Minu klassivend Hiiu algkoolist Manivald kesamaa kirjutas juba varajases nooruses andekaid luuletusi, ent samal ajal ei saanud mina kuidagi tähti selgeks. Ema tundis suurt muret ja kurvastust ning hädaldas sageli järsku ei õpigi ära. Minu arust polnud üldsegi assi, mille pärast paanikasse sattuda. Et ma hakkan õhka ajatajuga olin ja teises algkoolid klassis ikka veel kella ei tundnud. Seda ma häbenesin, mis hirmus. Sellest sündisid minu esimene vale, esimene alaväärtuskompleks ning oskus küündimatust varjata. Oma esimesed raamatut pin otsesest naabrusest Nõmme linnavalitsuse majas asuvast raamatukogust. Lilleliteratuuri oli rohkem ettekäändeks. Peamiselt käisin seal hoolekande osakonna Paksu huuge koera, tuisu pärast. Kui poisu jalgratta alla jäi, lõppesid tema lühikese eluga ka minu tolleaegsed raamatu lähenemised, kuid omamoodi huvi väärivad näisid mulle piripilliliisu lõhkiläinud kolumats. Kahupea Kaarel jõunart jaurami jõngegmannid ning Maksi ja Mooritsa vallatused, et ma lugeda ei osanud, ei tea tänaseni, mis seal kirjas seisis. Ent pildid on selgesti meeles või neid mõne kasvõi kohe järele teha. Nii palju oli mul naisteraamatutest igatahes päris selge, et seal positiivne leer puudus. Esimeses algkooliklassis juhtus kaks tähelepanu väärset sündmust. Esiteks oli üks poiss mulle külge ja ma libastusin kivipõrandal käsi pandi lahasse ja mõneks ajaks vabastas mind vastumeelsest tähtede kirjutamisest. Teiseks kleepisin ma läik paberitest talvehommikut, pildi hall taevas, valge maa, aiaposti otsas vares. Mu süda oli nii tulvil ilu tundmusi, et arvan selle töö oma esimeseks luuletuseks. Kui ma nüüd mõni aasta tagasi Paul Rummo juubelikinkide hulkas nägin Märt Laarmani puulõiget vadest aiateibaid nii poeetilist, nii kodumaiselt lähedases nähtud ja armastatud looduses tuli mul see minu vares meelde ning see hall ja valge talveilm ja need hajutad ilu tundmused rinnas ka siis, kui lugemine selgeks sai, armastasin pigem isa kusagilt muidu saadud saksakeelsetest kunstiraamatutest pilte Te vaadata seal põhkasingima esmakordselt elutruuduseprobleemidega. Pidasin Cheutsioonet jultunud tegelikkuse võltsiaks, kes laseb kellelgi veenusel täitsa alasti olekus magada. Külatee ääres tundsin jälestust Ignatsion Soloogia kääbused vahtides ja mõni neist kandis seljas verist looma vintkered. Hiljem sain teada, et need olevat Hispaania rahva elupildid. Punktsilmset Graf hinnad, Turnooni sõimasin Padakonnaks. Hindasin kunsti üheksa aastase mõistuse iluideaali seisukohalt ja ma arvan, et seda võiks üheksaaastasele mõistuse andeks anda. Samal ajal hakkasid minus luule tundmusi liigutama muu kalleim kallela ja röövis. Järgmised aastad polnud eelmistest sündmuste vaesemad, minu poolvend halev, kes oli siis 14 aastat vana ja õppis kingsepa ametit, ilmutas järsku soovi musitseerida. Tema vaimsete huvide tärkamine täitis meie isa suure vaimustuse ja salajaste Dustega ning ühel pühapäeval siirdus kogu perekond taikale, kust osteti vennale kannel ja mõni nädal hiljem Tammani lauluraamat, mis sai minu esimeseks luulekoguks. Aja möödudes kujunes venna repertuaar välja. Üks vanamees raius kord jämedat puud Omaani märksa rikkalikum. Et ma nooti ei tundnud, laulsin kõiki laule oma loodud viisidega, eriti sageli, kui sa tuled, too mull lilla. Laulsin alati pisarsilmil, sest kõhket registrit näpistasid nina tekitasid kõdi ja tõid veesilma. Meie isa vaimustus hakkas märgatavalt kahanema, oli ikka kole küll, kuidas mina ja vend kultuuriasjadega ümber käisime. Ühte Koidula luuletust õppisin esmakordselt tundma isa maali kaudu, raju sinises kaigis laotuses lagedaks puutud maal keerutab tuulemagu viimaseid lehti puul. See täitis mu lapse meile imelise elamusega, imelise kurbuse, imelise headusega. Juba Kasel advalt. Lehed langevad, kõle tuul käib üle kesamaa. Kui palju nad kokku on mulle andnud see pilt ja see luuletus. Meie kodus oli veel üks raamat Eiseni tondilood, sest isa armastas peale luuletustega mütoloogiat maalis käteluupainajaid, mida ta Tallinna kassapidajatele ja panga ametnikele müütas. Ma jagasin tema vaimustust päeval öösiti magasin pea teki all ja võtsin õhku läbi pisikese brasuuri keldrisse julgenud minna ning kui üksi koju jäin, pugesin hämara tulles laua alla. Võib-olla kaldusin maasiast pisut kõrvale kirjandusest kunsti poole, aga on neil siis suht vahet näiteks profiilist räägitakse kunstis ja kirjanduses, samuti ei vasta profiilile. Ja püüdis teha kõik, mis tema võimuses, et kodu kaunistada. Ta hajutas kartulikotid lahti, värvis ära ja õmbles isa mustri järgi aplikatsiooni. Peale. Sääraste vaipadega kattis ta kaubakastid ja muutis need leidlikult Sophadeks. See oli tema luule. Aga ühel õhtul pani linnast saabunud isa mingi raamatu lauale Dali oma maali Mait Metsanurga teose vastu vahetanud ja laual lebas uhkesti välja antud Ümera jõel ning see võrdus kõrge külalise ilmumisega vaeste inimeste majja. Taoli nagu sinilind ja tema jõhkus varjutas kõik muud. Meie majas leiduvad ilud kuni juunipöördeni jäise perekonna ainukeseks iludjevienduslikuks teoseks. Kirjanikke juhtusin nägema oma koolipõlves kahte Eduard Huubelit ja Jõhvis makovi. Esimene minuealisele erilist muljet ei jätnud, seevastu küll aga Makkov, kes luges kunstihoone saalis oma Puškini luuletõlkeid. Tal olid kaasatud lokid ja põskhabe ning ta näis mu meelest noore Puškini enda nägu. Kunstikoolipäevil hakkasin järsku pööraselt liivi armastama. Me lugesime teda Marta Pärdiga niisuguses hingeseisundis nagu vande, Seltslased või kasutajad usulahust. Veel olin pööraselt armunud meie jagangelasse Petsoovinisse. Et ma teist temale võrdset meest ei lootnud oma elus kohata, otsustasin vallaliseks jääda. Kriitiliselt suhtusin Ahorautisse teema ei meeldinud. Mõtle, kus mul asi, millest kirjutada mingisugustest omavahel pahuksis vanainimestest. Kuid huviga lugesin Tammsaare romaani Ma armastasin sakslast kuid ei leidnud sellest saksa plikast midagi. Armastamist väärivad poiss meeldis enam üllatav, kuidas ta pika sõrmeküünega oskas suitsusilku puhastada. Väga intrigeeriv saksa preili kohvrikese sisu ja olin täiesti petetud. Milleks ta küll päev läbi sellega manöö pesu ringi vedas ja mis valudel sellega oli, et just puistama kohvrit pidi kandma. Kuigi see koht jäi mulle täiesti tumedaks. Jumal hoia, mul ei tulnud mõttessegi võimalus kirjanikule pähe panna. Arvan, et sain eluks Väärtusliku hoiatuse Tammsaare miniaturist poisse Liblik liblikat püüdes. Dallas, poiss, kõik lilled ära. Meie eesti keele õpetaja tuleb meelde kahel põhjusel. Ta õpetas meid Koidulat armastama ja tegema vaka kooliceransse. Esimese ees, suur tänu teisti läinud, elus vaja 1940. aasta tuli päästma. Tol perioodil jättis unustamatu mulje üks kunsti kuligasse raat õhtu, mis oli pühendatud mängu romaanile surnud majad ja kus siis minu koolivend Aleksei Viilup esines jahmatamapaneva arvu võõrsõnadega. Ma ei osanud ilmaski arvata, et ühte inimesse võib ära mahtuda nii suurel hulgal vaimset ja nõnda ma ei saanudki teada, millest õieti sel kirjandusõhtul räägiti. Minu lugemisperioodi algust võib tähistada nii 11 12 aasta vanusega. Literatuuri valiku järgi otsustades on väljaspool kahtlust, et olin täiesti normaalne laps ja igasugune filisterlus oli mulle tundmatu. Lugesin laste rõõmu ja mad hambova, viid Lutsu Kevadet saali, aitasid leilisid ja Zola söekaevurid, looduse kuldraamatuid ja hilja Waldoneni noore naisõpetaja abiventiili 14 aastaselt ajasin halvatud isa toetusrahaasju sihtkapitali valitsuses ja lugesin peroo lastele kohandatud muinasjutte. 16 aastaselt mängisin veel paberist nukkudega ja lugesin rohuromaani see, millest avalikult ei räägi. Mul polnud sellel nõuandjad, kes oleks soovitanud armastada ainult klassikat ja viigilehtedega skulptuure. Maailmas siin kõiki läbisegi ja kõigest olin vaimustatud. Kõik meeldisid Aksel muutesse andmikile, raamat Kristiina lauritsa tütar, jesta Berlingi saaga. Armuke Kuladugenioon, uules piigel Kõrboja peremees, tõde ja õigus, vaeste patuste alev, Belinski kriitilised artiklid, Dostojevski, taas kord tuv geeniv Aho kibuvits Vilde Valtki antolii Hansson, Kellerman suudermann hinnangus ainult seitse venda Taavet, Soomereelu ja surm kadunud ja Pascal Püha Johanna kuningate Hanijale praeköök ning For saitide saaga tundusid mulle maru igavad. Juuletetest meeldisid suits Under, Alver, Merilas. Kuna alle-Barbarus Kärner ja arenes Sütiste mitte sugugi, paneb imestama, et nii suurel hulgal läbi loetud raamatut kui ei suutnud anda tõuget, et ka minu meelest oleks kasvanud, Munib Pliuhkam kapsapea, kes puhe esimesed auhinnad ära võtta. Esimesel Nõukogude aastal käisin esmakordselt diaatris, nägin vastaseles noovat Liina Reimanni ja Travjaata hiilgavat lavastust loodalwaviga olin vapustatud. Sel aastal esitas Liina Reiman kommunistlikele noortele noortemajas katkendi Kohkimast. Ma pole hiljem kordagi ega kunagi midagi sellega võrdset kuulnud emakeeles deklareeritama. Sügavate teatrielamuste mõjul otsustasin kunagi ka ise näidendi kirjutada kirjutasingi viisi Panso kätte. Pärast seda pole enam teineteisega rääkinud. Panso käib minust kauges kaares mööda ning kui juhtubki vastu tulema, siis vahib majakatuseid. Ma saan temast täielikult aru. Nüüd on jõud, mitu korda mind ärgitanud näidendit kirjutama, aga ma olen kavalaks läinud. Ei taha kaotada oma head arvamust, olen nii palju mälestusi üles kaevanud, et pole nagu enam tahtmist ankeedid teise küsimuse juurde tulla, millel ma ise kirjutama hakkasin. Mõni teinekord ehk.