Minu kodus leidusid lasteraamatut Jaanuart jaurami jõngermannid piripilliliisu ja sõdur Sass, mille kaanel ilutses nimikangelane kiivriks Cap kummuli peas. Peale muidugi kukeaabits. Algkooli raamatukogus oli iga lugu mulle uudiseks. Valasin mõnegi palava pisara, Aita leili, Vallimäe neitsi seltsis tasu ja, ja vari otse lõikasid vastuvõtlikkus lapse südamesse jääd kooli asus endises mõisahäärberis, siis kummitas võitlus sakste vastus sageli peas ning mõttesse esin truult küll Jaanuse, küll vilju kõrval. Koolikirjandites on meelde jäänud ustava Ülo ümberjutustus, mis kuidagi eriti liigutes vana õpetaja meelt, kes noores eas oli olnud kolm meistriks mõisale. Luuletused meeldisid sedavõrd, et kippusid lugemisel pähe jääma. Pusisin ka ise mõne õige algelise salmi valmis. Kui kodus õhtuti enne tule süütamist videviku peeti, siis tihtipeale lauldi. Ma ei suutnud viisi pidada ja see kurvastas mind kangesti, et ma ei saanud kaasa laulda. Nautinud niisuguseid laule nagu õhtuvaikus, jõuab süda rahu, et või Mats alati on tubli mees. Mu isa oli kasvanud Holstres omal jälle juures, kus oldud Jakobsoni-meelsed, sest Lelle naine oli teinud Sakalale väiksel viisil kaastöödki. Ise rääkis oma poisikesepõlvest tihti niisugust lugu. Onul olid kaunis siledad loomad, kord võttis ta mind kaasa, kui pulliga laadale läks. Teel tuli parun kahe hobusetõllas vastu ja hõikas, mis sinu pulm maksab? Onu ei teinud kuulmagi, ainult nähvas hobusele ohjaharuga. Küll parun vandus omas keeles, aga teha isand midagi peksuõigust tal enam polnud. Aga lapsena kuulsin ka pikki vanu laule, kui Ennu ja Elsa või pea õitseb sirel, mis haarasid oma Aledusega. Ohdiaatsa, kallim, oh tead sina seda, mis saad mina tõesti tegema pealia moorus süütul pinnal saab väga veri voolama. Poiste suust kuulduna on millegipärast eriti meelde jäänud laulusalm. Ma pole kirjas solki ja ei tea, mis on aabits vaid vaene lina, Kolkja nöörist vänt, Jeroobits, minul jälle, Ants oli küla pillimees, kes isegi kõige kibedamal tööajal ei unustanud kannelt kaenlasse võtta. Ja kui palju sõnulseletamatut võluda. Mäng Mulle pakkus suveti. Koolivaheaegadel oli mul palju pahandust lugemistõve pärast, et kodus nõuti alati kõvasti igasugust töö rabamist tuli abiks olla küll põllul ja aias, küll laudas ja köögis, toas aga topiti näputöö pihku, sest kus siis tüdruklapse käed tohtisid seista. Karjasepõli meeldis mulle just sellepärast, et sinna sai salamahti käsitöökotis raamatu kaasa võtta. Kui mu kätte sattus Kitzbergi kauka. Jumal olin nii vapustatud, et vaatasin nagu hoopis uue pilguga enda ümber. Siis õnnestus lugeda ka libahunti ja mulje oli nii tugev, et jälitas mind aastaid koduvana taluda. Tundus olevat mineviku varjudega otseses seoses. Nagu oleks kõik see võinud sündida, justin sammas, laanekurus, kaisa luges õhtuti, emal polnud suures peres iial mahti ja mäletan, et mõnegi teose puhul tekkisid ägedad vaidlused. Toomas Nipernaadi ei võinud raske töö rühmamisega harjunud isale muidugi meeltmööda olla. Isiklikke raamatuid mul ei olnud, ainult mõni oli vahel koolist auhinnaks saadud. Nii jõudsid sel teel meie majja Järlotii, Islandi kalur ja Juhani Aho. Kas mäletad? Mõlemaid teoseid? Lugesin vähemalt 10 korda. Ma polnud merd veel oma ihusilmaga näinud. Aga vist osalt Tuglase mere mõjul kujutlesin murdlaineid niivõrd võimsaina et kui ma kuueteistkümneaastasena esmakordselt ühel püha päeval bussiga Pärnus käisin ja liivasel rahvast kihaval rannal laia laisalt lamavat merd palest palesse nägin, tundsin valusat pettumust ega suutnud uskuda, et see samane ongi meri. Mu unistuste meri jättis selle vaatepildi kaugelt varju alles hoopis hiljem pärast seda, kui ühel suvel Vilsandi lähedal pisikesel laiul elasin ja pikkadel üksitastele õhtutel hullumeta mühinat kuuletasin ulatusse umbkaudu mu kujuteldud mereni, kuigi lapse meeles mõlkunud Islandi ranniku võimsuseni küündinud seegi tänini, loen huviga merejutte ja mereluulet. Oma väikesed rannalaulud kirjutasin Loone laiul lasteraamatu merel, aga Pärnumaal Liu rannas. Juhani Aho, kas mäletad, mõjutas mind ses mõttes, et hakkasin märkama, kuidas päris igapäevased väljad ja Vainud metsatukad ja külateed raamatust vastu vaatasid. Märkasin, et mitte mingid erilised sündmused ega tegevus vaid lihtsalt inimene oma mõtetega ning loodus pakuvad kirjasenaks piisavalt ainet. Suured Laanet, mu kodu, ümbernurme, nõlvad ja kopli põse rikud, muutusid mulle seda enam armsaks. Viljandis keskkoolis käies kasutasin otse ahmivalt linnaraamatukogu raamatuid sest esimest korda elus avanes võimalus kõikjal lugeda selleks kulusid poole tööd. Peamiselt lugesin eesti autoreid ja olin väga paljust vaimustatud Tuglase liivakell ja raskuse vaim. Alveri tuulearmuke, Semperi Ellinaar, Tammsaare, Kõrboja peremees metsanurga Ümera jõel. Luuletuste järele oli mu janu suur Koidula, Haava Henno ja liiv olid otsekui nurka kivid. Pealmise kihi moodustasid Under, Sütiste, suits, Barbaruse, Alle, raud ja paljud teised. Mul oli kaustik, kuhu igast loetud raamatust väljakirjutusi tegin pidasingi päevikut. Ise katsusin Salme sepitseda algul ainult päevikule täienduseks. Hiljem saatsin postiga mõned laulud toimetustele, et kuulda, mis neist arvatakse. Vastust ei saanud. Aga ilmusid üks Sakalas, mõni kodus ja eesti nooruses. Viimases avaldatud värstid olid mulgi murdes. Olin tollal kuue või viieteistkümneaastane. Võtsin osa eesti nooruse kirjandusvõistlustest, kus tulid kohtadele hind, tulik ja teised mina kui noorim autor, sain ergutuspreemia ja kingituseks August Sanga luuletuskogu. Üks noormees otsib õnne. Peale kooli lõpetamist asusin elama Tallinna. Mäletan selgesti seda külmaudust hilissügise õhtut, millal maalt tulnuna kolisin äärelinna pisikesse korterisse. Kõik, nii linn kui inimesed olid mulle võõrad. Aga põlesin soovist elu ja inimesi tundma õppida. Püüdsin end iseõppimise varal täiendada ja lugesin palju raamatukogust raamatuid laenates et seal on pool luuletuskogu, eriti luuletus. Kaaren äratas huvi luulealaste tõlketeoste vastu taga riigitandžhli kütkestas, otsekui võlus elus sosistades. Selts piiris on ette ja Verfäärini luuletusi kantset hiljem isegi sõja rajal kaasas. Nõnda pikkamööda jõudsin viimaks maailmakirjanduse vara salveni ja lugesin juba stendali flav vääri ro läänid Dostojevski Tolstoi teesi. Johannes Aaviku keeleuuendus äratas huvi ja käisin ta loengutel kuid loomupärase kohmetu. Seetõttu ei saanud minust sel alal asja, sest lihtne maa keel istus liiga sügavalt veres. Tallinnas elavatest kirjanikest tutvusin Mart Raua, Juhan Sütiste ja Paul Viidinguga. Paaril korral nägin oma ihusilmaga ka Marie Underid. 20 aastaselt võtsin osa loodusel romaanivõistlusest kohale ei tulnud, kuid Centauri leidis trükis avaldamist. Sahtlisse kogunes värsse. Pakkusin mõningaid avaldamiseks ja varamu toimetaja valis nende hulgast mõned, mis siis ilmusid? Kirjandus oli nii-öelda elupühad päevaseks pooleks kumminud, suunavamalt kujundas kas esimesed kirjanduslikud katsetused või esimesed katsumused elus, seda ei tea. Peale juunipööret 1940. aastal tegin kaastööd ajakirjale viisnurk. 1941. aastal ilmus mult jutustus ratastool. Algab sõda, paiskas mind kaugele uraali taha. Esimesel sõjasuvel käisin tööl kolhoosipõldudel Tšeljabinski oblastis. Teisel sõja aastal olin Tadžikistanis, Usbekistanis, Kasahstanis, Araali mere ääres kolmandaldud Taevus, Jaroslavlis ja Porošinus. Neljandal Jegorjevskis. Sõjaaegsetes raskustes oli kirjandus mulle südame harrastuseksi andis jõudu. Meeles on põgusaid kokkupuuteid Barbaruse Alle Kärneriga. Meeles on Smuuli esimesed vihikulehtedele kirjutatud luuletused, mida lugesime tuttajevus, voodiridu täiskiilutud haiglapalatis hallides, halatides, meeste istudes voodites. Meeles on, kuidas kord pakasega jalas sõdurisaapad, mis mulle viie numbri võrra suuremad kui vaja. Käisin Jaroslavlis Semperi jutul. Kahtlemata mõjutas muid sõjaaegset loomingut Aadu Hint. Luuletuskogu sünnimuld sisaldab värsse, mida tollal küll põhjas, küll lõunas pisikesse kulunud märkmikku kirjutasin. Mõned neist ilmusid sõjasarves ka luuletuskogu pikalt teelt veereb sõjaradadel. Kahjuks nuhtles kriitika seda salmi kogu rängalt. Siis alustasin tõlketööd tõlkimise, eriti luuletõlgete vastu, olin ammugi huvi tundnud. Järgmise kolmanda luuletuskogu ilmumiseni kulus 10 aastat, mille järel aga peatselt ilmus neljas. Kuidas on lugu minu kirjanikuks kujunemisega, seda ei tea öelda, aga loodan, et kujunen veel. Kui edasi töötan?