Sulen silmad ja tunnen, kuidas voolab aeg läbi mu väsinud pea. Kas suudan veel kaasa minna? Ma seda praegu ei tea. Ja kas ongi vaja minna ajaga kaasa saan? On juba mu silmad tundsid ja jalad ei kannamaad. Mis parata, võtnud minult aeg kõik, mida kalliks pean mu nooruse jõu ja trotsi, mu võidud ja mu vead. Kuid siiski on midagi järel, see tuli mu südame sees ja seda ei võta mult keegi ei aeg ega võimumees. Selle tulemis südamesse järel on sinna süüdanud partei ta leegitsev leegitsev, nõnda et surmale hüüanama. Ei. See tuli toobi, jõudu ja tarmu ja noorust jätter Rotsiga. Ta leegitsev leegitsev, nõnda et maksab veel elada. Sündisin nagu meetrika näitab 15. oktoobril 1903. aastal Kavastu vallas koosa külas. Et mõisa Nikolai pall oli sisse kirjutatud kuristavalda Viljandimaal, siis on kogu mu eluajal märgitud passidesse minu sünnikohaks mis faktiliselt Pole õige ja on seletatav ainult tsaaririigi bürokraatiaga. Minu vanaisa nimi oli Jaan Kalju. Vanaema hüüti mariks. Nende vanem poeg Eduard elas tol ajal. See on 1906. seitsmenda aasta paigu Tartus ja oli linna peapostkontori ülem. Seda peeti tol ajal väga kõrge eksametiks. Minu isa Nikolai Pälluli koosa külasepp kes pidas üüritud sepikoda, tegi tööd nii koosa külarahvale kui ka ümbruskaudsetele talumeestele. Peamised tööd olid hobus, Rautamine mitmesuguste rauatööde nagu vankri, telgede ratta, vitsade reejalaste tegemine ise. Meie elasime vanaisa renditalus, mis asetses umbes kilomeetri kaugusel keskusest lõuna poole suunduva kallaste maantee ääres. Sepikoda oli renditud ühelt külaelanikud kes oli külasepa ameti maha jätnud ja asus mõnisada meetrit külakeskuse poole. Rohkem on meelde jäänud vanaisa talu. Selles oli kaks omaette võrdlemise, avarat tuba ja muldpõrandaga köök. Ühe ja sama õlgkatuse all asetses veel rehetuba rehealune ning kõige tipus loomalaut kus peeti üht või kaht lehma kolmesiga ja paar-kolm lammast. Need väliselt moodustas see kõik kokku ühe pika esid. Hästi mäletan koosa jõge. Sesse voolas meie elumajast umbes 100 meetri kauguselt mööda ja pealegi oli otse sauna taga tiigitaoline bassein mille vanaisa koos isaga olid kaevanud. Sinna oli ja pärast sauna siis hüpata ja ihu karastada. Kusagil 1970. aasta paiku põles saun ära. Sauna põlemist mäletan hästi, olin sel ajal alles umbes nelja-aastane. See juhtus laupäeval, kui kogu meie pere valmistus sauna minekuks. Lapsi oli meil siis kaks, mina ja mu vend Voldemar. Mäletan, et oli sügis, augustikuu viimased päevad, kõik vanemad inimesed askeldasid, valmistusid sauna minekuks. Emaleena. Paanikavanaisa isa jooksid sauna poole, pangid käes ema ja vanaema nende järele. Meie lapsed, jäime üksinda. On nagu meeles, et võtsin Voldemar käe kõrvale, jooksime samuti sauna pooleli, jäime kaugemale seisma ja vaatasime õudusega, kuidas sauna katusest ajas tuld ja suitsu välja. Kui naabrid olid veevangidega kohale jooksnud, hakati kustutama. Ämbritega võeti jõest, vett anti käest kätte. Isa ja vanaisa püüdsid vett katusele heita, et tuld kustutada. Näis, et see vesi, mis tulle heideti, ei suutnud tollele suurt midagi teha. Mõne aja pärast oli kuulda külakeskuse poolt suurt kellade helinat. Sõitis kohale koosa küla tuletõrjemeeskond, mis koosnes kahest veokist. Esimesel olid punaseks värvitud veepump, teisel suur samuti punaseks värvitud veemahuti. Tuletõrjujad, mõnel isegi vaskkiivrid peas, hakkasid kohe käsipumbaga tööle. Ja ennäe, tuli hakkas kustuma. Aga saunas polnud enam suurt midagi järele jäänud. Ainult mõned suitsevad tukid. Nendega tulid tuletõrjujad hõlpsasti toime. Naljakas. Mõne aja pärast lõid vanaisa koos isaga uue sauna üles, elu läks endiselt edasi. Siis tuli aeg, kui me Kosalt ära sõitsime. Isa jättis koosa sepikoja sinnapaika ja kolis perega Piirissaarele. Mida ma Piirissaarel kõige rohkem mäletan, on murakad. Neid kasvas vist tolleaegselt Piirissaarel tema väikese saare kohta hiiglaslikest soodes vist küll kõige rohkem. Ja tooreid valminud murakaid oli mõnus otse murumättad süüa, kui ema või isaga marjul käisime. Mulle näis, et kõik sood Piirissaarel oli murakaid täis, et neis võis otse korvi kühveldada. Väga võimalik, et mõnevõrra võin siin liialdada, kuid sellest ajast peale on murakad muutunud. Minu lemmikmarjad, eks kuigi hilisemas elus olen neid magusaid marju üsna vähe maitsnud. Teine tähtsam mäletamine on tindi kuivatamise ahjud. Käisin paaril korral neid isaga vaatamas, need ahjud polnud väga suured ja neis kuivatati tindikalu. Neid kühveldate peenetele metallist või puust ristele. Külvati üle valge liiva ja soolaga ning kuivatati ahjudes, mille korstnad tekitasid tõmbetuult. Ka tuliseid süsi tõsteti kevadel alla, et nad kuivaksid. Kui kuivatatud tindidel liiv maha raputati, jäi neile ikkagi liiva külge natuke, mis hamba all krigises. Hiljem 1900 18. 1900 19. aastal, kui ma punaarmee Eesti kaitsepolgus sõduri katlakeses tindisuppi sõin tulid mulle alati meelde lapsepõlv, piirisaarel ja tolleaegsed tindi kuivatamise ahjud. Piirissaarest tulime ära nähtavasti kusagil 1090. 11. aastate paiku. Siis eratuleb, juhtus nii, et ühel talvisel hommikul veebis isa et tema sepikotta oli sisse murtud sepikoda tööriistadest puhtaks tehtud. Isa arvas teadvat, kes selle kuriteoga oli hakkama saanud. Läks omal käel vargad otsima, kuid tuli nädala pärast tühjade kätega tagasi. Politsei poole pöörduda ta miskipärast ei tahtnud. Isa ja ema olid õnnetud selle juhtumise pärast otsustasid Pirsalt lahkuda enne kevade saabumist üle järvejää. Otsustati asuda Tartusse vabriku töölisena, katsuda oma elu korraldada. Isakas Faurer rauatöökojas või vabrikus sepana tööle. Ta sai palka nagu ähmaselt mäletan, üks rubla päevas hiljem vist pisut rohkem mille eest oli raske viieliikmelise perega ära elada. Siis tegi meie elu veel ühe pöörde. Isa veendus vis, selles. Vabriku või suurema töökoja palgatöölise töö polnud kuigi perspektiivne ja otsustas veel kord proovida vabakutselise sepa ametit. Tol ajal nimetati praegust veeriku linnaosa veeriku alev-iks. Ja sellel eksisteeris Väike-Viljandi uulitz. Tol ajal kõik praegust tänavat nimetati uuritsateks sellel tänaval või uulitsa leidis isa vaba sepikoja rendi selle üheks aastaks. Isa sai kusagil 100 rubla võlga. Ja 11. aasta suvel pani sepikoja käima. Enne seda lasi isa ühelmargeltsildi maalida, lõi selle naelaga värava kõrvale plangu külge, millelt võis lugeda. Sepp maa Töökoda, Rautatakse hobuseid, parandatakse vankreid, järgesid Läks mööda mõni. Ja varsti tulid ka kliendid, sest veerikul elas palju voorimehi. Isa tööpäev algas varahommikul, lõppes hilja õhtul lambitule valgel. Elektrit meil ei olnud. Kuid kuulda oli, et elektrijaama ehitatakse kusagil kesklinnas. Etheri korvis, mingit kooli polnud, korraldas ema asja nii, et mind võeti päeva tänaval asuvasse algkooli, kus ma sain käia ainult ühe aasta. Järgmisel, 1912. aasta kevadel lõpetas isa oma eksperimendi Veeriku alevikus ja me kolisime kusagil aprilli lõpupäevil Raadi mõisa, kus isa sai mõisa sepa koha. Muidugi tuli mul nüüd päeva tänava algkooli esimene klass sinnapaika jätta, sest Raadi mõisast oli kauge sinna kooli käia. Järgmisel sügisel jätkasin õpingut juba Peetri tänava algkoolis. Kuhory Raadi mõisas ainult veidi üle kilomeetri. Raadi mõisas oli sepale ette nähtud võrdlemisi avar korter milles oli kaks tuba ja avar köök. Maa ümbrus oli Darrastamata aiamaa, kus majale nagu tegid peenraid aedviljade kasvatamiseks, kus kasvasid ka mõned marjapõõsad. Õunapuud ei lubatud kasvatada. Maja läheduses kasvas väike metsatukk, kus lastel oli hea mängida. Raadi mõis kuulus tuntud baltisaksa kunstiteoste kollektsionääri Karl Eduard For Lipp Harti järglastele keda rahvas lihtsalt liipardideks kutsus. Üks niisugune lippard valitses ka siis radi mõisad elas oma perekonnaga suviti mõisa lossis, mis asus järvekese põhjapoolsel kaldal. Kuulsin ema isa kõnelustest, et talvel elavat lippardid Peterburis aga suviti oma mõisamajas. Ülejäänud ajal olevat loss tühi ja ainult paar valvuritel amat lossi väikeses vahihoones. Isa töötas mõisasepana kaks aastat. Mina jõudsin selle ajaga algkooli kolmandasse klassi, kus kaudu see kõik käis, seda mina ei tea. Kuid varsti saime teada, et isa läheb tulevast aastast alates Raadi mõisast ära parustackelbergi mõisasse, mis asus kusagil Peterburi kubermangus. Sest seal olevat palk tublisti kõrgem kui Raadil ja töötingimused samuti paremad. Ja siis tuligi aeg kätte, kui ma jäin vanaisa vanaema hooldada kuna minu vanemad kolisid uude töökohta õnne proovima seisundis vist 1913. aasta aprillis kusagil jüripäeva kandis. Kuna mina pidin Neile maikuus pärast kooli lõppu järele sõitma oli siis juba üheksa ja poole aastane. Ja olin küllalt suur vees oma teada. Ajakiri laudadel on minule antud aastate rodu nõnda pikk ehk et nende esimest otsa pole enam nähagi. Algul olid aastad kerged ja venisid pikkamööda. Nende kaal ei olnud veel suur. Siis hakkasid nad kiiremini veerema ja aastast aastasse raskemaks muutuma. Uue koha nimeks oli kolhoosid, 100 mõisa nimi oli samuti. Jäin kaheks aastaks kolhoosid, Sa mõisasse ja hakkasin suviti mõisa põllul tööl käima. Olin tollal kümneaastane ja selles vanuses võttis mõisavalitseja lapsi tööle. Tööle läksin vabatahtlikult, sest tekkis huvi seda liiki töö vastu, mille eest saab raha juba tartus. Võtsin kahel aastal vanaisa jõulukuuskede kauplemisest osa Tähe ja Lootuse tänava ristumiskohas saunaesisel platsil. Vanaisad ei maalt paar koormat parajaid, jõulukuuski sai linnavalitsuselt vastava loa. Lõi paar päeva enne jõulusid oma kuusekaupluse lahti. Mina olin temale abiliseks ja kuuskede koju kandjaks. Sellest sain igalt kujugandud kuuselt oma viis kuni 15 kopikat, tasuks. Mõni andis isegi 20 kopikad. Kui juhtinud oma rahakoti üle lugesin, oli seal ikka oma poolteist kuni kaks rubla raha. Muidugi aines siin kogu raha vanaisale, sest teadsin, mille peale tuli vanaema raha kulutada. Mõnikümmend kopikat jätsin endale kommitee jäätise ostmiseks. Nüüd mõisas tööl käies kuulsin imestusega, päevapalgaks on 15 kopikat päevas. See pani mind väga imestama, sest leidsin, et päevapalk on väga nigel. Tööpäev algas väga vara. Kella seitsmeks kogunesid lapsed valitseja kontori ette, kus üks noorepoolne mees, valitseja abiline, meie nimed kirja pani ja käskis kõigil enda järel astuda. Meid, laps, umbkaudu 30 poissi ja tüdrukut, kõik nii kümne-kaheteistkümne aastased. Suurem osa paljajalu. Ühe kuuri juures anti igale pikale ja poisile kätevarre otsa kinnitatud ohakalõikamise labidas. Ja selle järele liiguti tagasi kontorite, kus meid juba ootas kaks pikka heinaveovankrid ja sõitsime paar-kolm kilomeetrit kaugemal asetsevad viljapõllule, kus kassas mingi vilja oras. Nägime viljas kassas väga palju Whakaid. Lapsed asetati pik ka ahelikku üksteisest kolme sammu kaugusel. Ja meie ülesandeks aheliku liikudes oli kogu umbrohi labidakistega välja juurida. Ja selle juures orast ennast mitte tallata. Ei tohtinud ka enda ja naabri vahele umbrohtu kasvama jätta. Meie töö kvaliteedi valvas üks vanem aastat 15-le poiss kes oli meelenagu kupjaks. Nädala pärast lõppes see töö ja ma tõin esimese töö palga koju 90 kopikat. Kurvalt mõtlesin sellele Tartus vanaisaga jõulukuuske müües teenisin päeva jooksul rohkem kui mõisniku põllul nädal otsa higistades. Rääkisin seda ka vanematele. Isa ütles, et minu Tartu teenisus olevat juhuse õnneasi. Et seda võib juhtuda ainult kord elus. Tegelikult teenib köömes alati väikest raha, ainult mõisnikud ja vabrik, kandid saavad suuri sissetulekud kuid see on kõik töinimiste vaeva, higi arvel. Ma olin juba niisugust juttu kuulnud ka vanaisalt ja sellepärast oskasin ka oma sõna sekka visata. Ma ütlesin isale, et kapitalistid ja mõisnikud on vereimejad. Isa vaatas mind imestunud ja küsisid, kust ma neid sõnu kuulnud. Ütlesin, et vanaisalt. Siis et niisuguseid sõnu ei tohi igal pool rääkida. Niisugusest sõnadest pannakse ongi. See oli mulle uudis. Aga ma ei hakanud enam küsima, tahtsin omaenda peaga kõiges selgusele jõuda. Sügisel hakkasin kohalikus Semski koolis käima, mis asetses kolm kilomeetrit meie mõisast lõuna pool vene külas. Mihhailov, kas peaksin, vahel ütleme ühte asja, et ma selle vene küla nime Mihhail oskas, päris kindel. Väga võimalik, et tal oli mõni teine nimi. Vaatamata vene keele viletsale oskusele pandi nind kolmandasse klassi. Pool aastat pusisin vene keelega, enne kui natukene mõistma hakkasin. Kool mulle ei meeldinud, siis oli tegemist jumala sõnaga. Vene preester õpetas vanaslaavi kiriklike raamatuid lugema. Samuti pidime pähe tuupima venekeelseid palvesõnu issameie eest. Alates üks kord nädalas käis meile keegi eesti köster katekismus ja piiblilugu seletamas. Jumala sõna anti meile alati pärast teisi tunde, talvel isegi petrooleumilambi valgusel. Kevadeks oli massemski koolist kõrini tüdinenud ja seda ei varjanud oma vanemate ees. Otsustasite mind järgmisel suvel jälle Tartusse viia. Onu Eduard tiga peeti nõu. Ta soovitas isal mind panna kommertskooli, kus oli veel vabu kohti. See sündis 1914. aasta augustis samal aastal, kui algas esimene maailmasõda. 1916. aasta sügisel olin ma juba kommertskooli teises klassis erilise õhkkonna Tartus loonud vene vägede lüüasaamine Luubline all mille tulemusel Saksa-Austria väed vallutasid kogu Poola, Leedu ja Kuramaa, samuti ka suur osa Lätimaad olid jõudnud välja Riia Vinski nüüdne Daugavpilsi joonele. Seega oli sõda jõudnud juba praktiliselt üsna lähedale. Juba oli Tartus hulganisti põgenikke Lätimaalt ja Leedust. Jõudis kätte 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisvahepeal, kui veel kevadel Tartus olin, toimus veebruarirevolutsioon Laari kukutamine. Selle perioodi sündmused elasin üle Tartus. Koolielus kajastus üsna vähe. Kooli direktoriks oli tol ajal keegi Laksberg. See pidas meile ühe kõne, milles teatas, et saar enam neid ei valitse vaid ajutine valitsus, härra peaminister Keernski ja oligi kõik. Uued rahad tulid käibele, Kerncad elu aga läks üha kallimaks. Toiduainete hinnad tõusid üha kõrgemale. Siin maal ei olnud nagu midagi juhtunud. Mõisnikud elasid edasi oma mõisades, kaupmehed kaebasid raskeid aegu ja kruvisid hindu kõrgemale. Sõda kestis aga edasi. Rinne seisis või liikus, üsna vähe püsis aga ohtlikus läheduses Eestimaale. Kui ma sügisel Tartusse sõitsin ja kommertskooli kolmandas klassis hakkas ja nii edasi õppima, näis algul, et elu läheb edasi endist rada. Kuid see oli ekslik mulje. Mina muidugi käisin koolis ja ei mõistnud sageli, mis maailmas sünnib, kuid märkasin paremini kui varem, et midagi muutunud poliitilises elus, nagu vanaisa seda asja sõnastas. Sain oktoobris juba 14 aastaseks. Lugesin juba bossi mees vanaisale Tallinnast tellitud ajalehte töölist, mille pärast minu vanaisa enam laseks nimetati. Vanaisa püüdis mulle seletada, mida tähendab sõna Ena plane. Saan aru, endine sotsiaaldemokraatlik partei, mida tsaarivalitsus ägedalt taga kiusas, oli lõhenenud kaheks parteiks. Ühed on enamlased, kes tööliste huvide eest võitlevad, teised, aga vähem lased. Need, kes võitlevad rikaste rahameeste huvide eest. Minu vanaisa võitleb siis tööliste huvide eest. Tegin ma järelduse. Aeg tuli, ma seisin ta palge ees veel noor ja veel nõnda rumal ent ühte juba siis teadsin kindlasti pääsmis tood saar, ega Hiiumaal. Mis sellest, et lumi kulmudel ja tuli, on tuhmuma silmas. Kuid sellest, mis elu toob hingele meist keegi pole jäänud ilma. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris muutus ka Tartus olukord ärevaks. Minu vanaisa käis tihti kihutuskoosolekul nagu neid koosolekuid, kus arutati poliitilisi küsimusi, nimetati tollal mida korraldasid peamiselt sotsiaaldemokraadid Tartu rühmitused ja millel käis äge võitlus enamlaste ja vähem laste vahel. Poliitiliste küsimuste kired ulatusid isegi meie kooli vanemate klasside õpilasteni Me klassi õpilane Kuno Eller, kes oli miskipärast hilja õppima asunud, õppis kolmandas klassis. Kuueteistkümneaastasena seletas meile, et enamlased tahavad Kernski ajutist valitsust kukutada ja uut valitsust Leniniga kehtima panna. Et oodata on uut revolutsiooni. Siis tuligi teade, et Petrogradis on ajutine valitsus kukutatud ja uus nõude kord maksma pandud. Mõne päeva pärast toimus revolutsioon ka Tallinnas ja Tartus ning kogu Eestimaal. Tartus hakkaks ilmuma uus ajaleht edasi mis seletas uue valitsuse eesmärke. Meie koolis teatati klassijuhatajate kaudu, et õpilased ei tohi tegeleda poliitikaga. Vanemates klassides oli toimunud avaldusi ja omavahelisi kaklusi poliitilistel põhjustel. Oli pekstud enam lasi see tähendab neid poisse, kelle isad olid avalikult uue võimu pooldajad vööri taastunud, punakaardi keelata rinnas kanda punaseid või sinimustvalgeid lindikesi. Kuid õpilased kannavad neid endiselt edasi siis, kui kooliseinte vahelt on lahkunud. Nüüd kakeldakse nende lindikese pärast tänaval. Johannes Tults kannab järjekindlalt sinimustvalget linti. Mina punast omavahel ei tülitse, vaid käime kõrvuti erinevate lindikestega rinnas. Jaan, lepi, kanna üldse mingeid lindi. Ka sellepärast meie kolmekesi pahanda üksteisega uus nõu kuulda ei avaldanud meie koolile esialgu mingit mõju peale selle, et õppemaks kaotati ühe ropsuga. Ma ka ei teadnud ette aimata, et sel aastal ma õpin viimast korda Tartus et tulevast aastast peale algab mul hoopis uus ja etteaimamatu elu. Nõude võimuti krediks oli rahudekreet, olime arvamisel, et pärast seda dekreedi tuleb sõja lõpp. See loodus ei läinud täide. Prestitovskis nii lootusrikkalt alanud läbirääkimised ja vaherahu lõppesid nurjumisega. Sakslased alustasid uut pealetungi. Loodi küll hulgaliselt punakaardisalku ja järgmisel, kas siis 10 aasta veebruaris kujuneski Nõukogude uus sõjavägi punavägi? Kui oktoobris-novembris oli olukord Eestis väga kurb. Viljatagavarad tartus olid nigelad. Turg oli muutunud äärmiselt kalliks, sest jõukad talumehed protestiks enamlaste korra kehtestamisele ei toonud turule kaupa. Või kui tõid, siis äärmiselt kõrge hinna eest. Paberraha, eriti aga kurikuulsat Kerncad ei maksnud enam midagi. Leib Akkadi poodides jaotussüsteemi alusel andma. Selleks kinnitati kõik kodanikud kindlate poodide külge, kus leiba küpsetati. Määrati kindlaks leivanorm, mis oli kusagil 300 grammi ulatuses inimese kohta. Ja kaupmees müüs kindlaks määratud päeval värskelt küpsetatud leiba ainult tema juures kinnitatud leibkondadele. Oktoobrirevolutsiooni sündmus, sest ma ei mäleta peaaegu midagi. Tähelepanuväärsed. Muidugi pean silmas enda vanust poissi, kelle huvid olid seotud peamiselt koolis käimise probleemid ümber. Vanaisa tõi ka seekord Alt jõulukuuski. Me kahekesi kauplesime jälle vanal kohal. Uus võim ei teinud takistusi, nagu seda ennustasid mõned vihased mehed ja naised. Mina käisin jälle kuusi koju kandmas, teenis juba palju rohkem kui varem. Metallist peenraha oli käibelt kadunud, käiku lasti postmarkidest paksemale paberile trükitud 10 15 20 kopikalise paberrahad. Mile. Tagumisel poolel oli trükitud, et need on käibel metal rahaga võrdsel tasemel. Sõjaoht nihkus aga lähemale ja lähemale. Juba kuulsime, et sakslased olid vallutanud Pihkva ja teinud dessandi Saaremaale. Siis saime kuulda kogu Saaremaa okupeerimisest. Uus 1900 18. aasta saabus ärevate sündmuste keerises eriti aga sõja rinnetel tuli kogu aeg halbu uudiseid. Siis tuli teade Keila lahingust ja Valga langemisest sakslaste kätte. Vene sõjavägede läbi marssimine maanteedel läbisõit raudtee eželoniga muutus igapäevaseks nähtuseks. Koolis rääkisid poisid üksteisele, mis kusagilt olid kuuldud. Väliselt kulges elu just nagu endistviisi, iga päev varahommikul läksid lapsed, koolivoorimehed korrutasid raekoja väljakul ja ootasid kliente. Kauplused olid avatud. Elektrijaamad andsid linnale valgust. Kuid seesmine ärevus kasvas iga päevaga. Riigiasutused hakkasid evakueeruma. Jõudis kätte 1918. aasta p porr. Selle kuu jooksul okupeeris Saksa sõjavägi kogu Eestimaa. Alles siis sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga. Kui Trotski, Nõukogude Venemaa esindaja preester Dovskis oleks toimunud Lenini näpunäidete kohaselt ja sõlminud neil tingimustel rahu Nõukogude Venemaaga oleksid Baltimaad, sealhulgas ka eesti jäänud okupeerimata. Saksa väed marssisid Tartus sisse ilma ühegi pauguta. Veebruari esimesel poolel. Nagu ma vanaisa sõnadest kuulsin, oli eestimaa kodanus kõikjal sakslasi lilledega vastu võtnud. Et ma kõigis poliitilistes küsimustes olin alati vanaisaga ühel arvamusel, siis olin ka tollal ülivihane Tartu kodanluse peale kes samuti sakslasi lilledega vastu võttis. Peamiselt sellepärast etapp päästsid kodanluse enamlaste võimust. Kuid okupant ei andnud või üle ka Eesti kodanusele vaid saatis laiali kõik nende poolt loodud võimuorganid kehtestasid ränga okupatsioonikorra. Seati sisse komandanditund kella kaheksast õhtust kuni kella kuueni hommikul. Siis oli linn nagu välja surnud. Ainult sõjaväepatrullid kõndisid kõigil tänavatel ja kõlas range halt. Kui keegi vastu tuli. No tööluba ja dokumente. Mina ise sakslaste sissemarssimist ei näinud. Aga kui ma ühel hommikul koolide sammusin, nägime kesklinnas, Jeteerisimetele, sinakashallides, sinelites raud kiivrides saksa sõdureid, raekoja platsile lastud inimesi minna, sest sealseid sakslaste voorid hirmusid hobused. Koolis toimus enne tundide algust õpilaste informeerimine toimud olukorrast. Kõik klassid aeti kohale ja seisid hiirvaikselt kooli saalis. Saali astus kooli direktor Maksberg kõhnavõitu pikka kasvu mees vaatas korraks üliõpilaste ja õpetajate rivi ja ütles, et teatab kõigile õpetajatele ja õpilastele et on toimunud võimuvahetus. Enamlaste võimu asemel on asunud tänasest päevast Saksa sõjaväeline võim. Vana võimukorraldused ja seadused on kehtetud, asemele tulevad uue võimumäärused ja käsud, mis kuuluvad tingimusteta täitmisele. Koolide jätkub endises korras, kutsus üles kõiki õpetajaid ja õpilasi. Uues olukorras säilitada rahu ja mõistlikkust. Linnas ilmusid seintele kurjad käskkirjad, defeelid, mille kohaselt inimese tänan ma kõik tulirelvad kolme päeva jooksul kellelt hiljem neid leiti, lubati maha lasta. Teisipäeva õhtupimeduses oli kuulda kusagilt kesklinna kandis ägedat tulistamist. Kui ma järgmisel hommikul kooli läksin, nägin ülelina tänava minnes hulganisti lamavaid vene soldatite laipu. Lumel oli ka palju vereloike. Nende vahel kõndisid inimesedki, nagu otsiksid midagi. Naised nutsid. Koolis jutustasid poisid, kes kandis elasid, et sakslased toonud minevikus sinna suure grupi vene vangi hakanud neid. Teised ütlesid, et vangid teinud katset põgeneda. Paljudel vangidel õnnestunudki igatahes maha lastud oli umbkaudu 50 60 inimest. Ja nad olid tõesti igasse kanti laiali pagenud. Mõned olid majade Uuedel maha lastud, üks sõdur oli pugenud värava alla ja seal surma saanud. Koolis Ma peaaegu õpetajad ei saanudki kuulata. Silme ees vilkusid kogu päeva jooksul maa laastud soldatid. See oli saksa okupantide esimene veretöö. Paar päeva hiljem levis nagu kulutuli sõnum uuest veretööst. Sakslased olid Emajõe jääl tapnud gruppi Nõukogude aktiviste. Seda sain teada siis, kui koolis olin koju jõudnud. Läksin kohe naabri maja poisi Rudolfi poole, kes käis reaalkoolis, oli juba sealt kuulnud sellest sündmusest. Kui me Emajõele Emajõejääle jõudsime, nägime sealt suurt rahvahulka kes seisis jääaukude läheduses. Vaatamata külmale ilmale. Oli nähtavasti, nagu mäletan, ligi 10 kraadi külma. Seisid kohale tulnud mehed ilma peakatteta. Halate ümber oli veel üsna valge. Päev oli tublisti pikenenud. Trügisime inimeste vahelt läbi ja nägime ka tapetuid. Need olid tsiviilelanikud, kõik mehed, umbes 10 11 inimest. Osa neist oli ristseliti, osa nägupidi lumme langenud. Üks, neis, kes lamas ristseliti, oli pika pruuni habemega talumees kes kandis alli maavillast ülikonda ja säärsaapaid tema kaela ümber, oli seotud maamehe kombe kohaselt kaelarätik. Ma vaatasin tema ilusad abid ja mõtlesin oma vanaisale, kes oma habet küll ajas kuid nii aastate poolest ja näoilmelt tuletas mu vanaisa meelde kes ta võis olla küllap vist nõukogude juures mingi külavolinik või vallamajas uue võimu poolt määratud vallavanemaks või hallparuni asemele. Selle eest maksis oma eluga. Emajõgi, Emajõgi, olen kivisillal käinud läbi tema väravat. Sinu kaldad on mul meeles. Ropkamõisa heinamaad, vene sõdurite laibad, lainetest välja uhutud. Emajõgi, Emajõgi. Ei ma suuda unustada sinu jääd, mis veeerrest verre. Saksa sõdalaste julmus Eestis Tõlge Kaardi viha, Syditasid sinusse laipu. Emajõgi, Emajõgi. Nüüd ei ole kivisilda sinu kallastelmad, kõnnin lapsepõlve mälestades. Kusagil 1900 80 aasta maikuu teisel poolel ilmus Tartuse äkki minu ema Heleene pall äkki ja täis ootamatult. Tuli välja, et Nõukogude Venemaa ja Saksa okupatsioonivõimude vahel sõlmiti kokkulepe, mis võimaldas okupatsioonipiirkonda jäänud lastel ja teistel sugulastel Nõukogude Venemaale minna. Lubati isegi vanematel oma alaealistele lastele järele tulla ja need oma kodudesse viia. Hakkasime õhinal ära sõidu asju korraldama. Ema käis koos minuga mingis okupantide poolt loodud ametiasutuses, kus saime mõnede olemas ootamise järgi vajalikud dokumendid. Ärasõidu päeval see oli kusagil mai lõpupäeval. Tulid vanaisa ja vanaema meid Tartu vaksali saatma. Et meil suuri kohvreid kanda ei olnud, läksime jalgsi, ema käis enne koos minuga oma vennas onu Eduardi perega hüvasti jätmas. Jaamas ootas meid ühelt kõrvalteel kümmekond kaubavagunit. See oligi see Ekspress, mis pidi meid Nõukogude Venemaale viima. Väljasid määratud kella kaheksa loomikule, nii et meil tuli varakult jaama sammuda. Varssavi edu. Reese sõit algas, ema nuttis. Loonud oma isa, ema elusana näha. Olgu etteütlevalt märgitud, et 1940. aastal, kui kodumaale naasime, oli vanaisa juba surnud kuid vanaema elas veel. Seekord aga ei teadnud keegi meist, kuidas edaspidi meie eluteed kulgevad. Inimesed ei tea kunagi, kas seekordne lahkumine on viimane või ei ole. Kui ma jõudsin 15 aastani aeg surus mu pihku vindi aega, andis selga sõdurisineli, sidus varrukal punase lindi. Ja kui Lenin meid kutsus ja nägin ma, kuidas punase lipu taheiskas sai mullegi selgeks, et vindiga tuleb elu eest minna ja seista.