Tere hommikust, jutusaade jätkab oma vaba hooaega täna istuma mõnusas vaasis keset Tallinna linna kalamajas. Ja minu vastas istub teatrikunstnik Iir Hermeliin, mina olen Margit Kilumets, tere hommikust. Hiir. Tere hommikust, Margit. On suvi, on olnud väga ilus suvi ja sina oled linnaseteed tööd. Kas see mõnel hetkel on stressi tekitav? Ma ei saaks nii-öelda sellepärast, et vaata oma ideed, tööd? Jah, ma olen linnas, ma ei päevitama, ei ole maal. Ma istun töölaua taga, kui seda nii võib öelda, Ta, aga ma ei suuda oma tööst mõelda, kui tööst see on. See on loominguline tegevus, mille eest jumal tänatud, makstakse, ja hetke hetkel tegelen tegelengi siis uue lavastuse väljamõtlemisega ja et ma olen, mul on erakordselt põnev hooaeg käsil, lihtsalt Sulle tehakse ettepanek, sa võtad mingi tähtaja ja sa vastutad ise naha ja karvadega selle eest, et see asi saaks õigeks ajaks valmis. Aga väljas särab päike ja nii on olnud kolm kuud järjest, kuidas sa ennast sunnid? Ma sõin üldse ennast, see kõlab täitsa haiglates ilmselt ma olen korralik eestlane, kes naudib töö tegemist. Töö siis iga kord jutumärkides ma muule meeldib teha, siis laua taga joonistada, mõelda kui teised puhkavad. Võib-olla see tuleneb sellest, et et keegi ei helista ja noh, nii nagu nii-öelda eeter või õhk on igas mõttes puhas. Et mul on niisugune tunne, et ma ei pea suvel üldse pingutama, et midagi paberile panna, sest mõtted tulevad ise, ideed tulevad ise justkui justkui oleks üksi kuskil. Hõljuk seal ringi, otsiksin mõtteid, et keegi teine nagu juskui, kasutabki neid, nii et jumala eest, suvel tasub tööd teha, sest et suvel on eeter vaba. Kuidas päevaga välja näeb, sa ärkad hommikul kasvaravi hile, mis siis edasi saab? Märkan hommikul hilja loomulikult, sest et kes hommikust und ei naudi, see võib kogu päeva endale ära rikkuda. Tulevad kortsud, tulevad kortsud. Istun oma stuudiosse, noh ma teen, ma olen vabakutseline kunstnik. Kodus stuudia, kodus on siis eraldi tuba, mis on stuudiotuba. Ma joon hästi, kaua ärikad, mõnusasti kohvi, sageli teen seda koos sõbrannadega aias, kuna kalamaja täis puheemia, kes hommikuti otsivad mõnusa päeva algus kõikvõimalikku võimalusi, kõlab pikalt ja keeruliselt, aga tegelikult me joome mõnusas tüdrukutega kohvi pikalt. Ja siis ma püüan selliseid pragmaatilisi tüütuid asju teha kuni kella kahe kolmeni. Sest et selline flow või selline mängulustri, selline hoob, hoog või hoovus hakkab mind kandma kuskil kella kolmest-neljast alles. Ja no kõige magusam aeg stuudios olla on kõige õudsam, aga kuuest 800 üheksakümne-üheteistkümneni, see on täpselt see hetk, kus kuldne õhtupäike on väljas ja muidugi selline ma unustan aja ja ruumi ja lendan kaasa lihtsalt ja noh, kuskil kella. No ütleme, et 90 paiku oleks mõnus lõpetada, et siis sotsiaalsele elule anduda. Ja see tähendab seda, et sa hakkad näiteks tegema õhtusööki või lähed rulluiskudega sõitma või mis see sotsiaalne elu täpselt endaga kaasa toob. Sport pole mingi sotsiaalne elusport, on tervisele kahjulik ja mina Cavaranohoidu sellest küll, aga tõesti jah, kella üheksa paiku võiks küll olla see hetk, kus õhtusööki valmistama hakata. Ja no siis ongi ju kalamaja külalised jälle kella 10 paiku platsis. Meil on värskelt aias suitsuahi niimoodi, et meie päris sageli sellise suitsukala, kana-pardi-kalkuni ja muude hargutiste lõhna. Arvake, mitu korda ma nüüd neelatasin, aga kui selle kodus töötamise juurde korraks veel tulla, kas see on uus kogemus sinu elus, et sa saad tegelikult kõik oma asjad kodus arvuti taga valmis teha, et sa ei pea? No ütleme minema kuskile kontorisse isegi väga palju suhtlema väljaspool seda oma teist korrust, kus on sinu töölaud väga pikk ja sageli väga paljude paberite ja kaustade all lookas. Tead, see ei ole uus kogemus, ta noh, kuidas seda võtta, kui ma kooli lõpetasin, siis ma olin vabakutseline kunstnik, kusagil pakun need 10 aastat võib-olla veidi vähem. Me oleme väga kehv numbrites ja mulle tundub ka kaks päeva teinekord terve sajandipikkune, nii et ma olin igaviku kunstnik, vabakutseline järel, ma olin 10 aastat linnateatris peakunstnikuna käisin, nautisin väga töölkäimist kolleege, sest et mul ei olnud pikka aega olnud. Nautisin võimalust minna kõrvaltuppa kolleegidega arutama probleeme, koledad eratit, samad ja, ja pidama nõu kas nii või teisiti. Ja nojaa, aga see on ka selline. Noh, kõik asjad on toredad, kuninad, kuninad ennast, noh, mingis mõttes põhiliselt ammendaks, nadi ammendage, aga võib-olla sa ise kasvad lihtsalt nagu edasi. Ja siis nüüd ma olen jah, esimest aastat uuesti vabakutseline. Ja ma ja jälle naudin väga seda, seda olukorda, et ma ei pea kellelegi midagi jagama, ma lähen ihuüksi, teen kutsused iseendaga. Ma ei sõltu kellestki. Ma ei sõltu üldse mitte kelleskist. Mul on oma tähtajad, ma tean, kuidas neis ma tean, kuidas selle protsessiga jõude tähtajaks valmis. Ma tähendab, ma olin, hulksisin, istuksin, ei. Lavakujundust, või seda maailma luues on lavastaja mulle samavõrd partneriks kui kui, kui kahemehesael on ühe saesae käepideme küljes üks inimene, teise, teised üksjagu lükkame, teine tõmbab korraga mõlemad tõmbad, ei saa kumbki kolmandat lükardapsakrussi, noh, meil on täpselt samamoodi lavastust tehes, et väga sageli on lavastanud siin laua taga, kuna lauda kolme meetrini, siis ta mahub piirekstesse ruumi, aga me oleme sama laua taga alati samal platvormil. Ja me teeme seda muidugi koos. Ma püüan küll teha niimoodi, et kui mul on koosolekuid, mis on metsikud aja, raiskad tavaliselt et sa püüa endale koostada ühe koosolekute päeva nädalas, et ma ei pea iga päev Dilbendama kuhugi koosolekutele. Ja ma saan rahulikult olla siin oma laua taga. Näevad ja ei katkesta ennast erinevate teemadega, nii et ma ei, ma ei saaks öelda püksi. Alasin ja muidugi iseendaga olengi, aga väga nauditav, väga nauditav töö vorm. Sa ütlesid, et sind ootab ees erakordselt huvitav hooaeg, millesse hooaeg seisneb. Heldeke, neljakene, sa kujutad ette, see on nagu see on tõesti äge. Ma tõesti võin hetkel julgelt öelda, et mul on käsil minu senise professionaalse või, või noh, ütleme erialase töö kõige erutavam aasta. No võib muidugi juhtuda, et igal aastal ligi aasta järk järskyptimaks, aga ausalt praegu ma tunnen, et see on kõige ägedam. Kõigepealt ma mängin sellist naljakat rolli nagu kuraator festivali Tartu eesti teatrifestivali juures. Ja see on, see on olnud, see on juba ligi aasta kestnud ja kohe-kohe on kulminatsioon esietendus. Et see on olnud väga, väga kihvt ja nauditav protsess. Ma olen terve aastaga palju teatris käinud. Ma ei tea, kas väga palju tähendab seda, et neli-viis korda nädalas võib-olla stan, võib-olla see kõlab pisut. Ma näen ümmargusi silmi ja tõepoolest ilmselt see väga palju ei ole ilmselt seal liiga väga palju. Aga mul ei ole isu täis ja ma käin jätkuvalt teatris, noh, ma ei julgegi võib-olla ma peaksin siis vihjama, et mõnikord oli ka seitse korda nädalas teatrit ja see on selleks inimestele selgituseks ütleme, et sa pidid välja valima kuraatorina need etendused, mis sellele festivalile nagu kvalifitseeruvad, mis sinna lähevad. Ja kuraatori ülesanne oli kõigepealt kutsuda endale appi loomenõukogu, sest ükski inimene ei jõua vaadata ära kõiki neid lavastusi, mis Eestis esietenduvas. Teatrifestival siis sisaldab endas mitte sõnateatrit, vaid ka muusikateatrit, tantsu ja noh, kõike kõike, mida siine tänu teatri nime all Eestis tehakse. Ja minu meelest, kui ma ei eksi, siis Eestis esietendub. Ma pakun, et mingi 200 esietendust aastas, seda on päris palju. Niisiis me loomenõukoguga jagasime lood ära ja käisime tõesti aasta jooksul väga palju teatris selleks, et valida välja septembris toimuvale festivalile kaheksa põhilavastust põhiprogrammi ja kaheksa kõrval või alateemaprogrammi särts kaheksa lavastust. Et see päris selline päris silmi avav. Et võib-olla isegi nagu avatud meelt testiv teatrimaraton. Aga väga põnev ja nüüdseks kevade poole, kui festivaliga on suur kiire möödas, Andres lood on välja valitud, programmid välja kuulutatud. Nüüd ei ole muud, kui oodata festivali. Et nüüd ma olen pühendanud alates juuni algusest juba Ooperifantoomi kujunduse tegemisele ja noh, mul on lõpusirge käsi ilma kett on valmis, joonistan lahtist seene, aga see on olnud väga-väga põnev töö. Olen jumala eest, me pole mitte kunagi elus käinud ooperifantoomi vaatamas, teatris munad alati tundunud sellised veidikene. Võib-olla siuksed klišeeliku muinasjutuna. Aga ma olen täiesti valel teel olnud, sest muusika on võimas ja meil on Georg Malvisega kergmailis on lavastaja, mina teen siis lavakujunduse ja Ellen Ellen sotimaadel käens, teeb kostüümid. Et meil on siis Weberi kontori poolt lubatud oma kontseptsioon välja pakkuda selga see tõukejõud või see motivatsioon või see kuldne muna, miks ma, miks ma ütlesin kohe jah, et ma tahan teha seda, sest, et kopeerida usast või New Yorgist tulnud lavakujunduse printsiip. Lihtsalt jube igav ja ma ei viitsi tegeleda käsitööga. Et see noh, niisuguse uue suure kontseptsiooni väljamõtlemine seejärel saadame selle Weberi kontorisse kinnitamisele, et noh, ma, ma tunnen siin sellist. Uue tundmatu mängu võlu ja sellise suure suure teatrimaailmahingust, et see ongi väga-väga äge väljakutse. Vaevalt saan seal ära tehtud need, kui ma asun Jordi oma Tiiaga tegema, kätsin mis on samamoodi muusikal ja millel jälle vaba kontseptsioon. Et me, meil on õigus pakkuda välja oma kontsept ja siis Weberi konterlasel sära ära kinnitama. Talle juhus, et täpselt niimoodi on, aga palun kaks erakordselt suurt ja väga nõudlikku muusikali hetkel laua peal. Ja Jordima Tiia on muidugi erakordselt põnev lavastaja, vot vot ma tahtsingi öelda, et Georg malbuse nimi eesti muusikali sõbrale ilmselt ei ole midagi uut. Aga George oma Tiiast Bernud natuke pajas. Tan las skaala nagu tasemega skaala taustaga lavastaja, tantsistan balletitantsija haridusega, kes siis nüüd viimasel ajal on hakanud alguses balleti lavastama ja nüüd siis juba oopereid ja muusikale, jah, muusikalavastusi lavastama. Enda lavastab sellistes suurtes ooperimajades nagu Viini ooperis Berliinis, USA-s, New Yorgis. Laskalov muidugi skaala koduteater tan väga suure kaliibriga mees ja mul on väga hea meel, et Vanemuine ja Mare Tommingas mingi nipiga rääkis ta ära vedama, väga tihedas graafikus tuleb Tartusse lavastama ja see on tõesti väga noh, aga eriline, väga eriline lavastaja. Vaatasin videost tema võlu, Rossi ja lummav lavastus. Et ma ootan väga palju sellelt sellelt lavastuselt. Kui sageli on selle viimase aasta jooksul tulnud ette seda, et sa pead ära ütlema lihtsalt sellepärast, et sul ei ole aega ja kui ma festivali vastu võtsin, siis ma teadsin, et ma ütlen paar väiksemat lavastust ära, et lihtsalt ma saaksin puhtalt keskenduda teatris käimisele, teatri üle arutlusele ja teatrilavastust analüüsile. Et seda ma tõesti pidin tegema. Ja kuna mul on nüüd järgmise hooaja, Me ütleme 2005 2014 lõpuni on mul lavastuste graafik paigas ja ma tean täna iga nädal, mida ma teen järgmise noh, tõesti aasta jooksul. Et siis midagi juurde võtta, see kõlab absurdselt, onju, aga ma räägin, mul on erakordne aasta, millele ma ei oska mitte mingit muud seletust leida, kui et lihtsalt ma olen olnud väga õnnelik õigel ajal õiges kohas. Jumalakanaleid on lahti, kusjuures ma mäletan, võib-olla see oli mõni intervjuu, aga võib-olla see oli lihtsalt, et noh, nagu Eestis on, kõik tunnevad kõiki. Et mulle öeldi, et, aga hiir võttis nüüd aasta vabaks, kas kas oli niisugune jutu mulle ainult tundub, et see oli selline jutt ikka sul ainult tundub. Ma ei võtnud aasta vabaks, jah, ma võtsin aasta vabaks ja mitte ainult taastavaid, otsin tulevikku kõik aastad vabaks koosolekutest. Ja kõigest sellest, mis sind killustab. Et tulles ka teatrist töölt ära. Ainuke põhjus oli selles, et ma saaksin tõesti tegeleda ainult ja puhtalt oma erialase tööga teatritele kõige kogu aeg tegema, see on väga äge, aga ta tegelikult mingil hetkel ma avastasin, et ma pühendasin ennast liiga palju kõikidele linnateatri muudele tööd tegemist vajavatele töödele. Et ma reaalsed lavakujundus asusin tegema pärast kella kuut õhtul ja kõik nädalavahetused, et see muutus veidikene, siis ma mõtlen, uued buss on, et halloo, stopp, kus on mõistlik balanss. Ja siis ma otsustasin, et võtan edaspidi ennast vabaks kõigest sellest, mis mind killustab, sest et aastad lähevad ja me ei ela ju enam lõputult. Ja ma praegu tunne, et mul on tahtmist jaksu teha oma teha süvitsi ja, ja, ja väga põhjalikult oma asja siis tuleb ette võtta. Tegelikult see ikkagi mõned kuud olid Eestist ära ka ja mina tea nimetanud seda, kuidas sa ise parasjagu tahad, kas see on siis mingi lahti laskmine või järelemõtlemine või üksi olemine või, aga mida sa seal see viies tegid? Tõepoolest, tõepoolest, jah, kui ma nüüd selles valguses vaatanud, siis ma võin öelda, et ma võtsin aja vabaks võid sina ja iseendale moodustasime oma mehega juba juba juba juba aasta ette, siis ma pakun, et nüüd siis eelmisel eelmisel sügisel, et ma lõpetan linnateatris töö oma lepingu ära kevadel. Ja et kui uuesti jõuab kätte see pikk ja pime talv siis oktoobri lõpp november, et ma sinna ühtegi uut tööd ei võta, jama, luban endale kolm kuud totaalset puhkust sellena, et me võtame auto. Me sõidame risti läbi Euroopa, käies Veneetsia biennaalil, Käia Scotto suuril, käies sealses anni muuseumites talimuuseumites. Ühesõnaga kuulge vaidlete autoga see viiesse müürimisel korteri elame seal kolm kuud. Seejärel me paneme oma üürikorteri ukse kinni, sõidame läbi kogu Euroopa vahepeal lumelauda sõites raekülas, käies Pariisis, Amsterdamis, sõidame Eestisse tagasi, teeme oma korteri ukse lukus, selle lahti, alustame uuesti toimetamise töödega peale. Ja see oli selline, et tegelikult see on olnud selline pikk unistus, aga selge see, kus iga päev käib palgatööl. Et seda unistust on pea võimatu realiseerida. Täna ma ütlen, et kui sul on tahtmist ja, ja püsivust siis on igasugused võimalikud mees käib mul igapäevaselt tööl ja ta ja ta sai see Viiast jätkata töö tegemist üle veebi, täitsa rahulikult. Et kõik see on võimalik ja see on. See oli erakordselt äge ja hull periood, nii et jah, nii, aga mis aga mis sisse viia ja siis kirjelda seda ka, et missugust hull? Miks see viia? Me veider, aga ma isegi ei arutanud omavahel Vladiga Mladen siis minu mees, Ladiga me isegi ei arutanud, kuhu me lähme, sest et me olime mõlemad hispaania keelt õppinud. Minu üks esiemadest on see viia. Ma ise armastan, mõeldakse tema viiest notari Hispaanias tegelikult. Me vähemalt oleme oma elus varem viies käinud ja viies armunud olnud, et me isegi ei arutanud, kas äkki Pariis, New York või, või Shanghai, London. Me teadsime, et see viia, no muidugi seal pragmaatilised põhjused eestlasele. Et kuna me olime ära. Me läksime novembri keskpaigas ja me tulime jaanuari keskpaigas, mis tonni, vaata november-jaanuar-Ei, november, detsember, jaanuar jah, kolm kuud. Siis on kõige pimedam heledam aeg siin, aga see viia on Euroopa kõige päiksepaistelisem linn. Seal sajab kõige vähem ja seal on keskmine aasta temperatuur kõige kõrgem ja talvel kõige jahedam hetk meie trassil, meil oli üks suur korter üle linnavaatega. Terrassiga mani läksime kadedaks kõik, jah. Lihtsalt eesti suves ei ole nii, see kõlani õudsalt, talvel kõlas päris kõlas kadedaks ajavalt. Et kõik rassil, temperatuur langes isegi 19 kraadini, ma ütleksin, pidi juba dressipluusi selga. Aga me tõesti, et noh, miks see viija lihtne ta on, ilus, ta on vana kultuuririsk punkti pann siis Mauri ja Euroopa kultuuri selline ristmik, ta magab, ta on väga põnev, väga serva peal olev linn, umbes samamoodi nagu Istanbul, kus Euroopa ja islami vahel kohtuvad tohutu ajaloo olnud ja nagu kunstiajalooliselt väga, väga äge koht, teatega pole seal mingit pistmist. Seal teatri peaaegu ei eksisteeri, aga flamenko kultuur, õudselt äge toidukultuur, ma tegelesin kolm kuud kolme, läksime oma autoga läbi Euroopa ka absurdselt, aga nii me tegime. Siis ma sain kaasa võtta nii palju asju, kui ma tahtsin soolapekki ja hapukapsaid. Ei, ei, nalja teed või? Mul oli kaasas juturaamatuid mulle kastide viisi raamatut, mõtlesin muid, loen läbi. Mul oligi arvuti, millel kõik kogu kogu mõlema, kogu meie ülemine stuudio kaasas, kõik skännerid, printerid, arvutipark, sest et me noh, Vladimir, iga päev niikuinii käib seal tööl nii-öelda. Mina arvasin, et ma teen tööd ja ma arvasin, et ma loen. Õnneks ma võtsin joonistusploki kaasa, sest et ma tõesti ühe joonistusega tegin seal rõdu peal muhe, avanud mitte ainsatki raamatut. Ma käisin seal raamatupoodides, ostsin kokku kokaraamatuid. Veetsin aega. Veetsin aega turgudel. Tõesti tegin kolm kuud, ma nautisin seda, et ma ei tegele, ma ei tegele oma igapäevase tööga, ma ei tegele teatriga, ma ei loe ilukirjandust, õppisin hispaania keelt, mõlemad käisime hispaania keele koolis, õhtuti käisime flamenco klubides, tantsisime, kuulasime muusikat, reisisime kõrval asuvatesse linnadesse, sõitsime 20 kilomeetrit välja, käisime mõnusatest apa paarides. Mängisime hispaanlasi, on selle mõned nende kodu, väiksena mängisin suurena hispaanlasi ja ma ei usu, et see viimaseks, miks? Sa ütlesid, et, et see oli hull aeg. Vaata Öeldakse, et kui inimesed lähevad pikaks ajaks, noh, natukene nagu ekstreemsetes oludesse. Kaja kolm kuud on ikkagi päris pikk aeg. Et kui see suhte proovilepaneku aeg saab nagu ümber, et siis võite teineteise peale kindlad olla, et kas jäi natukene see ka, et ühes paadis ja vaatame, et, et kuidas me selle, selle sõidunud vastu peame. Tead seda, seda mudelit meiega olnud üldse pähe? Tagantjärgi ma võin öelda, et ma ei ole mitte kunagi kellegiga olnud noh nii-öelda üksikul saarel niimoodi ninapidi koos nagu seal, sest esiteks mina töötan oma stuudios, radi käib päriselt tööl kontoris siis mina, noh, ma, ma ei ole ju harjunud kellelegiga ühes toas olema. Me ärkasime seljas koos, meil oli suur korter, kus üks tuba, töötuba, radi läks sinna tööle, mina läksin elutuppa, papa rõdule, käisin turul, toimetasin, tegin süüa, hõikasin peenikese häälega sööma. Miamorbarfaarse. Ja samamoodi siis vadi hüpates töö õhtul läksime ratastega sõitma, käisime kontserditel. Me olime 24 tundi koos, see on päris luksus on seal. Ja ma ei. Ma arvasin küll, et see, ma arvasin küll, et võib-olla ma hakkan väsima ühest inimesest, aga ei väsinud sõpradest tundsime puudust, aga mitte sellepärast, et oleks teenelisel vahendust tahtnud, vaid et me oleksime tahtnud jagada oma oma elamusi, oma värvielamusi, lõhnaelamusi, maitseelamusi, näidata seda linna tema äikest, selliseid hämaraid musta Surkaid. Sa tahaks jagada. Aga ei väsinud jah teineteisest ära. Ja siis sai see kolm kuud mööda ja sul ei olnud mitte see niisugust mõtetki. Oi kui kahju, et ma pean tagasi tulema, vaid sa teadsid, et siis see kuupäev koidab ja ma tulen tagasi. Ma hakkan tööle jälle nii-öelda tavaliseks eesti inimeseks. Ja me sõitsime välja 18. Oktoober november 18, november. Miks see hull sa ennem küsisid, miks see hull plaan nägi, plaan, mis Me koostasime, nägi välja selline keegi, miks meiega ei tea, me lihtsalt arvasime, ühel päeval võtsime kalendri ette umbes aasta ennem kogu seda suurt seiklust. Et 18, november kõlab nagu üks jõle päev ja meil oli õigus. See oli reede, 18. Kell üheksa õhtul saime auto pakitud Vladimiri töölt viie-kuue paiku, mina olin pakkinud terve päeva juba. Siis me täna kell üheksa õhtul umbes auto pakitud, väljas 100. vihma ja täpselt ei olnudki aru saada, kas vihm tuli ülevalt alla või alt ülesse. Kõik oli pime ja porine. Päris jõle ilm oli. Me istusime autosse ja esimese ja panime GPS-i oma koduhoovis see viia. Eel panime vist Veneetsia ateistid, panime sisse viia ja vahepeatus Veneetsia. Kõlab päris ägedalt, keerasime ukse lukku ja hakkasime sõitma. Ja siis kuskil Riia Rio kandis tundus, et miks rohkem ei viitsi. Tegime siis esimeses hotellis peatuse, magasime ära. Sõitsime juba Poola ja noh, nii see läks tagasiteel täpselt samamoodi. Brady lõpetas oma töö, oma oma töö siis oma nii-öelda see viia kontoris kella viie kuue paiku nelja paiku. Siis me hakkasime pakkima oma kodu kokku, asi oli üllatavalt palju tekkinud juurde. Ja siis kuskil kella üheksa paiku, täpselt samamoodi. 18 jaanuar kell üheksa õhtul istusime autosse, läksime bensiinijaama, panime bensiini täis, hakkasime sõitma. Esimesel õhtul läksime jõutsioonis kuhugi Barcelona kanti. Millised on üldse palju? Me sõitsime päevas, mingisugune, ma ei tea, 500 kilomeetrites kunagi tegime peatusi väikestes linnades ja külades ja sõime mõnusasti pererestoranis õhtust ja käisime tee peale jäävates ägedatest muuseumites ja noh, me võtsime seda noh, nii-öelda läbi Euroopa sõitu osana puhkusest, õigemini meie puhkus, muidu me ju elasime viias. See ka, kui tore, aga kas mõni koht, mõni maa, mõni linn sai selle käigu jooksul veel nii armsaks, et sa oled mõelnud, et too sinna, ma peaksin kindlasti tagasi minema? Ma usun, et neid kohti võib olla ka mitu, aga kui sa praegu lased mõtte vabaks ja mõtled vähemalt ühe või kahe no kindlasti Hispaanias on, on Valencia on Santiago de Compostelasse, noh, kuna me mõlemad oleme hispaania kultuuriga tuttavad ja panin keelt, räägime, et Hispaania tundub selline ja tempera hispaania temperament, elustiil ja päeva päevarütm sobib meile väga hästi mõlemale. Et Hispaaniasse tahaks veel kord minna, teistpidi jällegi. Ma ei tea, kas me raatsime, praekume vaikselt hellitame lootust, et sel aastal ehk mitte, kuna see on tõesti hull nii-öelda erialase tulla, seda aga äkki paari aasta pärast võiks näiteks on ka ei ole see koht, kuhu minna kolmeks kuuks. Et see kolmekuine elu mujal, ma ei nimeta seda isegi puhkuseks ega juhtme selja seinast väljatõmbamiseks või kuidas seda võikski nimetada. Ei, see ei ole seda. See on lihtsalt see, et me elame kolm kuud, mitte Linda tänaval, vaid kusagil mujal ja see kõik jätkub ju edaspidi, ma tean, et ta enam juturaamatut kaasa ei võta, ei avaldata ühtegi neist, et julgeksin julgemalt tööd kaasa võtta, kuigi ta vist tegelikult ei raatsi tehasel ja ei, pole mõtet. Aga sa mainisid või ütlesid, et, et sulle sobib Hispaania päevakava või elurütm ja, ja tegelikult oled sellest mõnikord rääkinud ka ajakirjanikele, et sulle tundub, et eestlased natukene panevad üle oma selle päeva organiseerimisel, et, et milline see sinu meelest ideaalne päevarütm. Päevakava võiks olla. Hispaanlased on vananenud rahvas, nad teavad seda, et kui on päeva kõige mõnusam hetk siis tulevase veeta inimestega, mitte arvutihiirtega või koosolekulaudadega. Eestis tullakse töölt. Minnakse hästi vara, sinna minnakse ikkagi laetus kohale, istutakse silmad, unised peas ja pekstakse ennast, et üritaks uputada ennast kohvi sisse tööle hakata. Ja seejärel kell kuus õhtul tullakse väsinud vingudes koju, et kuidas jaksan midagi muud teha. Hea, kui kell kuus, mõni tuleb veel teile kaheksandale 10 koju, mitte et mul midagi selle vastu polevat õhtul tööd teha, üldsegi mitte. Aga see päevarütm, et sa oled väga pika aja kõige mõnusama aja päevast tööl ära, see tundub mulle, see tundub mulle sellise pikamaa jooks ja rutiinse päevana tunduvalt loogilisem on hispaania elik eluviis. Jah, sa võid hakata tööd tegema kell kaheksa hommikul või kell üheksa või 10, kes, kuidas kass, kes on hommikune, kes õhtuinimene Nad teevad tööd paar-kolm tundi, aga nad teevad seda suhteliselt intensiivselt. Ei ole olemas mingeid niisuguseid ahmisesse, Lõuna-Euroopa nad ju ei tee mitte midagi. Teevad küll. Ütleme, et 2001 kaheksast üheksast kuskil kella 11 12 tehakse väga-väga tihedalt tööd erinevates kontorites erinevalt aga siis hakkab see kolme, nelja tunnine siesta kuskil kella 12 kahe vahel erinevates kohtades natuke erinevalt. Siesta ajal, et ükski hispaanlane maga magatakse tõenäoliselt juulis, kui on tõesti 40 kraadi, et selliste kurnad ära, sest et sa ja ö nii palav, et sa ei saa see maga välja ennast ruttu. Päeval suigutatakse hetkeks aga keskmiselt aasta jooksul hispaanlane magasi Est ajal. See, sa tähendab seda, et saaled omal oma sõpradega oma perega, oma lastega emad lähevad 12 ühe-kahe paiku lastele kooli järgi ja lasteaiad ärge napsataks ära sealt. Seejärel minnakse kõik koos sööma tavaliselt välja, kuhugi. Pärast sööki minnakse koju, tehakse koos, käiakse, kes, kuidas keskelt poes, kes õpib lastega, kes teeb mõnusa ujumisringi. Ja seejärel, kui päeva süda on möödas, kuskil kella pakun viie-kuue paiku siis minnakse tööle tagasi ja tehakse mõnuga kuskil kella üheksani, jällegi kolm-neli tundi päevas töötavad kokku kaheksatunnid, nagu meiegi asendada jäävad sinna vahele sellise augu. Sest et kui sa kaheksa tundi järjest tööl tööd, siis sa pead olema loom, kui sa ära ei väsi. Minul, minul väsib mõte ära kahe-kolme tunni pärast, siis ma pean tegema väikese pausi. Aga korralik kontorirott temaga piitsutab ennast surnuks ehtsaks õhtuks nagu nagu õhupalli nahana koju tullakse, et lõunapausiga tappa, hääletajat sööb niisama karbis seal kontoris on ju. Et see selline päevajagamine kaheks, et nad põhimõtteliselt kaks korda päevas tööl. See päev jagamine kaheks hoiab, hispaanlased väga loomingulised värsked õhtuni. Ja õhtul siis kui pere on noh, igaüks saab oma toimetusi tegema, siis ongi loogiline teha maad edasi. Mulle tundub, et neil silmad säravad tänu sellele pikemalt ja õhtuni välja. Seal isegi poed, kõik puhkavad lõuna ajal, kõik, kõik asutused puhkavad noh, ainult söögikohad on lahti, sest kõik on väljas söömas. Ja siis on veel üks konks, et kui sa lõpuks kell üheksa siis oma kontoris Hispaanias paned oma pabereid arvutit kinni siis välja minnes üheksa-kümne paiku kõik söögi kohada, Salavad ennast ja täitsa normaalne on 90 paiku õhtust süüa, sõpradega kohata, veini juua ja olla siis ühe-kaheni väljas ja nemad lähevad muide nagu eestlased, umbes kaks ütleme et üks, kaks magama, ma arvan, senistest täitsa tavaline admine magama minna. Kui vaatan televiisorikavasid, siis ma näen, et saated jooksevad 12 ühe-kaheni aga kahtlustan, et inimesed on siis üleval. Et ehk siis kui sa lõpetad kell üheksa töö, siis on ju kõik läbi, teatrid on ammu lõpetanud, söögikohad hakkavad kinni ennast panema, kinoseansid on otsas, sõbrad on juba kõik kuhugi pragudesse laiali roninud, et Sa ei näe enam mitte kedagi, linn on tühi. Suveranteesitega talvel mõtle, mis talvel toimub kell üheksa õhtul Õudoni õues siis kavanias kuni kella üheksani. Kuue üheksa vahel ei ole tänaval mitte kedagi, kuna kõik toimetavad oma kontorites. 90 vahel tehakse söögikohad lahti, läheb selline melu lahti ja viisakalt, ütleme kuni kella üheni umbes toimib kogu see elu, 12 ühe paiku hakkab see vaikselt ära vajuma ja kell üks on plaksust linn tühi, täielik vaikus. Kell kaks öösel pole enam mitte kedagi seal. Ja hommikul on vaja vara ärgata. Tundub loogiline elukorralduseks jah, eriti praegu, kui on soe suveaeg ja ikka veel suhteliselt kaua valge, siis, siis, siis tundub tõesti ütle hiir, kas sa selle reisi jooksul tegid veel selliseid filosoofilisi tähelepanekuid, näiteks mõtlesid oma elu üle järele ja mõtlesid, et oo, et nüüd ikkagi ma teen seda asja teisiti või ma olen teinud valesti või mingid sellised tähelepanekud, noh, mitte nüüd väga praktilist laadi, eks ole, et, et, et see rohkem basiilikut ja vähem rosmariini, aga, aga midagi sellist sisulist. Mõtlesin ma naudin iga hetke, et mul ei ole mitte mingit põhjust kiirustada ega rabeleda ja kui mulle tuleb äge pakkumine, näiteks, kas teha Ooperifantoomi teha festivali või sõber kutsub mind lõunale. Et siis tuleb see kohe ära teha, mitte ühtegi asja edasi lükata, et me elame ju ainult ühe korra ja kõik see, mida me teha tahame, see tuleb ära teha, et pärast oleks vastikut vingumist. Et pagan, issand, kus ma läxindlik tollal seda kõike teinud saateis kõike teinud, mõtle, kus ma oleks võinud maks, tahtsin nii väga viies elama minna kolmeks kuuks, aga näed, töö ei lasknud seda tüüpi mõtled, mõtlesin, et ma ei taha, ma ei taha kahetsust, suur maal elada, et jumala eest päev korraga ja rõõmu tundes mudeleid, korras, kardinaalselt teemat, aga ikkagi see armastus teatri vastu, kas sa kunagi läksid Kunstiakadeemiasse õppima ja valisid teatri siis kas oli selle kõrval veel mingisuguseid alternatiive, mis selle pärast tegemata jäid? Pigem vastupidi, et teater oli minu valgustushetk, ma tahtsin minna õppima umbes puhtalt ahnest ahnusest, kolme või viit eriala korraga. Kui ma tahtsin minna moodi muidugi b maja sisekujundust ja arhitektuuri ja siis ma noh, üle kõige meeldis mulle klaasikunstist, me oleme nii tohutult meeldis klaas kui materjal, see, mismoodi päikesekiired, läbiduranduse muidugi mullid seal sees on, mismoodi värv seguneb klaasi sees ja kuna ma ei suutnud otsustada päris täpselt, millist eriala ma tahaksin valida siis lahtiste uste päeval ma sattusin teatriklassi. Ja see oli mu valgustushetk, sest et ma nägin teatri õppides lavastuskunsti. Ma saan teha igapäevaselt papist maju, ma saan tehas ise ujundusi PVA-st ja kõigest muust fineerist osa voodi, ma saan teha klaasist objekte, ma saan kõike teha. Teater on nii universaalne, nii lai eriala ja nii lai valdkond, et see solvab, lubab tegeleda kõigega, noh nagu ma noh, see on ka mingis mõttes lõks, et ma tean kõigest kõike, aga väga vähe. Peaksin seepärast, et ma tean kõigest, aga natukene, et ikka korda hakata, uut lavastust tegema hakates on väga oluline see esimene kuu puhtalt uuringuperioodi suuride ajastu tuurid materjale, uurid süvitsi, loed artikleid ajastu kohta. Aga kui see lugu läbi on, siis nagu lendab peaslased, järgmised järgmised samavõrd olulised teemad tulevad peale ma teen aastas viis, kuus seitse vastust siis seda materjali koguneb metsikult. Et praktiliselt iga märksõna tekitab minus mingi assotsiatsioonide rea ja ma tean, kust midagi otsida, aga see eriala nõuab ebainimlikku teadmistekogust või korraga laval moekunstnik, tarbekunstnik ja arhitekt. Aga see ongi jälle see, mis erutab, et ükski lavastusi kord ükski päev ei ole sama ükski. Ükski pea ükski protsess teatris ei ole sarnane. Ja siis sul ei ole ka seda hirmu, mis minul näiteks ajakirjanikuna aeg-ajalt on. Et seda pealkirja vormi ma olen juba kasutanud ja nii ma olen juba oma lugusid lahendanud ja selle inimesega ma olen juba tegelikult sedasorti saate teinud, et see enesekordamise hirm. Ei, ei, ma arvan, et see on kõigi ühte muudika. Ela kirurgina, sa lõikad juba samamoodi selle pimesoole välja, mis siis, et inimese vanus erineb, sugu erineb? Põhjused erinevad noh samamoodi, kuigi materjali teemad on ju kõik erinevad, aga see sinu töö ja loomise mustrile ikka kipub korduma. Et see iga päev iseenda varjust üle hüppamine. Ma arvan, et see ongi keerulisem meedes. Kui nüüd algab see draamafestivali töö taaskord ja tulevad etendusega, kas siis see toob endaga kaasa sinu jaoks ka mingeid uusi kohustusi, et sa pead olema selline kõneisik, muidugi sa pead rääkima ja põhjendama ja sõna võtma, aga, aga, aga mida veel? Ma teen seda esimest korda, ilmselt festivali kuraatori roll või see, see ongi kord elus tüüpi pakkumine. Mistõttu ma ei tea, ma ei, ma ei tea, mis mind ees ootab. Ma tean seda, et ma pean jah, meie valikuprintsiipe kindlasti põhjendama ja selgitama, aga noh, see on see, mis on minu jaoks kõige raskem. Ma ei tunne ennast väga mugavalt intervjuusid andes või ajakirjandusega suheldes, ma olen pigem pigem haaran värvid kui lähenen mikrofonile, teistpidi jälle päris hea kool ja, ja päris hea põhjus tulla varjust välja, ajada vägisi oma selgroog sirgeks värvida huuled ära ja püüda mõtteid formuleerida lihtsalt selgelt ja adekvaatselt ei saa sellist silmatkissis kunstnikku. Lubab endas elada. Eelmisel aastal tegi sedasama asja vist Anu lamp, eks ju. Et tema on ju ka tegelikult tuntud näitlejanna, kes väga ja niimoodi pika hambaga annab, intervjuust jäi jäänutel ka sellel ajal midagi muud üle, kui pidi pidi ikkagi mikrofoni ette tulema ja oma valikuid põhjendama, kuidas üldse kriitikat taluda, tuleb keegi ja ütleb, et aga Iir Hermeliin on valinud mingit täielikku jama tema ja tema, see kunstinõukogu ja, ja et kannatad välja sellise artikliga. Ma arvan, et Eesti on nii viisakas, teatrimaailm on nii väikene, et lausa poriga loopimine, siis ma kujutan ette, et ei tehta siin midagi. Tavaliselt hoiavad teatriinimesed kokku. Ma, kes meist ikka kriitikat hästi taluks. Oma sain värskelt värskelt 40, viimase paarikümne noh, ütleme, et iga on juba selline, et täna ma tean, et kõigile meeldida ei saagi ei ole võimalik lihtsalt. Ja ma tean, et on, kui mulle see pakkumine tehti, järeldada inimesi, kes usuvad seda valikut kes usaldavad neid minu väärtushinnanguid ja vaadet teatrile. Et ma usun iseendasse ja mul on väga, väga äge loomenõukogu, keda ma usaldan ja usun ja kui meie 11 meie oleme oma parima teinud, sinna nii palju energiat pannud, siis ma arvan, et on kindlasti keegi, kellele see meeldib. Ja siis ei ole vahet, kui koerad hauguvad, karavan läheb ikkagi edasi ternes praegu ma tunnen eriti mõnusat sellist suitsulõhna ja mulle tundub, et see teie suitsuahi siin kadestamisväärselt mõnusas kalamaja õues on nüüd tööle pandud, et ma ilmselt benema pikemaks peatuma ja vaatama, mis seal tuleb, kui sagedasti muide seal kala suitsetate. Vaata igal laupäeva hommikul on Tallinnas kaladurg. Iga laupäeva õhtu on meil raudselt suitsukala, sageli pardid ja kanad on siis nädala sees, järelikult nagu sa võid arvata kaks-kolm korda nädalase oleme hoovis ja joome veini ja naudime suitsuahju, kuidas sa üldse selle maa ja linnainimese endas jaganud oled, et sa oled küll tegelikult ju suures linnas, aga natukene nagu tagahoovis. Ja kui mõelda, kui jala juures on tegelikult tõesti kõik mõnusad mereääred ja, ja pargid ja seesama õugus, sul kasvavad ürdid, siis sa oled natukene nagu maal ka kunagi hakatis korteris toitsin, ma elasin ajutiselt üürikorteris vahepeal vanalinnas, mis mulle väga väga meeldis, ma koliks iga kell vanalinna tagasi, kui ma saaksin seal lubada endale valgusküllast suurt, et tagaaiaga suitsuahjuga korterit kõla utoopilise alt, mistõttu ma ei elagi seal. Tol hetkel ma tõmbasin raekoja platsilt sirkliga mõttelise sirkliga Tallinna linnaplaanile kaheksa minuti ringi ja hakkasin otsima korterit, mis ta kaheksa minuti sisse mahub. Ja minu tohutuks üllatuseks kaheksa minutit siis see eelkõige ja peaaegu ainukesena kalale On vaja. Et mul ei ole suvekodu, ma arvan, et mul ei oleks suvekoduks aega, kuna minu hobi ja töö kahjuks on üks ja see sama. Ja ma tegelen sellega, kui, nagu te isegi näete nädalavahetused ja hoolimata kellaaegades ja seda mitte üldse vägisi. Mis meie oma kodu on tõesti pooleldi nagu maamaja ja me elame siin nagu eramajas ja me käitume siin kogu meie maja, kõik me käitume siin nagu, nagu see ongi meie, meie selline pelgupaik mere ääres vaja kõrbes. Et pool suvel laieneb korter alati hoovi ja ma ei tunne mitte mingit vajadust omada teist majapidamist 500 kilomeetri või 300 kilomeetri kaugusel, kuhu ma sõidan selle hirmuga natukenegi sisse murdnud? Ei tea, kas naaber jõudis maja ära kütta ja huvitav, kas ma autoga suudan sellest heinamaast läbida. Ja et kas murutraktori kompensiini? Jumala eest, mul on õnneks palju sõpru, kellel on sellised toredad maamajad kui nad loodetavasti ka muude mõtetega. Aga mulle tundub, et minul ei ole jaksu kahte majapidamispidada. Meil on vanaema maja Hiiumaal kus ma olen üles kasvanud ja Hiiumaal teadupärast ei ole väga lopsakat heinamaadel kiviklibune pinnas, et hea, kui ma kahe aasta jooksul sinnagi satun. Minu maavajadused ja looduse vajadused katab kalamaja täiesti ära. Saate kellaaeg on sealmaal, et, et ma tahan küsida unistuste kohta seltsid ise ilusasti, et sa said just 40 ja ja see on ikka selline ümmarguse nulliga sünnipäev tähendab inimese jaoks seda, et ta natukene nagu mõtleb, et mida ma veel elult saada tahaksin, et ütle, kas sa näiteks seda, et Eestimaa tolmu jalgadelt. Ma tahan minna ja teha teatrikujundusi Maydeaa Londonis, Pariisis sellist mõtet näiteks oled hellitanud. Ja tõepoolest, su küsimuse ajal mõtlesin, et mis, mis siis sealt küll, mis unistused ongi kõik unistused Von realiseerindiga. Tead küll, et unistustega peab ettevaatlik olema, sest et nad kohe hakkavad realiseeruma vaikselt. Et tõesti jah, ma olen mõelnud viimasel ajal, et ma tahaksin, ma tahaksin töötada uute lavastajatega ja ma tahaksin töötada piirdevabalt ja vaevalt ma jõudsin niimoodi mõtelda, kui see hooaeg käsil on. Viiest lavastusest neljal on välislaastajad. Kas on kõik väga põnevad ja väga-väga eksperimentaalsed ja tundub, et minu peregrupi inimesed ja ma kujutan ette, et see on äkki selle unistuse realiseerimise algus, et kui nad teevad tööd kusagil mujal ja mõtlevad selle hiire peale, kes oli siin Eestis nii armas ja tore ja andekas, ah et siis, et siis see viib sind võib-olla kuskile. No kunagi ei tea, noh, siiamaani on kõik asjad. Kui sa vaid sooviti ju õiges suunas, ise käima läinud, et võib juhtuda nii ja kui kaua sa sellest kodus tunnistasid, kus me tegelikult nüüd oleme kõik need 40 minutit istunud, mis on sinu käe ja ja armastusega tehtud sinu käe järgi ja sinu suure sellise kirega, et kui, kui kaua see aega võttis. Või mõtlesin seda väga kaua, mul olid väga lihtsalt väga kompromissitu ja kindlad nõudmised. Esitatakse kaheksa minuti ring, mis hõlmas endas kadegeliku süda tänavat ja Tornimäe ja, ja Rahvusraamatukogu ümbrust ju nurkapidi ja siis veel kaubamaja tagust sealt noh, esimese asjana oma pidin välja mõtlema, et kas ma tahan urbanistliku elamist või ma tahan sellist kägistavad puumaja. Seejärel ma tahtsin tingimata läbi kahe korruse elamist tingimata kõrgete lagedega tingimata rohelise tagahooviga, tingimata sellist ruumikust nagu tühja karpi, mille ma saaksin täiesti oma käe järgi toimetada. Ja kõige tähtsam, et oleks palju valgust. Muidugi veel õhtupäike. Aga see oli ainuke õhtupäike vaade, on küll ainsad asjad, mis selles korteris puududele on. Ehitasin teda peaaegu poolteist aastat, igal õhtul mitte siis muidugi üksinda. Palkasin endale töödejuhataja ja siis hakkasin meie kahekesi Instituudi juhatage kahekesi, tema teadis, kuidas ehitamine käib. Mina teadsin, mida, mida on vaja ehitada ja kuidas, mis värvidega kammis materjalidega tegin endale selgeks kõik öko päästva ja arendava ja bioja mahe ja mis seal ehitus, liigidki, kanded kõik selgeks endale. Õpetasin ka välja kõik need turu Varblastest kohutavad ehitusinimesed, kes siin käisid. Aga tehtud sai, esimese asjana ma tegin hinnapakkumise firmale, aga see hind oli nii ulmeline selle korteri renoveerimisel, et kiirelt hakkasin ise kõike seda juhtima, nii et ma olin projektijuht ja põhiline ülevaataja siin poolteist aastat ja kolisin sisse erinevalt erinevalt enamikest siis kui sinna rippunud mitte ühtegi juhet ja kõik liistud olid paigas. Noh, nii nagu ma ema erialas kipun natukene olema liigne perfektsionist. Mõtleksin maniakk pedant. Et siis ka siin korteris, et vaesed ehitajad tegid väga palju ümber ja Ma tõesti lihvisin seal viima viimase hetkeni perfektsuseni kaalse perfektsuseni. Samas ma ei kahetse hetkegi praegu siin ringi vaadates seda, mis siin tehtud on. Sest et nüüd ma olen siin elanud viis aastat, Michanudki mina-vormis räägin on seetõttu, et mul oli suur õnn, leides, kas see, see maja eesruum siis kui ma parasjagu peigmeest ei olnud. Vähemalt mitte niisugused peigmees, kes, kelle arvamusega ma pean arvestama ja mul õnnestus tõesti luua selline maailm, mida ma iseendale tahtsin. Ma ei pidanud kompromissidega ühegi Ühegi härraga. Ja see oli väga äge kogemus, et sa tead, et sa saad hakkama, saad hakkama, korter ehitusega, sa saad hakkama asjadega, milles ei tunne ja see on täpselt sama teatrifestivaliga. Et ma ei tea, ma ei tea, mida sa, mida oodata, ma ei tea, mida ma peaksin tegema, ma ei tea, kuidas ainult ette valmistada aga ma tean, et ma saan hakkama, sest et ma olen korteri ehitanud. See kõlabki nagu lõpulause. Et Iir Hermeliin, kes on olnud tänase jutusaate külaline, teab, et ta saab hakkama ja kõikidele jutusaate kuulajatele. Ma tahan ka südamele panna, et kui siit midagi noppida on, selles saates siis seda, et ei ole mõtet oma kõige hullemate mõtetest põgeneda, tasub nädalate teoks teha ja mõeldagi, nii et küllap ma tulen toime. Muide, ma juurdlesin selle üle, et me pidime muusikat ka mängima ja tegelikult kena kolm-neli minutit oleks võib-olla veel aega ka. Mina nüüd võtan voli ja kogu selle see viia jutu lõpetuseks nende flamencoõhtute lõpetuseks, ma arvan, et see peab olema küll üks hea flamenko, mis ta saadet lõpetama jääb, aitäh, hiir. Raker krabias, aitäh.