Selles saates räägib Eesti NSV teeneline õpetaja Leida Kook rännuaastatest revolutsioonijärgsel Venemaal, kuhu ta sattus koos isaga. Tema isa Hans kiilaspea varjas end aktiivse töölisliikumise tegelasena sandarmi võimude eest soomes tegi seal kaasa punakaardi lahingutes ja jääretke Helsingist Kroonlinna. 1918. aasta kevadel jõudis perekond Petrogradi. Mul on meeles see, kus me elasime. Me elasime endises tsaari õukonna ajas ja nägin siis seda õukonna näit. Teenijaid, kõik seal olid siis need neegrid, maailm oma suured, kes olid nagu postamentideks tal treppidel ja kõik, nii edasi. Neid nägin. Ja siis palju kõiki teisi ka ja siis ühe õukonnadaamiga SAISis tema tuttavaks, sest talumbles mul ema oli hea õmbleja õmbles talle nii, et seda ka nägime, siis, aga noh, ta siis ei olnud enam mitte midagi. Mulle väga meeldis mängida klaveril. Mul ei olnud ju kedagi, kes mind oleks õpetanud, aga seal olid väga suured ruumid ja igal pool olid klaverit sees. No ja siis mind ikka lubatisena ruumidesse seal suured saalid ja kedagi ei olnud ma üksinda seal olin ja muidugi klimberdasin nii, kuidas oskasin, aga see pakkus mulle suurt lõbu. Kuidas ennast tundis tsaari teeniaskond, kas nende hoiakus või olekus või suhtumist see oli ka midagi muutunud. Ei paistnud, et nad oleks nüüd sellele vastu olnud, kuidagi hästi suhtusid. Tundsid väga huvi? Käisid, küsisid ikka ja mina siis tõlkisin, ma olin siis ju vene keele oskaja. Ja siis me saime Wateks. Kui palju see võis olla üks nii suurtükk oli, seda leiba. Leib oli raske nagu tina, seal oli igasugust seis. Ja isegi sõime kartulikoor. Ja ja raskusi oli toiduga. Aga kuidagi kui me sellega hakkama kauade Petrogradis olid meil olnud kaua niikaua kui selgus, et mis siis edasi saab. Naase eesti sektsioonis, siis leppisid kokku, et nad lähevad kõik alguses nad pidid jääma täitsa saadisena läheduses, aga pärast otsustati, sõidavad seal, jätkas nüüd nüüdne kiirav. Ja siis me sõitsingi jätkasse jätkas. Elasime siis päris kenasti. Sellepärast et isa töötas jälle oma erialal ja oli seal parteisekretäriks-ist. Jätkas enam toidupuudust ei olnud. Et kas ei olnud jah, et kas oli niimoodi, et sai piima osta küllaldaselt ja ja siis me saime tuttavaks seal ühemaadel, perekonnaga, need viisid meid oma juurde külla. Aga seal me olime ühel suurel hirmul, sest me ei olnud harjunud selle asjaga, meid pandi ilusti kõik magama ja öösel ja kõik ja mõtlesin, et väga hästi on, aga öösel kuulsime seal kogu aeg tehti mingisugust ei tea, mis asja seal köögis käidi keldris ja tuldi ülesse ja kõik nii edasi ja me olime hirmul, ema. Ema, mul oli hirmul väga. Hommikul tõusin ülesse ja ja siis pakuti meile toitu ja siis saime aru, milles asi oli. Seal on niisugune komme, et kui külalised tulevad, siis tehakse kõik, mis võimalik on ja seal on niisugused spetsiaalsed kotid, mille sisse pandi kaalikad ja siis need naerid ja siis kaeti need pealt. Õled pandi peale ja keerati kummuli ja pandi siis kuuma ahju. Mõmmiku puned välja võeti, see oli niisugune toit, teated kohe, kas või keele viib alla ja ja siis muidugi oli sealt teate need patruskadi valdakse, karbid, korvid ja mitte mitte kohupiimaga, vaid kartulipudruga rukkileiva rukki-rukkijahust tehtud ja pandud kartulipudru ja siis või ka muidugi, ja, ja koorega, siis sööd. Nii et siis saime aru, et ikka vastupidi väga hästi suheldi. Mine tea, seal seal saite, kuulis edasi ja. See oli muidugi jälle vene kool. See oli vene kool ja ka jällegi võeti väga hästi vastu. Ma ütleks, et mul ei ole kunagi olnud raskusi sellega, et keegi oleks mind põlanud nagu eestlast. Alati on suheldud haruldaselt hästi ja, ja ma olen vabalt alati rääkinud oma keelt. Perekonnas oli ainult eesti keel. Sest Soomes mul vanemad oskasid ju väga hästi soome keelt ka. Me kõik rääkisime kolmekesi väga hästi, ma isegi rootsi keelt natukene õppisin, tahtsin kangest poes rääkida rootsi keelt. Ta töötas, jätkas ka oma erialal, tähendab, punase puumeistrina jätkas võrdlemisi hea elu, meil oli seal ühetoaline korter, muidugi. Isa oli seal küll väga raskelt, põdes kopsupõletikku ja täitsa juhuslikult ilmus üks Eesti arst. Ja see andis niisugust rohtu, et me saime kohe kiiresti selle asjaga hakkama. See oli muidugi väga õnnelik, et me eestlased oleme ja siis püüdis meile kõiki teha, et oleks hästi. Aga TÖÖ isal ma käisin isa juures töökojas ka. Ja kui seal oli vaja, tõlkides käisin tõlkimas. Ma olin mitte üksinda vanemate telku, olin teistele ka, kellel vajalik oli. No ma ei tea, kui palju oli, aga ikka oli ja siis isale saadeti sinna teade, väljakutse Narvast Eesti kommuuno valitsusest. Et ta siis organiseeris kõik eestlased ja tooks siis nad Narva, nii et siis me tulime sealt Narva. Mul on veel meeles, et me tulime talvel hirmsa külmaga. Millegipärast jäi kangest meelde see, jätka Vaksel. Seal oli väga külm, ootasime rongi. Meil ei olnud suurt varandust kolida, sellepärast et me Soomest ei saanud ju midagi kaasa, eriti võtsime ainult uus pesu, mis meil oli, ja uued riided ja jäi maha, mis hirmus kahju oli, et jäi, minu nukk jäi seal. Ma olin nii õnnetu. Ja kõige selle varandusega. Mul oli eraldi korv kohe selle jaoks, aga näete, unustasin maha. Nojah, aga siis. Need jätkast meil eriti palju kraami ei olnud kaasa võtta. Noh, siis oli no ja kui kõik need niisukest harilikult pagunid. Neljas klass, kui te mäletate, ei tee, ehk ei teagi neid? No see on niisugune, kus on küll need teine korrus, aga ta on täiesti lahtine, nii et kui tõstetakse need Alt need magamiseks üles need, siis on terve see see ülemine korrus kõik läbi näha. All niisamuti, harilikult niisugused ikka? No ei midagi saime Narva ja, ja Narvas, elasime siis alguses Narva pea endise Narva linna linnapeakorteris, seal oli siis kõik seal olid õmblusmasinad, pesu ja, ja kõik, kõik kõik. Aga isa ütles, et teate, et nii nagu me siia tulime, nimesid tähele, mitte midagi kaasa ei võta. Isa oli mulle ka uus. Noh, nagu ikka, kommunistide vanad kommunistid olid. Ja ja siis me olime tükk aega seal. Ja sealt läksime Valka. See oli siis Narva töörahva kommuuni aeg. Oma vähe mäletan sellepärast, et ega me seal nii eriti laiutanud me ikka olime ainult omas selles korteris ja lühikest aega olime talvine aeg olija Valgas Me sattusime korterisse ühe õpetaja juurde. See oli vist üks saksa keele õpetaja. Ja seal isa töötas eesti kommuuni valitsuses, oli täpselt ei tea, kellena ta oli. Ma olen nii lohakas, et ma ei ole käinud küsimas, täpselt. Olen küll instituudile viinud justkui teist, mis mul on olnud siin pilte ja olen seal rääkinud ka, mis ma tean. Aga ma ei ole nii täpsustanud. Aga ma tean seda, et ta oli väga hea kõnemees. Ja tal poliitilisi teadmisi oli, sest ta selle vastu tundis huvi. Muidugi ta palju ennast täiendas sellel alal. Ja tema oli siis üks nendest, kes käis kõnelemas. Ja mul on meeles veel, et Valga seintel seal täna seintel olid kuulutused, et sel ja sel päeval tähendab Ants kiilaspea ja mägi, aga ma ei mäleta, nägi eesnime. Et kõnelevad Valga kirikus, sest kirik oli kõige suurem ruum ja siis koguti siis inimesi, nii et tema oli kõnemees. Kas siis lahingus ka käis? Ei, ta siis ei käinud sellepärast, et vot ta oli selle valitsuse juures ja ja siis, kui sealt aga netti siis temal läks, taganes ka Valgast taganeti, siis tema läks eesti kommuuni valitsusega koos, ainult läks jalapalgast välja ja oli ainult kaenlas käterätik ja tükk leiba. Nii et jala läks, aga meie pidime siis Eestisse jääma, emaga emale anti uus pass, anti tema neiupõlvenimega rakk. Aga ema ei julgenud jääda sellepärast, et mina ei mäleta enam täpselt, aga kes oli keegi isaga, head suhted olid ja ja see jättis ka oma perekonna Valka ja tema soovitas meid ühe kirikuõpetaja juurde korterisse, see kirikuõpetaja võttis meid oma sauna. Ka meie ei julgenud sinna jääda, sellepärast et kirikuõpetaja käis kogu Admeid seal vaatamas ja jälgimas ja ja ütles, et ärge muretsege, et kui nüüd valged sisse tulevad, siis me saadan teid oma valda noaga oma valda, meil ei olnud mingit mõtet minna, sellepärast et seal oleks ju teatud kesi, ema on. Ja meie siis otsustasime õieti, tema otsustas, et mitte ei jää. Ja peale selle, see kirikule õpetaja tundis kangest suurt rõõmu, etika, need lähenevad ja lähenevad need. Ja et meil ei ole kaua oodata ja kõik nii edasi ja käis küsimas mult minu käest ikka seda issameie palvet ja mina ei oskanud teda ütelda, seal ei olnud õppinud. Noh, ja siis otsustasime Lähme emaga kahekesi lätlaste juure, lätlaste valitsus ei olnud veel välja läinud. Läksime lätlaste juurde ja mina siis jälle oma vene keelega sain nii kaugele, et lätlased panid meid viimasesse eželoni. Ja meie tulime sealt ära, see teine perekond jäi Eestisse. Meie tulime siis ära, nii et me meil ei olnud mitte midagi kaasas peale selle, mis meil ja see oli. Ja ema millegipärast võttis noad ja kahvlid, kaasbaasid käsist, seisime püsti vagunis ja siis olime seal Molmaris ja, ja Riias siis peatusime, olime tellis igatahes nii väga hästi suhtuti, meisse võeti ikka meid oma niimoodi arvesse anti meile Riias siis hotellis tuba ja ainult seal oli hirmsasti neid lutikaid ja väga suur värv, olime ikka kartsime, kes kahekesi. Ja siis jõudsime Pihkvasse, Pihkvas oli ehk eesti kommuun avalits. Isa tundis suurt huvi, et kuidas me ikka järele. Noh, ja me olime väga õnnelikud, et jõudsime kohale. Saite kokku ja saega hakka jälle kasse. Isast lahkuminek on ka meeles. Kui isa Valgast ära läks ja teid sinna maha jättis, ütles ta teile, kui kauaks või, või mida teha või kuidas? Tema arvamus oli nii, et see on ajutiselt lühikest aega tuleb meil üksinda olla. No ja me nõustusime siis sellega. Et see ei tundunud üldse kestev lahkuminek Ei, see tulevalt Soomest ja me tulime ka niimoodi, et ega me kauaks ei lähe. Ja sealt ka lootsime, et niikuinii saame jälle kokku ja. No ja siis Pihkvast läksime luuga koos eesti kommuuni valitsusega. Isa oli siis seal ka valitsuses ja ema töötas siis sööklas. Et mina ilmaasjata ei oleks seal, et ma ikka ka teeniks oma toidu välja, siis anti mulle ka ülesanne. Mina käisin siis hobusega külades söökla poolt anti mulle kaasa soola, tangu ja kõiki niisugust asja, mida tiku ja ja siis ma käisin külas ja vahetasin piima vastu ja tõin siis piima, piima müüdi siis nende suurt pudelitega, mis kaks ja pool liitatu, mis nüüd on Chitvetnoi aldi. No vot ja siis mul oli üks valge hobune reega, see oli niisugune hobune, kes oli harjunud kirikus käima, nii, ma vist nagu kiriku juures aineni jäi seisma ja tükk aega tuli teda siis seal putitada, enne kui ta edasi läks, kuidas veenda, ja nii, et see oli ka põnev. Noaga millegiga ma pidin ju tegelema ja, ja midagi muud seal ei olnud mulle anda. Mul oli selles mõttes ka hea käia, avaldasin vene keelt, ma võisin ju minna ükskõik kuhu külasse ja mis oli huvitav, et siiski külas ei olnud niisugust ohtu. Sest ma mõtlen, et kui oleks olnud oht, siis ei oleks ju võinud vanemad sinna lasknud ja ma oleks ise kadunud, võib-olla hirmu. Aga mulle see väga meeldis, mulle meeldis hobusega sõit ja ja kõik asi õpetati mulle välja, et kui palju ma pean siis piima saama selle eest ja ja tõin siis piima, öeldi mulle kohe, missugune küla, kui palju sinna minna, no need ei olnud väga kaugel luugast, aga no ikka oli tükk maad. Tikuga soola ei olnud ju maania enam saada, neete olite teretulnud külaline. Väga hästi võeti vastu igatahes nii et mind alati toideti seal ja olin nagu agent. Kasv andis välja, ma olin pikka kasvuga, olin 15 aastaselt peaaegu niisama pikku, praegu. Ja viieteistaastane umbes olitegi. No umbes jah, nii natuke noorem ja. Aga teate, see elu oli juba mind ette valmistanud selleks nõia luugast, siis me läksime staare. Russas. Ei vahepeal. Linnas isa oli selle Eesti mis need olid siis volinikud või? Ei mäleta, kuidas nad nimetati, olid niimoodi Venemaal, seal oli Eesti nagu esindus või nii ja tema oli ka siis seal ukrainas Me olime Rootsi saatkonna korteris, elasime seal kahjuks niisugune juhus isaga. Isa kandis kogu aeg voorus ja need, sest ei tea, kuidas tal tuli see järsku meelde, et vine turult ära võtta, läks, siis laskis ära võtta ja tuleb tagasi ja teeb siis helistab kella ja keegi meie naabrite saks siis avama ja ütleb, et seltsimees, keda te soovite. Ja siis ma ütlen, et ma ei soovi kedagi, et ma olen ikka see halduskiilas. Ei tuntud elava ära. Nii palju muutis see asi. Seal käis Anvelt ka kodus, tähendab, elasime ühes suures korteris kõik ja vot seal siis ma nägin teda, seal olid need teised kõik, kes selle voliniku juures töötasid. Seal oli Oja nimeline. Aga rohkem mul ei ole meeles. Väga kaua me seal ei olnud, aga ikka olime. Ja mul on meeles, mis, milline Kiiev siis oli. Käisime nende Kiievil avarates, klooster, maa-alune koostria koobastes. Õudne oli küll, aga huvitav. Eestist lahkudes oli teie elukohaks siis esiteks Pihkva seejärelluuga. Vaat Soomest lahkudes oli Pietro, et siis oli ka siis oli oot read ka. Tulite Narva, siis tulime Narva, Narvast sõitsid Valga-Valka, Valgast, Pihkvasse, Pihkvast Kiievisse, Kiievist staare, Russasse aasta are ruse sõjatare Russas, me olime Eesti diviisis. Vaat siis olime seal kõik sellepärast, et isa oli seal, tema oli kvaliteet vestma. No täpselt ka ei tea teda. Aga siis selles parandustöökojas oli, ema oli õmblejaks ja mind jällegi niisama ei oleks, et mul oleks ikkagi võimalus seal elada. Siis mind pandi Sänna kantseleisse igasuguste tööde peale, mis seal oli Eesti diviisi kantseleisse ja Eesti diviisi parandustöökoja kantseleisse. Neil oli seal ülemaks Pedajas, mul on siiamaani meeles teie vormi kanduda, ikka kandsin ka vaenlase kõrvu, noh, mul oli see sõdurisinel ja kõik, nii nagu ikka mulle anti. Ma sain selle nii, kui nimetati, sepa jokk võeti sõjaväetoidule ja varustusele anti suured saapad ja need saapad olid nii suured, et ma muidugi neid niimoodi kanda ei saanud, aga ma ei tea, kuidas need, need töökojameistrid seal mul tegid nad lühemaks natukene. Ma naersin ikalt vist. Ainult ei suitsetanud, ei hakanud külge, nood sõitsime siis selle Eesti diviisiga suure eželoniga. Sõitsime kõik need linnad läbi. Kursk, Harjov, Harkov, Kunime Litoopalini tee peal. Meid oli 15 inimest vagunis, see oli niisugune vagun, loomavagun kahele poole olid tehtud niisugused narid. Nii et üleval ja all magasid ja kõik jäid haigeks. Pletilist tühjusesse peale minu isa. Ja kuidas see küll juhtus, aga tema oli siis see, kes meie eest kõikide eest hoolitses, tegi seal süüa ja ma mäletan, et väga palju oli just seda söögitegemist, sellega tehti seda rukkileiba praeti õliga ja see oli väga maitsev. Soolaga. Ja sisse jäid kõik haigeks ja viidi Harkovis haiglasse. Ja. Ega tee peal ei olnud arstiabi kusagilt võtta. No ei olnud ainult niipalju kui seal ešelonis oli, mõni aga seal viidi siis haiglasse, jäid ainult vagunisse minu ema ja siis vist ma ei tea, kaks või 13 naist, isal otsustas, et ta neid abistab, et need võivad jääda. Ja, ja mina jäin siis peale selle, kui me Harkovis käisime, kõik need haiglad läbi, kus meie inimesed tulid tulimegi vagunisse ja siis õhtul ma jäin ka haigeks. Ja mul oli ka kõrge palavik ja pleki Nile tüüfus. Aga kui me tagasi tulime jaama, siis ma nägin ühte õudset pilti. Seal oli kaks koormat surnud, laipasid ja kõik olid nii õudsed, kollased, pruunid, siis ühel oli üks naine väga suurte pika juustega, need juuksed, kepid rippusid seal ja see oli ikka küll, ole hea isa siis mulle rääkis, mis asi see on ja kuidas on ja tulime siis tagasi ja ma jäin haigeks. Ja olin 25 päeva haige. Täpselt nii kaua, kui me Melitoopolisse jõudsime. No ja peale selle siis ma paranesin, juuksed tulid, mul maa, mitte kõik osa jäi ikka pähe. Aga need, mis kasvasid, need läksid kõik lokki. Et kasu oli ka sellest. Militoopolist isa kutsuti Eesti parteikonverentsile Moskvasse. Ja peale selle konverentsi määrati ta Omskis. See oli see nimetati. Eesti sektsioon oli seal, vot sinna määrati teda instruktoriks ja ta oli seal büroo liige ka. Sellepärast, et ta oli ikkagi poliitiliselt ette valmistatud ja ja kõnemees ja kuidagi ta oskas rääkida nii et kõik kuulast. Ja siis ta saatis meile tähendab selle kutse, et me peame ka Moskvasse sõitma, et me siis ühes sõidame kõik Omskis. Ja siis me käisime oma ülemuste juures ja palusime, et nad meid siis Moskvasse saadavad. Noh, aga siis oli ikkagi veel sõda, Krimmis oli sõda ja pandi meid siis ühte vagunisse, niisugusse vagunisse, millega saadeti Moskva või Leningradi töölistele, jah. Eesti diviisi poolt ja kaks meest olid ka seal, need, see oli jälle loomavagun, nii et ma olen laadinud loomavagunites sõitva. Ja sõitsime siis enne. Ja tee peal oli niisugune asi, et kole suur essalonalise kahel pool oli meil isegi vedurid ja ees ja taga ees ja taga ja ja siis osaliselt Krimmist taga neti nii tee ääres oli, siis need taganesid ka veel hobustega sõitsid siis seal ja siis peatusime sagedasti, aga see oli niisugune kole, oli just aedades vahel minnes siis kõiksugused, head asjad, nii et me sõime kirsse ja, ja murelit taime siis ämbritega kohe. Nii et see oli väga mõnus muidugi, aga, aga siis meid hoiatati. Et Aleksandrov, kas oli eelmine ešelon täitsa ära purustatud ja ära lõhutud ja naised ära vägistatud ja kõik nii edasi Mahno poolt. Nii et olge ettevaatlikud ja siis need mehed panid kõik need padjad ja mis meil olid ja kotid vastu seina, vaguni vaguni seina, siis pandi uks kõvasti kinni ja kõik, et nüüd kui Aleksandrov, kas saame, et siis meil ei juhtuks midagi, aga õnneks meid ei tulnud magnoosis kiusama. Siis sõitsime Moskvani Moskvas, siis isa võttis meid seal vastu, meil oli ikka kaasa võetud ikka jahu ja tangu ja kõik. Ja isa muidugi jagas kõik selle puha oma sõpradele ära. Nii et me läksime homskisse ja meil ei olnud isegi tee peal eriti midagi süüa. Ja ma mäletan, et seal oli veel Kingissepa abikaasa oma poegadega, nii et tema sai siis suurema hulga sellest, mis meil kaasas oli. No ja siis sõitsime edasi ka seal jällegi pandi selle hariliku rongisõidurongi taha, pandi üks loomavagun, nii et me jälle loomavagunis olime. Kujutage ette, milline sõitse olla, kui sõidurongi taga on loomavagun, seinad liikusid edasi-tagasi, iga kurve. Ja seal on ju niisugune sõit kah Siberisse, teate, ei ole nii lihtne. Nii et hirm oli ikka ka. Sõitsime siis saime homskisse, omastki oli parteikool ja parteikoolil oli siis oma maja, kus õppejõud elasid, seal oli Hans Pöögelmanni õde Ella Pöögelmanni siis oli üksiimi nimeline ja terve rida teisi. Ja siis mina alguses töötasin siis selles eesti sektsioonis, olin sekretäriks, masinakirjutajaks, noh, ma seal diviisis õppisin, kuigi palju ema töötas seal seal sööklas, isa oli mul peale selle, et ta oli seal, selles eesti sektsioonis oli veel parteikoolis, oli õppejõuks ka noore, kes selleaegset poliitökonoomia, et mida tema oli siis kunagi õppinud või lugenud või või siis selle Kingissepa poolt saanud materjali, tal oli muuseas väga hea pea, jättis kõik meelde, muuseas, Eesti fiktsiooni oli ka jälle niisugune rändav grupp. Ema oli mul siis näitetrupis seal ja näitleja ja isa oli kõneleja alati käisid niimoodi koos. Mind kaasa ei võetud, siis aga on seda, et kui isa ja ema tulid tagasi seal oli üks niisugune suur küla, kus oli üle 300 talu ja seal olid soomlased, eestlased ja lätlased ja mujal ei olnud muidugi jälle kõneleda kui ainult kirikus. Ja siis ta oli seal kirikus kõnelenud ja pärast seda olid tuldud siis tema juurde ütlenud, et meil õpetajad ei ole. Et tule siia, räägi ükskõik mistahes, aga räägi ikka kantslist. Nii et meeldis. Aga tema kõned olid poliitilised kõned. Muidugi poliitilised moode. Ja nojah, ja siis vot niimoodi ja käisid väga paljudes kohtades Omski oblastis, oh sõbrad siis oli palju Eesti külasi ja ma tean, et seal oli nase vaes juures, siis oli kaloonia jaama juures ja seal olid kalonia java röövs olid külad kõhoolis saadetud eestist hobusevargad. Ja nojah, ja siis on, ma ei mäleta enam, kui kaua me seal elasime, aga ikka mitte väga kaua, nii et tahes 20.-st ja 21. me olime juba maal siis kui likvideeriti, ära need sektsioonid, kisa vene keelt ei oska, on nii palju, et oleks saanud vene osakonnas tööl olla ja siis läks maale. Ole ja alustasime siis põlluteed alguses, aga pärast oli seal kohe varsti 21.-le aastal oli niimoodi, et kooliõpetaja, kes seal oli, ütles oma tööst lahti, eesti kool oli seal. Ja no ja siis ma olin juba kommunistlik noor ka ja ja siis tehti mulle ettepanek, et kooli õpetajaks algkooli seal oli esimene teine klass. Palju te ise olite selleks ajaks koolis käinud? No ikka ainult see, mis ma Soomes käisin Soomes käisin ja see, et ma matemaatika ja vene keelt oskas Rändamise aegudel ju koolid? Ja ja midagi ei olnud siis õpetajaks hakkasin õpetajaks ja ema ja isa siis tegid põllutööd ja lõppude lõpuks meil oli niimoodi, et meil olid seal meie sugulased ka selles suures külas, need kinkisid meile lehma. Ja siis mina. Ma sain selle koolitöö eest kevadel palga, ostsime hobuse. Ja siis ema ja isa teenisite, vanaisa tegi siis alguses oli saapaparandaja kingsepp, kingsepp, ema, õmbleja, ja nemad teenisid siis ka nii, et ostsid teise hobus, et meil oli kaks hobust ja üks lehm alguses ja pärast lõppude lõpuks me olime nii rikkad, et meil oli viis lehma ja kaks hobust. Pärast talukoht jah, ainult meil ei olnud vaja, seal oli ka meil jällegi üks sugulane kaugelt ja see võttis meid oma juurde. Aga vaat huvitav oli see, kuidas seal elati, seal oli ju niimoodi, et ega seal ei olnud ja ehitada mingisuguseid lautasi midagi, seal tehti kõik sõnnikust kahele poole tehti nagu aiad ja sinna vahele pandi sõnnik ja siis muidugi kaeti katusega õlekatus ja niimoodi siis lehmad olid seal laudas niisuguses ja muuseas oli nii soe ja, ja siis meil olid küülikud, kanad, Need, lambad vist ka linnak. Siis oli niisugune juhus, et me minule kingiti koerakutsikas ja ma kasvatasin selle üles ja see väga meeldis ühele meie naabrile seal. Ja sellel koeral olid kutsikad ja see tuli, võttis selle kutsika omale ja ütles, et tasuma ei meeldi, mis tasuv tasu ei ole mingeid vaja. Ta oli nii kena, et ta kevadel, kui oli õige aeg külvata, tõi meile üks puud Otheri. Ja kujutage ette, et isa Ta külvas need maha ja saime 15 puhuda. Seal on nii hea põllumaa. Nii et me olime kohe seal suured jõukad. Aga siis isa otsustas, et hakkab organiseerima kammuuni. Ja organiseeris siis Eesti kommuna. Nii et mina olin ja, ja kui ma juba õppima läksin, siis iga suve maalin oma kodus, kui olin, siis olin heinareha peal. Sest isa ostis räha ja reha peal, siis otsin seda heina loomadele ja komunas olin täpselt niisamuti, nii et nii kui ma koju tulin, istusin reha peale kuni viimase päevani, kui Leningradi 200 tulin õppusele, siis kõik mõttest, et ma olen Krimmist ilmunud. Noh, siis ma töötasin kolm talveõpetajana. Teate õpetajana oli mul ka väga huvitav, sest mul oli niimoodi, et ma olin 30 kilomeetrit, tulin vallamajast ja seal vallamajas pool, kus olla kinnitati, tähendab šeff, üks vanemõpetaja ja väga tore inimene, kes mind siis juhendas. Ma käisin siis tema juures alati konsulteerimas hobusega aga külanõukogu poolt anti alati hobune, ka pakuti Kaasameest kahet saatja. Ma palusin, et las nad annavad ilma, et ma lähen ise. Ma saan ise hakkama, et 30 kilovatt, et pole midagi. Käisin siis alati hobusega ise, aga mõnikord oli ikka kõhe küll, sest kui ma õhtul tagasi tulin, siis tee peal kaugelt paistsid ikka need tuled. Aga need olid hundi silmad. Õudne. Aga ema oli väga hirmul alati, aga mina ise olnud sellepärast, et mulle see meeldis. Külm ja siis oli niimoodi, et otsustati, et igast koolist käisivad vallas õpilastega tähendab aru andmas, kuidas need õpilased on neid õppinud. Ja meie läksime siis ka kevadel kahe hobusega ja vankritega, seal on omamoodi need vankrid, niisus, korvidega. Ja vedru ei ole, ei ole. Need on teistmoodi. Ja siis olid meil kellad ka lookas ja poisid ütlesid, panime ta lahti. Ma ütlesin, et ei, et kui, kui hästi läheb, siis tuleme kelladega tagasi, aga et enne ei tule läks väga hästi matemaatikast vene keeles muidugi mitte nii, sest no lapsed ju nii kiirelt ei omanda. No ja siis tulime tagasi kelladega, põnev oli. Siis ma olin muidugi kui õpetaja, siis oli õpetaja suur autoriteet, olin igal poldülli kiiks, olin isegi tõlgiks ühe posija juures oli niimoodi, et ühel talu perenaisel lehmad millegipärast jäid haigeks, siis soovitati kangeks minna poisi juurde ja sõitsime siis posija juurde ja seal ma siis tõlkisid, aga väga huvitav oli see sõit ka sellepärast, et Siberis on ju väga toredad metsad ja ja seal on ju väga palju metsades narr ja igasuguseid. Said abi sellest, lehmad said abi sellepärast, et olid mingisugused ravitaimed. Eksis muidugi aitas, ega need sõnad seal ehte midagi, aga ravitaimed aitasid ja said abi. Kuidas jätkusid õpingud ja 20-ni neljandal aastal, kui ta sealt ära hakkasin tulema, see oli ikka küll väga suur sündmus, sellepärast et see kõik mõeldi. Et nii kaugele ja, ja kuidas ikka niimoodi läheb ja, aga no isa tahtis väga, et ma läheks, et ma ikkagi saaks omale haridust ja ja siis oli niisugune võimalus, et kommunistlikud noored said suunamised komsomoliorganisatsiooni poolt. Leningradi Raphaki trafakse nimetati sellepärast, et see oli sõna- ravotšifakulti, töölisfakulteet, töölisFoculteet selleks et need, kes kodusõjal õppida, ei saanud noored, et need said niisugusesse õppeasutuses, kus nad siis kiirendatud korrald saivad keskharidus, et edasi minna juba instituutides. Mina sain siis ka selle niisuguse suunamise kirja ja mul on siis meeles väga, kuidas mind siis sealt ära saadeti. Ta tuli mind saatma siis jaamajaam oli 75 kilomeetrit hobusega ja külavärava juures olid siis kõik need minu endised õpilased, et noored ja nende vanemad ja kõik siis saadeti mind nii nagu ei tea kuhu. Sest see oli ikka nii suur sündmus, et nii kaugele. Mäletan, et ema väga seda üle nüüd ikka iseseisvaks lähen kohe ja ta ei ole ka kodu ja vanemaid ja kõik nii edasi, aga ikka läksin. Siis pandi mulle ka kõiki muidugi kaasa väga, sest raha eriti ei olnud, aga oli siis väga palju toitu või kaaned ja kanad ja munad ja siindid ja ema ise oskas suitsusinki teha. Oli terve suur hulk kõik kaasas ja ema siis tegi mulle riided ka, kõik, mis veel võimalik oli ja et ma ikka viisakalt välja näeks ja et siis Leningradis on isal palju tuttavaid seal, et ma ikka häbi ei teeks ja. No ja siis, kui tulime, siis isaga selle tee peal hoidsime see 75 kilomeetrit, siis ta terve tee mulle ikka lugeda kõik moraali, kuidas ma pean käituma ja ja siis ikka tuletas mulle meelde, et missugused kongressid on olnud ja konverentsid ja ja partei põhikirja ja kõik, et ma ikka häbi ei teeks ja minule tahes on isa olnud terve eluaeg eeskujuks. Ja ma olen temast võtnud selle printsipiaalsuse. Kui ma siin töötasin kooli direktorina, siis võtsin omale eesmärgiks, et ma ehitan koolile maja. Ja viisin selle läbi tänu sellele, et ma olin väga printsipiaalne ja otsustasin, et üteldud mis tahes keegi, aga selle me teeme ära. Ja see on just nii, et ütles mulle, et ära sa kunagi olen niisugune, et sa mulle millegi kaebetäht. Ja ma otsustasin, et ma ei tee, ta läks. Kuidas võttis mind Leningradi õppima. Siis ta ütles mulle, et pea meeles, et sa mitte kellegil ei ole käterätikuga. Jaga pidasin meeles.