Mina olen trikel, aga ma ei ole seal, jalad vees. Istun teleri ees. Häppeningi performans show atraktsioon, siiski kontsert, Tšaikovski unistus, et tema looming jõuaks suurte rahvahulkade nii nüüd hoopis uuel tasandil. Lausvihma hetk vastu Tamula järve pinda peksmas laserluiged, öö, haku, tumedad taevapeal ja varsti plahvatab ilutulestik. Aga Tšaikovski? Järgmisel hommikul kuulan vikerraadio saatejuhi jutukatkeid. Talle vastatakse, noh, oli kah. Kas lähete nüüd tümpsu otsima? Peaks minema, jah? Kellelegi, kes siiski meeldinud. 16000 piletit müüdi, kas kõrgkultuur jõudis nüüd võrakesteni? Nõmmiste nüüd? Teed olid uhkeid limusiini täis, nii nagu Rolling Stonesi kontserdi eelmaa võruke kahest taevast ja mõtles olla või mitte olla. Tõrvas oli nädalavahetusel oma etendus. Mis sihik, igaüks otsib oma oma nišši, et Euroopa kultuurikaardile pääseda. Pärnul maine juba käes. Mark Soosaar seal targu tegutsenud, hull suvigei takistanud. Haapsalu jõudis rikka rahva teadvusse miljonilise tulevärki võistlusega. Hiiumaa ja Saaremaa otsivad oma nipi, et raha teenida. Lääne-Virumaal on Pariisi küla seal olnud reedel. Jalgpalli MM-i duubel mats. Laulsid Eesti kuulsad hääled ja ennast näitasid parimat varietee tantsijad. Toomkiriku orel kõlas sellel hilissuvel uuesti. Orelifestival jõudis mitmetesse maa kirikutesse. Rahvast oli, tõsi küll vähem, aga hulk on tähtis ainult siis kui massipsühhoosi le panus tehakse. Ja ikkagi, mis see siis oli või mis on selles suves, mis 40 aasta vihmasem olnud? Kas vaba ja kultuuri lembe, see eestlase eneseleidmine, laulva revolutsiooni kultuuriline taassünd läbi muusika mis oli laulva revolutsiooni ajal, kui nüüd tagasi mõelda ja vaadata. Suruskoli esimesel uuel riigipühal taasiseseisvumise päeval oli tohutu lossi õuel aga otsekui etik. Ükski rääkijatest ei söandanud maha vaikida, ei korruptsiooni, ei poliitilist küündimatust. Ki. Ajakirjandus avaldab ministrite nimekirju ja rehkendab kokku miljoneid, mis tuulde või vabandust oma taskusse kanditud. See ei ole enam show, et leiba ja tsirkust rahvusromantilisest draamast, milles tragöödia oleks võinud välja kasvada on hoopis farss saamas. Ja nii kuulasime, nii tundsime, uskusime, et ühisel jõul võidame kõik. Iga päev algab päikesetõusuga koiduga. Aga päevad ei ole vennad. Edgar Savisaar, Toompea õues, kui tähistasime esimest korda meie rahvusliku taasiseseisvumise tähtpäeva. Mis ta ütles, kui paljud on täna rahul oma riigiga? Neid on vähem kui sooviksime. Kuidas Ma hoidnud vabadust. Riik on tasakaalust väljas, osa on maha salanud, millest mõtlesime. Millega asendame kaduma läinud eetilisuse moraali, au tuuritamisega. Kas pole seegi märksõna otsa saanud suvele, kui kõiki neid meelelahutusüritusi meenutada? Jaskarid oli muidugi küll õlle summerist peale vist pits paati oli varem juunis, siis kui veel suvelootuste aeg oli. Ja rahvas müras igal pool nende tuuritajatega kaasa augustisse välja, nii et maa oli must kui lirtsuv all murukamaral oli tantsu mütatud. Kui ma õllesummeril käisin, oli ilus päev. Otsisin kollast, laadasaia ei saanud, aga päike paistis nii heledasti, nii haruldane oli see Ethani silmi kissitama. Ivo Linna müristas laulda. Ta on ikka veel popp ja läheb peale. Orumets ja lehtla niisamuti. Ainult uus tundi ennast ei ole enam. Rahvaliku laulu suurmeister, oli see ju ka muusika. Peavad siis kõik Tšaikovskit armastama või tümpsu nautima. Mõni armastab lihtsalt elu ja laulu ja seda teist poolt ikka kah. Laiutav lahtedes. Tähtede Kivas naerata laanekuu. Peale. Kas tsirkus siis õllesummer, kui tsirkus eesti keeli tingimusega simman või Klunker ongi paha, kui elu ohjad on viletsa kutsari käes, rattarummu ümber keerdunud. Aga eks me mäleta, kõik kord oli lauluväljak püha paik. Mäletan, kui Ernesaks lauljatega mäe veerel tammesid istutas. Nüüd saime seal legotorni püsti, 400000 klotsi, lastele lusti kui palju. Ja järsku olemegi varsti maailmakuulsad ja Guinessi rekordite raamatus oma laulupidude, aga meil seal ei ole. Ja nii siis laulupidu ja õllesummer läksid seekord käsikäes ja katke polnud midagi rahvariides memmed hüppasid pikka koivaliste plikadega üheskoos tantsida. Mekesid õlut, diahaukasid vorsti peale. Sealsamas kõrval, telgikupli all panid untsakad aga ajalugu paika. Kui ei anta ja tormituul toodiamoodustandera? Muhu Seenas puhub ja kellel on ühine eesmärk Jade relvakaba LAs? Inimlikkus andestamine, mõiste, tahtmine, needki on selle suve märksõnad. Mida võimendanud endiste vabadusvõitlejate kokkutulek Tallinnas Erna retke tuntuks saamine maailmale. Tõsi küll, nüüd sportlikus kvaliteedis. MRP kurikuulus päev ja taasiseseisvumise päev. President Lennart Meri on oma sõnavõttudes rõhutanud mõista tahtmist. Nimed marmortahvlil Albert kivikese poolt ideena välja öeldud vabadussõjas langenute mälestuseks. Ainsana on taastatud reaalkooli marmortahvel. Westholmi kooli 100. juubeli eel ei jõutud kergelt kokkuleppima peale ET mälestustahvel kannaks pealdist teise maailmasõja rinnetel langenud Erna. Tänavusel retkel kõneles veteran rahva kahestumisest viimases sõjas. Kas tõesti murdus rahvustervik? Ma mõistan mõista tahtmise inimlikku suurust. Püüan mõista ka seda, et kõike ei saa andestada unustada ei Kuressaare lossihoovis kaevu topituid ega haavapoja hinges, kelle isa lapse silmade ees maalasti haad armistuvad. Armidki teevad vahel aga hullupööra valu. On hea meel, et meie riiki juhib mõistus, intellekt ja et seda on hindama hakatud ikka laiemalt ja ikka rohkem. President Lennart Meri reiting on ju konkurentsitult kõrgeim. Aga meenutagem, see polnudki nii ammu, kui toimus presidendi tagasivalimise klaperjaht sest kes ei ihkaks au. Ja sellega seoses meenub mulle ühe parlamendidaami intervjuu mille ta andis ajakirjanikule. Nojah, Lennart Meri on muidugi andekas kirjanik. Sellele ametikohale sobiks paremini jurist. Teate kuulaja, kõige paremini sobib sellele kohale tark inimene. Andsin oma üliõpilastele kirjutada essee, presidendi kõnedest. Sain mitmeid väga sisukaid töid, need vääriksid publitseerimistki. Siinkohal kasutan fragment de Ülle põlma tööst kirja pandud nap sõnadest tihe mõtetest siis Tuglase ideaali poole tõrge. Tsiteerin, mitte igal rahval ei ole presidenti, kes oma kõned ise kirjutaks. Lennart Meri kõned on ilmselgelt lennartmerilikus. Teist kujundlikust Mõttub palle, oskust keerulistest asjadest lihtsalt rääkida ning laast Batnud liist eestlaslik kulti jonnakad, visadust täis, korrata maailmale ikka ja jälle. Presidendina on mul üks ülesanne. Mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate Iseseisvus. Tsitaat kinni, nagu öeldakse, uudistesaadetes. Autor rõhutab kujundi tähendust presidendi keeles, keele rikkust, öelgem, siis see on kirjanikutasand. Nüüd aga lõpuread. Mida rohkem ka Lennart Meri kõnesid lugesin, seda enam tajusin, et nendest õhkuvat vaimu peaks saama kokku võtma Ta kahe sõnaga jäeti, ma teadsin, see sõna on väärikus. Mis meist saab sellest tasakaalustamata riigis, kus mõnedel läheb hästi ja mõnedel ei lähe halvasti. Ja mõned ei taha nendest asjadest enam rääkida. Et põllumajandus on põhjas ja süüdi on kõik peale põllumeeste. Et välismaaga on Laarist Siimanni nii ainult kõlvatult kaubeldud. Et uus pensioniseadus on hirvi vanade tööinimeste üle. Ka majanduspoliitiline rong olevat kraavi lastud. Need on fragmendid. Enn Soosaare arutluses sirbis. Küsin omakorda mis on meiega juhtunud ise majandusele juhtimist tundmata. Poliitilisest võimuvõitlusest kõrval oleva tavainimesena. Okupatsiooniaastal ei lasknud rahvus oma vaimsuse surra nende asemele, kes tapeti, Siberisse rongitati või kellest paadi pagulased said kodulast kaugele jäid kassas uus põlvkond teadlasi, arhitekte, insenere, kunstnikke, kellest paljud nüüd maailmanimedeks saanud. Rahval oli tarmu ja üksmeelt, et Raulva revolutsiooniga veel üht šanssi riigi taasloomiseks ära kasutada ja Venemaa olukorrast kasu lõigata. Mis 1918. aastal teoks sai 1940 neljandal-Aga fanaatilise katsena läbikukkumisele määratud oli, õnnestus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise olukorras ometi. Nüüd ei ole paraku rahvas ja rahvusvõimu töril. Nüüd juhivad ärimehed või nende esindajad suurettevõtjad panka kurid, kes jalga pidi poliitikas mõlemat kättpidi, aga rahva rahakotis pahast öeldud muidugi sanise käru. On ju neidki, kelle süda valutab. Aga kuhu jõuab üksik, kui selja taga hundid uluvad. Kes suudaks pärast Tartu kommertspanka Maapanka Hoiupanka Eesti pangatusse usu tagasi anda? Ja kuigi välismaa analüütikud kinnitavad, et meie pangandus on Soome pankadest pügala võrra ees Hobusevargaid on Eestis olnud ammustest aegadest ju see siis toona tasuv töö oli kuigi ilmselt ohtlikum tänapäevaste miljonite mängudega võrreldes. Sest kui kätte saadi, anti kõvasti klobida ja viidi kohtukulli ette. Eestis toimib korruptsiooniseadus neli aastat. Ei ole kuuldud, et kedagi oleks rootsi kardinate taha saadetud. Valitsuskriisist poliitilisest kriisist ei olevat siiski põhjust rääkida, arvavat targemad pead. Aga Venemaa kriis on osa maailmakriisist ja ega see üheksas lainessaa meiski päriselt mööda minna. Eetiline kriis on Eestis aga ammu käes. Tuleb see nendest 50-st aastast, millal miski püha ei olnud üksjagu kindlasti. Kuid olulisemaks põhjuseks peaksin eestlase kui rahvuse seejuures küllaltki eripärase nähtuse, hariduslikku krahvi, kultuurilist allakäiku eetilistele väärtustele, ütleme piltlikult 2000 krooniliste tossudega, olgu või Adiidased peale astumast. Rull. Vaid haar. Nõustajaid. Ja. Nii ma siis kuulge Mis valguses pealkirjaks ütlesingi suvele tagasi vaadates argem siis tagasi ka Rohelistele niitudena mälestustele ja mõelgem nendele liitudele nüüd laulvana keerid klass ja siis broitseerigemise mälestuspilt mõttes on ju kõik võimalik Tamula järve äärde Tšaikovskit ja Hollandi sümfooniaorkestrit juhatamas mõtestavas. Aga kui nüüd päris suvest rääkida nii nagu oli Prantsusmaal olnud palav ja Hispaanias ka Küprosel 45 kraadi varjus. Aga mis mujal masendab mõelda? Taevaluugid lausvalla Euroopast Aasiani soulis, metroo vee all, Hiinas 300000 kunud 200 miljonit kannatab vähemalt Ameerikas alles äsja orkaan Bonni. Austraalia, siit tulekahjud, Venemaal põles taiga. Kas põleb ikka veel, ma ei tea, infot pole, aga kui tuli, jõuab naftamaardlate nii. Ja ega Eesti nägugi rõõmu pakkunud keeris Preston, mida tsüklonid äikeserajud põldude ja kodude kohal. Päikest on nähtud vaid vilksamisi vikerkaart sagedamini. Stress kurdavad, nooremad luuvalu sööb hinge seest ja meenutatakse esimese Eesti vabariigi suvesid. Kui päevad olid minugi põnnipõlves nii pikad ja päikeselised, et õhtuks jõudsin ära unustada, mis hommikul ette võetud oli või mille pärast nahutada sain. Mis mõnu on pihlakaveini kääritada? Meenutan eelmisi aegu. Hing saigi puhtamaks, meel rõõmsamaks. Kui veinipudel esimest korda mulksatas, siis oli teada, et tuleb jõulujook. Niisugust sõna nagu stress ei olnud neil aegadel kuuldud. Nüüd olevat üks tõsisemaid haigusi päris haiguste järel, mis võivad elu vaata. Elus ei võta, aga hingepiinu teeb küll. Hiljuti sain ühe kirja ja see läheb lauluga nii hästi kokku, et mõni lõik teile sellest. August, punaste pihlakate kuu valmissaamise kuu august kevadel Dustele tagasivaatamise kuu, kui silmis veel kastaniküünlaid ja see, mis tulema pidi. August veel lilli. Aga nüüd kohe algab ettevalmistus. Ei, ma ei mõtle purgid sahvrisse, juurvili keldrisse. Ma mõtlen iseenda valmistumist, kuid kestvale katsumustele. Et tervist ja vaimu hoida. Võib-olla otsida oma mälust positiivset laengut. Mõelda nendele, kes tõi Tšaikovski ja Hollandi orkestrid Tamula järve äärde vaadata mälupilte Erki noolest seal ja lapsevankriga lennukist tulevast. Elu läheb edasi, elu jääb edasi. Seisan vana tare õuel üle kuuselatvade paistab põhjanael. Ja küllap seal lähedal Bulavad ka pihlapuud. Nüüd täiesti teine tonaalsus ja tsitaat on raamatust siis öelgem. Urmas Ott. Ma ei talu suve. Reeglina ei tea sa siis, kui suvi algab õieti midagi sellest, mis ootaks sind ees, kui ta ükskord jumalale tänu lõpeb. Minu jaoks murdub igav suvi, täpselt südaööl vastu esimest augustit. Tundub nii, et ööl vastu esimest augustit sünnin ma enda jaoks uuesti augustitulek pärast andistavat jäikaniast maatilist juulit on mul alati uus elulootus ja kinnituskahtlusele. Et kõik pole siiski veel lõplikult läbi. Nii see siis on erinevate inimtüüpide karakterit, et minule ja kuulajale teadmata elamislugude segiajamine elementaarse Ki stiilitunnetuse puudumine minu poolt. Aga seda ma just ütlesingi ju, et inimesed on erinevad. Me ei tea ainult kunagi, mis annad sellises kujundanud. Armastus või selle puudumine, raske elamislugu, temperamenditüüp, ootus, lootus, kaotus, üksindus, hirm, uskugem, parem minu sõpra tsentakse, priid kõrbedev nauditavaks teadmine, et kusagil varjab ta kaevu. Erinevad inimesed, erinevad elusaatused, temperamendid, erinevad rütmika muusikas. Ma tahaksin veel ühest inimesest teile rääkida tema elusaatusest ja selle peegeldumisest läbi loomingu sest sellest teame meie teised üsna palju ja läbi tema enda loomingu ja tema enda mõtiskluste. Televisioonikanal kahes oli koostatud tõrve sari Ingmar Bergmani või perimani filmidest meistri 80. sünnipäeva puhul. Kõigepealt intervjuust temaga, mille pikkus oli kaks tundi ja 30 minutit. Nägin seda Soome televisioonist Juuliku hakul. 14 10. juulil sai ta 80 aastaseks. Sünnipäeva tähistati tagasihoidlikult tema kodusel Forus saarel. Koos olid kõige lähedasemad lapsed või lapselapsed. Naised, mõttekaaslased armastuses, kes tema filmid eluks mängisid. Kes neist olid, ma ei tea, info lünklik. TV3 on vist Käbi Laretei. Kuulasin tema monoloogi, kuid vormilt oli see intervjuu, mille ta andis Jon tonnerile. Ta on kirjutanud ka raamatu oma elust ja filmidest, nende seostest. Sest filmid on tema enda elust ja elu on olnud mõjutatud filmidest. Kõik OK kui üks elu kui film. Võib-olla on Bergmann maailma imelisi inimene, mõtestamaks elu- ja loometöö üheks kasvamist. Tänapäeval on moekas öelda töö jätta töölaua taha. Kodune mänguruum olgu armastus, perekond, lapsed, hobid siis golf, purjetamine, ratsutamine, kiiretel autodel, kihutamine, mõnedele koguni mäetippude vallutamine. Adrenaliinist, kaifi saada. Aga vaadake, kuidas need õnnetud ripuvad kõrvapidi mobiiltelefonide kuulari küljes millel on neil aega, et nautida vaikust, milles hääletult liiguvad mõtted Bergmanni Rutumist. Aeg on möödas. Ta vaatab ennast nagu kõrvalt, nagu oleks keegi teine kõike seda teinud, kirjutanud, lavastanud, elanud vapustavaim monoloog, mida eales kuulnud olen. Elu nagu aastaaegade vahetumine nooruse kevadest järele, mõtlemiste sügisesse. Ma olen teinud tarbimiskaupa, olen tahtnud olla hea käsitööline. Mis minust hiljem mõeldakse, on ükskõik. Meenutan mõttefragmente saatest. Olen mõelnud ainult sellele, et tööl ei jaks vastukaja. Ela. Olen kartnud ainult ühte, et kaotan, võime teha midagi, mis oleks elus. Juubelikuul nägin uuesti tema filmide paremikku. Persona ja Bergmani mõtted naisest elumis möödub nagu põhjamaa lühikest suvi. Alles õppis ta mehe ja naise mängu alles oli ikka välu. Juba on pühapäev septembris ja kultusfilmist Casablanca. Nägin dokumentaalversiooni selle filmi valmimisest, milles mängis tema Ingrid kes leinab olemata jäänud suve, keda äratab uuele Ta lainele. Sügisinimesed on nii erinevad. Ühte on aga mitmed filmiteadlased arvanud. Seesama põhja. Siuke suvi ongi andnud Bergmani filmide erakordse intensiivsuse ja sisemise pinge. Olid meilgi oma sisemised pinged, meenutan augusti viimase nädalavahetusi. Läbi on kukkunud ilmaennustajate viimane lohutus lootus, et augusti keskpaigast tuleb päike välja ei tulnud. Sellegipoolest suitsevad suvilate õuemurul grillahjud ja mõnus kirpe lõhnav suits tõuseb maadlike raskete pilvede poole. Peetakse suve, lõpupidusid linnamüüride vahele tagasimineku, kurbi protsessioone. Viibatakse lahkumise märgiks merele, kus enamus tänavu kordagi suplemas ei käinud. Nukrutsema takse näod astri puhmas ja poetakse siis miilama kamina ümber lahkumist ostiks. Meenutatakse neid, kes ära läinud, sest aastaringid otsa saanud. No nii nagu suvigi. Keegi ütleb, kas tead, mis tunne on, kui sa enam koduuksekell anda, sest ei ole, kes avama tuleb? Seda nisu no. Elugi muud on kui unistuste jõgi, unustuse jõgi ja ühtekokku suur mäng teatri või kino. Ainult žanrivorm vaheldub. Tragöödia, milles rahvas juba antiigist nagu tüdimus tundis ja komöödiaid nõudma hakkas siis kangelaseepos ehk kuutne ja uhke rüütlikultuur, mis tapatele sõdadele vaatamata ka naise kui elu võtmeausse tõstis. Ja keskaegne tänavakultuur oma lauslustis himuga ilusa ja inetu ülla Jer rõveda segula ilmselgelt näitamas, et oh, issanda loomaaed. Tänaseks on teadlased kadumas, et ega see elitaar, kultuur küll laenus, skulptuur ei ole ja andnud mõista, et ka rahvalikul väljaelamise kultuuril inimeste elus on oluline koht. Kommertsskulptuurist ehk massikultuuritööstusest praegu öö hakul muidugi ei räägiks. Aastaid tagasi ma lugesin üht prantsuse meister novelli kelle ei mäleta enam. Aga jutt käis reisimistest, mida tänavu palju on meilgi ette võetud. Seal üks vanapaar, kes armastas reisimas käia. Nad valisid välja kõige kutsuva maaturismibüroo akna Pariisis, millel reisi marsruut kutsuvalt näha ja hakkasid ettevalmistusi tegema. Istusid raamatukogus ja töötas läbi kogu kättesaadava kirjanduse, küll olustiku kommete kultuuri kohta. Laupäeva õhtul panid nad ennast pidulikumalt riidesse, mindi ju ka õhtust sööma kallitesse kohtadesse. Kõndisid siis oma akna juurde ja reis algaski. Mees teadis kõik rongide lennukite laevade hotellide kohta. Naine oli koostanud rahvuslike roogade menüüd ja valinud muusimat. Nii nad reisisid, reisisid ja jutustasid, kuni tänavad jäid tühjaks ja kõle tuul andis Pariisiski märki, et sügis tulekul. Jah, rooside vein, kontrastne taust, aga see lugu ise on mind alati hellima pannud. Ja nüüd otsustasin ühe oma hea tuttavaga samasugusele reisile minna. Ja et kõik oleks kõrgemat klassi, otsustasime alustada õhtusöögiga Tallinna esindusrestoranis, Klooria. Mis seal võib maksta klaas veini, küsis mu reisikaaslanna. Arvasin, et ehk 30 krooni, kui pole mingi margivein. 42 krooni oli tema juba välja uurinud. Nagu hiljem selgus, 60 krooni. Aga üks väike must kohv? Päikest seal ei ole või kui on, tähendab see suurt 20 krooni, arvasin mina. 32 teadis, tema, jäätis pidi maksma paarkümmend krooni. Maksis 76. Ikkagi olime esindusrestoranis, mis sellest, et suur saal, kus endise aegu tantsiti, oli täis tühi. Jäänud hubased, nurgapaigad, kasutusel laulusolist sõrmistes klaverit, jämediteeris, koht Ninobele, Tehitantsita. Ja kõik see sünnitas nostalgiat. Mulle meenusid tudengiaastad, kui 30 rubla eest sai pudeli gruusia veini, tassi kohvi ja tüki kooki. Kahele mõistagi. Sellegipoolest olime käiguga rahul, tümpsu ei olnud ja kardinatega varjatud loosid andsid mõtteid interjööri kujundusestki. Küll oli sinna kokku kuhjatud vanu Kellija unikaalseid kirjutusmasinaid, esiemadeaegseid, serviisi Kaale. Aga lõpuks hakkas tinglik tiik mind rõhuma ja tekitas kujutluse millestki Kavkalikust. Et sellest välja rabelda, kutsus mu kaaslane mind autoreisile Pariisi. Miks mitte, olin kohe nõus Pariisi vanapaari kombel jätkama. Seejuures ka reisimiskos vaevus. Kui ausalt rääkida, siis tegelikult ma olin Pariisist tulnud. Mul oli kohta Eiffeli torni all, otse poodiumi ees. Seal, kus istusid valitsuse liikmed, diplomaatiline korpus ja kõige rikkamad ärimehed. Eestis on ju ainult 30 miljonäri. Seal aga Carreras, Domingo, Pavarotti laulsid tõesti kõike väljapanevalt. Austuse esile kutsunud maailmameistriks tulnud jalgpallimeeskond. Nad laulsid kuues keeles, valik oli tehtud 200 võimalik hulgas. Televisioon kandis kontsert üle 75-sse riiki. Vaatajaid arvati. Oi kui oskaksin arvata, ütleme palju miljoneid, sest mõnel metsarahval algavat palju juba kaheksast. Mu reisikaaslane ei olnud televiisorit vaadanud. Vihmaludest selleks hetkeks üle läinud ja lilled nõudnud turgutamist. Aga tema kutse oli hoopiski 10 realiseerida. Ainult paar tundi autosõitu ja olemegi Pariisis. Vaatasin eestiaegse teedekaardi pealt järele. Niisugune küla on Porkuni lähedal tõesti olemas ja tänaseks ja siis ka pidu peetud. Prantslaste väravat kaitsnud Lauri Leesi isiklikult muu programmi eest hoolitses Mait Agu. Ja lauljate seas oli ka Silvi Vrait. Muide, repliigi korras olen temasse kiindunud. Nägin aastate tagant tehtud videosalvestuses teda esinemas, eriti ahvilauludega. Mõtisklesin missugune väljendusrikkus ja sisseelamine, talent, mis viib teda ka kantrilaulu hoopis teist laadi elamusliku sügavusse. Ja ma mõistan järsku ka seda, mida tähendab muusikas ilme, keel. Küllap on ta ajahetkel eesti võimekaim oma ampluaas. Aga kas tal ongi äärt sellel tema ampluaa? L? Ingliskeelne muusikakultuur, prantsuskeelne muusikakultuur, Eesti omad laulud, niiskonnal olnud tänane muusikaline räppar, duaar keltsiit, kild sealt. Aga mul on veel mõte Eesti Pariisist. Kuigi ma seal ei olnud, tekkis mul ometi mõte et kunagi siis, kui olid halvad ajad ja sõna kabaree, varietee oli patusümbol oli Eestis oma meelelahutusskulptuur ja Tallinna kohvik ning vana, ära Rõnkaru selle fanaatilisemaid eestvedajaid sisulise hämaras baaris küünlavalgel klassikalise muusika saatel mediteerida. Prožektorite säras domingat ja Mait Agu nautida. Viru keldris võrgutas ja vallutas imeline olla. Mis on taasiseseisvumine Meele toonud südalinna nurgatagustes baarides? Öölokaalides liigub stripparit jooksevlint elav musitseerimine mille Eestis juba enne sõda kindlal ratsiooniga oli paika pannud son, pori, kurt stroobel. Muide, otseülekanded jõudsid isegi koduraadiosse selle, kõik on masin muusika hävitanud. Kuhu on kadunud kellaviietee musitseerimised Estonias ja veel viiekümnendatel mängis Moskva kohvikus keelpilliansambel. Me oleme tagasi kukkunud 20.-te aastate vürts poodniku mentaliteedi aegadesse. Kõik müügiks on meelelahutus, harimata. Kõik ei ole müüdav. Elamusi ei saa toota konveieril. Need sünnivad inimeses, kui on loodud õhustik. Need sünnivad inimestes, kelles on kultuuri, seda kõige suuremat inimlikku väärtust, mida Eestis ikka napib, napib. Millest mõelda, mida öelda veel enne kui lahkume. Juhan Liiv kirjutab, mõtiskleb, eile nägin ma Eestimaad sümboli, tema pilt ja pilk oli terav. Aga ometi, kus, kus ta tulevikku? Ka meie usume tulevikku. Et kõik ei jää nii, nagu on. Et vürtspoodnik kest saavad uue põlvkonna haritud inimesed. Ja need oleks ilusad mõtted. Tõsi küll, minu mõtted, aga Schopenoveran öelnud, kirjuta teistele nii nagu iseendale. Teised ei vaja seda, mida kirjutad testile, vaid seda, mida kirjutad endale. Olgu siis nii, et teie mõtlete edasi oma mõtteid mis on teie mõtted ja kui need lähevad minu mõtetega ühte, siis me vist võiksimegi hakata lõpetama. Ma vaatan kohe, mis näitab kell, sest tulemas on uudised. Nonii, ma soovin teile head õhtut. Möödanik.