Meil on taas stuudios Kristiina garantsis Eesti draamateatrist. Tere tulemast saatesse. Tere. Täna alustab Eesti Draamateater oma hooaega, aga kuidas draamateatril suvi läks? Draamateatrisuvi teatris läks tegelikult nii. Lõpetasime siis juunis oma suvelavastuse mängimise, milleks oli Pedajase naine valges, seda me mängisime tegelikult sissejuhatuseks ka septembris natukene. Et oma majasaaliga uuesti harjuda. Ja tegelikult jätkus eelmisest aastast pärit eriprojekt, mis meil oli siis lavastas Roman Baskin ja mis tegelikult toimus üleüldse Käsmu meremuuseumis ja südamete murdumise majatäie hooga ja tõi veelgi rohkem publikut kui eelmisel aastal. Selles mõttes see oli väga edukas. Aga ülejäänud Eesti Draamateatri näitlejad nii palju ilmselt kui need üldse seal meil on, olid kõik laiali taliüle Eesti kõikvõimalikes suvelavastustes, mida siis tehti eraviisiliselt ja mida võib-olla mingid teised teatrid siis tegid. Et meie näitlejad on ikka jätkuvalt populaarsed, millest on ainult hea meel. On nad ka puhanud, kui nad nüüd on uueks hooajaks majja tagasi tulnud. Noh, eks see näitleja mängib kogu aeg, et puhkus on ju tegelikult mäng. Kuidas seda võtta? Ei, nad on küll rõõmsalt puhanud. No Draamateater avab oma tänase hooaja üldse mitte õhtuse esietendusega, vaid juba mõne tunni pärast, päeval kell kolm, miks nii? Just nii, et tegelikult meil siin natukene arvestasime, et mitmes hooaeg meil on ja tegelikult selgus, et meil on 84. siis nagu aasta läinud, aga 85. hooaeg on see, mis nüüd nagu läheb, on see on niimoodi, et nagu traditsiooniliselt tik, oodatakse draamateatrit mingisugust suuremat abamiste pauku või lahtiste uste päeva publikule. Nii otsustasime siis sel aastal, et avame siis täna kell kolm oma uksed teatri avalikkusele, suurele publikule. Ja teeme seda sellises stiilis. Teater muutub täiesti kinuks Kinoteatriks, ehk siis et selle asemel, et võib-olla elavaid näitlejaid igalt poolt näha, noh, kes laval esinevad ja lavastajad, kes räägivad uuest hooajast, oleme kõik filminud, üles pannud filmi peale. Et seda tegi meil Andres Puustusmaa, kes tegelikult õpib praegu filmi Venemaal Moskvas. Eksisime, on lava peal suure lava peal film. Avalöögi suure paugu teeb õhtu esietenduvas ojasoo lavastuses Juulia osalev bänd orkester, kus on Eesti draamateatri näitlejad, kes seal lavastuses mängivad. Mait Malmsten ja Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk. Ja ka väljaspoolprofessionaalsed muusikud, kes siis aitavad nendel viisi pidada ja pille mängida. Ja kogu teater näeb tõesti välja nagu kino teater. Et me nüüd täpselt ei tea veel, kas me seda punast vaipa saame kasutada pärast, et sõrmedele veel mingid tehnilised üksikasjad, muidu inimesed on harjunud, et teatrisse tullakse pidulikult mööda punast vaipa Oscari-galal punase vaibaga seoses. Aga küll me teater on dekoreeritud suurt kinoplakatitega ja selliste suurte mitmemõõtmeliste nagu stan tappidega. Noh, mis on sellised a la kahemeetrine, Merle Palmiste uue lumekuninganna kostüümis ja nii edasi ja nii edasi, et see saab ka kindlasti niimoodi olema. Lisaks sellele oleme majas tegelikult kolm näitust, ehk kaks näitust on siis meie enda draama, inimeste omad. Suvel pildistatud fotod, fotonäitused Harriet toomperelt ja Taavi Teplenkov vilt. Aga siis kell neli avame me parketil ja teise korruse puhvetis Andres doltsi isikunäituse, mis on tegelikult esimene pääsuke koostöös siis eesti kunstnike liiduga, et selline teatrigalerii projekt on meil nüüd plaanis sel aastal, vaatame, kuidas see läheb ja see tähendab seda, et kunstnike isikunäitused peaks siis teatris toimuma iga natukese aja tagant, siis tuleb uus näitus. Ja see uus näitus saab olema seotud siis iga kord vastava isi etendusega ja selle temaatikaga. Ja siis saab majas ringi käia või kindlasti on hästi oluline see, et müüme siis kõiki hooaja pileteid, mis seni on praegu juba müügis krooniga, nii et sel päeval siis kahe tunni jooksul kella kolmest kuni viieni saab osta kõiki pileteid 100 krooniga. Nii et Eesti Draamateater on täna kino, siis ta on nagu muusikaliteater ja siis ta on nagu näituse kiskus. Jah, nii võib kuidagi öelda küll. Kas me räägime pisut lähemalt ka Shakespeari tõlgendusest, mis täna õhtul esietendub? Ja et tegelikult on meil õhtul kohe lausa kaks esietendust nimelt siis kell kuus Abame Taali saali, Andrus Kivirähki kirjutatud ja lavastatud aabitsakukega, kus siis on ainuosas või nimiosas Tõnu Oja ja mida tegelikult me näitasime, aga üsna väiksele publikule juba kuu aega tagasi Tartusse festivalil. Aga avame sellega oma selle uue maalisaali, mis oli siis vanasti dekoratsioonisaal, kus maalitud dekoratsioone ja mida nüüd saab kasutada siis publiku sissetoomiseks. Ja kell kaheksa õhtul on meil suure saali esietendus ja ma arvan, et see on Tiit Ojasoo, siis ilmselt viimane lavastus Eesti Draamateatris. Et nimelt on ta ju juba vanalinnastuudio hingekirjas. Aga see on siis šeik spiri sõnadel 10 Juul ja niisugune tänapäeva tõlgendus ehk siis tegelikult lühipealkiri on teil lihtsalt Juulia ja, ja see on noh, selline tõeliselt ära päevane kärts, mürts lugu ehk siis on lavaline, seesama ansambel, mida ma juba rääkisin, mis teeb avalöögi kell kolm päeval. Ja võib olla inimestele, kes natukene teevad vene muusikat, on hästi kuulus vene bänd Leningrad. Et see ansambel on võtnud selle Leningradi sõnad, tõlkinud nad võru murdesse ja, ja, ja siis ta ja seda, see on selline, ma ei oska isegi seda stiili kirjeldada, see on nagu selline kiire rei käis ka natukene punki, natukene polkat natukene võitsin niisugune nagu segu muusikast, mida see ansambel siis seal lava peal esitab ja see ruume juhile tõlgendus tegelikult tähendab seda, et Juliat mängib Mirtel Pohla ja on olemas kaks Roomet üks on selline kodune ruumi, keda mängib Rasmus Kaljujärv ja teine on Mait Malmsten, teema on selline pidulik, tead reaalne ruum ja aga lühidalt öeldes on see nii, et näiteseltskond hakkab mängima teatris Romeot ja Juliat ja Julia tegelikult tungib täiega nende ellu, et läheb segamini see reaalsus ja teater ehk siis võib-olla keegi mäletab Sauro filmi Carmen, kus on samamoodi, hakatakse tantsima, lavastama Carmenit ja see läheb totaalselt isikliku eluga segamini. Ja armumise ja intriigid ja noh, nii nagu heas Exprysica ainult kasutatakse 100 protsenti Shakespeari enda teksti. Ja ma arvan, et see on selline, peaks olema mitte ainult noortele mõeldud, aga kindlasti Shakespeare tänapäevases tõlgenduses, kuidas ta hakkab elama igapäevases elus, ma arvan, et see on kõikide jaoks kindlasti põnev, huvitav vähemalt on see selline lavastus, mida me tänu bändile saame ainult mängida õhtuti kell kaheksa, nimelt väike saal muidugi ostab läbi. Nii et see on tegelikult selline üsna suur ja põhjalik ettevõtmine ja projekt kostüümikunstnikuks ja siis lavastus, kunstnikuks on Ene-Liis Semper, nagu ikka Ojasooga tandemis. Et see on ka oma omamoodi selline kaasaja ja, ja klassikaliste kostüümide segu, mis seal laua peal näha on. Hooaeg tõotab tulla hästi pikk ja esietenduste poolest väga tihe, me jõuame võib-olla täna peatuda ainult sellel, mis hakkab toimuma oktoobris ja oktoobris saab siis draamateatrist ka ooperiteater. Just nimelt, ehk siis kolmel päeval, 29. 30. ja 31. oktoobril toimunud siis metamorfoos, saunamajas saab muusikateater, ehk siis sel kolmel õhtul on laval Nargen Opera õukonna ooper ja selle esituses Hayden, üksik saar. Ja dirigent on Tõnu Kaljuste, kes on seal Nargen Opera, niisugune vaimne isa ja juht ja eestvedaja ja lavastaja Priit Pedajas. Et see, mis sealt praegu veel tuleb, on saladuskatte all, see on meie enda jaoks ka nagu põnev, et eks me kaotame, mis sellest sünnib. Aga vahepeal jõuame tegelikult ka veel ühe draama trükitükiga lavale tulla, ehk siis Ain Prosa lavastaja käe all hetkel käivad, juba proovid tuleb siis lavale väikses saalis Edward Olby, kõige viimane sõlmin, kõige provokatiivse näitemäng peale kurikuulsalt, kes kardab Virginia Wolfi ja selleks on kits. Kui inglisekeelne pealkiri on tegelikult Gott olhoosis Silvia, kes on siis Silvia kits ehk kes on Silvia? Ja see on selline tükk, mis on maailma teatrilavadel juba laineid löönud, skandaale tekitanud. Ta on verivärske aastal 2000 2001 kirjutatud ja teda on mängitud Londonis ja New York'ile aastates aastatel 2000 ja, ja jooks 1004. Räägitakse Londoni publikust, et Londoni publik olevat saalist minema kõndinud, et nende jaoks olevat natukene liig, ületas nende taluvuse läve, aga New Yorgi publik olevat seda väga fänninud. Ehk siis see kitselugu tegelikult on üks hästi dramaturgiliselt väga hästi kirjutatud lugu. Ja ta käsitleb, ütleme, tolerantsuse teemat ühiskonnas ja tegelikult, mis on üksikisikule lubatud ja kas üksikisikule on ka tema intiimelus ja armuelus kõik lubatud. Rohkem ma sellest ei räägiks, sest see peabki olema põnev. Nii et kui kellegi elu on hall ja igav, siis Draamateater hoolitseb selle eest, et oleks intriige, skandaale ja, ja provotseeris ka publikut saama. Täpselt nii. Ma arvan, et me rohkem täna ette, draamateatri hooajast ei räägikski, aga Kristiinast telet alati teretulnud meie saatesse rääkima sellest, mida Draamateater uut huvitavat ja publikut proovile panevat pakub.