See oli väga ilus päiksepaisteline päev, kui ma jõudsin juba Eestimaa pinnale. Õieti juhtus see nii, et viis päeva peale Tallinna vabastamist jõuda Tallinna. See oli Kjuhus isegi. Mind määrasvate tuli valitsuse juhataja Harman sõitma Tartu. Siis oli saksa väed sinimägedes A kõvad positsioonid sisse võtnud, aga talturi vabastatud. Kuni mina oma asju korraldasin ja seal komandeeringuid välja kirjutada lasin ja nõnda edasi. Autod muretsesime, kuuleme õhtul, Tallinn vabastatud, noh siis seal ei olnud mingit mõtet Tartusse sõita, vaid otse Tallinna poole. Ja nii juhtuski, et kohe viis päeva peale Tallinna vabastamist, siis sõitsime villis autoga. Arhitekti on praeguse Tallinna, lase tuli valitsuse ekspertiisi osakonna juhataja Andres Nuut autojuhte, mina vaatasime Eestimaad siis ikka niisuguse pilguga, et kas ikka teistmoodi, kui seal taga Siberi lähedal kambarkas oli. Kuidagi tundus kõik nii omane tore. Aga kui me juba jõudsime Tallinna, siis oli pilt hoopis teine. Päris masendav. Narva maanteelt tulime sisse. Südalinn oli purustatud, teame ju, et ligi poole elamispinnast läks sõjategevusega kaduma. Kodus omakseid ei leidnud, ei oma perekonda, vanemaid. Maja oli osaliselt purustatud, kus elasin enne sõda. Ja ka abikaasa vanemaid ei leidnud midagi muud üle, kui tulla kusagil öömaja leida. Ja seekord siis kolleegi astet Grigori jommi juures, see oli nõmmel, temal oli oma maja väike individuaalelamu ja kõik oli terve, sest nõmme olime põhiliselt terveks jäänud. Ja nii oli siis esimene öö Tallinnas, millal ta ringi linnale peale tegite, teisel päeval ses lõi ja siis sai juba huviga hakatud vaatama, mis on siis Tallinnast saanud. Kui palju neid purustusi, kus kohal. Muidugi ma ei teadnud, mis tööd mina siin tegema hakkan, aga tuli valitsuse liinis, hakkan tööle, see oli mul teada. Vaat huvitav juhus oli see, et järgmisel päeval, kui ma läksin Toompeale ministri nõukogusse, oma paberi seal korraldama tuleb õue peal vastavad minu abikaasa, isa äia, tere sina ka siin. See oli niisugune üllatus mõlemile. Ja siis ma elasin kivi mõned päevad tema juures tavaliselt Toompea lossis üks korter küttele antud ja sain siis teada, kus siis kõik omaksed on. Aga nii lihtne ei olnud ju ka kohe sõidukid saada, et sõita. Minu perekond oli evakueerunud Raplasse ja vanemad kusagile Haapsalu rajooni. Nii et tuli natukene oodata veel, kuni neid näeme. Aga noh, linnas ringi käies Harju tänavalt ei saanud ju mingi veokiga läbi, mõlemilt poolt olid varemed kinni katnud tänavaosa. Koidu tänavarajoon, majad põlenud, kus Tallinnas oli teie lapsepõlvekodu? Pelgulinnas, seal ma sündisin, kasvasin üles. Ja noh, Pelgulinna oli siis väikelinnaosa timuti, tänav oli viimane, sealt võis üle vaadata balti puuvillavabrikut, vahepeal olid heinamaad. Ja noorte poistega meil seal siis käisime ja omad mängud väiksed sporti püüdsime teha ja spordiväljak ise, see oli heinamaa ja väiksed jooksud, need käisid siis Pelgurannast Stroomi lahe äärde. Jahutusbasseinid seal õppisime ujumist ja koolis käisin siis alguses kommertskool see muudeti pärast Tallinna tehnikagümnaasiumis, mina läksin üle reaalkooli. Tegelikult oleks võinud ikkagi sama kooli jätkata, sest läksin just edasi õppima tehnilisel alal Tallinna tehnikumi. Eile siis lõpetasin 1934. aastal siis juba diplomiga nimetusega Tallinna tehnikaülikool arhitekti ja kutsega. No ega seal, et see õppimine väga kerge ka ei olnud, ma pean ütlema oma nii meelde, tuletan lõpetajaid siis midagi 10 15 protsenti lõpetasid sel ajal sisse astunud sisseastumist ja nii omavadrit lin uuri järgi. Nii vaatasin. Ja no meil püüti anda nihukest laialdast teadmist mitmel alal, näiteks isegi arhitektidele õpetati geodeesia maamõõtmist ja see oli mulle väga tarvilik, siis ma tagalas olin, olingi dioodid seal väga pikka aega. Samuti ehituskonstruktsioonide arvestusi. Laiali viidud, see ala ei olnud spetsialiseerunud, sel ajal räägiti, et vot Saksamaal on isegi ainult katuse arhitektide katuseinseneriks, ainult katuseid projekteerivad, ehitavad. Meil oli ta mõeldud nii nagu maaarstile, kes läheb kusagile kolkasse, peab kõike teadma ja tundma. Univer salves pidi nagu olema, kui palju siis kõiki omati. Aga Aimolilist, igast asjast. No ma tean hiljemgi, meil mitmed lõpetajad, arhitektid tegid ise ehitust, juute, arvutused ja jällegi pean ütlema, et mul oli see jälle tagalas kasuks, ehkki ma olin nüüd mõnda aega juba lõpetamise ajast mööda jõudnud, aga mul tuli teha seal üks maa-aluse vee basseini tala. Peakandetala arvutus mingis käsiraamatuid ei olnud. Kes neid Sa vedas seal? Ei, selle peale ei tulnud. Ja Nonii palju noorem mees, et tuletasin uuesti malevid meelde ja arutasin ikka ära ja ja sai selle järgi esitatud ja seisis üks meeter paksusega mulda, oli nendel maa-alustel basseinidel. Ja nii et oli kasu, et seal siiski sääraseid teadmisi sai. Aga siis olin praktikal siin ja seal pärnu. Maavalitsuses jällegi juhtus nii, et arhitekti praktikat ei saanud joonud võtal läksin teedeehituse peale. Olin Pärnu-Jaagupi juures prooviteedetöödejuhataja, mis majanduslikul teel ehitati, kes pärast lõpetamist vaipade ajal. See oli veel suvevaheaeg, nii et sain teatud praktika juba enne tegeliku tööle asumist. Aga Tartusse linnaarhitektiks 1000 935. aastal aasta pärast lõpetamist ja see oli, ma pean ütlema ka üks niisugune omamoodi nagu juhus. Tartus oli ju väga kaua arhitektina tegutsenud Arnold Matteus, tähendab, enne mind oli tema. Ja tema läks vabakutselistele tööle, koht jäi vabaks. Ja avaldati ajalehtedes, vakantne koht kandideerisid üheksa arhitekti. Ja linnavalitsus tol ajal ei teadnud, noh, keda siis nüüd valida, keda mitte. Ja saadeti linnanõunik Tallinna teedeministeeriumi avalikud ehituste osakonda. Sest kõik ühiskondlikud hooned allus siseministeeriumile. Ja küsida nende käest sealt tunnete neid arhitekt, keda siis me võiksime valida. Ja seal osakonna juhataja, peainspektor Johann Ostrat kellelegi me olime jälle koos töötanud või on siis, kui ma kaitseväe sundaega teenisin, projekteerimise büroos tundis mind teatud määral, nägi minu töid. Ja oligi nii, et ütlesid võt, nendest üheksast tema kolm nimetaks mina ka nende hulgas, keda võiks siis nii vaatluse alla võtta. Aga ega sellega veel ei lõppenud. Käisin ennast tutvustamas Tartus, linnaisadele, linnaisadele, raekojas ja. Mulle anti proovitöö teha projekteerige Tartu Kivisilla juurde ajalehe müügikiosk, mis on kooskõlas selle arhitektuuriga. Niisugune ülesanne, vaat kui olete huvitatud sellest kohast, palun tehke see. Sõitsin tagasi Tallinna ja muidugi asusin siis tööle. Kas teised kaks, keda siis oli välja kutsutud, ka seda tegid, ma ei tea, võib-olla peeti seda isegi natuke nii nagu lükkamiseks finaariumiseks. Et neil on proovitöö teha. Pealegi kiosk ja kiosk niisugune, mis jäi vist ehitamata ja ei, seda ei ehitanud sinna. Hiljem vabrojekteerisin kaldale käsipuud ja lõpetasin selle sillaotsa puhkeplatsiga. Kui ma juba olin Tartus ja minul endal ootamata lugesin ajalehest, et on valitud Tartu linnaarhitektiks. Muidugi noore mehena, ega see kerge ei olnud, mul oli Tartu võõras ka. Ja tartlased on niisugune rahvas, kes võõrast hästi ei sallinud. Mind ei võetud oma inimeseks kuidagi. Istusin jõe kaldale, mõtlesin, no milleks oli mul noore mehena vaja siia kandideerid oleks võinud ju mõnda teist natukene lihtsamad ja kergemad tööd leida. Kuid aja jooksul ütleme teoreetilised teadmised, Need olid pagas, millega sain arvestada, kuid kogemused puudusid, administratiivtööd, paberit, uni kasvas. Siis väga tubli oli tookordne linna ehitusosakonna asjaajaja, jurist cum laude lõpetanud, männik oli ta nimi. See tuli ütles, et mis siin siis ikka saadame laiali teistele täitmiseks, mis ise pead murrate. Ja siis hakkas nagu see asi minema, ma sain siis teatud kogemusi juba ja paberikuhi väheneva kaabergusi vähenes ja siis hakkas juba esimesed ülesanded seal oli ju nii, et linnaarhitekt pidi oma palgast projekteerima linna ehitusi. No esimene töö oli mul kohe mäe tänavatrepp, see oli lagunenud üle jõe üle jõe ja, ja ma pean ütlema, et ma seal olin teinud, siis linnavalitsus ei tahtnud kinnitada, et see trepp ei ole kooskõlas Tartu linnarahva hingeeluga. Liiga paraadne. No ikkagi kinnitati siis, C1 mis siis ikka, see väike Tratlike ja seal kuuemarsiga keskel nihuke puhkeplatvorm. Ja ma olin mures, et kuidas siis rahvas suhtub sellesse trepi, kui see valmis saab käima trepist üles-alla, hakkasin ise ja palusin seal. Tal oli üks kingsepp, palusin seda. Astu kuju, käidi, kuid tund võõras trepp on tõesti nii ja käia ta kõrgusel ainult 12 sentimeetrit ja edasiminek astme laius 38, nii et ta tundus väga lamedad. Repinojalistoi südamed on hea käia ja lõppeski see lugu niimoodi, et kui ükskord linnavalitsuse vastu võtma. Juba see kingsepp ja seal teised olid korraldanud vastuvõttu perenaise toit, veinid, koduveinid lauale toonud oma küpsised. Ja nii, et rahvas vabalt hoiti vastu. Nii lõppes esimene töö. Hiljem tuli veel rida töid seal teha. Ma pean, ütleme minule jällegi juhtus nii nagu õnnega koos, et ma sain projekteerida Tartu Ruhule selle hoone ehitamiseks oli kuulutada välja avalik võistlus. Peale selle korraldati veel piiratud võistlus, aga kust see tuli, kas visteedi ministeeriumi kaudu? Et see asukoht siiski üle turu jaoks õige ja tuleb hoopis otsast peale hakata uues kohas? Lammutades seal kuus-seitse vana maja kuhu ta praegu on ehitatud, algselt pidi nagu tulema oli Rugavasem Raekoja platsi poole vabale territooriumile praeguses jalakäijate silla poole nii-ütelda kesklinna poole vabale territooriumile, siis leiti, et see pole õige. Et lammutame, need väiksed majad. Aga rahad olid projekteerimistöödeks otsas ja siis linnavalitsuses, noh nüüd ta siis hakkab oma arhitekt projekteerima. Ülesanne jäi samaks, programm samaks, kuid koht oli uus. Ja ma neid kavasid, mis ma esimesed kavandid tegi, kooskõlastas ideede ministeeriumiga, kuna oli teada, et niikuinii ainult nende ekspertiisi kaudu võidakse kinnitada projekt. Ja kui siis asi oli nii kaugel, et maketid ka olin valmis teinud peale projekti tööstuskoolis käisin seda tegemas puust makett, mille katus oli äravõetav ja kui siis linnavolikogus projektili lõplikule kinnitamisele linnanõunik näitas, et vaadake ka sisse, kuidas turuala välja näeb. Mul oli seal kõik letid paika pandud ja valgustus ja nii edasi. Söörline oijah nii, kõik on olemas muidugi selle kinnitan ära. TÖÖ nippide autoriks sain ta huvitav ehitus selle poolest, et ta asub oma keldripõrandaga ju seal kuni 40 sentimeetrit allapoole põhjaveepinda. Vot ma pean siin meelde tuletama jõe kaldal juba tan jõe kaldal ja peale turvas. Pean meelde tuletama insener olli, kes oli, ma ei tea, kas ta ka praegu on põllumajandusakadeemia õppejõud, tema arvutatud on need alused. Ja sinna läks üle 1100 vaia, mis rammiti ja sõja koledused pidas ta ehitus vastu. Lõppude lõpuks ta ei ole ju muud, kui suur kark. Vaheseina ei ole ja ja sai tehtud nii, et et põhjaveed, siis ei ole seni tunginud turuhoone valmis 1937, kaheksa kaheksa. No enne selle projektiivses, muuseas, ma käisin Soomes ja Lätis kadutumas nende ehitusega. Nii et püüdsin nii kogemusi saada. Sel alal eriti liivavi. Turuhoone paistis mulle nii Tartu mastaabis nagu õige ja kohane olevat pärast turuhoonet suurem töö oli. Noh, võiks öelda, võib-olla veetornelamu, mis oli omataoline esimene meie vabariigis, kus veetorni alga, elavad inimesed. Ja mina kuidagi pidasin Tartu kesklinna klassikast väga lugu. Niisiis turu hoonelegi olid tekkinud kolmveerandsambad ja niisamuti ka v tonniline. Paigutasin veepaagi osas üleval torni tipus. Ja nüüd olid igal korrusel üks neljatoaline korter. Tartu insener tari tegi kõik arvutused, see oli küllaltki raske, keeruline, eriti kui Ta raudbetoonist veepaak, mis on vaheseinaga jagatud kaheks sel puhul con tarvis remontida, siis ühes paagi osas on vesi Kokolli 500 kantmeetrit umbes 250 kantmeetrit. On nõudis päris korraliku arvutustet sõnast mahtu, vee hulka nüüd kinni pidada ja hoida ja pealegi mitte läbi jookseks vesi, sest. Praegu on ju ehitatud. Tartus oli ka nii, et ega ma seal palju puhkust ei saanud, ma mäletan, et ainult üks kord mul oli puhkeaeg, muidu need üle viie aasta ma seal töötasin. Puhkust korralist puhkust ei olnud. Ainukene asi oli ja see, et suvekuudel lõppes meil töö kell kaks. Ja ma sain sõita Peedule, kus perekond oli õnnitleda, nagu võiks öelda, et peaaegu pool päeva oli siis veel vaba aega. See oli jah, noorusaeg Tartus ja peale nõukogude korra kehtestamist mind kutsuti Tallina Tallinnasse puhkekodude valitsuse arhitekt inspektoriks. No teatud ral mind tõmbas ka siia, et palk oli suurem kui linnaarhitekti palk. Siis olid omaksed minu abikaasa vanemad Tallinnas võtsin selle kutse vastu ja nii siis kuni 41. aasta sõja puhkemiseni töötasingi Wabariigi puhkekodude arhitektiinspektorina. See oli see esimene nõukogude aasta kus oli tarvis Kiisalt korraldada puhkekodude sanatooriumid, võrk ja kõik need. Praegused nagu. Pärnus ja nii edasi. Nende kohta tuli siis vastavaid dokumentatsioon teha, et neid muuta. Puhkekodudeks. Aga oli ju Estonia oli ju rannahotell vist jah. Ja siis Narva-Jõesuus oli see suur kuursaal puhkekodus tuli seal üksikuid vaheseinu lammutada ja uus ehitada ja nii edasi niuksed projektid tuli teha. See oli jah, põhiline ülesanne majaga projekteerisin siis töö rahvakomissariaadi Leineri tänaval. Maja seisab praegu püsti ka kannatanud sõjaaeg üldse, ma pean ütlema, et sõda minu objektidest on kuidagi väga leebelt üle läinud, näiteks kas või Tartuski, mis oli nii palju kannatanud. Ma ei tea ühtegi oma objektimis, objektieesin, mis oleks kannatanud sõjaaeg. No vot siis Tallinnas. Ma ei olnudki sel ajal, kui sõda puhkes, ma olin siis Narva Jeesus just oma tööreisile. Ja see oli niisugune ehmatus, üllatus. Ma ei osanud muudkui esimene võimalik veoauto, mis hakkas Tallinna poole sõitma, sain selle kasti ja et jõuda Tallinna siin siis 27. juuli mobilisatsiooni ka. Siis oligi sõit ees Läksite laevaga laevaga ja meie karavani ümbritsevad kaitsvad torpeedopaadid lasid sügavpomme. Paugud käisid. Nii et iga moment võis ka nii olla, et kas sõit lõppe kassi ei lõppe hästi. Ja Priit läks siiski ilusasti. Jõudsime siiski õnnelikult Leningradi seal muidugi hakkas siis teekond ehituspataljoni. See kestis ka oma paar nädalat. Sõita tuli kaugele, sõita tuli udmurdi autonoomse vabariiki, lõpp-peatus oli särapul linn Uurali lähistel. Tähendab, see koht on umbes samal laiuskraadil kui Riia. Nii et klimaatilised tingimused nagu meie eestlastele küllalt kohased olema kuid tegelikult continental kliima seal oli ikka siiski midagi muud, kui meil Eestis. Sealt jalgsi rännakutega jõudsime siis kama jõe kaldale kuhu siis oli lõpp peatus ja kus hakkasime ennast siis nagu sisse seadma. Palju eesti mehi oli seal koos, see ešelon oli 1200 meest. Pikk rong oli. Ja seal oli nagu läbilõige Eesti rahvast, ma ütleksin, seal oli igasuguse kutsega inimesi. Lõpuks need olid ju kõik parajas mehe eas. Seal oli. Hakkasid tegema üht tööd, jah, esimene TÖÖD, esimene päev ma enda eluski mäletan, esimene päev pool päeva, kuni lõunani kärutasin savi siis öeldi, et üks samm ette, kes omavad kõrgemat haridust. Ja selle järele siis kulandi antibrigaad. Puusseppade brigaad määrati mind siis kümnikuks ja hakkasin ehitama tuletõrjehoonet 22 mehega. Ja nii hakkas siis elu hoopis teist laadi. Kas seda küsimust ei esitatud, kes on arhitekt? Pärast kui oli juba ette astunud, siis selgus, kes, kes oli nagu seal kus saks sai. Kultuurnikuks seal edasi foris kõrvelleks, ambulantsi, seal sanitar ja ja ei mäleta enam kõiki, kuidas, aga minul tuli siis varsti võtta Diodolit hakata maamõõdutööd tegema. Nii, et naftat, paasi, suurte paakide alused väljaloodida, kaitsevallid nende kõrgused anda ehitada. Aga seal juhtus ka üks minu elus üks päris niisugune põnev lugu võiks ütelda. Nimelt kui ma olin annud kõrgused maha märkinud pumbamaja, mille ehituse seinad olid juba laotud kuni katuseni ja alustati pumpade alusmüürivalamist, selgus, et kogu ehitus on üks meeter kõrgemal, kui peaks olema. Tähendab kama jõest 2,6 kilomeetrit torustiku kaudu pidid nafta ja muud kütteained voolama iseloomulikul teel pumpade peale kuid tuli välja, et ei saagi pumpadel voolata. Pumbad tulevad kõrgemale ja minule, sest keegi midagi rääkinud ehitus pandi paugupealt seisma. Ehki sõjaaeg, kiire ehitus. Ja pärast mulle peainsener rääkis Nad kutsusid välja Moskvast dioodid ja eksperdi uurima, milles on asi. Ja tuli välja, et projektis reeper, märk, mis oli antud seal kõige lähem reeterdav kõrgusmärk, millest mul tuli lähtuda ehituskõrgus, järgmisel oli joonesta ja moskva vastavas projekteerimisasutuses ühe meetriga eksinud. Märgi number oli, mitte seal, ütleme kolm 2,53 koma viis, nii et ma siiski ei olnud eksinud. Kui pataljoni juhtkond ei oleks seda tööd võtnud ette uurida, nii kõrgel tasemel. Ma ei tea, mis minust oleks saanud alusmüürid. Pumpadel lasime meeter allapoole, siis uued ja ja töö sai tehtud ja töö sai valmis. Muidu, ega seal Kama kaldal elu kerge ei olnud, nüüd kui hakkaks niimoodi, rääkimata pohmelli, seal mees, kooria, topeltkvartett ja oma orkester ja omad avalikud raadio hõõrudes. Seal tegime. Nojaa, seda küll see oli, jah, see oli nii nagu eeskava. Aga seal talved olid rasked. Meil oli küll tänu nüüd meie leids pataljoniülemale armeenlasele major kasariaanile. Et kui oli alla 35 kraadi külma, siis oli külmapüha siis tööli mindud. Aga mäletan, oli ka niisugune päev talvel kus oli 62 või 63 kraadi alla nulli ja mul tuli oma brigaadiga minna ja veel teised raudtee äärde vagunid laadima maha laadima, oli saabunud torud, vagunid seista ei tohtinud. Külma peale vaatamata tuli see töö ära teha. Näod olid meil kinni mähitud riietega, nii et ainult silmad olid väljas. Ja tuli lõke oli tehtud, raudteeajad kordamööda siis brigaadid käisid seal soojendamas jälle laadimas. Üldse selles rajoonis oli kombeks. Nii, kui märgati teisel valgeid plekke näos külmunud nina või põski, siis öeldi, sest ise nagu ei tundnudki seda, väike kibelemine aga ei märganudki, et juba näguly külmunud ja lumi oli seal kerge. Vööst saadikuid, lumi, lume sees käia, jalad maapinnal ja kadusta ka kevadel. Nii et nagu vaha kadus, ära jääd, seda ei mäleta, lihtsalt lumi kadus, kus eluase oli, minul oli muldonnis, mida ma siis ka ise raadikutasin ja sama meestega oma brigaadiga ehitasime. Üle 200 mehe oli ees onnis. Nii et kahekordsed narid, neli rida narisid. Ja kui võtta iga inimese kohta seal 60 sentimeetrit, no mõned käigud ka ütleme 70 sentimeetrit, 200 mehe kohta, siis oli kuus, 70 meetrit oli see pikk, neid oli neli, üks nendest, pikkadest Muldonnides oli meil sööklaks. Vot seal olidki meie niuksed kultuuriõhtud ja ajaviiteõhtud. No minul juhtus ka nii, et ma sattusin seal oma pataljoni orkestrisse mis käis siis tantsuks mängimas, putusi sadamaklubis ja meile anti siis enne esinemist veel naps, viinalaud oli kaetud, nii et me olime teatud nagu eelisolukorras, isegi võrreldes paljude teistega. Pillide mängisite minal mängisid mandoliinid, kuna ma olin õppinud küll mõnda aega professor Pedro venna juures viiulit, meid oli seitse ja nimetasime vendid, siis õbedaseks seitse. Kuna Tallinnas oli olnud kuldne, sõitsime nii uhket nime omale juurde panna hõbedane seitse siis ju sõjakäiku teise pöörde juba inimesed hakkasid nii enam-vähem normaalsemalt elada. Kuid siiski meil ju seal ajalehte ei olnud, ei käinud raamatuid mõned üksikud, mis olid Nende poolt kaasa võetud. Siis tulime kokku ka nii paljude kutsealade inimesed, et natukene ennast arendada. Tähendab nii, meid oli seal mäleta kas 12 või 15 inimest. Näiteks Paul Luhtin, tema rääkis kirjatehnikast. Mina rääkisin elamute projekteerimisest ehitamisest. Üks karusnahaasjatundja rääkis, kuidas tunnete ära, mis karusnahk on hea halb ja nii edasi. Nii et mitmelt alalt inimesed olime siis koos ja õhtuti istusime ja vestlesime sellega nii nagu sai teiste erialadega tuttavaks ja see oli ka üks niisugune mõnus ajaviide. 44. aasta veebruaris, kui ma sain kutse pöörduda Moskvasse. Sealt ma läksin varsti Jegorjevski linna, kuhu oli kogutud ka teisi meie arhitekti arhitektuuri alal töötajaid. Kuid kuigi kaua paar nädalat ma sain seal olla, kui tuli ootamatult mulle teada, et ma Läheksin Itaalia saatkonna restaureerimise töödejuhatajaks, kuna Moskvas asuva Itaalia saatkonnas ja sel ajal Vesnina tänav viis asi oli jällegi nii juhtunud, et sõja algul pitseeriti saatkond kui diplomaatiline hoone ja sisse jäi keskküte vesi, vesi k torustikutesse. Ja talve esimeste külmadega lõhkes. Ja sellega purustas ka paljud seinad, kus asusid torustikud, rikkus laemaale, banketisaalis ja nii edasi. Pean ütlema, see oli väga uhke ehitus, korruseline paljude ruumidega, minu meelest järgi meie nimekirjas oli midagi 140 ruumi ümber. Kui me teame, et see oli tuntud kaupmehe Jenissei elamu, kellele oli ehitatud tema rahadega Toilasse suvila oru loss siis võib arvata, et milline see päris elamine vääriselamine oli võrreldes oru lossiga mis oli ainult suvila. Sellega tuli meil siis tegeleda ja ega see töö ka nii libedalt ei läinud. Kõige raskem oli kunst marmorit jällegi kätte saada selline, nagu ta oli seal banketisaalis. Selleks saime väga toreda inimese Alfred varti, kellega me olime koosson kaldal olnud. Tema oli õppinud skulptuuri ja oli väga hea meister. Kunst graniidi ja kunstmarmori alal. Muuseas tema tehtud on ka taastatud Estonia kontsertsaali sambad, kunstnik Pharmoriga. Ja sai siis täiesti tehtud järgi niivõrd täpselt, et ei olnudki enam märgata, kus oli uus, kus oli vala. Tema kõrval oli teine väga oluline inimene. Õigen Vaino, kunstnik, kes väga hästi restaureeris need laemaalid, mis olid juba nii mõneski kohas alla rippumas. Pean ütlema, et töö läks üldiselt ju hästi ja me lõpetasime töö kiituskirjaga. Isegi niivõrd hinnati seda meie tööd, et ühel päeval kutsuti mind kui töödejuhatajad ja kunstnik Vainuta välisminister Molotovi eri residentsi, kus tema vastu võttis diplomaatilisi inimesi et seal restaureerida Rubens simaali, millel oli auk aga jäi siiski teostamata, meil tuli varsti kutse sõita Leningradi siis hakkas juba paistma nagu kodu kaugelt. Siis tulebki see koht kätte, kus oli Tallinna ükskord vabastatud ja meil otseseid Tallinna suunas. Millal te saite määramise Tallinna linna peaarhitekti kohale? See oli esimesel oktoobril 1940 44 ja nii et ma olin siis. Nädal olnud nädalat, 27. tulin, mõned päevad tuli organiseerida osakond linna, arhitektuuriosakond oma projekteerimise, büroo, geodeetide grupp, maamõõtjaid, kes siis juba kruntide eraldamise hakkasid teostama üles märkida, lugeda varemete hulk, palju võtab see aega, et need varemed kõik likvideerida. No me teame, et viis aastat võttis siiski aega, kui Tallinn täiesti puhtaks sai. Algul võis olla mõtlevast küll, kust otsast alata? Jah, siin käis mitut ööd ning paralleelselt koristamine, uute ehitamine, vanade restaureerimine, vanade taastamine, uue linna generaalplaani koostamine. Projekteerimise keskuses oli praeguses Eesti projektis aga taastamine algas väga mitmel pool korraga. Kadriorust peale, kuni kesklinnani välja massiliselt rahvast koos linna tahtsid ju kõik näha ruttu. Ilusana normaalsena majandus käiks nii, nagu see peab olema ühes linnas. Tehti tööd entusiasmiga ma ei oska praegu meelde tuletada niisugust olukorda, et inimesed istuvad kivi peal ja ajavad juttu seal kusagil, et aega surnuks lüüa, nii nagu praegu kraavikaevajaid mehena ja väga tõsine selle juures, just seda tehti tööd ja see töö käis väga nobedasti pärast oma tööaega. Mitte tööajast, vaid see oli hea, kõik pära peale tööaega või pühapäeviti ja mahe, ütlen ikka seda, et need on nagu suured talgud. Tuldi kokku ja tehti tööd.