On autoreid, kelle tööd jõuavad Eestisse, ei pea nende töid minema kuhugile, kaugele vaatama on teised, kellega on paraku lood, nii et kui tahad nende töid näha, siis tuleb reisijate. Kaupo, sina käisid hiljuti Londonis ja sul õnnestus näha seal ühe sellise fotograafina Guermin, bluumend, Veldi töid tema tõenäoliselt niipea Eestis kumusse ei jõua, küll aga Londonis võib minna. Jah, nagu ma juba eelmine kord ütlesin, on see väike ime, et kumu, meil fotot sellist kvaliteetset imekaunist klassikalist fotokunsti näitab, sest et üldiselt kumu on pigem on näo suunanud veidi teistsuguste kunstide suundade poole ja see, et selline klassikaline fotokunst sinna jõuab, on haruldane. Seetõttu ma ei hellita ka väga sügavat lootust tõesti, termin bluumenfelt kumusse jõuaks. Küll, aga tõesti sai Ervin Lumen Felti näitust näha Londonis ja saab siiani veel näha. Ja, ja mõni aeg veel septembrini on lahti, kui ma ei eksi. Aga kes siis on see Ervin, kelle, kellest me täna räägime ja teda seob nii mõnigi asi, eelmine nädal räägitud vorming Pennyga, ometigi on nende looming absoluutselt erinev. Ja esimene asi, mis neid tegelikult seob, et nad olid mõlemad vuugifotograafid. Nad tegid mõlemad ajakirjale vuugi ehk siis moefotoajakirjale kaanepilt. Ja kui vorming penn on isegi kuulus eelkõige sellele oma kõrval tehtud ehk siis oma nii-öelda portreedega, kuigi oma eluajal muideks oli ta palju kuulsam vuugikaantega, siis Ervin bluumemfelt on just nimelt kuulus oma vuugikaantega. Aga tegelikult väga sügavat ja väga erilist tähendust, mida enamus inimesed ei tea, omavad tema autoportreed. Pöördun veel need autoportreede juurde varsti tagasi ja veel üks asi, mis neid mõlemaid sidus asjaolu, nad olid mõlemad juudid, et Ervin bluumemfelt pidi põgenema Natsi-Saksamaalt Jumalale tänu Saidlased õigelda õigel ajal sealt minema resideerusid kõigepealt Pariisis, kus ta 30.-te aastate teises pooles puutus kokku Q-dada istidega realistidega ja isegi nii-öelda kõige kuulsamate nimedega tolleaegses moodsas kunstis. Ja tegi oma esimesed fotograafia katsetused seal kolmekümnendatel aastatel hotell, mis olid seal ka näitusel näha, mis võib-olla tänases fotograafia kontekstis ei tundu midagi nii erilist ja põnevat, aga mõeldes, et need on tehtud kolmekümnendatel, siis ta oli ikkagi tõeline tõeline pioneer. Nii oma moefotodes, oma autoportreede kui ka oma sellistes nendeks akti lavastustes. Ja miks mitte ka puht fotokeemilises protsessis, sest ta katsetas väga palju erinevaid erinevaid keemilisi lahendusi selle kujutise saamiseks läbi. Nii et ta oli juba siis tegelikult päris põnev tegelane, aga loomulikult ei pälvinud ta mingisugust suurt tuntust. Ta müüs oma perekonnale ja talle kuuluvale poekeses naiste käekotte. Ja hakkas päris nii naljakas, kui see ka ei ole vaikselt oma klient Te üles pildistama. Kuna ühel hetkel hakkasid kliendid vaikselt lahti riietuma ja ka nii-öelda paljalt talle poseerima siis oli asi selge, et ega sellest kotiäris ta enam väga midagi välja ei tule, kuna ta suutis mõned esimesed tööd ka lähedasse lähedal olevasse galeriisse juba nii-öelda näituselt näitusele viia. Ja nii see kõik tõsiselt edasi liikuma hakkas. Revolutsiooniks sai kindlasti see, kui ta kohtus esimese vuugi fotograafiscilbittoniga kes on siis tõeline nii-öelda moefotograafia alustala. Ta võib olla, ei olegi nii kuulus oma töödega, kuivõrd oma nii-öelda mõjusfääriga või mõjuga tema ainuisikuliselt tegelikult võimaldas sellel samal Erwin bluumemfeldil Võugis tööd saada ja kuhugile pildistama hakata. Ja see näitus, kus ma käisin, oli eelkõige tõesti nende vuugikaanefotode näitus ja seetõttu, et Ta oli väga korrektne mees ja ta oli väga ilusti säilitanud slaidid, mida ta Voogile tegi. Loomulikult ajas tolleaegset slaidid, enamus plokikaaned olid 50.-test oni tuhmunud, kujutis on hägustunud, looristatud ja õnneks väga paljudes seerijatest ilmusid pildid ajakirjades, kui mittekaanel, siis vähemalt sees. Ja nüüd Prantsusmaal photography muuseumis võeti need slaidid, võeti need vuugiajakirjad skaneeriti, ülikvaliteetsete slaidid eemaldati ja puhastati need looristused ja ajaga tekkinud igasugused kahjustused ei töödeldud, neid pilte ei tehtud moodsaks. Ja hämmastav, kui moodsalt nad mõjuvad. See mees on teinud 60 aastat tagasi selliseid vuugikaasi, mille võiks minna rahumeeli panna täna vuugiajakirja kaanele ja need suured meetri meetri laiused prindid nendest samadest kaane motiividest. Absoluutselt lummav ja võrratu. Et täiesti täiesti hämmastav, kuidas, kuidas on vaja mõnikord nii-öelda tagasi vaadata, et saada aru, kuidas keegi oma ajast jällegi niivõrd palju ees on olnud ja kui sügav võib tegelikult olla üks looming ühe tühise nii-öelda aja, kuidas öelda ajaloo- või kultuuriloo mõttes tühise moeajakirja kaanel. Nii et loomulikult edasi jätkus ta karjäär Ameerikas, kus ta, kus, kuhu ta pidi ka tegelikult põgenema, sest sõda jõudis talle ju ka Pariisi järgi. Ja prantsuskeelse Ta inglise keelt, valdavast keskkonnast, inglise keelt, isegi üldse aktsepteerivast prantsuse kunstikeskkonnast Ameerikasse läinud mehena jäida alati selliseks teatud mõttes erakuks. Tali on teada, et oli kõva naistemees ja armastas väga oma oma modellidega ka nii-öelda muidu aega veeta, et on üks legendaarne lause, mida ta ise on öelnud, et Euroopasse ei tööta Ameerikast, tuleb öelda kõikidele naistele, et palun abiellu minuga ja see on tema pärandus siis kõikidele järgmistele moefotograafidele, et tuleb, tuleb teha abieluettepanek igal võimalusel. Ja ilmselt see sai tallaga edukaks. Aga võib-olla see on ka viinud selle moefotograafide maine pisut selliseks, kahtlaseks peetaksegi kõiki naistemeesteks. No tänapäeval pigem peetakse kõiki neid mehi meestemeesteks, et selles suhtes on see maine jällegi ajas teistmoodi muutunud. Et ilmselt tõesti väga paljud moefotograafid on täna geid, aga ma arvan, et, et, et see on nagu iga töö puhul on selline stereotüüp tegelikult stereotüüp lihtsalt üks, selline võib-olla mainstream või selline juhtiv joon, aga stereotüüpide ümber tiirleb alati väga palju väga huvitavaid persoone, et et näiteks kui mina pildistasin siin mõned aastad tagasi mitu aastat järjest ajakirjale Playboy, et kas ma näituseks muutusin sellest, kas minu isiksus muutus sellest stereotüüp, seks? Playboy fotograafiks ilmselt mitte, eks ju. Nii et, et kindlasti ta oma ajastu sellist veidi sellist qigolot esindas, aga samas seesama autoportreede liin, mis seal paralleelselt jookseb, on tõesti väga, väga sügav ja väga kurblik ja ma ütleksin, et tegelikult see mees tõenäoliselt ei leppinud mitte kunagi sellega, et oli sunnitud sinna Ameerikasse sõja eest põgenema oma võõrasse keskkonda võõrasse keeleruumi ja tal jäi ka eluks ajaks mingisugune kana kitkuda iseenda näoga või iseenda välimusega. Sest enamus nendest autoparteidest on tegelikult väga kurjad ja, ja sellised väga Judistama panevad, nii et et nii kurb kui see ka ei ole, et suurte kunstnike puhul kipub olema tavaline, et sa küll pildistad kõige ilusamaid naisi kõige ilusamaid asju kõige ilusamate ajakirjade esikaantele ja seal samal hetkel lähed sa ikkagi pildistad mõne õõvastava autoportree iseendast, sest et sa tunned, et, et mingisugune äng on seal sees, mis tahab välja pääseda. Aga üks mu sõber ütles kunagi hästi, et et pildistasin siin Ameerikas kuulus fotograaf, pildistasin siin päev läbi pankurite portreesid, õhtuks oli selline tunne, et tahaks duši alla minna. Käisin duši all, Läksin maja katusele, pildistasin natuke päikeseloojangut peale. Et ühesõnaga, et see on asi, millest tegelikult saavad aru ainult inimesed, kes selles ängist ise osa saavad, kes selle ängi sees on, kes saavad aru mõnikord, kui kuidas hakkab sind mõni töö või mõni mõni tegevus nõnda ahistama, et sa pead sellest väljapääsemiseks midagi ette võtma, sest see lihtsalt niimoodi hakkab sind su peas kummitama. Termin bluumemfeldan tõesti, väga-väga vinge moefotograaf ja väga põneva elusaatusega mees. Noh, ütleme niimoodi, et astangu väike dokfilm, mida on võimalik netis tasuta vaadata. Jaa jaa, lihtsalt selline kõige viimane fakt tema kohta, et ta kirjutas oma raamatusse, kuidas ta kavatseb surra ja siis läks surigi täpselt niimoodi, nii et see lisab tema pisut müstilise elulukku veel ühe, ühe uhke peatüki, kuidas üks õige nii-öelda vuugikaanefotograaf peaks elama ja surema. No ma tänan selle väikese tutvustuse eest sind Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel kolmapäeval.