Täis helgust, uljust ja päikest tegutsesid 19. detsembril 1965, stuudios kaks sõna Sanšainz jupernanud. Sans Rain. Lisaks päikesepaiste tähendab niinimetatud mõtteid avardavaid aineid ja Superman persooni, kes suuteline tõusma kõrgematesse dimensioonidesse, et päästa maailm inimkonna eneserumaluste käest, selgitas laulja. Kui nüüd oletada, kuidas Donovan sellel jõulueelsel päeval stuudiosse jõudis, siis võimalus oli näiteks metroorongist maha minema Püha Johannese metsas metroopeatusesse Ants Johnsrud Londoni Westminster City linnajaos sealsamas metroojaama lähedal, mingi pik, kloostri tee Ämirud. Ja neid on kohe ka selge, millisesse stuudiosse läks tona vanema päikeselist laulu salvestama, teadagi äveeerreudistuudiasse. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid Raimo Seljamaa ja algaski taas üks Aja jälg kivis. Vaadates muusikute nimekiri ja kes kõik hävi Rõud stuudiates salvestanud tuleb mõte. Lastele on see, kui kodu teistele kohaks, kuhu igatsetakse, kus külalisena tööd tehakse. Ja viimati mainitud hulka kuulus, vat soolar New Yorgist 39. eluaastal 1943 surnud helilooja, pianist kellelt muuseas kaund Peisi stiilset klaverimängu õppis. Ränduri audil leedus piisavalt laternaposte, millele toetuda. Nägu tehakse selles 1937. aastal salvestatud laulus. Maja, mis meile täna huvi pakub, ehitati aastal 1830 siis veest läbi jalgtee Kelberni kloostrisse siitsis häbi, Rõud kloostri tee. Tegemist olutsioosida ajastu linna majaga, mille tolleaegsest kirjeldusest võib lugeda, et selles oli üheksa magamistuba siis teinekord praegu on saanud kombeks lisada maja kirjeldusele magamistubade arv, mis peaks vist mõista andma, kui suure majaga tegemist on. Üheksa oleks nagu päris palju, kuid maja ise ei paista tegelikult kuigi suur. Aga uurigem pisut, mida kujutab enesest George'i ajastu arhitektuur? Jooside ajastu arhitektuurile andsid nime neli esimest Hannoveri kuningakojast pärinevad Briti kuningat Grektsiootsid esimene, teine, kolmas ja neljas, kes valitsesid järjestikku augustist 1714 kuni juunini 1830. Sotside ajastu ehituste puhul oli tegemist tavaliselt päris lihtsa, ühe, kahe või ka enamakorruselise täiesti sümmeetrilise hoonega. Esiuks seisis fassaadi keskel, selle kõrval ja kohal nelinurksed aknad. Ukse raamistuse moodustasid teinekord dekoratiivsed reljeefsed sambad. Reisil Leedus kaunistusi. Põhikorrusel olite tavaliselt suuremad aknad kui kõrgematel korrustel. Kõige kõrgemal asusid enamasti teenijate toad ja korstnad olid paigutatud kahele poole katuste otstesse. Peaaegu kõik see iseloomustab ka maja number kolme virudil kaks korrust, alumise korruse aknad, sama kõrged kui peauks. Keldrikorrusel oli kunagi tõenäoliselt köök ja tänavalt viib ukseni kaheksa trepiastet. Saama. Aga kui linnamaja perioodil korteriteks jagati, juhtus ühte neist elama kurikuulus teatriprodutsent ja pettur Jon Panther Moody Gregory, värvikas kuju eelmise sajandi alguse Londonis, kuid mitte heas mõttes omaenese kirjutatud eluloo põhjal värvatud Gregory juba 1909. aastal salaluuresse välismaa spioone püüdma kuid selle kohta pole leitud ühtki tõestust. Kindlalt on aga teada. Gregory kauples julgelt briti kõrgklassi tiitlitega mis need hiigelsummade eest ja teenis ise sellega miljoneid. Ostis ajalehe Vaidze põlgas vet hämara kuulsusega ämbessadori klubi sovhoos ja hotellis. Harris kogus keelepeksu neis paigus viibivate kuulsuste kohta ning pressis oma ohvritelt raha välja. Gregory elas ävi Rõudi majas number kolm koos näitlejate reedi trossiga. See suhe olnud Platu irooniline, sest Gregory oli homoseksuaalaastal 1932 seedid suri ja pärandas Gregorile suure rahasumma ning päris paljud olid kindlad, et Gregory mürgite seediti tõendeid polnud. Kuid Eedi trossi vaimu olevat hävireudi stuudiotes kummitamas nähtud. Kui enne laulis laternapostist George Foom been siis teisena all Pauli ilmus kui ootamatusest autov nõue. Mõlemad häbi, Rõudi mehed aga aastasse 1929 Mil hoone omanikuks saab ehk endalegi pisut ootamatult. Francis Mayers, kes peatselt veel samal aastal ja edasist käekäiku silmas pidades teeb saatusliku otsuse müüb hoone plaadikompaniile grammofon kampani limikid, mis ühinedes Kolumbia kompaniiga saab nimeks Electric Musica Industries Limitid ehk IGM i. Nii dirigeerib abi Rõudi stuudioga aastakümneid tihedalt seotud maakom Saatchientsibeeriust Karjala sööd oopus 11, osa kolm saatsenud, see elukoht oli lausa häbi Raudi külje all nurga taga. Aga stuudio ametlikul avamisel esitati söör Edward Elgari helitöid Londoni sümfooniaorkestri esituses helilooja juhatusel ning järgmisel aastal oli söör taas dirigendi rollis. Siis salvestati ta viiulikontsert, solistiks 15 aastane Jeff. Uudi menu. Kuigi häbi Rõudi seostatakse tänapäeval eelkõige biitlitega, siis tegelikkus, nagu oleme kuulnud ja kuulame, on palju avaram. Glenn Miller tegi ühed viimased lindistused just siin septembris 1944 peaaegu täpselt kolm kuud enne lennuki kadumist, 15. detsembril teel Inglismaalt Prantsusmaal. Siinsetes stuudiotes Salvastanovida mitmest vallast Jack Hiltoni Joe lossi orkestreid Artur Rubin, Stein, Robert Frip, Iron Meyden, 60.-te briti popi ühed edukamad Hollis Manfred Mann. Harri Roger sündis 1940. aastal Indias. Seitse aastat hiljem kolisid tema briti päritolu vanemad Inglismaale. Harri hakkas kitarri õppima ja mängis ning laulis kohalikes skyffil gruppides oma kodupaigas hereforssairis. 958 pani ta kokku oma grupi Vändrilisters ja muutis oma nime. Harry rošervuebist sai Clif Richard ning tol samal 58. aastal kõndis Clifamad Richthersitega ävi Rõudil asuva salvestusstuudio trepist üles, et võta linti laul soovid, mida on peetud Euroopa esimeseks rock n roll singliks. See märkimisväärne salvestus leidis aset Rõudi stuudios number kaks, mis saigi niimoodi noil aegadel Londoni roki lugeskuseks. Clif Richardi hakati aga Inglismaa Elvis Presley kutsuma. Pärast seda olin mänginud Viitnikust rokkareid filmis Ekspresso Bongo jääks ta külagi selles loos natuke Elvise moodi. Et vältida segi ja meist Ühendriikide vokaalgrupiga, kes samuti Teetrichthers ehk hulkurid santlaagrid valiti uueks nimeks sädevus, varjud oli kuum päev 17 juuni 1960, kuidas sädevus? Häbi Rõudi stuudios number kaks lindistas apaatselt. Autor Cherry loodan, meenutab. Olin metroos teel koju päringtoni koos säravusse liikme chet Harrisega. Mul oli ukulele selle kaasas, ei tea küll miks, aga korraga hakkasin ümisema ja tinistama Apaczy meloodia. Tset palus seda korrata ja kuuldes veel, et see on minu välja mõeldud viisijupp ütles, pean seda tingimata ka teistele bändipoistele ette mängima. Järgmisel Päeval sai see ka tehtud ja kohe ka otsustati, et lugu pead minema plaadile. Pealkirja panin põrk Lancasteri otsiaalsed pranthani vesterni järgi. Apaczy. Seadus siis sai Briti populaarseim olulisim popansambel enne biitleid eeskuju nii koosseisu kaks kitarri, bass, trummid. Kui lavaliikumise ja riietumise poolest. Liitmuusika nii kutsusid Briti bändid oma rock n roll'i. Loode-Inglismaal Iiri mere ääres seisvast Liverpoolist pärit gruppide biitrütm sai siinse räsi jõe järgi nimeks mürschibiit. Niimoodi olid muusikastiili ja selle viljelevad kohanimed. Esmakordselt ajaloos kokku liidetud prajanebstenist sai biitlite kõrval veel teistegi Liverpoolist pärit gruppide lauljate mänedžer ja üks selline grupp oli Cherry anud võtteis Mäikers. See oli maalsusteni ja tema sammu seadjad järgesid paljuski biitleid. Nemadki esinesid kääven klubis ning Hamburgis ja 1962. aastal saineist viidi Ta järel, teine grupp rajaneb Steni käe all ning ka nende muusikat salvestas George maatin. Kuid nad olid esimesed, kelle laulud Briti ja juba ka Ühendriikide singlite tabelitesse jõudsid. Näen päisme, kes tegi mõndagi, mida biitlid juba enne neid teinud olid, näiteks nende filmi Ferry kroos võime Joshi parv üle jõe peetakse Cherry ja tema teismee käsite versiooniks biitlite filmist Haadreis näit. Ja muidugi salvestati ka nende muusika häbi Rõudil stuudios number kaks. Upload oli avatud ka teiste linnade noortele muusikutele. 20.-le aprillil 1967 külastas stuudiot The Impiitueens kvartett Münchenist. Peatselt võeti nimeks ämbrous, sleid ja seitsmekümnendail saadi tuntuks lihtsalt kuisse leid. Dilaititusiiu rõõm kohtuda. Neymari kõlas sleid, aga sellist muusikat salvestati just number kaks aastal 1973, nagu kohe kõlama hakkab. Ja enne ma veel ütlen, et üks huvitav periood grupipink Floyd elust oli selleks ajaks juba möödas. Juba kaheksakümnendatel klassikute seisusse arvatud pink Floydi mehed. Rikk Rait Veeveegi, Ilmar Nikki meissonjaroservaaders õppisid 1900 kuuekümnendatel Londonis arhitektuuri ja tegid enda ja teiste rõõmuks muusikat. Arukitega ühines kunstitudeng siit, määret hakkasid asjad muutuma. Kõigepealt andis vääred bändile nime pink Floyd. Seda siis tollal kõrgelt hinnatud ping häbersoni ja Floyd Khansseli pluusi kaardi järgi ning aastaks 1967, kui grupp esmakordselt läbi löödi stuudiosse salvestama tuli, oli nende muusika leidnud eksimatult sihvedelilise kõla. Pink Floydi algaegade muusika peamisel loojal magnetil oli teinegi teda üha enam haaranud harrastus LSD. Tema käitumine muutus üha kummalisemaks ja juba gruppi teisel, 1968. aastal ilmunud plaadil oli teda kuuldavaid ühes laulus, mis tegi tema mentaalse seisundi täpselt selgeks. Tekst oli umbes järgmine. Mul on au ja kohustus teile teatada, et mind pole tegelikult siin. Polnudki siit varretit enam pink Floydi jaoks siin. Kuigi 1975. aastal, kui pink Floyd, salvestas albumit wish you hear soovin, et sa oleksid siin sellelegi barretile pühendatud, tuli siit ka ise korraks häbi Raudi stuudiosse. Tema välimus oli nii muutunud, et pink Floydi mehed ei tundnud teda tükil ajal äragi. Ta oli oma pikad juuksed ja isegi kulmud täiesti maha ajanud ning kaalus tublisti juurde võtnud ja jutt endiste bändikaaslastega ei sujunud kuidagi. Oma elu viimased aastad veetis tegelikult väga andekas muusik Cambridge'is, kus tegeles kunstiga ja ajalooga ja Syd Barrett suri aastal 2006. Sombeis, kui meie abi Rõude stuudiosse läksime, olid biitleid Sootšümperloun le haards, kõlab bänd. Albumi äsja valmis saanud stuudiomehed olid ametis juhtmete kokku kerimisega. Meie soovistata tahaksime ka neid biitlite helisüsteeme proovida, ei tahtnud nad midagi teada. Soovisid rahu ja rahuliku tööpäeva, meenutab zombisse kitarrist pool Atkinson. Saatsin Pepper oli nad ära vaevanud. Pole ka imeplaadi tegemine kestis 29 päeva, aga pole tõest kaugel, kui öelda ööd. Tavaliselt töö algas seitsme paiku õhtul pest sageli kuue-seitsme vahel hommikul katsetati eksperimenteeriti lõputult, kõik pidi kõlama senisest erinevalt värske helide maalinguid ja, ja mitte ainult. Tegemist oli temaatilise tervikuga. Laulud järgnesid teineteisele sujuvalt ilma pausideta ning saatsin Pepper oli esimene album, mille ümbrisele trükiti laulutekstid. Tõesti pole tähtsust, on mul õigus või mitte, seal, kuhu mina kuulun, on mul õigus. Pieter pleiki kavandatud plaadiümbris oli oma uudsuses kooskõlas muusikaga mille sünnil oli oma oluline roll heli režissööridel. Chow emereik Philip MacDonald, Richard vas, Norman Smis ja muidugi produtsent George Martin. Nii käis töö 20. aprillil 1966 George Martini juhtimisel. Tegemisel oli album revolver, mis suures osas valmis häbi Rõudi stuudios number kolm mis on väiksem ja akustika poolest mitte nii puhta kõlaga kui stuudio number kaks, ütleb helirežissöör tša enerik. Ma ei tea ansamblites suurt midagi, prae on, aga ma usun, et sul on midagi väga head, ütles George. Käin biitlite mänedžer Brian Epstein eile pärast demolintide ärakuulamist. Esmakohtumine peeglitega toimus kuuendal juunil 1962 ja siis tehti kolmandas stuudios ka test. Lindistus. Enne seda oli Maarten teinud koostööd tantsu ja jazzmuusikutega ning kindel koht oli ka huumoril pid. Stiina no te kuuns ning kuunzi liikme piitja sellersi, sooloplaadid. Iiemmai ostis Farrofon kompanii kohe pärast sõda Saksamaalt ja kompanii logo. Suur L täht ei tähenda naelast sterlingit, vaid on kompanii kunagise asutaja, perekonnanime esitäht Karl Linberg ja tagasi teise stuudiosse. Häberaudi stuudiate hoone jätab väljaspoolt suhteliselt tagasihoidliku mulje. Kujutatakse ette, et salvestusstuudiot hoone sees nii suured ja avarad võiksid olla. Muide number kaks, kus on aegade jooksul oma loomingut jäädvustanud lausa lugematu hulk rock ja popmuusikuid kuulubki tõenäoliselt maailma kõige kuulsamate muusikastuudiote hulka ja nagu on kirjutatud biitlite jaoks, oli siin varjupaik nende muusikaliste katsetuste sula, võitlusahi ja koht, mis otsustas nende saatuse. Keset suurt tühja, tugevasti valgustatud ruumi seisab klaver ei midagi muud. Ja sa võid vaid kujutleda, kuidas korrus kõrgemal asuvast nurga uksest astuvad päris kõrgest kitsavõitu trepist alla muusikud, omagita Harridega ja ruum ärkab vähehaaval ellu. Suured liikuvad helipaneelid tõmmatakse seinte äärtest oma kohtadele, helimehed asuvad mikrofone paika panema ja põrand saab juhtmeid täis. Süttivad lambid, vahest isegi prožektorid. Toolid pannakse paika kohe teise korruse nurga ukse kõrval seisva suure klaasakna taga süttib valgus. Seal on Foonika kaks tooli tohutu. Tundub, et miljonite nuppudega helipuldi taga režissöörid siin teavad täpselt, mida nende nuppudega peale hakata. Anne akustika on häberioodi teises stuudios on asjatundjad kirjutanud. Lugematute rokkgruppide kõrval on siin salvestatud ka filmimuusikat, sest siia sobib suurepäraselt 50 viieliikmeline orkester. Ja stuudio juurde kuulub ka väike puhkeruum. Tõenäoliselt on siin aegade jooksul üht-teist muutunud, alates aastast 1958 Clif Richard Mahtrithersitega siia salvestama tuli ja äpi Rõudi teisest stuudiost Londoni rocki elu keskus sai. Aegade jooksul muutub paljugi, aga häbi. Rõudi stuudiotes on alati parimad salvestusvõimalused ja kõige uuem tehnika. Kuid mida aeg edasi, seda enam kasutasid biitlid erinevaid stuudioid vastavalt milliste helipilti kõla otsiti. Ja seda ka väljaspool Iiemmaid väljend ja olümpic, stuudiod, Stouneside põhipaik ning peatselt tuli juurde atrulluricordsi stuudio. Aga ei unustatud häbi Rõudi number kahte-kolme ja ühte, kus sai algusega voolu. Stuudionumber üks on suurimaid stuudio ruume, mida üldse võib leida, sinna võib kergesti ära mahutada sajaliikmelise orkestri pluss 150 koorilauljat. Stuudio on kuulus oma eriti sooja ja selge akustika poolest nii ühele pianistrile kui sümfooniaorkestrile ja siin on salvestatud rohkesti filmimuusikat, muuseas ka tähtede sõda. Seega on number kaks, üks ja juba varem mainitud kolm elegantselt nurgelisema helide maailma tarbeks ning on digitaalne penthouse'i, mida kasutatakse põhiliselt miksimiseks. Multimeediaga tegelev abi Rõud interaktiiv muidugi mitmeid eraldi ruume Masterdamiseks, ree Masterdamiseks, ümbervõtmisteks unustamata vinüülplaate. Kõigest sellest on juttu Lähen Sauthooli piitja vintsi ja Alan Raussi raamatus äpi Rõud. Abi Rõud nimelise albumi avaloo camp to Give esimene võte 21 juuli 1969. Plaat tuli müüki aasta 26. septembril ja oli biitlite viimane ühistöö. Kuigi järgmisel aastal ilmus veel letid bee album mis aga tegelikult oli lindistatud pea täies ulatuses varem. Omavahelised suhted ja sihid ei olnud enam kooskõla asem. Lätipi tegemisest oli kõigil kibedaid mälestusi. Nii et kui McCartney George Martini poole pöördus palvega olla veel ühe plaadi produtsendiks andis Martin nõusoleku tingimusel meeste omavahelised erimeelsused. Tülid jäävad stuudio ukse taha. Ja peaaegu nii läkski, väiksemad teravused ja tähenduslikud pilgud, välja arvatud. Tulemus oli igati rahuldav, et mitte rohkemat öelda, ja tsiteerides Ringo staari tulenes asjast, et vaatamata kõigele. Meile ikka meeldis mängida. Ning kui me unustasime kogusele muu asja ja istusime maha kui neli muusikut kõik loksus paika, nii kõlab häbi Rõudi stuudio number üks akustika muusikata. Sa tõused Saint Charles Woody metroojaamast maa peale Nyyd väikese jupi Grow Enrõudi tänavat jõuad läbi Rõudi nurgale. Stuudiohoone on teisel pool tänavat ning ülekäiku tähistavad nagu igal pool mujalgi valged triibud asfaldil sebra. Ja kes oleks võinud arvata, et üks kõige tavalisem jalakäijate üle kõik ja tänava nimi võivad inimeste jaoks nii suure tähenduse saada. Säärad kirjutab, et 1966. aasta augustis asuste assistendi kohale hiljem mais stuudios nagu tol ajal abi Rõudi stuudiot kutsuti. Täpselt kolm aastat hiljem, kaheksandal augustil 1969 otis fotograaf i ain Mac Milan umbes kümmekond minutit tänaval stuudio ees ning tegi kuus pilti neljast biitlist, kes kõndisid üle häbi Rõudi ülekäigu raja, mis lõppes õige pisut vasakul pool stuudia peasissekäiku. Nii sündis biitlite häbi. Rõude albumi kuulus kaanepilt. Neli noort meest astub üles sebra stuudio poole kõige ees, üleni valges John Lennon, tema järel pidulikus mustas ülikonnas rõngas staar siis poolne kaatni sinakashallis ülikonnas ja paljajalu ning rongkäigu lõpetab teksakostüümis Jos Harrison. Pärast sellise kaanepildiga plaadi ilmumist oma kuulsuse tipul seisvatelt biitlitelt oligi päris iseenesestmõistetav, et Iiemmais stuudiost sai pirudi stuudio ning lugematuid Londonit külastanud biitlite fännid saabusid kohale ja kõndisid õnnelikult üle maailma kuulsaks saanud ülekäiguraja. Praktiliselt pole päevagi, mil inimhulgad pildistades ja filmides seda sebrat ei ületaks. Nii kirjutab aastakümneid häbi Rõudi stuudiates töötanud ja hiljem sans voodi metroojaama juures häbi Rõudi kohviku avanud Jeff pisarat. 2010. aastal võeti ajaperioodi ülekäik Londoni kultuuripärandi teise järgu objektina kaitse alla. Turismi ja kultuurimälestistega tegelev minister Ben Rous ütles sel puhul see Londoni sebra ülekäik ei ole küll loss või katedraal aga ometi tuleb selles näha märkimisväärset osa meie kultuuripärandist. Loomulikult kuulub ka häbi Rõudi stuudiote mälestustest tulvil hoone ise briti kuningriigi ajaloolisse kultuurilukku. Kuulsin seda lugu esmakordselt George viienda hotellis Pariisis jaanuaris 1964. Pealkirjaks ska rämbel teeks munapude, ütleb George Martin. Pool tahtis lühemat nime, üx mõlkus tal ka meeles, aga kõhkles. Mina veensin, uus pealkiri kõlab igati hästi. Esmaspäeval 14. juuni pärastlõunal 1965 häbi Rõudi teises stuudios. Võtsime loo linti.