Rahu ja rõõmu tänasesse päeva. Kui sinu raadio praegu ei mängiks, mis häälise siis kuuleksid linnulaulu, tuule sahinat, puuokstes või autode mootoreid, inimhääli? Täielikku vaikust on meie ümber harva. Kas jumalal on õigus vaikida? Piibli laulik Ahcap salmis 28. Sinu poole, issand, ma hüüan mokalju. Ära pöördu vaikides minust eemale jätma su vait olemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda. Kord oli Jeesus oma jüngritega tormisel merel. Ta oli samas paadis, aga jüngritel tekkis siiski tohutu hirm. Hirm, et paat võib ümber minna, et nad võivad kõik hukkuda. Miks Jeesus magab, miks ta ei tee midagi, kas ta ei hooli neist? Issand ütles meile tookord argates, miks te olete nii arad, kuidas teil ei ole usku? See ei olnud niivõrd ettaheide, kuivõrd nukrus. Jüngrid ei usalda teda, nad ei usu. Neile ei piisa ta lähedusest, vaid nad tahavad, et ta sekkuks, muudaks asjaolusid, muudaks olukordi. Tegelikult jumala on ükskord jõuliselt sekkunud maailma asjade käik. Ning seal peitub lahendus kõikides meie lootusetutes olukordadesse. Selle kohta käib üks lugu. Väike poiss ja tema isa olid ühel ilusal suvepäeval looduses jalutamas. Pois korjas lilli. Korraga tõusis ühe lille pealt lendu mesilane silmnähtavalt häiritud segamisest paiskangestus hirmust. Ta teadis, et on mesilase nõelamise suhtes allergiline. See võib talle lausa surmavalt mõjuda. Isa nägi ka mesilast ja ajastada eemale. Nüüd klammerdub poiss isa külge. Ta peitis oma näo isa sülle. Isa sirutas oma käe ja seadis selle mesilase ette, nõnda et mesilane maandus viimaks sinna ja nõelas hoopis teda. Poiss, kuuldes mesilast lendu tõusmas, hakkas uuesti kartma. Siis sirutas isa oma käe välja. Sinna oli suur punane muhk kärkinud. Näed sa seda, küsis ta. Sa ei pea enam kartma. Mesilase nõel on siin minu käes. Esimese Korintose kirjas on öeldud surm, kus on sinu võit, surm, kus on sinu astel? Just sellesse uurima võidu tõttu pangajumalal õigus vahel vaikida. Kui me ei kuule teda ega näen teda jõuliselt tegutsemas, ei tähenda see veel seda, et Ta ei ole meiega nii-öelda meiega samas paadis. Vahel võib inimene murduda just sellise vaikuse ajal mitte suure torniga, vaid vaikusega. Ta võib-olla nagu kokku Pägardatud ja prügikorvi heidetud luuletus, mille meeleheitel poeet on ebaõnnestunuks tunnistanud. Isegi piibli laulik oli selle piiri peal. Ta palus, et ta jumala vait olemise tõttu ei satuks nende hulka, kes lähevad hukatusse. Kristuse ülestõusmine on jumala vastus sellistes olukordades igas olukorras. Jumala vaikimine tähendab vahel kõige intiimsemat lähedust üldse. Selline vaikimine, mida saavad endale lubada vaid armunud või väga head sõbrad. Võib-olla valmistab jumal meid selle vaikimise läbi ette millekski suureks ilmutuseks mis ei mahuks meie tavapäraselt toimivasse maailma, mis on otsast otsani täis sõnu ja askeldusi. Enne oluliste lausete ütlemist peetakse ikka pausi. Pealegi peame meeles pidama, et jumala varjatud jumal, see on üks tema omadusi, tema on suurem kui meie mõistmine ja samuti on kõik temaga seonduv tema tegutsemine kui mittetegutsemine, tema rääkimine kui vaikimine, palvetagem jumal, kui see vaikid, anna meile kannatlikku meelt, ei anna tunda, et sa siiski jalad meie kõrval. Aita neil elada täielikus usalduses IGA PÄEV. Aamen.