Igal asjal on muidugi oma algus ja lõpp. Ja kui nüüd memuaarides rääkida, siis oleks päris loomulik, et peaks kuidagi korrus aastatest teatava ülevaate andma. Teie sünnilinn on Pärnu ja Pärnus, ma olen sündinud 1000 906. aastal. Sellest noorusaastatest peaks eraldama esimesed 17 aastat kuni 1000 923. aastani mil ma lõpetasin Pärnus õpingud ja siirdusin oma hariduse täiendamiseks Tallinnasse. Sellesse aega mahub Pärnus õppimine algkoolis. Siis. Pärnu poeglaste gümnaasiumis Õpingute vaheaegadel. Pärast koolitööd tuli ülevalpidamiseks töötada karjusena põllutöölisena ehitustöölisena arem koli ehitamisel. Tuli joosta Pärnu tänavatel, hüüdes värske Postimees, palju uudist siis, peale selle, töötasin koolivaheajal Pärnu hobupostijaamas. Vedasin Posti kaarikuga postikirju, telegramme postipakke, samuti postitõllas reisijaid Pärnust, Tahkuranda, Häädemeestele, Pärnust, Torisse, Pärnust, Pärnu-Jaagupisse, Audrusse, Tõstamaale oli see siis postipoisi töö? See oli postipoisi ülesandeks. Kuna tol ajal teisel liiklemisvahenditel ei olnud ja postisaadetised toimetati edasi Pärnust kaugemale, peamiselt hobuposti abil. Hiljem on postipoisi tööst kirjutatud kui millestki väga romantiliselt, isegi laulja on sellest tehtud. Tegelikult kippus see muutuma koormavaks, kuna posti vedamine käis iga päev ja peale selle Neid posti edasi toimetajaid, neid postipoisse oli võrdlemisi vähe ja igalühel olid omad hobused. Siis ühel päeval tuli sõita hobusega, teisel päeval jälle teistsugust kasutades. Kas seal algaski lähem tutvus hobustega? Mis puutub hobustega tutvumisse, siis mul oli ülesandeks hobustega tegeleda ka varematel aegadel. Kuna jah, oli mul pärast tsaariaega oli pärnus voorimeheks ja mul tuli hobust tihti sööta ja teda ette valmistada, selleks et isa saaks temaga õigel ajal sõitusid hakata korraldama. Neid hobuseid oli meil mitu. Sellepärast et kivitee peal sõites hobuste jalad ei pidanud vastu ja kahe-kolme aasta pärast tuli jälle vahetada hobune ja eelmine saada põllutööle Rautamisele vaatamata rautomisel vaatamata kividel munakividel eriti sõitmine. See mõjus väga hobuste jalgadele. Kuidas teile tundub, kas sellel väga varasel kokkupuutel hobustega oli mingi tähendus teie edasise elu kujunemisel või elukutsevalik? Minu elukutse valikule mõjus peamiselt veendumus et elus edasi jõudmiseks on vaja oma eesmärkide nimel võidelda. On vaja sihikindlust ja vastupidavust mitmesuguste ülesannete püstitamisel ja nendeni jõudmisel. Peale selle, kui ma olin karjas Audrus siis oli minu ümber karjamaal karjaseks Erich Tarkpea. Üks Eesti revolutsioonilisi tegelasi ja hilisem poliitvang sõjal puutusin temaga ka kokku Eesti laskurkorpuses, kus ta oli poliittöölisena karjapoisina. Meil oli tihtipealerääkimisi, et kui tore on sõita hobustega ja kui meeldivad ja armsad loomad, nad on. Koolis käies Pärnus oli minu klassikaaslaseks August Jakobson. Kui tema sulest ilmus ta esikromaan vaeste patuste alev. Sel puhul kohtudes temaga, soovisin talle õnne. Ta tänas muidugi ja lisas, et töötab praegu Järgneva suure töö trükiajamisega. Mis, missugune toiming on raskem kui selle selle töö kirjutamine. Koolis oli August Jakobson istus meie klassis viimases pingis Dali mõne. Aasta võrra vanem klassikaaslastest tõsisem ja küllalt andikas August Jakobsoni eesti keele kirjandeid hindas meie väga nõudlik eesti keele õpetaja rööp alati väga heade hinnetega, samuti häid hindeid sai August Jakobson matemaatikas õpetaja Jürgen sonilt. Jaga. Andis tema vaeste patuste alevis, mina lühemal siis tihtipeale meie koolitee ühtlus ja oli meil võimalus arutleda väga mitmesuguseid huvitavaid küsimusi. Mulle sugenes veendumus, et inimeseks saada. Ja selleks seda on vaja haridust. Samuti tekkis mulje veendumus sellel ajal et ei tohi raisata ennast asjatult alkoholi, aurude ja tubakasuitsu leitsakuga. Et saada inimeseks, on vaja õppida. Selleks aga ei olnud soodsaid võimalusi, kuna esimene ülesanne oli siiski elatise teenimine. Majanduslik olukord oli selline, et elasime nii päevast päeva ja erilisi väljavaateid olukorra parandamiseks ei olnud kui suurperedel. Meie peres oli neli last, kokku kuueliikmeline perekond. Lähtudes sellest, asusin 1000 900 123. aastal Tallinna sõjakooliõpingute jätkamiseks, kus oli võimalus töötada ja õppida ilma ülalpidamise ja leivamuredeta. Seal õppisin kolm aastat ja lõpetasin 1926. aastal suurtükiväeklassi ja mind suunati tööle Tartusse. Rühma komandöriks suurtükiväeosasse. 1009 47. aastal astusin Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonda, kus õppisin kuni 1934. aastani, mil lõpetasin töö kõrvalt normaalajaga. Lubage küsida, mis motiividel te asusite õppima veterinaariat? Teil oli ju sõjaväeline haridus omandatud ja elukutse olemas. Mis puutub õppimisse loomaarstiteaduskonnas siis see teadusharu veterinaaria huvitas mind eeskätt sellepärast, et sellel ajal oli hobune loomaarstiteaduses peamiseks objektiks ja oli varem mitmesugune kontakt hobustega, siis sellepärast tõmbas münte sellesse teaduskonda. Teaduskonnas õppimine oli huvitav, köitev ja seda sellepärast, et õppetöö oli seal igati kaasaegsel tasemel. Tartus organiseeriti aastal 1848 Venemaal esimene iseseisev kõrgkool veterinaaria alal ja see töötas Tartu veterinaariakoolina 1873. aastani. Siis ta muudeti veterinaaria instituudis, töötas Tartus jällegi kuni 1918. aastani. Pärast seda veterinaariaalane ettevalmistuskanti Tartu Ülikooli ja alates 1951.-st aastast Eesti põllumajanduse Akadeemiasse. Teaduskonnas töötasid juba siis, kui mina õppisin, niisugused silmapaistvat teadlased ja pedagoogid nagu professor Johannes kaarde professor Julius defer, ka minu hilisemad kolleegid Nende poolt meile sisendati niisuguseid elus tähtsaid omadusi nagu süsteemikas tööstiil sügav kohusetunne, põhimõttekindlus, töö, armastus ja kutseuhkus oma erialasse. Kui võtame professor tefiorid, siis näiteks tema poolt kirjastatud Irja veterinaarmorfoloogiaalaseid uuringuid. See tema tööd veterinaaria, terminoloogia ja veterinaaria ajaloo alal on suureks varamuks erialases kirjanduses professor võrde haruldane töökus ja tahtlikus abivalmidus. Ja peale selle suure töökoormuse täitmine näiteks tema poolt toimetati trükki ja avaldati elu kestel üle 1000 trükipoogna mitmesuguseid teadustöid. Õpikuid, käsiraamatuid. Seepärast tõmbas mind õppimine veterinaariateaduskonnas eriti. Kuidas võimaldus sõjaväeteenistuse kõrvalt õppida ja lõpetada? Teenistuses tol ajal olid või rühma niisukest väljaõpet teostasid tavaliselt kaks ohvitseri. Minul oli üheks abiks näiteks ruudu Martma, kellega saime siis omavahel tööd jaotada, nii et kohustuslikud õppetööülesanded oli võimalik siiski kohapeal teaduskonnas täita. Kuna aga enamik õppeaineid olid lubatut mitte kuulata sisse see läbitöötamine, see langes peamiselt vabale ajale ja teistele tundidele kasutades luua vaba aega ja puhkusi oli võimalik lõpetada teaduskond töö kõrvalt. Loomaarstidiplomi sain kätte 1934. aastal ja ka mind juba üks aasta ennem määrati Tartus asuva suurtükiproosa veterinaararstiks ja siis oli mul juba erialane töö ning selle teaduskonna lõpetamine ost osutus märgatavalt kergemaks. Mitu kooli teil üldse õnnestus lõpetada? Üheksandal aastal kommenteeriti Tallinnasse lennukooli, kus ma õppisin aastatel 1928 kuni 1930 lõpetasin lennukooli sõjaväelendur vaatlejana ja pärast seda jätkasin õpinguid jälle Tartus. 936. aastal viidi mind üle Tallinnasse Tartust ja määrati pealinna garnisoni veterinaararstiks. Seal kohal ma töötasin kuni 38. aastani, siis suunati mind kõrgemasse sõjakooli, mille lõpetasin 1940. aastal. Nii saame üheksa klassi. Kõrgema sõjakooli ja Tartu ülikooli loomaarstiteadust. Kuna see tuleb üle 20 kõvasti üle 20 aasta õpinguid ja niisuguse niisuguse õppetööga olin ma valmis täitma ülesandeid 1940. lastel 22.-st territoriaalkorpusest laskurkorpuses, kui mulle usaldati 180. laskurdiviisi veterinaarteenistuse juhtimine. Diviisi staap paiknes Tallinnas Nõukogude Eestis. Ratsaspordi arendamise alguseks tuleb pidada 1000 940. aasta sügist, siis, kui organiseeriti 22. territoriaallaskurkorpuse väeosad. Ja kui nendesse lülitati hobukoosseis. Ja nende hobuste hulgas oli palju küllaltki kõlblikke ratsaspordihobuseid. Peale selle me saime hobuseid leedu väeosa Trigi likvideerimisel ja nendega siis täiendati Eesti territoriaalkorpuse väeosi. 941. aasta kevadel tegi 180. laskurdiviisi komandör kindral Richard Tomberg ülesandeks komplekteerida ratsaspordivõistkond ja hakata seda ettevalmistama sügiseks kui pidi korraldatama balti erisõjaväeringkonna ratsavõistlused Riias. Mulle jäi selle töö organiseerimise ülesanne ja tööga alustasime Petseri Lõuna-laagris korpuse laagrisse asumisel juunikuul treeningutega. Meil ei olnud võimalik päeval tegeleda. Ta arenes väeosades intensiivne õppetöö ja siis paigutasime ratsasportliku treeningu hommikustele tundidele. 22. juunil hommikul, kui me lõpetasime ratset treeningu ja hommikueinele minnes teatati meile, et puhkenud sõda tuli katkestada ühtlasi sellega siis meie ratsaspordialane treening ja asuda ettevalmistamislahingu ja sõjategevuseks. Kõigepealt tuli seada korda veterinaarvarustus selleks, et osutada nii hobukoosseisule kui vajalik abi, hoolitseda hobuste ümber, raudtee amise eest nende ettevalmistamiseks sõjategevuseks. See oli peamine ülesanne ja kuna enne seda õppuste käigus arutasime peale organisatsiooniliste küsimustega pidevalt väli veterinaarteenistuse ja siis väli veterinaarkirurgia küsimusi. Et nihukesed töid tegime nendel üksikutel päevadel, kui meil jäi aega Petseri Lõuna-laagris ja siis, kui väeosad koondati sõjateele kudumiseks, kui ma nende talvistesse asukohtadesse sõja puhkemisel kahe päeva pärast suunati väeosad nende alalistest asukohtadesse, kus oli ka mobilisatsiooni tagavarad ja kus oli võimalik siis väeosad viia ja ülesõjaaegsetele koos seisudele. Kuna meie koosseisud olid rahuaegsed, koosseisud kui palju oli Eesti territoriaalkorpuses hobuseid, sel ajal oli kogu väeosade transport peamiselt hobujõulist ja seepärast oli siis näiteks laskurpolkudesse oli kuni 400 hobust, Suurtükipolkudesse aga kuni 1000 hobust. Ja seetõttu siis ühes diviisis oli ümmarguselt 3500 hobust. Ja siis kaks diviisi kokku. Need moodustasid nii 7000 hobukoosseisuga väeosad siis üldise hobu koosseisuga 7000. Olukord oli muidugi esialgu mitterahuldav selle tõttu, et nad olid harjumata koos töötama paarilise mitme rakendides ja selle tõttu tuli palju tööd teha nende sobitamisega ja nendele rakmete paigutamisega. Kas need olid sõjaväehobused või olid need tsiviilelust võetud hobused 7000, siia kuulusid siis sõjaväeosades varem olnud hobused ja peale selle mobiliseeriti meie rahvamajandusest hobukoosseis nii palju, kui seda ajas armee. Millise koormuse asetas sõda hobustele? Sõja esimene aasta ja esimene aasta oli Eesti territoriaalkorpuse väeosadele äärmiselt pingutab, meid paigutati esialgu Loode-rindele diviisi staap näiteks ja mõned väeosad lahkusid Eesti territooriumilt 30. On neil siis üle Kaczynajaid, no jõuti staare Russasse, Russast pöörati ida suunas ja mahalaadimine eželoni des toimus Bochis. Siis sellest ajast hakkas pidev rännak lahingurännak sageli vastased nädalas mistõttu hobuste töö oli eriti pingerikas. Hobused olid tegelikult need hobused, keda me saime rahvamajandusest teenimata välja koolitamata, siis nende hobuste seisund muutus nendes tingimustes väga halvaks ja suurte pingutuste najal suudeti siiski oma ülesanded veoloomadena ratsudena ja suurtükirakentides täita. Need olid tegelikult talumiste tööhobused, talumiste tööhobused, kes olid harjunud töötama tavaliselt üksikult. Ja seetõttu siis nende koos töötamine Rossi rohkem segas 11, kui nende tööjõudluse võrdne jaotumine oleks seda nõudnud. Rännakud olid pikad ja peamiselt öösel päeval paikneti peamiselt metsades ja liiguti öösel, lähtudes vaenlasest survest ida suunas. Kus teie saite oma esimesed lahingukogemused Polhovi jaamas maha laadides. Kolmandal juulil. Öösel langes meie diviisi väeosad, kes olid Polhovi ümbruses diviisi staap, õhurünnaku ohvriks, kogu Polhovi valgustatud, pommitati Polhovi ja ühtlasi ka meid, kuid erilisi tabamusi ja erilisi kaotusi. Seetõttu tuli järgmisel hommikul hästi vara hakata liikuma meile määratud suunas. Huvitav oli see esimene sõjasuvi selles mõttes. Kogu aeg oli pinge niivõrd suur, tuli tuli valmis olla, igasugusteks ootamatusteks, vastane valitsus ka õhuruumi. Ta tulistas side- ja luurelennukitega meie väeosi ja ükstaape. Ja eriti sellepärast, et tol ajal oli keelatud käsirelvadest vaenlase lennukite tulistamine selleks, et mitte välja anda oma asukohti. Ja, ja arvestades muutus vaenlane niivõrd julgeks ja ülbeks ta isegi üksikuid võitlejaid ajastaga lennukilt kuulipilduja tulega. Niisuguseid pilti oli eriti augusti esimestel kevadel, oli väga sageli. Peale selle, sel ajal olid Saksa vangid, keda meie päevased vangi võtsid, olid väga ülbed ja julged ja rääkisid kogu aeg, et, et ükstaskõik, mis te teete, et niikuinii meie suured jõud paiknevad sind läheduses ja vabastatakse meile lähemal ajal ja hävitatakse punaarmeed. Siit edasi. Sellel perioodil mind siis nii kui eesti rahvusest komandöri poliittöölisi teisi hakati suunama tagalasse alati siis augustis 400 seitsmeteistkümnendasse armee veterinaar, laatsaretti, kus ma töötasin kirurgiaosakonna ülemana kaks kuud ja kus ma sain kõige suurem veterinaarpraktika oma elu kestel oli osakonnas, oli keskmiselt 200 patsienti läbi töödelda. Alustasime kirurgilist töötlemist igal hommikul kell kuus ja töö lõpetasime kella 22 paiku. Sellest praktikast oli mul palju kasu õppetöö organiseerimisel ja teostamisel ka meie veterinaariateaduskonnas. Mida annab ära teha veterinaarlaatsaretis? Minule muidugi on väikeseks uudiseks seegi, et et ka hobust raviti Äravitseti lahingute ajal. Poldamisse nende nõrga toitumuse ja ülekurnatuse ja muude defektide tõttu siis selles osas on meil nimetada huvitav näide Eesti korpuse veterinaar laatsareti organiseerimise alal mille meie organiseerisime kindral Pärna juhenditega koheselt pärast Velikije Luki operatsiooni. Ja seda selleks, et osades ei olnud lubatud haavatuid ja haigeid hobuseid pidada kauem kui, kui kaks nädalat. Kõik raskemad haiged tuli evakueerida, neid evakueeriti tagalasse ja neid hobusid tavaliselt enam. Väeosad ei näinud kindral Pärn ülesandeks mulle organiseerida korpuse veterinaarlaatsaret. Laatsaret koosnes siis kirurgilisest osakonnast, tapiosakonnast, nakkushaiguste osakonnast, evakuatsioonisalgast apteegist ja hobuste depoost. Niisugune suur organisatsioon oli iseloomulik ainult meie korpusele ja kõik, kes kontrollisid veterinaarteenistust ja tööd meie veterinaaralal korpuse väeosades ainult kiitsid seda organisatsiooni ja sellest oli väeosade veterinaar sel teenindamisele hobuste ravimisel. Väga suur kasu sai neist uuesti lahingulooma. Enamik hobuseid, keda raviti, suunati nendesse allüksustesse, kus natuudi haigetena tagasi ja tagasi ja mina ei kujuta ette, mis depoode nimetasite. Poog. Vot seal meil tuli. Eriti pärast Veliki Luki operatsiooni. Tuli väeosades oli suured kaotused, hobused olid halvas seisukorras, siis niisugused hobused, kellel toitumus oli nõrk ja kelle normaalsesse seisundisse viimiseks kulumis pikemat aega sismiku muuseumi, need hobused kokku moodustasime vastava organisatsioonilise nihukese ühiku ja paigutasime need, kus olid sõida, tagavarad ja seda siis me nimetasime jobustati puuks, kus neid toideti niikaua, kuni muutusid töö ja lahingukõrvulisteks. Peale selle võib märkida, et kogu sõja kestel Nõukogude Liit laotus hobuseid kaheksa miljoni looma võrra sõja kestel. Ja seetõttu siis tekkisid suured raskused hobustega varustamisel. Kui Eesti rahvusväeosi organiseeriti Lääne-Siberis, kust te saite hobuseid? Kust Mattoodi, Eesti rahvusväeosadesse koodi loomad, peamiselt Lääne-Siberi oblastid test, mina saabusin seitsmenda diviisi formeerimise paika jaanuarikuu viimases dekaadis siis sel ajal korpust teenindas hobustega brigaad, kelle territooriumil diviisi formeeldi see brigaad eraldas. Üksikuid hobusid ainult, keda kasutati peamiselt toiduainete transportimiseks diviisi piirkonda. Peale selle anti mulle ülesanne astuda samme hobustega komplekteerimiseks. Hobused olid rahvana majandusest, see on siis Sverdlovski oblastist kuni Pablo Dali kraini kus nad olid siis peamiselt majandites pärast seda, kui varem formeeritud väeosadesse suunati juba paremad ja tükelbulised hobused, mis sihuksed Siberi hobused. Hobused on väiksed võrreldes teiste hobustega ebameeldiva välimusega kuid nendel hobustel on väga head omadused, nimed, vähenõudlikkus ja suur vastupidavus nii välistingimustele kui ka töötamisel harjunud raskete söötmispidamiskasutamistingimustega. Seitsmes laskurdiviis said komplekteeritud enam-vähem täieliku sõja koosseisuna Lääne-Siberis Sibiri hobustega. Aga kui korpuse väeosad hakati suunama rindele, siis meie peatusrajooniks oli oli Moskva oblast. Siis Moskva oblastis oli ülesandeks grill komplekteeritud 249. diviisi täiendavalt hobustega. Selleks saabuski 10. oktoobri paiku. 42. aastal saabus ešelon hobustega, ešelonis oli 300 hobuse ümber ja need hobused olid peaaegu eranditult kõik mongoli hobused. Väiksed poolmetsikud, üksikuid ainult olid võib-olla rakendis või rakendatud, kasutatud, need teised olid poolmetsikud igati harjutamata. Nad ei saanud aru, mis on rautos. Kartsid inimesi ja kui avati vaguni uksed, siis osa neist jooksis, hüppas välja, vagunist jooksis, jooksid ümbruskonna metsadesse, kus nende püüdmisega oli suuri raskusi. Sellise metshobuse taltsutamine kasvatamine on juba suur töö. See oli väga suur töö, kuid esialgu meie võitlejad nendest kani eriti suurt lugu pidanud, kuid hiljem, kui neid korralikult peeti, kasutati, puhastati, raudtee aeti siis hiljem need muutusid väga sõbralikeks ja mõnel hobusemehel käis hobune järel, nii nagu koergi. Palju oli Eesti laskurkorpuses hobused. Eesti laskurkorpuses oli hobuseid üle 3000. Hobukoosseis muidugi pidevalt vähenes, kulus kuna kaotused olid ka küllaltki suured, eriti allüksuste moorides suurte hobuste näol. Kes sõja ajal hobusele heina tegi? See aega põhiliselt olid tsentraliseeritud endiga varustamine kuid puhkeperioodidel ja lahingute vaheaegadel sõltuvalt aastaajast võitlejad ise väeosad valmistusid täiendavalt ka kohalikelt heinamaadelt. Heina. Niuksed lahingud olid hobustele kõige raskemad. Möödunud sõjas. Kõige raskemad olid Velikije Luki lahingut ei võta seda sellepärast, et just ennem Velikije Luki lahinguid saadi nüüd mongoli hobused, hobused ei olnud üldse töövõimelised koolitamate välja õpetamata harjumata ja seetõttu siis nende arvu vähenemine väeosades oli üsna tunduv. Pärast Velikije Luki operatsioon on siis kindral panna algatusel organiseeriti väeosade polkude ratsakomandode arvel eskaadronid. Nendes diviisides ja nende eskadroni komandörid ja rühmakomandörid olid niisugused tuntud mehed, nii nagu Edgar Tõnurist siis Heino Rooba, Viktor Visnapuu, Ilmar, Linnar ja teised, kes hoolikalt suhtlust oma ülesannetesse ilmutasid algatusvõimet, töökust ja kohusetunnet hobuste hooldamisel ja seetõttu siis ratsahobused, kellede kasutamine operatsiooni ajal oli, oli siiski küllalt. Suudeti koondada eriüksustesse mehi, siduda kindlamini hobustega ja parandada ka erialast väljaõpet. Meie komandörid ja, ja siis reagussis suhtusid hobustesse väga suure tähelepanuga ja, ja hoolega. Sõja jooksul ju lahingmasinate park suurenes ja täienes väga jõudsalt. Kas see surus ka hobuse lahinguloomana teisele plaanile? Hobune niisugustesse eriolukordades nagu näiteks oli nii kurama vabastamise lahingut. Need olid Eesti korpusele 15. märtsil 1945 kus kevadise sula ja siis teedelagunemise tõttu olukord oli väga raske ja ükski teine liiklemisvahend peale hobuse ei, ei olnud kasutatav. Ka maastikuautot mitte. Maastikuautode jäid põhjaga porisse kinni ja nad ei pääsenud edasi. Niisugustes tingimustes olid hobused ainukesed liiklemisvahendid nii laskemoonaga, kohaleveoks, toiduainete kohaleveoks kui ka haigete haavatute transportimisel. Nii võitlejad kui komandörid, eriti hindasid hobust, et hobuste arv küll lõpupoole hakkas kahanema, kuid hobuse tähtsust ei saa kaugeltki alahinnata. Kas teil oli oma lahingratsul? Mul oli sõja ajal üks hobune, keda me nimetasime Rogsalaks, kellega ma sõitsin. Sõitsin ükskord, ma võtsin kokku kogu sõja kestel umbes nii pool maakera ümber madu. Töö korraldamisel sõja lõpuni ja pärast sõja lõppu ja ühel korral siis kui oli vaja hobuste arvu jälle vähendada, siis suunasime ta küllalt heas toitumuses heas seisukorras rahvamajanduse koos teiste hobustega. Korpuses veterinaarteenistuse juhtimine ja selle ülesannete täitmine, eriti operatsioonide ajal pärast operatsioone oli mul küllalt kerge ja hõlbus selle tõttu et meie korpuse komandör kindral Lembit Pärn oli teadlik hobuste tähtsusest. Ta ise. Ta armastas hobuseid. Peale selle oli ta ise ka väga tubli ratsanik ja seetõttu siis toetas alati minu ettepanekuid ja, ja aitas nendele kaasa. Seda ma mõtlen, eriti korpuse veterinaar lazzolite organiseerimisel, samuti ka korpuse, nende diviiside ratsaeskadroni formeerimisel ja mitmesuguste teiste ülesannete täitmisel. Kui kaua te kandsite sõjaväelase? Vormi pärast suure isamaasõja lõpu olin kuni 1000 947. aastani väekoondise veterinaarteenistuse ülem Tallinnas sisse 47. aastal Leningradi sõjaväeringkond. Ringkonna veterinaarvalitsus tahtis meid suunata. Ja tema tegi ettepaneku Meie partei keskkomiteele minu jätmiseks vabariiki. Põllumajanduse spetsialisti ja siis alates esimesest jaanuarist 1948 oli mul võimalus sõjaväepagunid paigutada mälestuste portfelli mitu tärni nendel pagulastel kolm polku, Monika pagunid ja 1947. aasta lõpul, kui mind jäeti vabariiki, siis tookordne rahvakomissaride nõukogu esimees Arnold Heimar suunas mind Tartu riikliku ülikooli veterinaariateaduskonda. Sellele tööle asudes selgus mulle et vaja on tõstan kvalifikatsiooni ja hakkasingi selles suunas ettevalmistama kasutades ära ka sõja ajal eriti hobustele rakmetest põhjustatud vigastusi ja selle materjali ja muude uuringute baasil valmis mul kandidaadiväitekiri pillima. Kaitsesin 1953. aastal Moskva veterinaaria akadeemias. Rakmetest hobustele põhjustatud vigastused ja nende vältimine, eriti diiselrakendis Kusjuures materjal oli kogutud sõja ajal Osa materjali oli sõja ajal, kuid kuna dissertatsiooni kaitsmine toimus mullu 53. aastal, siis pärastsõjaaegseid aastat kasutasin ära analoogilise materjali hankimiseks ja töötlemiseks Vabariigis. Seejuures ma lähtusin siiski ammu tuntud põhimõttest, et teadus see on nii nagu nagu rikas. Seda põhimõtet seiranud oma teadustöös ka hilisemal perioodil. 1000 967. aastal kaitsesin doktoriväitekirja ja selle väitekirja alusel omistati mulle siis teaduste doktorikraad ka. Moskva veterinaaria akadeemias Põllumajandusloomade tähtsamate nakkushaiguste tõrjemeetmete täiustamine Üheks tulemuseks on vabariigi territooriumi episotoloogiline Rajoneering mis on aluseks nii veterinaar, see kui ka zootehnilise töö organiseerimisel vabariigis. Kaste nõustuksid reetma saladust, kuidas püsida heas vormis. Mis puutub vormisse, siis olen pidanud vajalikuks tegeleda kehakultuuri ja spordiga nii palju, kui see võimalik on olnud. Kuni viimaste aastateni. Ma olen võtnud ette matkasid ja arvestanud seda. Et liikumine see on abinõu, mis asendab igasugust ravimist ja ükski ravimine ja ükski ühegi ravimi kasutamine ei asenda liikumist.