Rahu sulle hea raadiokuulaja tänasesse pühapäeva. Et on heinakuu teine pühapäev, siis võib öelda, et pool suve on läbi ja pool suve on ees. Mis ootab meid seal suve teisel Poolal, mida ootame meie. Kas kohtuvad meie ootused ja see, mis meie jaoks kõrgemalt poolt on varuks pandud? Loen teise Peetruse kirja esimesest peatükist. Meie issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole ma Teyla teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust jumalalt isalt kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl. See on minu armas poeg, Temastamal hea meel. Ja seda häält. Me kuulsime, tulevad taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel. Ja nii on meil midagi kindlamat prohveti sõnast. Ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lamp pimis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab vahetama. Ning koidutäht tõuseb teie südameis. Kui kaunilt öeldud, kas pole? Praegu ümbritseb meid hämarus, me ei näe kõike selgelt, ei oska vastata kõigile küsimustele. Igale asjale on määratud aeg. Praegu on aeg elada käesolevas hetkes, leppida hämarusega ja näha samas neid valguse laike, mis siiski väärelevad meie ümber. Pelgalt nende nimel tasub elada. Siin elus on tahes-tahtmata pimedaid ruume, kurve ja käänakuid, mille taha meie ei näe. Ent siin on valgust kord habrast ja õrna, kord selget ja säravat, mis näitab teed selle hetkeni, mille kohta apostel ütleb, kuni päev hakkab ahhetama ning koidutäht tõuseb teie südameis. Samm sammu haaval tuleb meil läbida pikk tee. Prantsuse matemaatik ja füüsik, plaas paskaal arutleb oma eesti keelde tõlgitud raamatus mõtted. Me ei püsi kunagi olevikus, püüame ette aimata tulevikku nagu ligineks, liiga aeglaselt, nagu tahaksime kiirendada selle saabumist. Või meenutame minevikku, et seda kinni hoida. Mõõdukese liiga ruttu. Oleme nii taipamata det ekslema aegades, mis ei kuulu meile ega mõtle sellele ainsale, mis on meie päralt ja nii Albid, et unistame nendest aegadest, mida pole ja laseme mõtlematult käest libiseda, sel ainsal, mis on olemas, see tuleb sellest, et tulevik teeb meile tavaliselt haiget. Peidame seda oma pilgu eest, sest see kurvastab meid. Ja kui see meile meeldib, siis kahetseme nähes seda käest libisevad me püüame seda kindlustada tulevikku abil ja arvame suutvat korraldada asju, mis pole meie võimuses asjaks, milleni me võib-olla ei jõuagi. Uuri, kui igaüks oma mõtteid veidi lähemalt ta avastab, et need tegelevad ainult mineviku ja tulevikuga. Me ei mõtle peaga üldse olevikule nii minevikku, ei, olevik on meile vahendid. Meie eesmärgiks on tulevik. Sellepärast ei elame kunagi, vaid loodame elada. Ja kuna me kogu aeg valmistume õnnelikuks saama, tuleb paratamatult välja, et me mitte kunagi õnnelikud pole. Tsitaadi lõpp. Killuke rõõmu on tegelikult peidetud igasse kurba päeva. Nagu ka killuke kurbust igasse rõõmsasse päeva. Tore on midagi ilusat oodata, aga selle nimel ei tasu käesolevast hetkest tänasest päevast lihtsalt tuimalt läbi kõndida. Sest ka tänases päevas on oma pärlid lubada, kui et ma siinkohal veel kord tsiteerin kedagi. Elu on võimalus. Kasuta seda. Elu on ilus imetle seda elu on unistus. Lase sellel tõeks saada. Elu on väljakutse võtta, seevastu elu on kohustus. Täida see elu on mäng. Mängi seda. Elu on lubadus viis ellu. Elu on kurbus. Tule sellega toime. Elu on laul, laula seda. Elu on võitlus, lepi sellega. Elu on tragöödia-astu sellele vastu. Elu on seiklus, julge sellega kaasa minna. Elu on õnn. Võta see vastu. Elu on liiga väärtuslik, ära hävita seda. Elu on elu, võitle selle eest. Nii on öelnud ema Theresa. Kutsun sind nüüd hea raadiokuulaja ülendama oma südant taeva poole ja kaasa palvetama Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.