Kõhtuvad kahe vennasrahva kutsekaaslased. Nimelt vabariikide kirjanduse päevad ja nädalad uus vormi jema kultuurielus, mis on kiiresti väga populaarseks muutunud aitavad meie kirjandusi vastastikku rikastuda, veelgi lähemale tuua. Muidu kirjanikud Moskvas, ukraina kirjanikud Valgevenes. Mind vähemalt lähtu võtmas üleliidulise Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid, Kohjalutan, kirjanikud, peri, Too sätakov ja teised. Südamlikud tere tulemast, tervitused, lilled, käepigistused. Kusjuures kaks bussitäit Tartu ja Tallinna sige rahvast peatuspaiga poole. Võõrastemajja Moskva täna Moskvas viibimise kolmandaks päevaks. Talvedel Vene Föderatsioonis on toimunud kaks suurt avalikku üritust, millest osavõtt on olnud väga elav. Ja nagu tähelepanekud näitavad, osavõtjad on meie esinemistega rahule jäänud. Palju räägitakse ja mis omab olulist tähtsust, on vastastikuse informatsiooni küsimus, informatsiooni, mitte üksi sõna selles mõttes, et teada, mis jooksvalt kuskil toimub. Vait lähemalt sisuliselt asja tundes leiti, et senine rahvuskirjelduste vastastikune tundmine Nõukogude liidus kannatab mõnesuguse informatsiooni siis laiemas mõttes puuduse all ja seetõttu koostöö mitte küllalt tihe. Alati ei ole olnud alati, et säärele ajakiri nagu Družba Narodop selles osas suudab palju ära teha lõngade organisatsioonilist abinõude tarvitusele võtmise. Teine tähtsam küsimus, mis kõne all oli tõsiselt. On tõlkijate probleem. Rõhutati mitmetes osavõtjate poolt. Et näiteks vene kirjelduses varematel aegadel, kui väga tuntuks said mõningad teiste rahvaste kirjanikud, esinesid tõlkijatena tuntud suured põgenikud. Tänapäeval püütakse läbi ajada tihtipeale inimestega, kes ise originaali keelt ei valda, vaid katsuvad nimetatud reaalsus tõlkida. See meetod siiski ei ole senini vähemalt proosas, suurendades, vormides häid tagajärgi andnud luules teinekord veelgi. On tarvilik juhtida tõlkijaid, huvitatud teatavatest, rahvastesse, keeltest, kirjandust, huvitavat tõlkijaid, nendesse vennasvabariikidesse õppima lähemalt tutvuma. Ja vastupidi, tennise harrastajad väiksemate ratastega kirjanikke ja kirjandushuvilisi õppima Vene Föderatsiooni, et vastamisi lahendada ja kultuurilist, ütleme koostööd tihendada. Arutusel oli ka küsimus, kuidas üldse sisuliselt kirjandusel liinis kirjanduslikus töö liinis edasi minna niisukese suure tõsise koostöö vaimus. Ja siin leiti, et ei aita enam üksikute rahvuslikud omapärad detoonitamisest, nagu meil varem oli loosung, eks, et sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Vaid me peaksime nüüd ütlema umbes nõnda sisult sotsialistlik, vormilt üldinimlik, üleliiduliselt omale säärane säärase hoiakuga lähtekohaga teost, mida igast rahvusest lugeja suudaks mõista, mis suudaks igast rahvuslugejad kaasa haarata, temalegi inimlikult pakkuda seda, mida iga inimene kirjanduselt otsib ja õigustel kond leidma. Ühesõnaga tugevat tugevaid häid teoseid on vaja mitte ainult rahvusliku omapära, mitte ainult kaasaegsust näiliselt väliselt, vaid tõesti sisuliselt heas vormis peas, läbi töötades. Omavahel vestlema mõneks ajaks eesti luuletajad ja luuletõlkijad, seal loeti vastamisi väga palju ja väga häid luuletusi Loeti tõlkes ja originaalist ja paistis, et tollel koosviibimisel meiegi luuletajad leidsid oma tõlkijatega hea ja ilusa kontakti. Moskva äärelinna uusehituste rajooni sirgel magistraalidel teist nii palju läbi Moskva-lähedase õhtuse metsa ja otsepuude vilus kultuurimaja ette. Puhkpilliorkester mürtsub fuajees saalis tervitab kirjanikke aga üle poole 1000 tänuliku kuulaja täna ja lugupidava lugeja tulevikuks. Esinevad Vladimir Beekman, Johannes Semper, Juhan Smuul, Ellen Niit, Adolf hing, Imbi sepi, Jaan Kross ja Uno Laht loetakse Aira Kaalu, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi jahuga angervaksa luuletusi ja kindel, et iga sõna jõuab südamesse. Südameni viib meie kirjandus lähemale suure vennasrahva lugejale. Nüüd mõni küsimus tänase kohtumise jutu külalistele. Palusime siia kirjandus, sõpra, seltsimehed, ilgissoni ja madina. Jah. Ja esimene küsimus, millal esimene tutvus eesti kirjandusega oli. Meie vestluskaaslased räägivad, et millal õieti esimene tutvus eesti kirjandusega oli 100, on päris raske ütelda, sellest on nii palju aega tagasi. Aga viimane raamat, mis meile väga meeldis, oli Joan. Jäime raamat ja jäine raamat on ka mõlema meie vestluskaaslasele isiklikus kogus. Ja lõpuks niisugune küsimus veel. Millised soovid oleksid meie kirjanikele? Sobiks meie vestluskaaslastel on enam tõlgitakse meie kirjanike teoseid vene keelde ja et me kirjanikud tihemini tuleksid külla Persidski nimelise asula töötajatele ja tänane õhtu kasvatas veel enam huvi meie kirjanduse vastu. Oma tänase saate eesti kirjanduse päevadest Vene NFSV mõteteni sellega, millega tähistati nende tähelegi pidulikku algust suure kirjandusõhtuga Tšaikovski nimelises kontserdisaalis. Klassi üleliidulise Kirjanike liidu juhatuse sekretär Alexei Surkov Millele sai osaks rõõmustav ülesanne Kirjanike Liidu juhtkonna poolt ära teisti nõukogude vennaskirjanduse päevade esimene õhtu mis seal alguseks tervele reale kohtumistele eesti kirjanikke ja meie vene kirjanike vahel paljudel isiklikel ühiskondlikel põhjustel on nüüd väga hea meel täna öelda ei peaasjalikult taigas suut sotsialistliku tsooni on mitmekülgne sandidelt rikas ja huvitav, Eesti kirjandus heade tõlgete kaudu saanud suure vene lugeja tänurahvuselise Nõukogude lugeja pärisosaks. Pärast suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni sai meie lugeja heast tõlkest tuttavaks. Pärast Eesti epasega Kalevipoeg. Alles pärast suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni said lugejate laiad hulgad tundma suurepäraseid eesti autoreid, klassikuid nagu Eduard Vilde, Lydia Koidula, Tammsaare ja teised, kes panid aluse eesti kirjandusele mille eest ta feti võtsid üle meie tänased külalised kes siin presiidiumilaua taga istuvad. Nende aastate jooksul on meie lugeja tundma õppinud ka kaasaegsed Eesti nõukogude kirjandust tema esindajate ja väejate kaudu kes täna meie hulgas istuvad nagu meie kallis Johannes Semper meie hulgast lahkunud poeet, Barbarus, teatrikülastajate laiadele hulkadele tuttavad August Jakobson, jäägon rännet, keskmise põlve kirjanikud, minu nääde, Lenini preemia laureaat Juhan Smuul. Ma ei tahaks ära võtta tulevaste ettekannetega esinejate leiba ja ütlen ainult nii palju, et selle laua taga siin presiidiumi istub eesti kirjanduse valgus, kalt põlvkonnad alatessemperist ja lõpetades kõige noorematega, kes on juba täie õigusega astunud Eestit kirjanike hulka. Lubage mulle tänast õhtut avades kogu südamest soovida kallitele sõpradele rõõmsat veisi laial merel, milleks on suurepäraseid Nõukogude lugeja huvid. Kes tutvustas kuulajaid Eesti nõukogude kirjanduse uudisteostega nende raamatutega, mis on valminud selle kuue aasta jooksul mis lahutab kirjanikke eelmisest suuremast silm silma vastuseismisest, teine auditooriumiga eesti kirjanduse ja kunsti dekaadist Moskvas. Seejärel õnnitles Aleksei Surkov tagantjärele Johannest pärit tema 70. juubeli puhul ja kõrge autasu Lenini ordeni saamise puhul ning andis kirjanikule esimesena sõna. Et võid õhku hingata ja haista, kas värskelt kokku pandud heina või ahjust tulnud leiba maitsta nii metsakoha või ka vaikses järve ja teada, et sul on süda närvi kui tõstar või tomat võtab vaikselt värvi. Kirjanike loomingut esitasid nii Moskva teatrite näitlejad kui ta luuletuste tõlkijaid, junne moorid tuleb kogus jääva Veronika tus looga ja teised. Ja siis oli aeg käes lõpusenaks, kus Aleksei Surkov ütles järgmist.