Kui siin olid koosolekud, kas teil olid mingid laulud sel korral, mida siin lauldi või loed? No praegusel hetkel mingit revolutsioonilised laulud, Klauleti, mis ütleme tol korral oli, seal oli üks, ütleme näiteks laulud praegust, ütleme julgesti, vennad nüüd tööle ja ja peale selle kõik need internatsionaal laulud ja ja siis oli veel loomingut palju mees, nüüd ütleme inimesed neid nendes nende poolt nüüd ütlemises, need parunite ja pappide mahasurumise mõttes olid luuletanud. Seal oli üks niisugune luuletus oli, et usu, hariduse kandjad kätsik neile kui ka muude maadesse selle kalli kauba eest, Nad võtsid rahvalt tasuks vara priiuse saago taevas teele, mamma meile teisi tööte lugu isandat andes aste, valu, Varstid, kelle ette taevas ilma jääksid, naat küll on mõistmata ja kole rumal orjarahvas kursid kurnajand teadvat ju, et vaesid, sallib jumal siiski mammonat ihkavad. Kas nad hullud peast paradiisi jätvat tervelt orjakarjale, et siin maa peal hädaorus ise härrat mängida saaks natuke. Või on armastus nii määramata vägev nende ausas hingedes, et nad vabalt põrgukotta enda kanda võtvat võõras sülg liinil kas seda lauldi laulgi osalt jaa jaa, muidugi räägidki ka nii laulus ja muidu väljenduses. Ega teada ei ole, kes selle laulu tegi. Ei või ütelda mitte selle, selle kaudu täius välja on antud revolutsiooni aegselt, oli ta sinna meil ütleme nii andmekes just nende nii-öelda usuvendade mahasurumise mõttes, sellepärast usu vennatoomi kõige valusamad noh, demokraatia ehk ütleme näitas töölise vaenlased, kes inimesi arva, arvavad ikka, et saaks selle usuge kuidagi pimestada ja ja veel kuidagi nii mõnda, kas jäätmanda, õrnemat, sugu, mobiil kuidagi oma kaitset, kesku näiteks metsade raskusi, kuid naisterahvad väga palju on niuksed kergeusklikud ja ja siis nende kaudu pidades ikka seda usunööriga nii pingul ja siis oli lõpuks ütles niimoodi, et vilja puhuga sinu vili jäänud, miks sa ikka muidu raiskad maad ehk vaest kesti kirvest tooma läinud, küll siis oma osa kätte saab, nii et revolutsioon oligi see kirves, kes nende Nende kõlbade viljapuud maha raius. Niimoodi. Ja siis oli siin mõni veel oli viljapõllul kokku panti, ühte Kohilasse kanti, teine niisugune loominguline töö, sal oli virk ja voolas higi, valgelt voolas. Eemal sõidu, Vorin kajas õpetajahärra ajas. Viimaks täkud seisma, sundi staade põllul ära, tundis. Onsul jumal lõikust andnud põld sul rohket saaki kandnud. Aulik õpetajahärra, heli vilets kõrs, kadur, näotu, niiet konna läbi sellest hüpata läbi. Oli jumal külvi ajal meeles, sul ja sinu majal. Et kevadel, kui tehti tööda, läksin mõisaväljalt mööda valitsee seemet, jagas ise, vandus, paukus pragas kurrat Lorgaks lontrus, maju lõhki löönud, sinul oli kolju. Eks see küll ei olnud paha, aga viribanki maha. Et kui mina omal põllul täitsin mütsi palves maha, võtsin üles taeva poole, vahetasin õnnistus, saad alla, otsin aga näeke kõrs kõduvili, vilets Põltki põdur näotoni konna läbi, sellest hüpetan läbi. Õpetajahärral polnud kära midagi ütelda. Tarmo mees näitasid oma oma andmeid, et tema on küll meeles pidanud seda jumalat, aga ei ole ikka jumal teda kuidagi aidanud. Kui käine. Mõisnik. Konsraelgastajat oma põllul wandon Paukond Pravelt ja tal kasvab nii et ei karda kuuma ega puudu. Ja õpetajahärra jäi muidugi omadega vahele ja sõitis minema. Niimoodi.