Kaunist kesknädala hommikut näe, alles oli esmaspäev ja juba kolmapäev käes. Peagi tuleb nädalavahetus, alles oli kevad ja juba pool suve möödas. Ajaga on lausa kitsas käes. Ent kitsikust ei tule ette ainult ajas, vaid vahel hinges. Ja see on juba palju-palju raskem lugu. Vennastekoguduse loosungi raamat jagab tänasesse päeva vaimulikuks tee moonaks ühe salmi, vanast testamendist Joona raamatust. Ma hüüdsin oma kitsikuses issanda poole ja tema vastas mulle. Elu kitsaskohtadega on nagu on, eks neid tuleb ikka ette. Tuleb ette ahastust ja muresid, mis käivad meile üle jõu. Vahel ei saa midagi teha või peaaegu mitte midagi. Sest palvetada saab ikka. Saab ka siis, kui midagi muud enam ei aita. Isegi kui mõni ütleb, et sellest ei ole mingit tolku. Oluline ei ole see, mida teised ütlevad või ütlemata jätavad vaid see, mida sa ise tunned antud hetkel õige olevat. Nii on see tegelikult paljude olukordadega, mitte ainult kitsikusega. Ja kummalisel kombel avavad just elu kitsaskohad sellised perspektiivid, mille olemasolust polnud meil varem aimugi. Vana testamendi laulik pöördub issanda poole. Kui ma hüüan, siis vasta mulle mu õiguse jumal. Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Tema, kes on aidanud meid kuues hädas ei jäta meid maha ka seitsmendas. Jumal ei jäta kord alustatud pooleli. Taevamannat toidab rändurit igal hommikul, kuni ta ületab kord Jordani. Üks põhjus, miks kõigi inimeste elus peavad olema raskused ja kitsaskohad, on see et kui inimesel on väga hea põli, ei taha ta sellest heaolust kuhugi minna. Ja minetab suures osas ka oma empaatiavõime. Inimene mõtleb oma heaolus ja õnnelik olemises ennekõike endale. Ei mõtle kõigile haigetele vaestele hädalistele, kes samuti vajavad osakestki sead. Ta mõtleb, et temal on praegu hea ja ta ei taha, et miski teda segaks. Mingi halb asi tema heaollu tungiks. Ta mõtleb nagu Peetrus kord mõtles oma rumaluses teema siia kolm telki ja jääme siia. Nõnda pressib heaolu omamoodi inimese kokku, kaotab ta elust sügavuse ja avaruse. Ja see on just see tunne, mida stress tekitab. Pressib siin kokku ja tõmbab sind meeleheitesse. Kummalisel kombel on heaolu ja stress siinkohal sarnased. Nad kapseldavad meid kumbki omal kombel ja ei lase näha väljaspool oma olukorda. Ja siis on olukorrad, mis justkui laiendavad meie maailma. Ja needki võivad olla kas midagi väga-väga ilusat või midagi väga-väga rasket. Üks angloameerika vaimulik mõtiskleb. Kui me naerame, riskime jäta rumala mulje. Kui me nutame, riskime näida liiga nõrgad. Kui me väljendama oma tundeid, riskime enda paljastamisega, kui armastame riskima võimalusega, et me ei koge vastuarmastust. Kui elame, riskime suremisega, kui loodame riskima võimalusega, et lootused purunevad. Aga riskima peame. Sest suurim šanss ebaõnnestuda on siis, kui me ei riski millegagi. Palvetagem jumal, ära lase meil üheski olukorras kaotada lootust. Sina näed, kui me hingan kitsikuses anna meile avarust jale valguseks me tänasel päeva teekonnal. Aamen.