Kõigile kommetest, rituaalidest ja uskumustest kõneleva sarjadega tänase saate pühendame toredale asjale nimega juubel. Ja anname endale aru, et igasuguseid ümmargusi tähtpäevi on ikka väga erinevaid ja see ongi see, mis äsja põnevaks teeb. Kuna juubelitega seostada vaata ka ilusaid numbreid, nagu näiteks 50 70 500 ja nii edasi, siis kindlasti põikame uskumuste juurde, mis nende arvudega kaasas käivad. Ehk siis püüame aru saada, millised neist eriti maagilised on ja miks. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. No ma tean inimesi, kes suhtuvad juubelitest täpselt, samuti see nagu igasse teisigi tähtpäeva selliseid, kes neid üldse ignoreerivad, kui ka neid, kes valmistuvad oma juubeliks kuude kaupa. Milliste hulka sina, Marju kuulub? Ma arvan, et ma pigem kuulun sellesse esimesse rühma, et suhtun täpselt samuti nagu igasse teise tähtpäeva, et on võimalus olla koos toredate inimestega võtta hetkeks aeg maha, meenutada minevikku kui ja, ja, ja vaadata tulevikku, kuigi see kõlab väga trafaretselt. Aga samas inimestel seda tarvis on, sest vastasel juhul ka juubelid, täht, päevade tähistamine, sünnipäevade pidamine ei oleks olnud midagi niisugust, mis on inimpõlvi kestev traditsioon ja näha on, et ega sellel traditsioonilist niipea lõppu ei tule. No läheme siis selle ajalukku, kui pikka aega võib rääkida näiteks inimeste endi juubelisünnipäevade tähistamisest ja millised kombed ja millised rituaalid on selle asjaga kaasas käinud. Läheme sisse tagasi ajalukku, et kui me ütleme, juubel, siis see märgib, eks ole, mingi teatud kindla aastaarvu, tavaliselt on see siis 25 ehk veerandsada 50 siis poolsada, 75 kolmveerandsada või 100 aastat möödumist kas siis kellelegi sünnist või mingist sündmusest ja noh, tänapäeval üldiselt kipub olema niimoodi, et tõepoolest on 25 aasta, kaob paratamatult tekib küsimus, aga miks, muuseas, huvitav on teada, et eestikeelne sõna juubel arvatavasti võiks olla mugandunud eesti keelde heebrea juubelist jäärasarvest ja rahvakeeles, ma olen ka sageli kuulnud seda, et öeldaksegi, et seal tuleb mingisugune kas joobel või joodel mis tähendab ilmselt koosistumist pisut suurema koguse joovastavate jookidega, aga me võime minna tagasi vana testamendi aegadesse, kus on siis esimesed kirjalikud ülestähendused või, või ütleme, et selle nähtuse ajalugu saab nii kaugele ajas tagasi viia, et vana testamendi järgi siis kas juubeli või juubeliaasta oli, iga seitsime sabas ja aasta möödudes tähistatud ta siis nii-öelda 50. aasta, et siis pidi tühistatama võlakohustused, soovita voli anda vangidele amnestia, kui oli niisuguseid vange. Aga samuti oli ka see aeg, mil siis näiteks anti vabaks Iisrael lastest orja, et oli see võimalus. Katoliku kirikus on juubeliaasta püha aasta olnud tähistamisel aastast 1003 Ta ja paavst panifaatjus kaheksas andis sisse vastava bulla, mis lubas Rooma tulnud palveränduritele täieliku patukustutuse, kust ma teadaolevalt seni oli siis täieliku indulgentsi taganud üksnes Jeruusalemma palverännutegemine, aga samuti ka ristisõjas osalemine no vaat ja ühesõnaga siis aastal 1300 katalid kirik tähistas oma 100 aasta juubelit aga aegapidise lühenes 50-le 33-le ja 25-le aastale, mil siis võimaldati katoliku kiriku poolt erilisi patukustutuse, tõsi, no vot järgmist juubeliaastat siis teadaolevalt peeti aastal 1350 ja teadaolevalt siis aastast 1475 on juubeliaastaid peetud reeglina iga 25 aasta veel. Ja võib-olla katoliku kirikul on veel mõned tavad, noh näiteks aastast 1500 on juubeliaastat alustatud Vatikani Peetri kirikupühadeuste ehk siis nõndanimetatud juubeliväravate avamisega, nii et juubeli tähistamise kui niisuguse saame paiguta kirjalike allikate põhjal kristliku kultuuri ja kui me tuleme nüüd Eesti konteksti, siis sünnipäeva juubelitraditsiooni esilekerkimine või, või nii-öelda siis juubelit sünnipäevade tähistamine paigutub pigem 20. sajandi algusaastatesse, 19. sajandi lõpp, poest sünnipäevi ka hakati rohkem tähistama, see eeldas seda, et isiksus oli oluline, et me oleme selles saates kunagi märkinud, et inimeste nimepäevad katoliku kiriku järgi, aga hiljem ka juba reformitud kiriku järgijad nimepäevad olid olulised sündimise päev, ehk nii väga oluline ei olnudki. Ja noh, me võime siis vaadata ka juubelit kui nii-öelda elukalendri tähtpäeva kui siirderiitust, et näiteks pärast mingisuguse numbri saabumist sinu elus muutub midagi kardinaalset noh, näiteks angloameerika kultuuriruumis on 40 või neljakümneseks saamine selline number, kus varasemal ajal ütleme siin veel ehk inimpõlv tagasigi, seda on tähistatud kui keskealiseks saamist tänapäeval on niimoodi, eks ole, et me eluiga on pisut pikenenud ja võib-olla see 40 ei ole enam nii olulise tähtsusega number. Aga, aga samas me räägime järjest enam 40.-te kriisist. 50. sünnipäev nii-öelda esimene juubel oli oluline nõukogude perioodil, kas märkima aga saabuvad pensioniiga ja üldiselt enam-vähem selles eas saadi ka esimest korda vanaemaks või juba hoidi vanavanemad või vanaisaks. Et me võime vaadata tõepoolest neid juubeleid ka, kui siis mingisugust siirderiitust, midagi, mis sümboolselt märgib teatud eluperioodi või teatud aja argu möödumist, kas sinu ajalikus elus samuti on olulised aastapäevad? Ka varasemas traditsioonis on olnud pulma-aastapäeva noh, tänapäeval, kus on selline vaba kooselu, et sa vaatad, et see on peaaegu nagu igand, aga samas võib-olla tähistatakse ka esimest kohtumist ja kokkusaamist mingisuguses teises vormis. Et need sünnipäevad, juubelid ja pulmaaasta päevad ongi nagu isikliku elu kalendris olnud ühed niisugused kesksemad ja püsivamad pühad. Ja see on ilmselt ka paljuski selline isiklik ja loominguline suhtumine asjasse. Et võimalik, et on täiesti neid inimesi, kes lugupidamisest juubelite kristliku ajaloo vastu leiavad, et esimene juubel on üldse siis, kui inimene saab 25, teiste jaoks on 20 täis. Ja nõnda edasi, jah, ma arvan küll, et see sõltub võib-olla ka perekonna traditsioonidest, inimeste tõekspidamisest ja ma olen peaaegu kindel, ma ei taha solvata ühtegi kuulajat, et aga tõenäoliselt võib-olla juubelite seost kristliku kultuuriruumiga meie niisuguses ateistlikus kultuuriruumis üles kasvanud inimene võib-olla isegi ei taju, sellepärast et nõukogude perioodil just sünnib päevade tähistame ka juubelite väga suurejooneline tähistamine asutustes, töökollektiivides oli üks vaated kesksemaid pidusid, eks ole, mäletate, kui Tiit meile hinnalisi kingitusi, eks ole, vene keelitsen Padar, tšehhi kristalli, tšehhi kristall või anti aukirju, eks ole, tunnustati tööinimest, riputati talle rinda mingisugune medal ja see oli kahtlemata emotsionaalselt mõjus. Sõnaga, Nõukogude periood tegi oma töö, kes teab, mismoodi kase juubeliasi oleks arenenud siis kui seda perioodi poleks meie ajaloos. Jah, kindlasti sellepärast, et iga ajastu jätab komme, teleomad jäljed ja iga ajastu võtab kombestikus midagi, mida ta siis hakkab modelleerima oma ideoloogiale sobivaks, niimoodi ta siis kannaks ka neid ideid, et tõepoolest, eks ole, et, et kui me vaatame, kui palju erinevaid aurahasid näiteks oli töötavale inimesele nõukogude liidus ja, ja kuivõrd eks ole väärikalt tähistati, siis võib-olla keegi salamisi tunneb sellest isegi puudust. Ja ega ajajärk rikastav neid kombeid, olgu kasvõi siis iroonilisel kombel või mitte ja meeldigu see meile või mitte absoluutselt. Ja, ja küllap me vaatame ka ajas taha niisuguse heatahtliku muigega tänapäeval ja vaatame võib-olla isegi seda, noored inimesed vaatavad seda kui, kui eksootikat ja midagi niisugust, mis ongi võõras maailm nagu klassikud öelnud, et minevik on natukene võõras maailm. Inimese isiklik juubel on suur ja tähtis asi mõistagi neile, kellele see tõesti on. Aga me juubeldame ka siis, kui kõikvõimalikel sündmustel ja nähtustel kukub ümmargune arv. Absoluutselt, ja kui ma hakkasin vaatama, et milliseid nii-öelda huvitavaid fakte siis juubelite ajaloost on on leida, siis näiteks mulle jäi silma, et sellel suvel tähistati meie väga populaarses ja põnevas kohas maanteemuuseumis siis liikluses olevate tähtsate märkide ja sümbolite juubelit, noh näiteks need tähtsad tegelased olid sissi, vara, turvavöö, ratta, kumm, mootorratta kiiver ja liiklusmärgid, et see oli omakorda seotud siis väga põneva lastele ohutu liiklemise propageerimise tutvustamisele jäi sul midagi meelde ka, kui vanaks üks või teine sinu äsja mainitud asjadest sai meelde jäänud, aga üles kirjutasin küll maantee muuseumi koduleheküljelt. Et noh, näiteks Valgete kriipsudega rada, mida me siis nimetame sebraks, eks ole, et kumba pidi siis on, kas sõbral on mustad või valged triibud, seda me täna ei aruta. Aga väidetavalt on see kasutusel siis juba 75 aastat. Noh, turvavööd on minust natuke nooremad, need valmistati normas umbes 40 aastat tagasi. Ja mootorratta kiiver on siis vana, 50 aastat väga soliidne, iga liiklusmärgid tubli 85 ja rattakummi vist oleks õige öelda rehv ei, aga võib olla ka kumm ja ühesõnaga see, mis sinna rehvi sisse käib, see on siis saab vanaks 125 aastat, nii et igati soliidne iga ja ma hakkasin mõtlema selle maanteemuuseumi niisuguse teabe peale, et see on tegelikult väga põnev viis tutvustada esemete ajalugu ka läbi juubelit. Kuna meil on praegu käimas kultuuripärandiaasta, siis kultuuripärandi saadikuna ma olen ka jälginud huviga, kuidas on siis läbi aegade tähistatud ka näiteks ehitiste juubeleid. Ma tean, Saaremaal näiteks on tähistatud pukktuulikute kui väga põnevate maastikuelementide juubeleid, mis seal püsinud maastikul kas 100 aastat või natuke rohkem või natukene vähem, aga samuti nõukogude ajal oli huvitav. Ta jälgida, kuidas erinevad organisatsioonid tähistasid oma juubeleid, sest teadupoolest väga paljude organisatsioonide järjepidevus katkes. Ja kui ma siin aastaid tagasi uurisin korporatsioonide kombeid ja tavasid, siis jäi mulle silmakorporatsioon, lembela tava oma juubeleid hakata korraldama kellelegi sünnipäeva ettekäändel. Et seda just nimelt nõukogude ajale, kui korporatsioonide tegevus oli keelustatud ja korraldati siis neid nii-öelda korporatsiooni juubeleid elus olevat korporatsiooni liikmete sünnipäevadel ja, ja see komme jõustus või komme kutsuti ellu siis kui korporatsiooni mõned hakkajamad liikmed tegelikult pöördusid Siberist tagasi, nii et ütleme siis sedasi, et ka organisatsioonide juubelit nõukogude ajal on tähistatud nii-öelda varjata moel, see on olnud ka üks selliseid nii-öelda siis ma ei tahaks kasutada sõna põrandaalune, sest see meenutab mulle kohe Viktor Kingissepa, aga, aga siis niisugune varjatud või salajas hoitud kombekäitumine on olnud ka teatud organisatsioonide puhul või noh, nagu me mäletame, teame, et ka Eesti vabariigi aastapäeva inimesed tähistanud nõukogude ajal nii, et riikide sünnipäevad ja juubelid käivadki siis enam-vähem kahel alusel, et esimesel puhul loetud, aga kas see vanus siis mõne olulise nii-öelda dokumendi vastuvõtmisest lähtuvalt tavaliselt on selleks iseseisvusdeklaratsioon, aga see võib olla ka mõni oluline sündmus selle riigi ajaloos, mis siis on nii-öelda pöördelise tähtsusega olnud, niiet erinevatel organisatsioonidel ühendustel on suurepäraseid võimalusi tähistada juubelit. Noh, Me oleme tähistanud näiteks ise Eesti vabariigis raamatuaastat. Neid sündmusi on tegelikult hästi palju ja ja kes on hästi tore, et, et see tõmbab mingisugusele sündmusele või nähtusele hetkeks teravdatud tähelepanu, annab võimaluse rääkida ühe või teise sündmuse ajaloost ja ka otsida siis tähtsus ei tähenda see, et mida üks või teine sündmus, üks või teine ese meile tänapäeval tegelikult tähendab. Ja kui rääkida veel, ütleme siis näiteks nähtuste juubelitest siin enne oli natukene juttu ehitistest, et tegelikult on ju terve väikese Eestimaa peal piisavalt ka arhitektuuripärleid tähistatakse ka nende järjekordse ümmarguse arvu saamist siin ja seal. Jah, mõisapäevade raames on seda tehtud ja mitmete mitmete muude huvitavate ehitiste, olgu selleks siis kas raud, jaamad või mingisugused muud, et see on väga oluline viis muuseas kah taotleda raha nende ehitiste kordategemiseks, et ühel või teisel ehitisel hakkab lähenema nii-öelda rajamisest alates siis ümmargune number ja võib-olla võiks siis rahakotirauad avada, et see või teine hoone juubeliks üles vintsida. Sest et ka inimesed armastavad seda teha. Kui vaadata, mida nii-öelda avalikes foorumites kirjutati, võetakse siis inimesed, kellel hakkab täituma ümmargune sünnipäev leiavad ka, et iseenda üles huntsimine juubeliks nõuab väga palju raha. Noh, täpselt samamoodi on siis ka hoonetega, et põhimõtteliselt see on kulukas, väga esinduslik rituaaltoiming. Kombetalitus, ja kui võtta see hingeliselt tasand, siis on väga tänuväärne, et taaskord suure hulga inimeste pilgud ilmselt siis pöörduvad mõne sellise pärlipoole ta haa, kes veel ei teadnud, midagi sellist on ka olemas ja vaata, kui ilus on just nimelt selle heaks teha. Just nimelt ja juubilar peab ikka alati olema, eks ole silmapaistev ja võib-olla natuke meede, see on talle lubatud, aga ütleme kultuuripärandi kontekstis tõepoolest on ka juubel siis üks, viis teha annetus ühe või teise hoone heaks tavaliselt inimesele kolleegile, nagu öeldud. Me viime hinnalisi kingitusi, et täname teda tema olemasolu ja tehtud tööde eest, aga mingeid kultuuriväärtusliku objekti või hoonet. Me saame siis nii-öelda sedaviisi toetada, et annetame talle juubeliks. Tuus uue trepi, värvime uksed või aknad ära, et ta seisaks kauem maamuna peal ja rõõmustaks meie silma ja südant. Räägime juubelitega seotud kommetest ja rituaalidest. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Aga miks mitte nüüd kirjeldada selliseid säravamaid ja märkimisväärsemaid kombeid ja riitusi, mis on läbi aegade juubelitega kaasas käinud, kuni tänaseni? No jätaks võib-olla riigipeade kroonitud peade juubelit kõrvale ja vaataks seda tavalist inimest hakatuseks siis vaieldamatult juubeliga on alati kaasas käinud natukene parem toidulaud ja samuti siis tõepoolest mitmesugused kingitused, mis on siis olnud erilised. Noh, kui me läheme tagasi lähiminevikku nõukogude aega defitsiidiaega, kus ei olnud eriti midagi saada, siis tänapäeva noortele üllatuslikult ju kingiks oli väga mitmesuguseid, kas majapidamisses vajalikke esemeid, kodutehnikat, kalleid vaipu, võib-olla asutusest töökollektiiv kinkis tuusik kuskile sanatooriumi või võimaluse reisida Nõukogude Liidu mingisugusesse kaugemasse kanti, kuhu inimene ei olnud väga sattunud. Noh, lähedastele on kingitusi teha vastavalt oma võimalustele ja mulle tuleb kuidagi meelde hoopis üks teistsugune komme veel, mis võib-olla viib meid juubelitel natukene niisugustele tõsisematele radadele, aga ma tean ka Lõuna-Eestis seda kommet, et kõik need juubelikingitus, et kui inimene siit ilmast lahkub, on omakorda siis ühteaegu antud tagasi nendele inimestele, kes selle kingituse tegid või vähemalt mõne kingi see, et see oleks nagu siis nii-öelda lahkunu kingi. Et selline kingituste tegemine. Mida lähemale tänasele päevale, seda rohkem tundub, et juubelipidamist varieeritakse, et kui akadeemilistes ringkondades on heaks tooniks pidada kolleegi juubeli auks teaduskonverents, antakse välja juubilari teadmata. Ta mõni akadeemiline kogumik artiklikogumik, mis on pühendatud juubilarile siis mitte akadeemilist ringkondades on juubelite pidamise tavad nii-öelda seinast seina, et kellele meeldib niisugune luksuslik restorani pidu, aga kes võib-olla korraldab oma juubelimingisuguses looduskaunis kohas, kes hoopiski peab vajalikuks näiteks oma kallid külalised hoopiski viia teatrisse kui ta mingisugust muud meelelahutust, mida ma tahan öelda, on see, et mulle tundub, et niisugune koos Söömine ühise laua taga rikkalikult see komme kab taanduma, et kodus valmistatud toidud või näiteks kogukonnas olid noh, teada paar inimpõlve tagasi veel sellisedki naised ja mehed ka, kes oskasid väga hästi süüa teha, kelle nii-öelda lisategevus oligi see, et nad panid kokkusele juubelilaua. Ma tean näiteks, et kui oli 50. juubel, siis Võrumaal tehti torti tingimata 50-st kanamunast ja nende 50 kanamunaga õppimine oli tõsine töö, et ühesõnaga, selline isetehtud pidu hakkab järjest rohkem muutuma ka selliseks ostetud peoks. Ütleme niimoodi, et, et, et see võib-olla seda võiks kanda üle ka teistele kombetalitusele, et kui veel inimpõlve tagasi tehti see pidu ise näidati nii-öelda oma vägevust majanduslikus mõttes nõnda nagu nii-öelda siis ka kroonitud pead ja selle maailma vägevad on juubelite puhul demonstreerinud oma jõukust ja vägevust ja suurust ja üksiti sellega autoriteeti, eks väiksem inimene on püüdnud seda järele aimata ja samamoodi, eks ole, püüdnud näidata oma materiaalset jõukust, kust vägevust ja, ja teatavat sellist elus edenemist, et mida siis igal konkreetsel ajahetkel selle elus edenemise siis ka ei mõisteta, et need väärtused võivad olla inimestel erinevad ja tänapäeval tundubki, et juubelid nagu mitmed muud traditsioonid sõltuvad väga palju sellest, millised ongi inimese veendumused, huvid, soovid ja kas ja kuivõrd ta peab vajalikuks oma juubelit tähistada, sest väga paljud inimesed meie hulgas seda ei soovi, pagevad sünnipäevaks juubeliks üldse ära, sest mida suurem tutvusringkond sul on, seda koormava, seda tegelikult korraldada on seda tähtpäeva tähistamist, sest kolleegid ja sõpruskond on üks sugulased teine, sageli nad omavahel enam ei lävi, sellepärast et ka inimpõlvi tagasi oli see kogukond, millega läviti tunduvalt väiksem ja noh, lisaks kõigele muule on ju tänapäeval ka väga populaarsed, erinevad interaktiivsed meedia, kus kaudu saab soovida õnne, olgu selleks siis näoraamat ehk Facebook või mingisugused muud viisid ja võimalused, mida tänapäeva ühiskond inimesele pakub. Ja meenutades veel ülemineku aega, näiteks üheksakümnendaid, siis ei saa mitte unustada suurepärast traditsiooni eraldada näiteks juubilarile hoopis rohkem viinatalonge. Jah, absoluutselt, eks ole, aga seda tuleb, seda tuleb meeles hoida, et see oli võib-olla siis, ma ei tea, niisugune kaval nipp, et inimene võtaks napsi, unustaks, kui vana ta tegelikult on või kui vanaks ta saab või mis aeg seal, milles ta parasjagu elab. Aga huvitav, miks see on ikkagi nii, et mõned inimesed ei vaja oma ellu suuri tähistamisi, pidu ja pillerkaart, kui me nüüd jätame kõrvale lihtsalt majanduslikud võimalused, noh, selles mõttes, et mõni lihtsalt ei saa seda endale lubada, muidu ta võib-olla teeks, aga mis võivad veel põhjused olla? Jah, ma arvan küll, et majanduslikud põhjused ei ole mitte ainult sellepärast, et niisugust tähtsa saab tähistada suhteliselt tagasihoidlike võimalustega ja küllap on palju neid, kellel võimalused seda lubaks, aga aga tähista seda noh, näiteks on erinevaid religioone, kus sünnipäevade juubeli tähistamine ei ole üldse nii-öelda teemaks, aga tõenäoliselt, et ka inimeste filosoofia võib olla erinev, et kellegi jaoks aastanumbri vahetumine, olgu see siis ümmargune või mitte, ei ole nii-öelda oluline sündmus, et ilmtingimata nii-öelda sündimise päeva tähistada, tähistada oma vanemaks saamist, võib-olla soovib ta sellel hetkel olla üksinda, mõelda teid ja ilmselt on sedasi ma ise vähemalt arvan, et mida rohkem inimeste hulgas liikuda siis võib-olla kes on väga sotsiaalsed või kelle töökohustustega käib kaasas pidev inimestega suhtlemine, et võib-olla nende jaoks ongi kingitus just nimelt see, kui nad saavad sellel päeval olla kas oma väga väikeses lähedaste ringis või Ta aega iseenda jaoks istuda ja mõelda oma elu üle järele. Võib-olla ma ei mõtle seda, et noh, umbes nagu köster sakutas Joosep Tootsi, et inimene, sa pead oma hinge eest hoolt kandma, aga me vajame aeg-ajalt seda aega, et enda sisse vaadata, et, et mõelda selle üle, mis on, mis on olnud, mis tuleb, mis on minu elus oluline ja seda on teinekord väga mõnus teha kusagil päris päris oma. Sest noh, inimeste sotsiaalse vajaduse ja tähelepanu saamise tarve on ju ka erinev mõnedele inimestele, see on vajalik, mõnedele inimestele ei ole tarvis seda, et, et nii-öelda avalikult pööratakse tähelepanu tema mingisuguse numbri ette tiksumisele. Noh, me ei räägi nendest sellistest riviaalsetest, eks ole, et naised on alati 21 ja, aga kindlasti on ka neid inimesi, kes võib-olla mingil põhjusel oma nii-öelda tegelikku vanust kas pisut häbenevad või ei taha seda, kus teda ka minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi, et küllap neid põhjusi on erinevaid. Räägime natuke uskumustest seoses juubelite tähistamise tähistamata jätmisega. Jah, neid kombeid on, neid ei ole küll väga palju, aga on mõned niisugused, mis on äratanud tähelepanu, näiteks öeldakse, et halb enne on pidada oma juubelit või sünnib päeva varem ja tuuakse siis mitmesuguseid näit teid, et kuidas, kui sa pead oma sünnipäeva varem, siis nii-öelda enne õiget sünnipäeva midagi juhtub ja küllap nende kombetäitmisega juba kord nii on, et kui sa seda või teist uskumust tead ja siis midagi juhtub, siis see kindlasti kinnitab seda, et see ei ole hea tava. Nii et üks tava, jah, on tema sünnipäeva juubelit pidada varem, et kui õigel päeval seda teha ei saa, et siis pidada seda mõned päevad hiljem või siis kui sobib. No teine uskumus on seotud selle arvuga 40 ja. On levinud ka selline uskumus, et mehed ei tohiks oma neljakümnendat juubelit pidada või seda kuidagi erilastelt tähistada, mõned ütlevad, et see ei ole ka naistel soovitatav ja miks suvine, miks tähendab seletusi on erinevaid ja üks seletus on seotud siis õigeusuga nimelt, et 40 on õigeusu maagilises mõtlemises keskne number, eks ole, et see 40 päeva nii-öelda hing on meiega veel koos ja siis lahkub lõplikult ja võib-olla ka keeles niimoodi, eks ole, et kui me ütleme vatsat vitsad siis venelaste kui tuleb nelikümmend-ne, ütleme soolot, eks ole. Et ta nagu see nimetus on ka selline noh, ühesõnaga natukene nagu nagu teistmoodi me ütleme seda numbrit välja, et noh, eesti keeles see niimoodi avald, eks ole, et 10 20 30 40 ja noh, see 40 päeva pärast surema ja õigeusklikud peavad siis kadunukese mälestuseks sellist lahkumispidu, et see 40 on õigeusus ja rahvapärases, kristluses või nii, on, on väga oluline. Noh, see on jälle, sõltub sellest, et kes seda usub, et aga samas kui ma hakkan mõtlema, siis tegelikult 40 öeldakse, et on ka mees inimeste elus tänapäeval suhteliselt kriitiline iga, et, et see on see aeg, kus mees töötab väga palju ja üldiselt see on see vanus, kus mees, inimesel soovitatakse rohkem külastada oma peretohtrid, kontrollida rohkem oma tervist. Et ta võib-olla on, on mitmel moel kriitiline, päris saate alguses ma vist ka mainisin, et, et 40 angloameerika kultuuriruumis on see keskealiseks saamiseni vanus, et kas sellega käib siis kaasas see keskeakriisitunnetus, et nii-öelda parim osa elust on juba nagu läbi saamas või jäänud selja taha, et mida sa veel suudad järgnevate kümnendite jooksul korda saata, et eks see on paratamatult individuaalne kombed, on seotud ka natuke lillede kinkimisel, et ei tohi siis intida, mõned usuvad jätkuvalt paarisarvu lilli ei tohi sünnipäevaks juubeliks kinkida, et see nagu viiakse siis, kui on matused, et noh, jälle eks ole, on erinevaid, mõned ütlevad just vastupidi, et paarisarv lilli kingitakse nendele, kes on siis nii-öelda paari rahvas, eks ole, pulmade puhul ja elatakse koos. Siis on uskumused, et abielupaar või kallimad ei tohiks sünnipäevaks juubeliks kinkida, della, et kui sa kingid kellaajad, siis sellest hetkest hakkab tiksuma lahkumineku või surmaaeg, et seda ei p heaks kombeks ja selle vastu siis aitab selline tõrjemaagiat kõige Ingib sulle kella, siis sa pead talle vastu andma mingisuguse raha, mitte paberrahaga siis mündina, minu meelest ühe euro või kaheeurose mündi või midagi niisugust nagu ostad, mitte ei võta seda kingitust, eks ole, et sümboolne tasu no mida veel ei soovitata kinkida juubeliks ega ka sünnipäevaks on siis terariistad noad-kahvlid, et see pidavat tooma tüli majja, et mulle tuleb meelde, et nõukogude ajal oli üpris tavaline, kingiti komplekt söögiriistu, mille hulgas oli ka siis vähemalt kas tosin või pool rosinat nuga ja kahvlit siis kingitakse jätkuvalt, kingitakse jätkuvalt noh samuti siis ei soovitata ka juubeliks kinkida siis niheda port, moneed ehk siis tühja rahakoti tee mingisugusteks kõik, eks ole, kas siis daamile või härrale või rahakassat, see peab kindlasti siis olema kas, kas raha või sees või näiteks kalasoomused rahakotis, mis siis on nii-öelda raha ja edu sümbol, mis tõmbab raha ligi jagamisele riigi raha välja, et tühi rahakott rahakassa sümboliseerib siis nii-öelda seda, et raha läheb välja samuti noh, tänapäeval vist enam üldse nii-öelda taskurätikuid ei kingi. Aga ka taskurätikuid, isegi kui nad on väga niisugused lähenevad kunstiteosele, kuhu mitte iialgi pühita pisaraid ega ega nuusata nina ega ega tehta mingisuguseid muid taskurätiku ka niisuguseid ette tulevaid toiminguid, et seda ka taskurätikuid ei ole ka sünnis kinkida, et kes selle kingituseks saab, et see valab siis väga palju pisaraid ja tema elu saab olema kurb, nii et noh, niisuguseid uskumusi erinevate esemetega on, aga samas on ka neid, kes ütlevad, et jah, see kõik peab paika, aga on ka neid, kes ütlevad, et ah, see on igasugune jama ja me ei tohiks keskenduda sellistele nii-öelda ebausukommete, see on ikka igaühe otsustada, mida kinkida inimesele jääks kingituse. Nii-öelda täpiminek või 10-sse panek sõltub ka sellest, kui hästi me imest tunneme, kui hästi me tunneme tema soove kuidas talle rõõmu valmistada, paremini. Niisugune oli tänane saade juubelitest ja kõigest sellest, mis nendega seotud on. Stuudios olid Marju Kõivu. Haldi Normet-Saarna ja maris tõmba nädala pärast uus saade kuulmiseni.