutad, seal ei saa ju enam nii kuidagimoodi ebamääraselt üle minna, seal peab iga küsimust täpselt ja sellisesse olema formuleeritud ja see õpetas mind ka kirjutama ja mõtteid väljendama. Nii et see raamat on minu elus väga suurt osa mänginud. Ma oletan, et soodustavaks asjaoluks selle raamatu kirjutamisel olid kindlasti eelnenud välisreisid ja vahetu tutvumine paljude Euroopa muuseumide ja kunstimälestistega. Ja kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates ma nii mõnigi kord külastasin Lääne-Euroopas 28. 29. aastal 33. 35. 30 70. ja 39. Prantsusmaal Prantsusmaal ma elasin terve talve 28 29, aga ka Inglismaad, külastasin ma. Ja Itaaliat, Hollandit ja Belgiat ja Šveitsi ka Skandinaaviamaades, Taanis ja Norras. Et ega Prantsusmaale rajatud talve ei olnud ju jõudeelu, see oli jänese täiend. Ja Prantsusmaal veedetud talv oli mõjule minu elus on väga suure tähtsusega igas igas suhtes. Ma käisin veel kalu kuulamas, võtsin osaga passiivselt ka, isegi seminarist seal kuulsa professori seminaris Sarboni ülikoolis, Pariisi ülikoolis. Ja mul oli võimalik seal lugeda suured raamatukogud kus kunstialane kirjandus oli esindatud väga rikkalikult ja ma kasutasin seda võimalust nii palju, kui ma sain. Ja muidugi muuseumid, aga mis eriti tähtis minule oli minu arengule. See oli kunstinäituste külastamine. Tookord. See aeg oli prantsuse kunstis suur tõusuaeg ja Prantsusmaa mängis tookord juhtivat osa kunstielus ja seal korraldati väga palju näitusi. Need ei olnud mitte ainult niisugused suured ülevaatenäitused, vaid ka väiksed niuksed kunstiga. Plused sageli koosnes, kui sa oled ühes ruumis, kus oled siis välja pannud ühe või teise kunstnikud. Nii ma õppisin väga põhjalikult tundma tolle aja prantsuse ja väga suurel määral ka üldse Euroopa kunsti. Ja sellest oli mul muidugi väga kasu minu edaspidises öös, Pallases ja ülikoolis. Üldine kunstiajalugu võeti kohe hästi vastu. Üldine kunstiajalugu võeti hästi vastu. Andeks, kui suurest iraažisse ilmus Minu teada oli tiraaž 5000 eksemplari ja see läks kohe laiali. Minule muidugi oli see väga oluline, sest ma sain siiski sealt üsna head honorari. Ja see võimaldaski mulle. Kadeid reisusid välismaale teha. Kas ka kriitika reageeris selle teose ilmumisele? Kriitika reageeris kaasele teose ilmumisele. Noh nagu kriitika sageli on, osati heatahtlik, aga muidugi ka ikkagi näidati nädatiga vigu ja kritiseeriti üsnagi, võib-olla nii põhjalikult. Tegelikult oli see siis esimene eesti keeles kirjutatud maailma kunstikäsitlus. Nii ulatuslik. Ja see oli esimene täielik kunstiajalugu, enne seda ilmus küll üks tõlge saksa keele tõlgi, aga see oli tõlge, nii et see minu töös originaalse teosena on sees. Ja sellele järgnes siis samuti head vastuvõttu leidnud teos eesti kunst. Ja see leidis ka head vastuvõttu. Aga kahjuks kahetsen väga, et ma ei saanud teda lõpule viia, ilmus ainult seitse vihku, kavandatud oli ka siin 10 vihku. No selles ka see töö õieti ei ole, on nii, esimene töö. Esimene saatuslikul töö, mis annab ülevaate eesti kunstis. Vaated Eesti kunsti kohta oli juba ennem ka olemas. Paari isekirjutatud ülevaade oli olemas, minu oma minu raamat oli siiski pisut pikem ja ulatuslikum ja põhjalikum. Peatuksime veidi üksikasjalikumalt veel tolleaegsel Tartu ülikoolil ja teie ise ju asusite seal tööle. Mina asusin ise tööle 40. aastal, tähendab õppejõule 40. aastal. Ja välja arvatud siis okupatsiooniaeg ma olen seal tähendab kuni 69. aastani, mil laulsin pensioonile töö ülikoolis. Muidugi võib ette kujutada, et see oli küllaltki vastutusrikas ja väga raske, õieti väga raske. Need aastad peale sõda, 44. Nüüd olid väga rasked, Tartu oli maha jäetud, siis lahkusid peaaegu kõik elanikud. Olen otsustanud mitte lahkuda ei Eestis ega ka mitte Tartus. Ma ma pidin läbi tegema kogu selle. Tartu pommitamise ajas oli 25.-st augustist kuni seitsmeteistkümnenda septembrini. Elanikud lahkusid ju lahingute eest. Elanikud lahkusid lahingut ees ja jäin siiski siis ja mul oli üks mõte, oli see, ma olen siin Tartus elanud ja töötanud, ma olen ülikooli juures töötanud. Siin on, kus seal kabinet, mis asutati õpetajat poolt, mida mida edasi arendanud ja täiendanud need suured varad, kellele ma nüüd jätan. Ja mind, vaat siis see mure ülikooli päras ja see mind sundis siiski siia jääma. Need olid muidugi rasked päevad. No need päevad olid rasked, see oli täielik rindeelu, aga ma ütlen, võib-olla oli mõnevõrra raskem, sellepärast sõduri eest joolisse pikas ülemus, aga ega kellelgi ei olnud siis aega minu eest hoolitseda, ma mõtlen toidu suhtes ega ega muus osaski. Kui ma praegu seda aega meenutan, siis on kõige hullem võib-olla mitte see pommitamine, kas see oli väga, aga tüütu ja vastik. Sakslased pommitasid tavaliselt öös õhtuti hakkasid kell 11 kummitada ja pommitasid öösel. Nad tulistasid suurtükkidest Tulistasid suurtükkidest ja aga mitte see ei olnud kõige halvem. Kõige halvem lugu oli kirbud. Vaat neid Sigist tookord kohutaval kombel ja nendest lahti saada oli, minul need vahendid ei olnud, et nendest lahti saada. Ja Mul praegu veel meeles on see kõige koledam koledam külg selle Tartu pommitamise ajal. Kas te olite päevad ülikoolihoones või siin Tähtveres? Ei, mina tookord oli niimoodi, minu vanem vend oli, töötas botaanikaaiast, emal oli seal korter, ülikooli korter ja mina elasin selles korteris. Ülikool jäi küll õnneks terveks. Ülikool jäi terve, seal välja arvatud loomaarstiteaduskonna kaks suured, mis olid teisel pool jõgi. Aga muidu jäi ülikool terveks. See oli kõige suurem mure, oli mul esimesel öösel justkui, sest kui sakslased alustasid pommitamist siis ma läksin siis botaanikaaias seal kõige kõrgema künka peale. Ja talve Tartu linn otsustagu tule, veri. Ja Jaani kirik põles. Aga Jaani kiriku taga on ju ülikool, mis saab nüüd ülikoolist. Ja mis saab ülikooli raamatukogus Toomemäel. Ja siis mul ma mõtlesin kõik aeg, et ma peaksin minema siiski jooksva ülikooli raamatukokku et katsuda midagi teha, kui seal tulekahju tuleb. Muidugi oleks olnud meelitus ilma dokumendita seal ringi joosta, mind oleks muidugi kohe arreteeritud. Asi oli nimelt niimoodi, et ülikooli raamatukogus oli elama asunud üx ülikooliametnik Veltumann temalis magas seal, pani ukse kinni ja ei lasknud kedagi, siis ma käisin päeval temaga just vestlemas. Ja öösel ma mõtlesingi, et ma lähen temale abiks. Ma ei kujutanud omale hästi ette, mis oleks saanud teha. Ega vett ei olnud, vett ei olnud, olid niilsus kustutid, aga nii tark ma olin, ma ei osanud ja nendega ümber käia. Ma mõtlesin, et võib-olla siiski siiski saab ehk midagi teha, kas uksed kinni, vaheuksed kinni paned, tuli, mitte ei leviks või kasvõi mulda või liiva tuua. Sellised ebamäärased mõtet mul liikusid peas, aga ma siiski loobusin. Ja ma ei läinud. Aga õnneks siiski ülikooli raamatukogu pääses tulest. Ja säilisid ka ülikooli kunstivarad. Kõik see ülikooli kunstikabineti varad, säilisid ka ülikooli Kaili kooli dokumentatsioon ja kõik. Kõik säilisid ja asutusse siin ja seal ehk üks või teine aparatuur ehk natuke kannatas, aga üldiselt ikkagi kõik enam-vähem säilis. Siis algas taastumise aeg. No ja siis algas taastamisaeg, mis muidugi oli väga raske, tuli ju kõike ütelda, alustada peaaegu nullpunktis, aga sellest tuli üle saada ja saadudki. Muidugi õppetöö organiseerimine oli väga raske, ruumi oli vähe, ei olnud sobivaid ruume ja kõige muuga ka muus osas oli väga suuri raskusi, aga nendest kõigist on siiski saadi, ma ütleksin, üllataval kombel hästi ja kiiresti üle. No siiski nendele tol ajal ülikooli elu juhtinud tegelastel ma mõtlen esmajoones, sest tolleaegset rektori esimest rektori anskruusi Praegused kunstiteadlased ja kunstiajaloolased on saanud oma hariduse just sel perioodil. Nõiapraeguse kunstiajaloolaste vanem generatsioon, vanem generatsioon on saanud oma hariduse, sel perioodil aga 1969, mina läksin pensionile ja minu asemele tulid otseselt Eller. Nii et nüüd. Meil on generatsioon, need on juba dotsent, Elleri õpilased. Kohe pärast seda olite te aga ainus kunstiõppejõud Tartu Ülikoolis. Ja pärast seda ma olin ainus kunstiajaloos oli üldse väga vähe sest väga suur osa neist lahkus Eestist. Kui ulatuslik oli siis loengute haare alates koopamaalist kuni tänapäeva kunstini? Ja minu kompetentsi kuulus kogu kogu kunst, mis maakera peal on loodud koopamaalist. Kuni meie meie ajani. Kui pikka aega nõudis teilt doktoridissertatsiooni ettevalmistamine ja kirjutamine Doktoridissertatsioone esialgsel kujul valmis juba okupatsiooni ajal, aga. Kas esialgsel kujul oli ka teemaks Eesti keskaegne? Ei olnud, ei olnud niiviisiaegne teema oli Tartu kunstikoolkond, 19. sajandil aga konsulteerides Leningradi spetsialist. Loobusin sellest teemast ja ma võtsin siis omale uue teema. Keskaegne arhitektuuri Eestis. Kaitsesin 1964 Leningradis rebin Instituudis nuia, ma olen üsna palju tegelenud keskaegse arhitektuuriga. Ja nimelt mitte ainult Eesti keskaegse arhitektuuriga, vaid ka keskaegse arhitektuuriga Lätis ja avaldanud teoseid Lätti Riia monumentaalehitisse kohta, Riia Peetri kiriku kohta, Riia toomkiriku kohta. Jaga Riia linnamüüri kohta, aga ka eesti arhitektuuriga keskaegse arhitektuuriga olen ma tegelenud. Ma kirjutasin niisuguse teose, kus. Teeme Eesti keskaegses arhitektuuris ja peale selle ilmus minu sulest uurimus Tallinna keskaegsete elumajade kohta. Aga ja ma olen tegelenud ka 19. sajandi kunstiga ja 70.-te aastate alguses siis 1971 ilmust. Suurem raamat Kunst Tartus 19. sajandil. Sellele järgnes 1975 teine suurem raamata, mis Tallinnas 19. sajandil. Minu töödest ma võiksin veel mainida Leningradis ilmunud ülevaadet eesti arhitektuuri kohta vene keeles. Venekeelset teos ametnike arhitektuuri suunimis ilmus 1981. Kui võrra teie kunstialased tööd on tuttavad Euroopas? Väga tuli ka, see küsimus on väga delikaatne. Muidugi mõnevõrra tuntakse neid Rootsis, mis ka Baltikumi kohta olen kirjutanud. Selle vastu tunnevad huvi rootslased ja muidugi ka sakslased. Just need viimased raamatud, need kaks viimast raamatut Tartu kunsti kohta 19. sajandil ja Tallinna kunstikood 19-l sajandil. Need äratasid kaunis nii suurt tähelepanu. Kas ajaline distants on kunstiteadlasele soodustav või pidurdav tegur kunsti vaatlemisel ja hindamisel? Muidugi kahtlemata seda, mis seal kaugemale, seda võrratult kergem. Ja ma võiksin öelda võimalik objektiivsemalt hinnata kui tänapäeva kunstielutähtsaid me oleme siiski, meil ei ole nendest täpset ülevaadet. Ja sellepärast hinnangud, mis antakse kaasaegse kunsti kohta nüüd on väga sageli nii üsnagi küsitava väärtusega. Siiski, ma julgeksin küsida. Missuguse hinnangu te annaksite eesti kunsti nüüdispildi kohta. Minu seisukoht Eesti kunstis on selline. Mina hakkasin eesti kusse arengut jälgima enne esimest maailmasõda. Nüüd aastad enne esimest maailmasõda ja esimese maailmasõja-aastad on Eesti kunsti ajaloos väga suure tähtsusega aastal. See oli just aeg, kus vormeerus. Eesti, ma võiksin öelda, eesti kunstnikud, Eesti kunsti maalikunsti koolkond. Nüüd ei ole jutt enam üksikutes kunstlikudes kunsti õpilastest vaid olemas juba eesti kunstnik kond suure ja tähtsa arvuka tervikuna. Ja sellest ajast saadik on minu arvates eesti kunst käinud tõusuteed. Meie päevi, nii nagu see ajaloos ikka on, vahel tuleb mingisugune langus, vale kaldumine, mingisugust häirivat tegurid tulevad vahele, aga siis siis ta hakkab uuesti arenema ja areneb jälle edasi. Aga selline, selline nisugune, rutiinne pidurdamine, ajutine kõrvalekaldumine, see on paratamatu nähtus, eks ole ju see ajaloo dialektika minu arvamine eesti kunstis ka nüüdisaja, kus siis on väga kõrge. Pelk lubate, ühe väga isikliku küsimuse. Milline on teie päevakava praegu, 85. juubeli künnisel? Mina olen kunstiajaloo ajalootöö kõrval kunsti uurimise kõrval tegelenud, siiski ka kunstiga joonistanud, akvarell teinud. Ja nüüd just viimastel aastatel ma peamiselt siis tegelenud joonistamise ja akvarell idega akvarell limisega. Kuu lõpul. Loodetavasti avatakse Tallinnas Tallinna kunstimuuseumis minu akvarellid jooniste pliiats, joonistusi värviliste joonistuste näitus kus on siis välja pannud minu ööd alates nii kahekümnendates aastates kuni kuni käesoleva aastani. Kus neid varem eksponeeritud? Debüüt kaheksakümneaastaselt.