1577. aasta kevadel, kui suur vene vägi oli Tallinna pikka aega piiranud ja siin omapead veriseks jooksnud ning hakkas ida poole tagasi valguma, kirjutakse kroonikakirjutaja Balthasar Russo oma kroonikas. Järgmised laused. Ühel kesknädalal süütasid põletasid venelased, omaleerin igast küljest maa ja läksid sootuks minema. Ja nõnda kui ühe kesknädala hommikupoolikul esimeest venelast nähti, tulevat nõnda nähtiga ühe kesknädala hommikupoolikul viimast jälle ära minevat. Samal kombel on vene vägi lahkunud eesti k ja kesknädalal Anno Domini 1994 lahkunud vargsi, nii nagu mõned ajakirjanikud on öelnud varga kombel lahkunud kõike, mida võimalik kaasa võttes ja seda, mida ei olnud võimalik seljakottidesse pakkida puruks pekstes või lagastades. Viimases vene ešelonis, mis üle orava Venemaa poole veeres, varastasid sõdurid kapsaid kapsapõllud ning lehvitasid meie piirivalvuritele hüvastijätuks Eesti NSV lippu. Nii see on meile kõige tähtsam sest esimest korda üle 54 aasta saab homme Eestimaakoolile minna kooli nõnda, et tema maal ei ole ühtegi võõrast sõdurit. Ja selle eest, et see nõnda on, ei võlgneme tegelikult tänuEi valitsusele, ei parlamendile, ei presidendile, ei parteidele, me võrdleme tänu teile kõigile, kes te siin platsil täna seisate, me võlgneme tänu kogu eesti rahvale. See rahvas oli see, kes läbi raskete aegade kandis endas unistus iseseisvast liigist ja andis seda edasi järgnevatele põlvedele. Eesti rahvas oli see, kes seisis Balti ketis ja barrikaadidel ja eesti rahvas oli see, kes on viimastel aastatel oma tööga selle maa uueks loonud. Ja eriti peab ütlema ka tänu kõigile nendele muusikutele, keda me oleme täna kuulnud ning tänu kelle tööle ja andumusele saad jooks, selline asi ja ka teie kõigi osavõtul nagu laulev revolutsioon Eestis. Vene väed lähevad, okupatsioonist, tekitatud probleemid aga jäävad ning neid tuleb meil kõigil hakata koos lahendama alates nendest kahjustustest meie loodusele, lõpetades nende nii-öelda noote sõjaväepensionäridega, kes on meie riigile ohuks ja kes peavad siit maalt lahkuma. Koid. Kõik sõltub nüüd meist endist ja meie tärsson, töö on muuta see maa selliseks, nagu me oleme unistanud ja selleks tööks, ma sooviksin meile kõigile palju jõudu, palju tahet, üksmeelt ja andumust. Ja nendele Laakkujatele, kes tänasid maalt ära läksid ja kes võib-olla loodavad kunagi siia tagasi tulla, ei ütleks ma mitte pagaa vaima, ütleks Plazzai, võetakse hüvasti.