Väga paljud teatrikülastajad mäletavad Pika autori David liikvormi näidendi džinnimäng, kui rahvakunstnikud Liis Lindau ja Kaljo Kiisk seda 20 aastat tagasi Ugala teatri egiidi all nii sugestiivse mängisid, et see tükk ja see energia ja vaimukused on veel praegugi meeles. Ja nüüd on sama džinni mäng Rakvere teatri repertuaaris, kus naispeaosalist Foomseadorsid mängib Ines Aru. Tere päevast, Ines Aru. Tere tagasi. Kuuldavasti on lihtsalt lindau selle fonsija rollid teile lausa pärandanud. No kui uskuda Kaljo Kiisa juttu, siis tema sõnade järgi oli tema haiglas enne oma surma ütelnud kiisale, et eksam mängis Inesega edasi. Tähendab, selles mõttes võib-olla küll ma olin selles nii ära põrutatud, kui ma Kiisalt seda teada sain seal juba aastaid gaasi ja me pidime Kaljo Kiisa hakkama mängima, aga igasugused asjad tulid vahele ja olime eri aegadel nagu hõivatud ja ütleme, kokku ei saanud. Ja siis nüüd pakuti mulle aasta tagasi seda rulli Rakvere teatris ja ma võtsin loomulikult selle vastu, sellepärast et mul ei oleks isegi meeldinud, kui ma oleks seda lindau ja kisa esituses näinud. Sellepärast et kui on väga hea ja hästi tehtud asi, siis paratamatult hakkad jäljendama kas sa tahad või ei taha akad jäljendama ja mulle on väga meeldinud, et, et, et ma seda ei näinud, tähendab, ühtepidi on kahju ka siis klindow ja kiisk suurepärased näitlejad ja ja nendelt on küllaltki palju õppida ja imetel neid. Aga no nii, see läks. Nüüd on 20 aastat olnud vahepausi ja mõnes mõttes on see isegi hea. Teie olete jõudnud täpselt sellesse ikka, mida Fonzia selles näidendis ju kehastab? No nii enam-vähem jah. Olen jõudnud ja minu partner volli Käro, kes on Rakvere teatrist väga hea näitleja mu meelest kellega me kunagi koos olime Rakvere teatris, kui me mõlemad noored olime Mai märingu käe all ja, ja nüüd jälle sattusime uuesti. No tegemist on näidendiga, mis on saanud Ameerikas väga hinnatud kirjanduspreemia Pulitzeri auhinna ja me mäletame varasematest lavastustest, et seal on äärmiselt vaimukas dialoog, see on, mis näitlejale väga palju võimaldab. Kas olete sellega nõus, kas see on näidend, mis võimaldab näitleja kõikidel külgedel hästi esile tulla? Ja üldiselt olen küll nõus, aga kuivõrd palju võt, kui on nii pretensioonikas välja tulnud näitemäng, et ta on kõigiti hea, see siis näitlejale on see, ühest küljest on huvitav niisugune proovikivi, aga, aga teisest küljest ta. Ta paneb niisugust pelgu tundma selle näidendi ees. Ja siis mulle meeldib veel selle asja juures see, et seda saab nii ja teisiti mängida. Tähendab, kui on ikka hea asi, siis sa saad seda täpselt nii teha nagu, nagu sinu suhe sellesse on, mitte pelgalt ühtemoodi. Ühesõnaga väga rikkalt näitemängud, neid saab väga mitmekülgselt esitada ja meil on lavastaja, noor lavastaja, suhteliselt noor nud on juba üks viis lavastust teinud Rakveres helineuchous. Tema on noor naine, kes minu jaoks väga omapäraselt ja huvitavalt töötab. Meil mängisime, tema leskesid, lehtedes mängisime, mängisime seda viis aastat Rakvere teatris ja, ja kogu aeg oli väga minev näidend oli publikule. See džinnimäng on niisugune kahe inimesed, kõik, kus tegevus toimub hästi väikesel pinnal, kaks inimest veedavad oma vanaduspõlve vanadekodus, nad saavad verandal pühapäeviti kokku, tegemist on külastuspäevaga, aga neid keegi ei külasta. Nad mängivad kaarte, lähevad mitu korda tülli, aga on sunnitud ära leppima, sest et üksinda ju kaarte ei mängi. Kas see on huvitav vaadata ka perekonna inimestele, kes hakkavad võib-olla üksteisest võõrduma või kes rikastavad oma igapäevaelu pidevate tülidega? Vot kõige põnevam on see, et, et et ma ei tea, kas vanad inimesed on voodi läinud või, või see töötab kõikide kihtide peal inimeste kihtide peal see näide näitemäng või on tal mingisugune eriline, niisugune salapärane võlu sellel näitemängul, seda on siiamaani? No väga head vastukaja on olnud. Ja see on näidend sellest minu meelest, et et kui kuidagi ei saa, siis kuidagimoodi ikka saab elada ja elatud ta ei ole. Tähendab, vähemalt meie püüame lahendada seda niimoodi, et kõik ei ole niisugune mõttetu ja pessimistlik. No kui arvatakse, et kui on paraad, siis siis edas midagi eriti huvipakkuvat ei ole tunne, et see aeg on nagu mööda läinud. Selles mõttes on teil täiesti õigus, et eakad inimesed on leidnud tee tagasi teatrilavale, sest Vanemuises läheb ju suure menuga Herta Helviste, Lembit Eelmäe mängitav tükk Vladimiri väljak. Nii et ma arvan, võib-olla niisugune suur. Noorte kultus hakkab mööda saama ja, ja eakate inimeste väärtused ja küpsuse võlu avastatakse uuesti. See näitab seda, et väga hea korraldusega riikides ja niukse põhjapaneva korraldusega riiki, kes on ikkagi kõik inimvanused, on väärtustatud ja see näitab arvatavasti seda, et me hakkame jõudma niisugusesse aega. Lähipäevil on teil nüüd kolm etendust, ega need ei ole ometi viimased etendused, mida te siini mänguga teete? Reedel on siis etendusõhtul saue kultuurimaja. Ja reedel on sauel ja siis oleme Rakveres jälle tagasi, me oleme seda Rakveres päris palju mänginud, aga, aga millegipärast publikut jätkunud. See on küll huvitav. Niisugune kummaline joon sellel sellel tükil ikkagi kõigest hoolimata, et et seda on tõesti palju mängitud ja erinevates teatrites. Ja aeg-ajalt ikka jälle ka isetegevusteatrid mängivad seda tükki. Et ta ikkagi köidab. Teatriloolise tõe huvides peab ütlema veel, et seda tükki mänginud Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge 96. aastal Tallinnas nukuteatris ja aga selle lavastuse iga ei kujunenud just väga pikaks, aga huvitavaid kaardimänge siis Ines Aru. Ja Eino käru võlliga on väga põnev laval koos olla iga kord iga Edemisele erinev ja huvitav, ta on tõesti suurepärane partner ja, ja on hea, et veel selles vanuses pakub näitemäng natukene huvi endale, muidu teeb nagu mingid distamplisse. Ja külastajatele pakub huvi. Ja külastajatele pakub huvi jah, seda küll.