Keelesäuts. Venelastel on lätlaste kohta selline anekdoot, et kui nõukogude ajal hüüdis lätlane oma koera šariks šarik ja see vastas kahv siis päeval pärast iseseisvalt Sa väljakuulutamist läks, lätlane õue, hüüdis šariks šariks vastu kaks, kaks. Siin on muidugi ideoloogiline hoiak, jah. Aga naljakas on juba nagu häälitseksid loomad vastavalt sellele, missugune on parajasti poliitiline kord või moodsa sõnaga valitsev trend. Inimeste häälitsused muutuvad sellest küll. Olete tähele pannud, paljud eestlased ei ütle haiget saades enam mitte. Aivaid autš. Üllatus ja tunnustus. Häälitsus ei ole mitte hooviofoovaid, vau. Vähem kui kedagi kogemata riivasime, ütlesime võib-olla kõigepealt oih siis vabandust, nüüd on kõigepealt ups ja siis sorry, on MM, kippus veel mõni aeg tagasi minema soomepäraseks nominami, nüüd aga hakkab selle asemele tulema inglisekeelne nom nom. Ja muide, kas keegi mäletab veel, mis varem blabla plaasemele öeldi? Rääkides valima sõnu vähem kui kirjutades, eriti vähe valima neid siis, kui me ei taha Kedasi anda mingit mõtet ainult väljendada tunnet. Hüüdsõnad on need, mida me siis kasutame ja see on keele kõige spontaansem osa. Kas on põhjust muretseda, et ka see keele osa hakkab muutuma võõrapäraseks ja kutsuda inimesi, kassett hüüdke häälitusega ometigi eesti keeles? Ma arvan, et tegelikult mitte, esiteks spontaanne suuline eneseväljendus ei ole midagi sellist, mida saaksid riigistada. Ja ega inimene hüüdsõna kuuldavale toomist ju ei mõtle ja ei vali, mida ja kuidas Sa oled, ütleb teiseks sõnad väljendit tulevad ja lähevad. Ja keelde jäävad ikkagi need häälikukombinatsioonid, mis on kõnelejale kergelt välja öelda sellele, kellel omased hüüdsõnu ikka laenatud ka leidub isegi rahvusvahelisi. Näiteks hiljuti kuulsin kogemata pealt vestlust Käsmu meremuuseumi plakati ees. Seal on tekst nii eesti kui inglise keeles ja inimene lugesin rõõmustused, näe, ahoi on inglise keeles k hui.