Läheme jutuga edasi stuudios Kaupo Kikkas ja kui me eelmisel kolmapäeval rääkisime sellest, kuidas mõjub Las Vegas Stasy inimsilmale kogu oma säras hiilguses ja hüperreaalsusest, siis milline on see maa, mis algab siis, kui ka seeläbi saab, ehk siis kõrv nagu see eelmine kord ütlesid, mis seal võluvat oli ja kui palju sul õnnestus seal käia ja mida näha? Ja kogu see, las Vegase ümbrus ehk Nevada ja tegelikult ka California osariigiserv on väga veetlev kõrb. Need teed, mis kulgevad noolsirgelt nii-öelda läbi kõrbe tühjuse ja ausalt öelda noh, mulle selline sellised hetked on küll täiesti nii filmilikud, et tekib ka korraks selline lisapuu, et sa oledki nagu osa mingisugusest filmist kulgeda oma autoga. Sinu ees on 100 kilomeetrit sirgelt läbi kõrbe, sa ei näe mitte ühtegi autot ees ega taga ja, ja kulged siis läbi selle kõrbe võid pöörata sealt tee pealt maa, kui sa tahad ja minna kõrbe hulkuma. Ja, ja mind on alati kohutavalt tegelikult kõrbete juures lummanud see, et, et sa pead oskama kõrbe vaadata ja mitte ükski muu maastik ei muutu nii palju erinevas valguses, kui seda muutub kõrb. Olgu see liiva luide või olgu see kivikõrbe, mingi väike kanjon või kivisammas, kuskil see nii tohutult erinev. Päevases valguses tundub ta selline lame ja võib-olla igav ja sa vaatad, kuidas ta õhtupäikeses hakkab punaseks värvuma, kuidas hommikuks on vorminud liivaluited, öine tuul ümber. Need on, need on sellised asjad, mida tegelikult mis on Eesti inimese jaoks eksootilised, arvatavasti see, kes seal kõrbes sünnib, tema jaoks on see kõik muutub tavaliseks tema jaoks oleme meie äärmiselt eksootilisest paigas. Aga, aga kõrbel on selline väga oma oma ainulaadne tunne ja, ja floodium, mis seal valitseb. Ja võib-olla kõige huvitavam kõrb tegelikult ei paikne mitte päris seal Nevadas tuleb sõita 150 miili ja see on siis California osariigiserv. Ja seal on siis kuulus vällja ehk surmaorg, mis on Ameerika kõige madalam punkt, vabandust, USA kõige madalam punkt ja ühtlasi ka kõige kuivem punkt Ameerika oleks Valga vale öelda, kuna me ise kunagi aga unustada, et Ameerikaid on meil nii põhja- kui Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Ameerikas on veel merepinnast madalamaid punkte ja veel kuivemaid kõrbeid. Aga tõesti, see defrälli on ääretult huvitav koht, mul oli seal aega veeta seekord väga vähe, aga vot see on üks paik, kuhu ma lähen ilmtingimata tagasi. Aga mis seal huvitavateni? Jah, just, et tegelikult need defrälli mõnes mõttes on selline erandlik koht, et, et tema ei ole üldse tühi. Ta on justkui selline geoloogiliste ajajärkude muuseum, seal on sadade ja kümnete tuhandete aastate jooksul toimunud muutused ja need on kõik väga väikse ala peal näha. Defralli südameks on hiiglaslik kuivanud soolajärv. Nii et kui sa lähed ja jalutad seal peale, see on täiesti uskumatu elamus, sa kõnnid nagu lumisel väljal see krudiseb jalgade all nagu lumi ja kui see on nagu kergelt maha tallatud, siis see näeb täpselt välja nagu selline noh, jäätunud pinnaga, krõbe talvehommik. Nii et näiteks jällegi Eesti inimesele täiesti müstiline kogemus on ümberringi palavus, päike paistab, mäetipus, lumi krõbiseb jalgade all. Need hiiglaslik soolajärv on tegelikult selle defally südameks ja see on siis 85 meetrit alla merepinna. Seda ümbritsevad näed, kunagi on see soolajärv olnud loomulikult vett täis ja ilmselt üsna üsna sügav. Seda ümbritsevad mäed ja seal mägede vahel on siis näha kõige erinevamaid pinnavorme. Ameeriklased. Neile omaselt on ka nendele andnud kõikidele väga põnevad nimed, nii et näiteks seal on paigad, mille nimi on näiteks saatana golfiväljak, mis näeb välja nagu senine hiiglasliku adraga läbi küntud põld. Ja taaskord sool on kivistunud selle nii-öelda need, need põllukonarused ära ja see näeb väga kummaline välja, siis seal on selline kuulus ülikuiv, selline niukene, kuivanud krobelise mudaga paik, kus kunagi on jää rajal on liikunud kivid selle krõbelise mudase pinna peal, niimoodi, et kividena nagu kilomeetrite pikkused sabad taga, nagu keegi oleks lihtsalt lükanud hiiglaslikku kivirahnu, mitu kilomeetrit mööda maad ringi ja jällegi need on asjad, mida on võimatu sõnadesse panna, sest nad on lihtsalt niivõrd huvitavad. Ja seal on sellised liivadüünides alad, kus siis tõesti iga öö tuul kujundab selle liiva tünnistiku ümber. Et võib-olla see on ainukene koht see muideks alla ühe protsendi tegelikult effelli suurusest, kus on liivatünnid. Ja samas noh, meie inimese jaoks ikkagi liiva tüüne on see, kui öeldakse sõna kõrb, plaks, vahel liivateed, eks ju. Et tegelikult kõrbe ei ole sugugi mitte ainult liiva düünid, vaata, on olemas väga palju erinevaid kõrbeid, nagu tõesti seesama kuivanud soolajärv, kivikõrb, mägine, kivikõrb kanjonid, nii et, et see on, see on üks justkui geoloogiamuuseum ja see ei ole mitte väiksem ega suurem, kui et ühest otsast teise sõita on seal vähemalt 150 kilomeetrit, isegi rohkem. Et me räägime ühest pisikesest sellisest kõrbekaitsealast, defallist, mille ühest otsast teise on üle 150 kilomeetrini, nii et te võite ise sellest mastaabist, et aru saada, kui palju seal on näha ja kui palju seal on teha. Ja noh, kuna ta on nii populaarne, haarne paik, muidugi, siis on temaga miinuseks, see tähendab, et seal on küllalt hea teedevõrgustik sees, see tähendab, et seal on sajad tuhanded autod ja on turiste, aga sinna on jäetud jällegi väga hästi läbimõeldult sellised metsikud nurgad, kuhu teid ei lähe, kuhu pääseb ainult sellise väga korraliku maasturiga mööda märgitud radu, kus sa võid ennast tõesti tunda ka sellises tõelises kõrbe üksinduses, mis on väga-väga võimas tunne ja miks mitte sealsamas auto kõrval öösel magada ja hommikul päiksetõusuga Regatta. Muidugi siin ei maksa unustada, et kõrbetele omaselt siis suvekuudel on seal püsivalt päevasel ajal 50 kraadi selsuses sooja ja talvekuudel on seal miinus kaks, kolm, neli kraadi öösel külma, näete ise, milline on see, see tohutu temperatuuride kõikumine, kõikumise vahemik seal, nii et see paneb ka kogu sellele maastikule ja taimestikule ja loomastiku üle piiri, et, et loomulikult seal seal kõrbeöises külmuses päevases kuumuses ei pea just paljud asjad ja paljud taimed ja loomad vastu. See on kummaline, et isegi kõrbes on nii palju vaadata ja seda inimesel, kes siis oskab vaadata. Kõrbes ei saa tormata keskpäeval lihtsalt läbi, vaid tuleb tajuda neid värve, neid vorme ja siis sa hakkad ühtäkki nägema kõike seda, mis ümber valitseb ja see on niivõrd rikkalik. Ometigi me ju teame ja alati on justkui juba koolis õpetavad, et kõrb on justkui nagu surnud loodus, et et seal ei ole midagi vaadata või, või et seal seal ei ole midagi huvitavat. Siis ma arvan, et tõesti, tõesti kõrb on, on võrratult kaunis, võrratult rikkalik, aga ta eeldab aga vaatamist ja ka veidi otsimist, et autoaknast kõrbe vaadata läbi sõites ei pruugi tunduda sugugi eriti huvitav. Tore, aitäh. Kaupo Kikkas.