Kaunist helget laupäeva leidsin tänase päeva vaimseks hommiku proogostiks Pauluse sõnad kirjast roomlastele. Olge omavahel üksmeelsed, ärge mõtelge kõrgilt vaid laskend tõmmata madalate hulka. Kose kihelkonnas on üks eriline piirkond Üksküla mis jääb teiste seast silma. Olen tänavu kevadel mitmel järjestikusel korral sinna külla sattudes imestunud, et midagi sellist on üldse veel alles. Oleks leidnud loodusest ühe erilise taimeliigi, mida arvad olevat välja surnud. Seal külas on see miski mitte lihtsalt alles, vaid lausa elujõuline. Midagi sellist, mis kunagi vanadel headel aegadel oli ehk tavaline nüüd aga ammu enam mitte. Mille kohta tänapäeval pigem raamatutest võib lugeda või lugudes kuulda. Selle haruldase nimi on ennist loetud rooma kirja salmiski mainitud üksmeel. Rihkla külastan teada, et seal ehitatakse visa järjekindlusega oma seltsimaja, mille avamine toimub muide nimelt tänasel päeval. Esimene põhjus, mis mind sinna külla tänavu kevadtalvel viise liik, kurb. Ühe 49 aasta vanuseks elanud mehe matus. Juba eelneval õhtul kadunukese talu köögilaua taga tema emaga vesteldes jäi silma, kuidas küla inimesed üksteise järel tulid ja läksid ja tegid ettevalmistusi järgnevaks päevaks nagu ühe perekonna liikmed. Talle mehe lähedased olidki tema ema mõningad sugulased ja rohkem kui 100 sõpra. Enamik oma külast. Matused toimusid kesknädalal, aga hoolimata tööpäevast võtsid inimesed selle jaoks aega. Sellistel puhkudel tulebki aega võtta. Kuna ta talu paikneb üsna küla keskel, jooksevad sinna kokku teed neljast ilmakaarest. Kõik looklevad teeääred olid sel päeval palistatud autodega ja ühes suunas liikuvate inimestega mine nagu laulupeole. Tuldi peredega lapsed kaasas, tuli kogu küla ja tuldi ka kaugemalt, igaüks toetas ärasaatmise organiseerimist ja nõnda sai päie laudki rikkalik. Maikuus sai viskla küla vanim elanik Ella seesama, kes oma poja mattis üheksakümneaastaseks. Ja taas oli küla see, kes nüüd üksi jäänud emale juubeli korraldas. Sellisest aasta numbrist ei saa mööda vaadata. Viskla külarahval pidavat olema haka komme käia sünnipäevalapsi hommikul üles laulmas ja nii tehti ka Ellale. Pidulaud oli kaetud muidugi seltsimajas, sest kuhu sa ikka mahutad sadakond külalist ja taas oli kogu küla koos, nagu üks pere lapsed laulsid. Naised katsid laua vanadseid üle hulga aja kokku ja kaugemad tulijad tundsid end nende keskel koduselt. Sööki ja jooki jagus kuhjaga kõigile. Ainult vaata ja imesta, kui palju on võimalik teha lihtsalt hea tahtega ning korraldada sõprade panusega ühisesse ettevõtmisse. Õnnelik on küla, kus on sellist ühtehoidmist. Õnnelik on maa, kus on selliseid külasid. Tean, et neid on siin ja seal teisigi. Kus on selliseid alevike ja linnaosasid, kus tehakse midagi mitte ainult enese esiletõstmiseks mitte ainult kultuuri arendamiseks, mitte ainult valimiste eel vaid kus kogu elu kulgedki ligimesearmastuse tähe all 11 igapäevaelus toetades ja üksteisest hoolides. Ema Theresa on öelnud. Asi ei ole selles, kui palju me anname vaid kui palju armastust. Me paneme sellesse andmisse. Palvetagem. Tänu Sulle, jumal, et sina oled meid armastanud enne, kui meie oleme sind tundma õppinud. Tänu et sa oled meile andnud võime armastada, armastust jagada ja kogeda. Aamen.