Väga lugupeetud kuulajad. Armsad David, Otto Virkhausi omaksed, head lauljat ja mängijat. Ühes oma aforismis ütleb Juhan Liiv tabavalt, kes ei mäleta oma minevikku, sellel ei ole tulevikku. Sama põhimõte on sügavalt analüüsitud marksismi klassikute poolt. Eriti reljeefselt ja selgelt näitab oma töödes Lenin. Kuidas suhtuda minevikku pärandisse ja miks? Peame minevikku tundma. Ta väidab, et ilma vana ja möödunu põhjalikult tundma seda ei ole võimalik edukalt uut ehitada, uut, luua aegade jooksul mulda varisenud töökate, eesrindlike ja üldse silmapaistvate isikute ning minevikus sündinud asjade ja nähtuste meenutamine ja uurimine ei ole mitte ainult romantiliste tundmuste õhutamine ja soojendamine vaid elulise tähtsusega toiming ja tegevus, mis näitab, kuidas tuleb töötada elujärg lastel. Kuidas tuleb toimida oma elu valduses ja võidelda oma ideaalide eest tänapäeval ja tulevikus. Et luua ja ehitada uut ja paremat. Selleks on vaja tunda kõike õpetlikku, mis on olnud enne meid. 50 aastat tagasi suri siin väed veres väga populaarne muuseas tegelane David Otto Virkhaus kes oli pikka aega väljapaistvalt tegevorkestrijuhina orkestrit-i niinimetatud pasunakooride rajajana, organiseeri ana ja üldlaulupidude üldjuhina. Heites põgusa pilgu väsimatu entusiasti ja teeneka kultuuritegelase elule. Meenutame sellest tähtsamaid momente. David Otto Virkhaus sündis esimesel oktoobril aastal 1837 Tartumaal Vasalemma vallas lohva külas õpetaja Taavet Virkhausi pojana. Taavet Virk House tähendab isa, keda rahvasuus nimetati Euroopa target'iks. Oli väga püüdlik ja silmapaistev pedagoog ning muusikategelane. Esimeste muuseas õpetus saigi noor David Otto oma isalt Taavet pilt. Juba üheksa-aastaselt hakkas poeg isa poolt juhatatavas orkestris pasunakooris kaasa mängima. Olles omandanud 19 aastase noormehena õpetaja kutse, hakkas ta töötama väädvere vallakoolis õpetajana algul alates aastast 1856 isa abilisena. See tähendab käealusena ja hiljem aastast 1864 iseseisvalt. Ja teda hakati juba juba siis ka hüüdma hüüdnimega Väägvere. Taavi. Isa oli lookvodaalid, aga poeg oli väega Taavit. Kutsetöö kõrval tegeles David Otto Virkhaus väga innukalt ja tulemusrikkalt muusikaga, jätkates lisatööd ja viies Rakvereorkestri kõrgele tasemele. Oma muusikalisi teadmisi, oskusi täiendas ta Tartu linnaorkestrijuhi Hitleri ja sama orkestri liikme Egerti ning Tartu Ülikooli muusikadirektori Breneri juures. Põhiliselt oli David Tobirchaus siiski autodid akt, seda iseõppija ja suuliselt edasi kandunud andmed. Ning kirjalikud teated oli ta väga heade muusikaliste võimetega omades eriliselt teravat ja täpset kuulmist. Viimane omadus olevat otse ürgse jõuga esile kerkinud laulupidudel. Orkestrite insolatsiooni täpsustamisel. Veel sedagi võiks märkida, et David Otto Virkhaus tegeles ka heliloominguga ning kirjutas mõned koorilaulud, üks tema kord aule nimelt oh tõuse laul oli ka neljanda üldkavas. Vahepeal tahaksin esile tõsta ka üht-teistsugust seika asjaolu nimelt mitte üksi kirjatarkuse levitajana ja muusikakunsti edendajana vaid ka põllumajanduse arendajana olid David Otto Virgous heaks eeskujuks oma ümbruskonna talurahvale. Toon mõned näited, David Otto Virkhausi põllundus alasest tegevusest. Oma koolikoha põlde intensiivsemalt ja uue aegsemalt harides näitas ta talupoegadele turusama teed uusi tööviise ja vahendeid. Ta tarvitas kunst põllurammu, muretses ajakohasemaid, põllutööriistu kasvatas ristikheina ja viki ning juba aastast 1866 alates ka sõda, juurikaid ja nii edasi. Ühtlase asutastaga puuviljaaia. Tema eestvõttel asutati küll aga piimakoda ja nii edasi. Siinjuures on tähelepanu väärne veel see, et David Otto Virkaus oli põlluasjanduses nõuandjaks ka Carl Robert Jakobsonile. Arvatavasti kirjutaski Jakobson oma huvitava ja iselaadse aastal 1869 Peterburi ilmunud raamatu teadus ja seadus põllul Just Väägverest Virkhauset saadud. Kui aastal 1865 Tartus asutati lauluselts Vanemuine siis oli David Otto Virkhaus üks erksamaid selle mõtte toetajaid, andes nõu lugu Johann Voldemar Jannseni kui seltsi organiseeriale ja hingele. On teada, et kui Jannsen aastal 1863 Pärnus tuli Tartu siis ta kohe üsna pea külastas väed veel, et, et siin muusikaalast nõu pidada. Virk Virkhausiga. Samal aastal, kui asutati Vanemuine, esines edukalt väed vere pasunakoor esmakordselt Tartus avaliku kontserdiga millele hiljem järgnes veel rida teisigi kontserte. Samas linnas. Esimesel üldlaulupeol Tartus aastal 1869 sai väed vere pasunakoorvõistlusmängus parima orkestrile esimese auhinna. Esimesel laulupeol orkestrit ühised ei mänginud. Pasa koori haruda harukordselt head mängu oli niisiis võimalik kuulata mitmel korral tema iseseisval esinemisel alates esimese laulupeo päeva varahommikusest äratusmängust Maarja kirikutornis. Kuni viimase peo päeva võistlusmänguni. Esimesest üldlaulupeost võttis osa ültse neli orkestrit, pasunakoorikursist 200 meheline suurust kaheksameheline orkester Kärklast, teist meest ja Rakverest 22. Laulupeo õnnestumine tiivustas laulude kõrval ka mängija mängumehi mängijaid. LT Lõuna-Eestis hakkas hoogsalt levima puhkpillimuusika. Uute orkestrite loomisel pöörduti üsna tihti David Otto Virkhausi kui abivalmi inimese ja hea spetsialisti poole. Ta oli alati nõus abistama küll pillide ja nootide muretsemisel, küll meeste väljaõpetamisel ja dirigeerimisel. Ta kutsus David Otto Virkhaus paar korda aastas orkestri dirigente Tartusse, et siin läbi viia instrueerimist ja orkestri tööpraktikat. Sellise intensiivse töö tulemusena tegutses Eestis möödunud sajandi lõpul ju juba rohkem kui 100 pasunakoori. Ja pooled neist olid moodustatud Taavit Otto Virkhause otsesel kaasabil ja õhutusel ka väljaspool Eestimaad. Nimelt Venemaa Eesti asutustes organiseeris Virkaus rea pasunakoore. Vahemärkuse korras. On huvitav seda öelda, et kui Aleksander Läte alustas oma dirigendi tegevust Puhjas siis ka seal oli virk Haus teretulnud abimees pannes helisema sealse orkestri ja andes noorele kolleegile Aleksander lättele instruktsioone. Nii kujuneski Väägvere tollal puhkpillimuusika keskuseks, mida külastati ohtrasti orkestridirigentide poolt ja kust Virkas isi oli vilkana alati valmis välja sõitma kohtadesse, kus Läti tema abi. Nii sai endastmõistetavaks ja ootepäevaseks nähtuseks see, et David Otto Virkhaus oli alati laulupidudel pasunakooride üldjuhiks. Ta juhatas kuuel üldlaulupeol ühendorkestreid, teisel Tartus aastal 1879, kolmandal Tallinnas aastal 1880, neljandal Tartul tus aastal 1008 üks, viiendal Tartus aastal 1054, kuuendast kuuendal Tallinnas aastal 1086 ja viimast korda. Paar aastat enne surma oli ta üldjuhiks seitsmendal üldlaulupeol Tallinnas aastal 1910. Ka on olnud Virko üldjuhiks mitmel maakondlikul laulupeol, näiteks Haapsalus aastal 1896. Soome kirjamees Matti Helenius külastas viiendad üldlaulupidu Tartus aastal 1894, mis puhul külaline avaldas. Suomen kuva sooven Kansan lehtis Soome rahvalehes pikema soojusest ja imetlusest õhkuva kirjutuse. Selles on jutuga Virkhausist ja nimelt järgmiselt. Pidustusel tutvusin selle mehega. Laulupeo viimane kontsert oli lõppemas, vägevasti olite laulu ja mänguhelid paarikümne 1000-st kuulajast üle käinud ja üle terve laia tartu. Siis Ettemängukooride juhataja David Virkhaus. Eesti pasa mängu edendaja, kes 40 aastat selleks on tööd teinud ja kes juba 25 aastat tagasi esimese laulupeo mängu juhtis. Poolvägisi vastupanevalt tuleb hallpäine mees rahva ette rõõmuhüüdeid vastu võtma. Õige eestlase päris kuju. Lihtlabaseks riietuses, pika säärega saapad jalas väikeste laste kooliõpetaja. Aga ta käitumine on nii suursugune. Hallide juukse tukkade keskelt heidab ta pilke silmadest, mis nii säravad. Nii säravad, et tundub nagu heliseks neist kõigi nende ülendavate pidude vaim. Liigutusest paisuvad kõigide südamed, kui temale rahvalikku tasu pakutakse lihtsat lillekimpu. Aga ehk ta aimab, et lilled on kogu rahva armastuse ja austuse tunnuseks. Ja nüüd kõneleb auväärne mees, ise. Ei ole ma midagi muud teinud, kui ainult taktikepituules liigutanud. Mängukord on kõik teinud, neile tulgu au. Niisugune on lühendatud väljavõte tolleaegsest soome ajakirjast. Rahva suurest lugupidamisest, austusest ja tunnustusest kõnelevad paljud poolehoiuavaldused. Nimetagem vaid sedagi, et David Otto Virkaus valiti tema 60. sünnipäeval Vanemuise auliikmeks. Et eesti selts pühendas talle auaadressi et tema poolt asutatud mängukoorid kinkisid talle hõbe korneti. Ja teda hakati hüüdma Eesti pasa koordi kisaks, kelleks ka ta tõepoolest oligi. David Otto Vircous suri 29. juulil 1912 siin Väägveres. Paar kuud enne 70 viiendat sünnipäeva maeti suure rahvahulga saatel Tartu Raadi kalmistule. Nõukogude ühiskond hindab kõrgelt sellist rahvategelast kunstilise isetegevuse puhkpillimuusika väsimatult pioneeri algatajad ja arendajad. Riiklik teatri ja muusikamuuseum avas siin Rakveres Näituse samas koolimajas millega tähistatakse David Otto viiekümnendat surma-aastapäeva ja selle aasta esimese oktoobril täituvad 120 viiendat sünnipäeva. Näitusel on võimalik tutvuda kausi elu ja tööga. Üksik asjalisemalt. Tänasel mälestuskontserdil austatakse tänatakse Taavit Otto Virkhausi tema muusikalise lemmikalaga puhkpillimuusikaga ülevabariigilise orkestrijuhti, seminari, puhkpilliorkestri väe, Vene väed, vere pasunakoori ja sama orkestri järelkasvu pasunapoiste esituses ning segakoorilauluga mida esitab mälestusväärselt ja ajalooliselt David Otto virtuaalselt lähedane kollektiiv sõja Vanemuine, kelle juured ulatuvad tuntud aastasse 1865. Sügavas hardumuses ja tänutundes meenutab nink mälestab David Otto Virkhausi. Kogu eesti rahvas.