Too laul, rohelised niidud on meie kursust saatnud nii õpingupäevil kui ka hilisemas ajavoolus. Olnud meiega nii üleval rõõmu hetkel kui ka valusatel vaikuse viibudel. Esimese armastuse rõõmujoovastus ja esimese jäädava lahkumise pitsitus. Need saadavad sind elutee lõpuni. 20 kuuendat korda tõi tänavuse septembri algus meid Rahumäe kalmistule ja iga kord sama pindlev mõtte. Meie oleme siinpool tema sealpool kõiksust. Tema oli esimene, kes meie kursuselt lahkus. Miks tema siinolek nii lühikeseks jäi. Ja ometi suutis ta enesest kestva jälje jätta esimeste kirjutatud laulude näol tunnustust võitnud laulude näol. Ja nagu sel suvel olid ka siis niidud rohelust täis. Tänaliks Tiit Lehto saanud 50 viieseks Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri ja muusikaosakonda, astus ta 1957. aastal. Suvised ja talvised õppelaagrid osakonna sega kur liitsid kuidagi iseenesest noori eriti aga meie kursust. Kuidagi loomulikult tekkis meesansambel ning selles kõlas kaasaga Tiit Lehto pass. Ado pirn pommi eestvedamisel moodustati estraadiansambel Rateks. Adu tegutseb praegu Tartu kandis, nii et terviseid sinna. Ratexis mängis Tiit kontrabassi. Nüüd aastate tagant vaadates aastate taha mõeldes tundub, et Tiidroli oma sisemine häälestatus kutse, mida ta järgis. Ta oli puu, mille juured sügaval mullas ja mille võra aasta-aastalt laienes ning diviibikenes koos siin kõnelejaga meenutab oma õpinguid kaaslast Vello Varik. Kateksis mängis ta akordioni, laulis kaasa trios. Teeb pillaza jaotatud, siis oli nagu iseenesest kujunes välja Tiit jäi passi peale. Esiteks, ta laulis ansamblis bassi ja tal oli selline loomulik harmooniatunnetus, nagu me mäletame ju hiljem, kui me siin pundiga mängisime ei olnud temal vaja passile ju kunagi ei mingit nooti. Aga selle peale võisid kindel olla, et ta mängis alati õigesti õige koha peal ja väga puhtalt. Ja tänu sellele hiljem nende laulude armoonias oligi selline väga huvitavat järgnevused ja väga huvitav oli siuke värv. Võib-olla üks niisugune seik veel nagu mäletada, viimasel kursusel hakkas käima noorte heliloojate sektsiooni sektsioonis. Ja siis oli üsna pikka aega. Selline Tiit oli varem hommikute vahele joob instituuti istudes klaveri taga ja kui sinna jõudsid tsistid kutsuslike tulenit, kuule tule, kuula, neid järgnevusid huvitavalt, need on paika pannud. Mängib järgnevusi, aga vaata nüüd, kui vahvalt ta laheneb. Ja hiljem nende laule, mis ta hakkas tegema, see on ka tõesti niuke ilusale meloodiale ja järvemustele ja selline. Ta oli Suure-Jaanist Tallinna ja juba seal oli ta saanud seda muusikalist innustust nagu tänukappidele ja tänu Mart Saarele, kes sealtkandist pärit, nii et tal see suundumus oli juba olemas ja. Ta võib-olla isegi tunnete seda vahetevahel seda meenutas, et sealtkandist on niuksed, kuulsad muusikamehed tulnud ja olnud. Et miks ei võiks ka tema olla üks, üks selliseid, kes jätkab selle suure jaanitraditsioone. Temal oli tõesti meie hulgast üks senist, kes juba teadis, mida tahtis. Ja võib-olla tõesti hakkas ennast varem sellest suurus arendama, kuna me üsna üsna sageli õppisime koos eksamiteks, noh, mina olin sihuke korralik konspekti tegija. Ja talle meeldis siis alata tee minna sageli nihukese filosoofilistel teemadel ja ja tal oli niukseid kindlaid vaateid ja oma seisukohti ja neid ta oskas ja kaitsta ja arendada ja ja võib-olla isegi senine seik, et, Ta rääkis oma tulevasest Maretist alati sellise kindlusega, et tema muide, nad kohtusid Tiit oli siis lõpuklassiekskursioonil Muhus ja seda ta alati meenutas aga soojalt ja ütles, et see on, see on nagu saatus ja see on kindel, et Marek Ta on tema tulevane Ja võib-olla seegi näitab tema nihukest kindlameelsust ja hoida traditsiooniliselt kinni oma otsustest ja võib-olla isegi saatusest, kui me 67. olime kursusega koos oma kursusekaaslase sünnipäeval, siis tema läks ainukesena keskkooli lõpukokkutulek, sest meil oli 10 aastat keskkooli, ütleme seda viis aastat instituudi lõpetamisest. Ja ja kui seal noh, ilmselt peol tekkis pausi koht, siis Tiit võttis selle raskuse jälle oma peale ja. Läks lahendama seda ja järgnes õnnetus, nagu me teame. Ja kui sa juba rääkisid tema sellisest sihikindlusest, siis võib-olla see sihikindlus avaldus ka hoopis teises situatsioonis on sul meeles, kui me tulime kunagi ühelt turniirilt Lätist tagasi ja meid, kontserdid olid läbikäik juba ja hiline aeg, hakkasin kodupoole sõitma, kõik olid väsinud, tahtsid nagu puhata, aga Tiit. Tahtis nagu seltskonda oleks üle hulgas, mängiks pritsi või laulaks laulmisest, ei tulnud midagi välja, siis ta hakkas Ühte meie omaaegsed sellist seltskonna lorilaulu laulma, mäletad, ja laual oli veel 50 viinapudelit jada polnud mitte vähematki. Keegi läks mööda, tõukas pudelit tibudelguks, vahel läks katki ja ta hakkas 50-st peale, jõudis 25.-le ja siis me otsustasime teha küll aitab, hakkan pritsi mäki. Tantsime järgi. Ma olen niisugustel isiksusele ja ja kui nüüd rääkida veel tema füüsilistest omadustest. Ta oli selline mees, kes võis vist ka hobusele käte vahel sirgeks tõmmanud. Ja ta oli tõesti looduse poolt antud, hea ja tugev tervis, tõesti, niisugune ehteis maamehe. Siis oli ju tore üks uue aasta vastuvõtt, kus meie kursuse meesansambel oli nagu koos kolmanda kursuse naisansambliga võtsime uut aastat vastu ja Tiit oli šokeeritud, kui kolmanda kursuse naised panid mõned suitsud ette. Läks enesest nii-öelda, mis tähendab, naised suitsetavad oli küllalt alguses, küllap see elu jõudis teda ka hiljem nii-öelda lifti lehvida, aga see, kuidas ta seal oli, see see oli ja see oli siiralt, hästi, niimoodi oli täiesti siiralt naisterahvas suitsetada. Meil käis ringi pulmakarikas, see oli selline suur vokaal ja sinna sisse mahtus täpselt pudel šampust. Paar pidi siis ära jooma, aga ma ei mäleta, kes tuli selle mõtte peale Tiidule valada sisse piina. Seda tõepoolest ei mäleta, kes selle üheksa karutüki peale tuli, aga sinna ta oli valatud ja biit sai sellega hakkama. Pidu kestis hommikuni, jah. Ei olnud märgata, et šampus oleks vahetatud viile vastu. Tähelepanu äratas ta just estraadilauludega, aga samal ajal ta kirjutas ka ju juba lastelaule ja naiskoorilaulja. Ja kuna ta oli seotud ansambliga karikakar, siis ka küllaltki palju naisansamblile. Ja eks see oli nagu loogiline jätk sellele, et ta ju 65 astus Tallinna konservatooriumi Karsnek juurde kompositsiooni õppima. Ja ma arvan, et, Kui ei oleks selline pluss katkestanud tema eluteed kindla peale, Tiit oleks jõudnud suur vormideni. Meie ansambli naissolistiks oli sinu õde Tiiu Varik ja Tiiu laulis ka 67. veel tema laulu, mis sai postuumselt võistluskontserdil Tallinn 67 kolmanda preemia Nende esimeste lauludega. Nende tegemisel ta küllalt palju, no arvestades ka Tiiu soovitusi Nende sõnade tegemisel ja samamoodi käikude liikumisel. Kas ta nüüd ma ei oska öelda nüüd tagant, et kas ta nüüd nii palju arvestades, et seda oma laulu muutis? Vaevalt küll, arvestades Tiidu iseloom. Kuid esimeste laulu puhul jah, poolest nad tegid nii-öelda ühiselt neid laulude läbivaatamisest mõelda. 60.-te aastate keskel oli isetegevuslaste hulgas väga tunnustatud ansambel keskhaigla naisansambel karikakar. Ansambli toonane vanem Laine, aus tee juhendatakse olid väga tuntud nimed ja nende hulgas ka kanud tiitli. Ja meie juhendajaks oli enne Tiitu Ivar Voites ja me olime temaga umbes neli aastat töötanud, olime juba saanud ka esikohti ja siis kuid Ivar koitis lahkus. Pöördusin Uno Naissoo poole ja tema soovitus rassist meile Tiitu, kes on väga niisugune lootustandev ja väga andekas õpilane. Ja kui ma siis Tiidule helistasin, siis tema oli ääretult niuke tagasihoidlik ja et oi ei, ei, mina ei oska midagi, mina alles õpin. Pikapeale ikka leidsime niimoodi ühise keele ja siis ta tuli. Ma tulen kuulamislaule laulate siis. Ja mida siis meile jäigi? Ta tõi meile väga ilusaid laule, enda tehtud laule ja tõi meile laulud, mille sõnade autoriks oli tema abikaasa Maret. Ja üks laul oli karikakar. Tänu sellele laulule, et me võtsime ka oma ansambli Tiidu mälestuseks ansambli nimeks karikakar, siis me olime juba keskhaigla naisansambel karikakar. Sellesama karikakrakali niimoodi ta tuli meile proovi ja ütles, et, et ma tõin laulu, aga mina seda lõppu küll teha ei oska, mina ei tea, mis saab. No siis siis me tegime selle ühises niimoodi, et mina ütlesin, et pane mulle üks alumine, too ja küll ise sopran tahab, sopran tahtis hästi kõrgelt, noh, ma panen siia vahele ka veel mõned noodid ja. Nonii, jäigis Ta oli ka väga tagasihoidlik. Näiteks palgapäevadel ta alati ütles, et oi, et ei, et kuidas nüüd ikka. Et ma ei ole ju seda ära teeninud ja noh, ma ei oska ju midagi, ma õpin ja väga lapsemeelne, hell, hoolitsev inimene, ma mäletan, kui mina sain endale tütre, siis temal oli kaks poega, siis ta alati ütles niimoodi, et et mina pean endale ka tütre saama ja ta üldiselt ta väga hoidis lapsi ja ja tõesti, ta oli väga inimlik inimene. See koostis jäi küll suhteliselt lühikeseks, aga, aga sellest jäid meie raadio fonoteegi rohkesti laule ja, ja jäi palju häid mälestusi. Televiisoris oli Kasade lauliku lehed ja seal ka Arvo Pillirooansambliga, siis olid Tiidu kiivitajad ja metsatee. Siis ta meile tõi veel hilissuvi lõkkelaul. Üksi väeliku tiivne Apibüüdjagi viid no nelivedu. Ja õnnerry. Niisiis kui ka Kummaliselt keevitajad, kuur. Kuulmine oli tal muidugi jaa, aga ta kõik niimoodi niukse huumoriga huumoriga ja siis ikka põhiliselt nii et ikka tema ei oska midagi, meie olime hirmus targad, aga tema ikka kogu aeg võttis nagu kõike enda peale, et mina ju ei oska ja mina ei oska enne klaveril on ka nii palju klahvi siin jaa, jaa. Kõik läks niimoodi nagu ikka naljaga. Ükskord oli tal kaasas proovis hapukapsad, ilmselt ta pidi viima koju, perele sööki. Aga, aga me saime nüüd kõik koos ära ja sain nalja kui palju tahes. Kui toimus võistluskontsert Tallinn 66, sai Tiit Lehto laul ära koo mu käpikuisse päikest teise preemia lauljateks Heidy Tamme, Uno Loop. Heidi on sul meeles esimene kokkusaamine autoriga. No sedavõrd missugused katsun meelde tuletada, et selle laulu kaudu saimegi, tutvusime enne ma nagu ei teadnud, sest noh, me kõik olime noored, tegutsesime oma omal alal ja käisime oma tänavat pidi oma rada pidi. Ja kõigil oli kiire ja kõigil olid omad eesmärgid. Aga siis, kui, kui Tiit tuli pakkuma seda laulu meile ja see oli hirmus tore, niisugune meloodiline ja ja sedavõrd, mis ma mäletan, et ta oli niisugune Aga see, see laul, mis, mille kaudu me tutvusime ja ja tulevikus nagu hakkasime seda laulma, siis selle laulu kaudu võiks öelda, et oli hirmus tore, tore tüüp, minu meelest ta andis meile niisugust nagu ruumi erandlikult teistele teistele heliloojatele ja, ja dirigentidele. Ta andis meile võimaluse, ta pakkus lihtsalt selle materjali välja ja andis võimaluse meil nagu seda tõlgendada ja interpreteerida. Ja suureks üllatuseks see laul oli meil nagu repertuaari sky väga pikka aega, kui meloobiga tegime kontserte ja ja see lõikas isegi loorbereid. Soomes mäletan, kuidas me seda välja serveerisime veel. See oli vist 71. või nendel aastatel, kui me sõitsime Soome ringreisile ja, ja siis Kansbremmel oli helitehnikuna kaasas ja pakkus meile sellise variandi, et mul oleks selline mikrofon selline portatiivne, millega ma võin tulla ükskõik kus saali otsast. Ja, ja see oli väga-väga põnev meile kõigile. Ja seoses selle lauluga just et ma tulin hoopis saalist. Siis kui tuli minu osa ja publik oli väga üllatunud, et kuskohas see laulja siis on. Mumeelest teda, laul on aina aina küsitud, et Heidy Tamme milady laulate seda laulu ära koo mu käpikuisse. See on nagu selline mõnus märgusõna ja alati sellega seoses tuleb meelde tiit. Et huvitav, et, et selle niukse ühe lauluga ja, ja niisuguse suhteliselt lühikese ajaga all üks, üks inimene saanud jätta sellise mõnusa ja lende mulje ja mälestuse. Teise koha saavutas võistlusel Tallinn 66 laul ära Ko mu käpikuisse päikest. Muusika autor Tiit Lehto. Tekst Aino saadik. Kas ma tohin paluda autorit lavale? Üks moment, paar sõna endast, kus te olete õppinud. Kaua ma rohkem praegu korraga? Ma olen õppinud siin ja seal ja igalt poolt natukene, sellepärast ma ei ole veel väga targaks saanud. Kas tituleerida ennast selles mõttes isetegevuseks, siis küllap vist täna väga nüüd paar sõna sellest laulust. Kust saite te selle teksti, mil viisil? Selle teksti ma sain meie tuntud lauljalt Tiiu Varikult. Ta oli juba seda märganud varem nagu mõningaid teisi tekste, mida ta mulle andis ja ütles, et need sõnad temale meeldivad. Tol korral oli väga kiire ja mulle tundus, et nad on nii keskpärased, kuid ükskord silmitsedes seda teksti mulle kohe momentselt turgatas pähe meloodia, mida te kuulsite. Suur tänu ja millal see turgatamine oli? See oli septembrikuu viimasel päeval. Ilusaid. Priit, sina laulad meeskooris, sul oli vahepeal ka oma ansambel. Oled kirjutanud mitmeid laulegi. Kui sa nüüd muusikaga tegeled, kas sa tunned, et sa oled midagi isalt pärinud? Midagi saanud sellest muusika poole? Sest ma arvan, kindlasti. Tundub, et ega need need anded ja omadused, eks need tulevad ikka vist geenidega kaasa. Isalt pojale ja pojalt pojapojale. Sina kirjutad siiski natukene teist muusikat, kui nüüd võrrelda nende lauludega, mida isa omal ajal kuuekümnendatel aastatel kirjutas. No seda küll jah, et natukene aeg on edasi läinud ja ja see elu elurütm muutub. Nähtavasti läheb natukene, trükk läheb nagu tihedamaks, aga põhimõtteliselt noh, enam-vähem on see ikka sihuke ütleme, estraadi val läheb nagu edasi. Jah, rütmipulss on läinud närvilisemaks ja tihedamaks, aga samal ajal see ilus meloodiline joon peab ikka jääma. Seda küll, jah vist nähtavasti niukene eestlasele omane. See oli Tiidu poja Priit Lehto kompositsioon. Elu jätkub, muusika jätkub. Ja igal aastal on aasad taas rohelised.