Tere õhtust, keskega Vägulejad, meie stuudios on riigi rahvakunstnik Teo Maiste. Teiereo mais, te olete üks vähestest meie vabariigile lauljatest keda väga sageli võib kohata kontserdisaalis esitamas suurvorme. Olete teisi arvet pidanud, mitmes kantaadis või oratooriumis on teil tulnud kaasa laulda? 23 on see arv senini. Mõne päeva pärast lisandub 24. juurde. 24-st, kui need välja võtta, need lemmikud. Üheks lemmikteoseks võib kindlasti nimetada Georgi Sviridovi pateetilist oratooriumi. See on kuidagi helilooja poolt väga hästi antud muusikas edasise Majakovski, ürgne revolutsiooni NATO-s ja kuidagi ta on väga suupärane mulle ja seda mul on tulnud väga palju laulda, sest et see vahepeal läks ka meil kontsertlavastusena. Estonia teatris siis on mitmete kooridega tulnud esitada Teaduste Akadeemia mees ja naiskooriga ja ja siis üks niisuguse kõige suuremaid esinemisi võib-olla. Ma ei taha siin küll öelda, et see võib olla kunstiliselt kõige kõrgemal tasemel, võis olla. Sest et see siiski on mõeldud Maali jaoks aga mitte vabaõhuettekandeks, see oli lauluväljakul 1000 970. aastal, vabariigi 30. aastapäeval. Kuid elamuse jättis just see ettekanne mulle. Hästi niisugune suure elamuse, sest et et esiteks laululava ise juba mõjub kuidagi teistmoodi, tohutu tohutu lava, siis tohutu auditoorium, peale selle veel mikrofonid ja telekaamerat toimus samal ajal otseülekanne. Oma vabariigi. Ja siis muidugi niisuguse ettekande ajal ei saa jääda mitte sugugi rahulikuks ja peale selle kõige viibiska kohal helilooja ise. Kõige parem ettekanne, ma arvan, omalt poolt oli mul möödunud aasta kevadel Teaduste Akadeemia kooridega kontserdisaalis, kus oli praegu viimane mis viimane kord, kui ma laulsin seda siis oli mul teos juba ammu peas ja siis muidugi oli selle tõttu palju mugavam laulda, sest tavaliselt on need suurvormid. Kunagi peast neid ei jõua laulda, ei jõua pähe õppida, sest et et proove on küllaltki vähe ja lihtsalt ei olegi aega, selleks, et nii palju ette valmistada teost. Et see jääks pähe. Sest et et see suurvormide ettekandmine on ikkagi väljaspool põhitööd ja aega on selleks väga napilt, alati ja ettekandele tavaliselt need tulevad ka paar-kolm korda, välja arvatud mõningad erandid, näiteks Sviridovi oratooriumi. Ago Pajo Jooni. Selle kahe kolme ettekande jaoks tehtav töö maht seal taga. Kui suur see on? Kas see on üldse mõõdeta millegagi? Mina põhiliselt valmistan niimoodi, et kui on teada, et mingi teos tuleb ettekandele ja seal soovitakse kuulda ka mind, et ma pean seal kaasa tegema siis ma kõigepealt tutvun noodimaterjaliga ja tasakesi hakkan kodus õppima, kui selleks on veel laega siis kodus vaatan partii läbi ja siis palun mõnda kontsertmeistrit. Paaril korral saaks läbi laulda klaveriga, sest et kohe orkestri ette tulla natukene riskantne, kuigi on juhtunud ka niimoodi et kohe koos orkestriga on siis need viimased proovid harjutatud ja jälle teost tuleb kohe ettekandmisele. Seda on muidugi alati olnud. Napilt vähe peaks olema rohkem. Aga kuna põhitöö ka võtab väga palju aega ja seni nagu tööpuudust ei ole olnud, siis muidugi kui, kui langevad kokku mitmed üritused, näiteks uue lavastuse väljatoomine lihtsalt tuleb ära öelda, keelduda millestki, no antud juhul kindlasti suurvormide kahjuks, sest et põhitöö kohtunike ooper, kumb rohkem pakub solistile, ooperipartii esitame, mulle tundub, et pakub mulle siiski rohkem. Kuigi ma ei saa eitada, et et ka suurvormid. Et mulle midagi pakuks, aga nad lihtsalt sellepärast. Ma pean ütlema seda, et kuna suurvormide ettevalmistus on nii stiihiline ja väljaspool tööaega omast vabast ajast ja kuna piisavalt ei jõua seda alati ette valmistada, siis jääb ka teatudsugune närvipinge ja üleliigne närvjueerimine, mis natukene võib-olla kahjustab tihti neid ettekandeid. Et kui oleks saanud neid rahulikumalt ja Nii pidevalt tükk aega ette valmistada, siis võib-olla seda ei oleks. Nad võiksid pakkuda suuremat mõnu ettekandmisel, sest need on väga ilusad, tohutult huvitavad muusikalised teosed, tavaliselt. Aga kui võtta nüüd sealt klassikuid ütleva Hendry kaasaegseid Bachi kes seal oma muusikas väga suur mõtiskle ja filosoofia, kellel on väga toredaid oratooriumi kantaate Jah, Bachi on tulnud mul väga palju laulda. Eriti siin viimased, kas nad on tulnud laulda tema kahest, tema tippteoses Johannese ja Matteus passionis. Bassipartiid. Need on väga väga huvitavad, väga ilusad teosed. Ja kuigi nemad on need teosed kirjutatud piibliainetele evangeelium ainetele on nad siiski väga ilmalikud. Siin on pahill väga sügavalt välja toodud inimese kannatused ja kired ja kõik nii edasi. Ja need jätavad alati väga sügava mulje kuulamisel jaga ettekandmisel. Kuigi Bachi ma pean ütlema, on väga raske laulda. Mulle sattus pihku üks ammune Vanemuise repertuaarileht ja seal oli kohvi kantaadis ja teie nimi. Oli kohvikantaadiga ma esmakordselt puutusin kokku Tartus Vanemuises, kus tekkis idee Vanemuise kunstilisel juhtkonnal. Et kahe niisuguse teose vahele nagu Moskanni talupoja au ja siis balleti, paganiini, Rahmaninovi muusikale, nende vahele tekkis soov panna midagi niisugust vahepalana ja. Leitigi, et sinna sobiks väga hästi Bachi kohvikantaat. Selle lavastas ida Urvel ja ma pean ütlema, et endal oli seda päris mõnus teha ja paljud kuulajad ka jäid selle niisuguse lahendusega rahule, et see nagu nagu vanas Itaalia ooperis kunagi oli kombeks olid niisugused ooperit, mis suurte ooperivaheaegadel ooperi operaseeria vaheaegadel kanti ette näiteks noh, siin võib öelda Bergoleezi teene käskijanna näiteks. No see oli praegu tuli välja midagi samalaadset. Ja ida Urvel seadis seda selle teosega huvitavalt, nappide vahenditega ja kuna seal on teatud sisuga olemas Võitlus kohvi joomise vastu tol korral oli päeva probleemiks. Siis see oli niisugune väga sümpaatne pala. Vaidlus toimubki isa ja tütre vahelist kohvi joomisele. Tütar tütar ütleb, et kohvi on suudlusestki parem, ise aga peab seda kergemeelseks moehaiguseks. Ja peaaegu tahab tütrel keelata ära abiellumise. Ja siis ta ei ole kindel, kas Väimes on kohvijoomise vastu. Täna veel, ühesõnaga see oli nii ränk karistus isegi et tütrele lubatud, et siis kui kohvi joomist maha jätta, siis keelab ka abiellumise. Ja mul tuli sel korral seda kurja isa kehastada ja seda kohvigantaati, nüüd hiljem on mitmel korral lauldud ka kammerkontsertidel sinnanud mul lisandunud veel Talupoja kantaat, mis on ka täitsa ilmaliku teemal kirjutatud. Talupoja talupoegade elust. Ühesõnaga, seal on muidugi rohkem kirjutatud talu härra kiitmiseks see kantaat, aga ta on niisugune väga mõnus ja humoorikas. No. Aga Uuralites? Kuigi Arvi järjest Te mainisite ka Verdi reekviemi oratooriumide repertuaarist. Nii koorile, orkestrile kui ka solistide läheks küllaltki suur pähkel. See on muidugi väga nõudlik teos, ta on väga, väga niisugune ilus, kohe tan reas ühes reas Verdi Ooperiloominguga ja võib-olla mõnes mõttes. Mulle tundub, et isegi nagu tõuseb mõnes mõttes kõrgemale, sest ta on väga-väga tihe. Muusikaliselt muusikaline materjal on väga tihe. Siin ei ole nagu kuskil nihukest langust. Kõige enam mulle meeldivat. Näiteks teine osa DS-i juures on väga-väga huvitav niisugune orkestri värvid, solistide partiid ja kooripartiid, nii väga rass ja väga huvitavad kõik. Ja viimane osa libera me ka väga huvitav soprani soolokoorile. Ilmas kant kantakse Verdi reekviemi ette ladina keeles. See tähendab, et solistide koor peavad õppima selgeks ka selle küllaltki praegu juba siiski mõnes mõttes mandunud keelega küllaltki huvitav ja raske keele. Ja no väga palju missuguse klassikalisi teoseid tuleb kanda ette ladina keeles, nii et see Meie solistid ja koor, koorid on sellega juba harjunud. Ja see keel ei ole veel nii mandunud nagu Stravinski kirjutas oma kuningas Oidipuse. Niisugune mingi vana ladina keele variant veel koguni. Ja nüüd oleme siis veel jõudnud veel ühe suurvormini, Stravinski oratooriumini. Kuningas Oidipus. Ja see on niisugune ooper, oratoorium. Kuid ooperi jaoks seal on liiga vähe tegevust. Oratooriumi jaoks seal siiski jah, seal on kõik konkreetsed tegelased on olemas. Sellest. Eeposest. Ja. Stravinski oligi siin sihiks kujutada mitte tavalist inimisiksuse draamat. Vaid näidata väljaspoolajalugu olevaid kujundeid ja sümboleid. Need ta muusika, seda muusikat loetakse mitte eriti emotsionaalseks. Niukseks kujundlikuks. Stravinski muusika üldse väga kujundlik, seda oratooriumi kandsite tõite riikliku akadeemilise meeskooriga. Seda ja oleme selle kooriga ainult ette kandnud. Söök kooripartii on väga nõudlikuga raske ja ja vist ma ei tea, kas nõukogude liidus keegi muu koor esitab seda. Aga akadeemiline meeskoor ja seda juba üle 10 aasta repertuaaris. Ja esitanud olete te seda mitte ainult Estonia kontserdisaalis. Ta on esitatud Leningradis, ma käisin seal ka kaasas siis Kiievis oli nüüd viimati. Ja ja kõige kaugem punkt oli Naapoli. Seda me laulsime kuulsa Napoli ooperiteatri San Carlo laval kohaliku orkestriga meie meeskooriga, maestro Neeme Järvi juhatusel võiks kohe öelda, et meil oli väga suur hirm, kun sinna läksime eriti solistidel. Et mismoodi suhtutakse nüüd niisugusel kuulsal laulumaal. Kuid meie õnneks oli see lugu, mida me ette kandsime. Oli mitte itaaliapärane lugu, mitte lepilkanto, laulmine jääb pisut pisut teistlaadi, nii et see oli meile kasuks igal juhul. Ja ettekanne mulle tundub, et õnnestus igati ja ja ka kriitika ei olnud midagi paha selle ettekande kohta oli, olid kiitvad hinnangud. SEB. Arstiabi siis. E. Kus teil on veel tulnud laulda ja milliste kollektiivid aga suurvorme ette kanda? Beethoveni üheksandat sümfooniat. On tulnud mul laulda koos see oli juba aastaid tagasi Roman matsu juhatamisel Lätis ja Leedus kohalike kooridega. Ja meie solistid olid seal kõik siis Verdi reekviemi. Ma olen laulnud Leningradis. Sealse akadeemilise orkestri ja Glinka nimelise kooriga Belliga Arvid Jansons juhatusel. Nüüd juba augustikuus sain kutse briga tulla. Riies tuleb ettekandele samuti Verdi reekviem kahel korral. Augustikuul. Ilmselt kohalik kooridega ja ja orkestriga Kondrationi juhatusel ja siis samuti Beethoveni üheksandat sümfooniat, laulan nüüd seal ka kohaliku dirigendi stsenaski juhatusel. Riias olete te varemgi esinenud Riia kooridega neid ette kandnud, seal meie Tambergi võidu Fanfare. Jah, see oli hiljaaegu siin. Neeme Järvi kontserdil tema oli pannud sinna kavasse sümfooniakontserdi kavasse Eino Tambergi võidu Fafaarid oli küll algul juttu sellest, et tõlgitakse vene keelde, võib-olla aga sinnani jõutud ja ja siis lati koor laulis ilusti kenasti eesti keeles. Ja mina samuti. Reet. Aga ega? Äärde maha ja neid maha ja. Olav loomi. Kui nüüd sellest 24-st laboratooriumist, mida te juba olete ette kandnud Antakse teile endale valida vabal valikul mõni suurvorm, mida te tahaksite ise laulda, siis millise valiksite sealt? Nendest, ma valiksin kindlasti. Verdi reekviemi valiks. Sviridovi pateetilise oratooriumi siis valiks veel Beethoveni üheksanda sümfoonia Mozarti reekviem ja Haydni aastaajad. Need on kuidagi kujunenud mul lemmik teostaks. Nemad on kõige muusikaliselt kõige köitavamat ja võib-olla vokaalselt mulle kõige sobivamad olnud. Ja igatpidi. Sisuliselt on need väga huvitav laulda Haydni aastaajad, see on väga ulatuslik teos. See annab päris täis ooperimõõdud välja. Ja see on ka tegelastega oratoorium. See on väga Kuidagi väga ilus ja väga armas teos ja siin on siin ülistatakse niiskust, patriarhaalse maaelu, loodust. Kõik on. Kooride niisugused meloodiat on niuksed, rahvalaulu lähedased ja ja niisugused olustikupildid näiteks seal lõikuspidu ja seal ütleme pähklite korjamine ja jaht ja lähemalt ma oskan võib-olla rohkem isegi rääkida. Sellest Simoni osast, tähendab need neli aariad, mis selles teoses on Igas osas kevade suvi, sügis, talv igas osas on üks aaria ja need iseloomustavad väga toredalt niiskust talumeest, talumehe elu, talumehed, tööd. Kui esimese ares kevadel talumees läheb väga rõõmsal sammul astub adra taga ja vilistab ja seal künnab siis suvel suvel ta juba naudib loodust, hommikul kuuleb karjapasunahõikeid ja, ja imetled päiksetõusu. Siis sügisel. See sügisene aaria kujutab väga toredalt jahti, kus, kus orkestris on niisugune niisugused huvitavad värvid. Nagu koertejooks tundub Janiskane loomade seal ajamine. Ja ja lõppkokkuvõtteks. Talveaaria see see nagu teeb kokkuvõtte mitte ainult aastaringi läbisaamisest vaid terve inimelu lõpulejõudmisest, et nüüd on saabunud talv, kus on aeg ka mõnusaks puhkuseks. Et kõik tööd ja tegemised on selja taga. Ja nüüd võib rahulikult veeta päevi. Sest et miski meist jääb, jääb, mis elab läbi aegade ja sellest. Ma ei tea, kas siis on sobiv. Eks ainekirjast ühele oma sõbrale, ta on seda taotlenud kõik ja, ja seda ta on kirjutanud juba ka oma eluõhtul 68 vastasena selle oratooriumi. Ja ta kirjutas näiteks sõbrale sageli, kui mul tuli võidelda raskuste ja takistustega, mis ikka ette tulevat eluteel, kui mul kadus jõud ja oli väga raske, sosistas mingi salajane tunne mulle. Selles maailmas on nii vähe rahulolevaid, õnnelikke inimesi, kõikjal jälitab neid mure ja häda. Võib-olla aitab kunagi sinu töö olla selleks allikaks, millest muredest muserdatud või väsinud inimene ammutab innustust ja mehisust. Kuuldud saates Haydnist Sviridovi Ni vestles Teo Maiste, teda küsitles Acera.