Kõik fotograafiahuvilised on oodatud kumu kunstimuuseumisse, kus sa näeb kuni kuuenda oktoobrini sellist näitust nagu Irving Penn üks ja mitu maailma tegemist on maailmakuulsa fotograafiga, kes nüüd kahjuks on juba surnud, aga tema tööd elavad edasi ja neid on võimalik siis siin Eestis näha. Kas oled sina ei pea seal näitusel käinud? No muidugi olen, ma arvan. Jaa, olen küll käinud ja ütlen ausalt, et see on see, mul oli selle näituse avamisele minnes tõeliselt uhke tunne. Kuna sellisel tasemel photography näitust jõuab Eestisse väga, väga väga kõrva ja nüüd see on nagu isiklik pool, et see näitus on veel üks tõeliselt suure lemmiku ja nii-öelda mentori näitus, siis seda suurem rõõm oli mul seda vaatama minna, et, et tegelikult ma olin ta näitusel ka ennem käinud Londonis aga ei olnud päris sama tööd, erinevad tööd ja nautisin igat hetke ja olen just teist korda lähiajal minemas uuesti, et veel mõningate töödes natuke rahulikult istuda ja neid veel pisut nautida. No aga mis fotograaf tema oli portreede moefotode? Tõesti, temaga on mul kahes suhteliselt väga-väga isiklik suhe, et kui ma räägin ühe kiiresti ühe loo, kui ma käisin Pariisis galeriides oma töid näitamas, millest ma paar aastat tagasi isegi rääkisin fotokoolis siis juhtus, see oli üks selline huvitav seik, et üks selline veidi arrogantne galerist, väga tähtis mees nagu natukene, nagu ütles sellise veidi torkava lause vaadates on pilte teha, et väga head pilli taga Irving Penn seda juba kõike teinud. Põhimõtteliselt ma oleks nõus seda võtma kui solvangut, aga niikaua, kui mind võrreldakse, üürin Pennyga nii kaua sa mulle täiesti okei sest et öring pen oma väga paljuski oma maailmavaatelt ja, ja inimeste portreteeris viisilt on olnud mulle eeskujuks ja väga suure osa ajast on olnud mulle ka täiesti teadmatult eeskujuks. Nii et seda võrratum oli see, et kui mõrving penni tööd enda jaoks kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi avastasin siis tegelikult, et ma justkui tundsin alateadlikult mingisugust tõelist hingesugulast. Võib-olla siiski kõige kuulsam, on ta tänaseks hetkeks oma nii-öelda selliste tugevate võimsatest persoonidest tehtud portree tega. Et siin võib rääkida näitlejatest, poliitikutest, kunstnikest, muusikutest ja tõesti nii-öelda kõige kõige kõige kõigematest Picassost Šagallist kuni kuni, kelleni vaid välja tema portrateerimis viis oli, kui sellest kujunes välja üks täiesti omaette kindel liin ta enamasti portreteeris inimesi nii-öelda sellises suletud keskkonnas kas siis oma stuudios või ta ehitas selle oma väikse stuudio kuhugile inimeste juurde ja ta kasutas terve elu jooksul tegelikult sellist ka lihtsalt väga sarnast valguse ülesehitust. Aga miks see minu jaoks nii lummav on, ongi see, et see ongi inimese pilt. Et see on sinna see osa, mida ta sinna nii-öelda fotograafi sinna pildi sisse jätab, on siiski väga kontrollitud ja väga limiteeritud. Ehk siis tänapäeva portreefotograafias kipub päris tihti, ütleme niimoodi, et fotograaf tahab teha justkui enda portreed läbi selle inimese ehk siis tähtsustades ennast, oma ambitsioone, oma soove, mingite kummaliste, võimsate kompositsiooni, värvilahenduste, taustade või lavastustega siis tõesti tema äärmiselt võluvalt kasutas nii-öelda klassikalised mustvalge fotograafia kõige lihtsamaid vahendeid ja tegi seeläbi kõige tabavamad ja kõige nii-öelda minu jaoks sügavamaid jutustavamaid, portreesid ja põnevaid põnevaid, selliseid periood nende elus olnud mitmeid, näiteks ühel hetkel hakkasite pildistama ainult vaikelusid oma ema elu lõpuperioodil pildistas näiteks eksperimenteeris pealuudega panin asetus neid 100-l 1000-l erineval moel valgustas neid lihtsalt eksperiment, eelis selle puhta vormiga. Siis ta ühel hetkel pildistas näiteks ainult lilleõisi ja tegi Võugile lilledest seeria, millega ta töötas lausa vist, kuid Sesteta oma perfektsuse ihaluses lähenes nendele samasuguse põhjalikkusega nagu inimestele. Ja, ja kui sead lillepildid lõpuks valmis said, siis, siis enamus inimesed tõesti vaatasid neid pilte ja tõdesid, et see ei ole, see on juba väga kaugel klassikalises mõttes lihtsalt lilleõiepildist, et ta on, ta on otsinud selle lille nii-öelda kõige sügavamat tähendust ja nautinud selle lille tõesti vormi, ilu ja värviilu kõige kõige kaunimaid ja kõige süvenen omal moel. Ja mida, mis meel minu mind väga lummab, on see, et tema piltidest minu jaoks vaatab vastu tohutu respekt ja armastus nende inimeste suhtes ja see on lausa nagu võib öelda, et peaaegu kõikide piltide põiki kõikide tema kuulsate piltidega, nii jättes kõrvale selle, kas seal on mõni tähtis kunstnik, tähtis, tähtis misiganes poliitik või on seal hoopiski nagu mõni hõimurahva esindaja näiteks see tahkvorming Bennist ei ole sugugi nii kuulus, et ta käis oma sellistel väikestel ekspeditsioonidel, mis ei olnudki tegelikult üldse nii väiksed ja ehitas sellesama stuudio tegelikult ülesse ka hõimuküladesse. Tal on pakkunud mõnes mõttes sarnased asjad huvi, mis, mis tänasel hetkel väga mulle huvipakkuvad. Ja milles veel nagu Benny süüdistatakse nii-öelda selle sõna tegelikult noh, ma ütleks, tobedas või kahemõttelises tähenduses, et kohati talle heideti ette, ta teeb liiga ilusaid, liiga korrektseid pilte, et need on nagu liiga kommertslik, kuid, ja ta ei, ta justkui ei taotle mingisugust sügavat kunsti ja Ben ise jäi alati väga tagasihoidlikuks, öeldes, et et mina ei olegi mingi kunstnik, et mina olen käsitööline. Grafmann oli see sõna, mida ta inglise keeles kasutas ja, ja see kõik minu jaoks võlub võlu tõesti noh, otsatult, et ma, ma väga soovitan sellist sellist näitust näeb Eestis äärmiselt harva kumu, pilet ei ole kallis, oktoobrini on avatud ligi 100 tööd. Muuseas, kuidas need tööd üldse siia jõudsid? Need läbirääkimise osasid? Osa ma muidugi ei tea, aga lihtsalt et tegelikult õrning Penneli väga õnnelikult abielus modellist Rootsi päritolu abikaasaga kes kinkis ühe väga Väärtusliku komplekti Herming penitöödest Rootsi muuseumile ja sealt siis rootsi, täpsemalt siis selle Moderna mused kogust ongi need tööd siia Eestisse tulnud, nii et ligi 100 ligi 100 originaaltööd. Selles mõttes on nad loomulikult originaalid, aga need ei ole autori käsitsi tehtud koopiad, et see pakkus mulle väga huvi, et kas siin on ehkamani autori enda tehtud käsitsi koopiat, autorikoopiad, koopiaid kuus ei ole, aga see loomulikult ei vähenda mitte mingil moel selle näituse tähtsust või kvaliteeti. Ja veel üks viimane huvitav nüanss tegelikult, et oli ta kunstnik ja disainer nii-öelda selline ajakirja disainer ja joonistas selliseid nagu, nagu tolle aja ajakirjandus oli väga tähtsal kohal, sellised illustratsioonid Võugis näiteks ja legendaarseteks ajakirjades on tegelikult need illustratsioonid alati olulised olnud tänasel hetkel, kui palju vähem, kui nad olid tol ajal, et alustas tegelikult illustratsioonide joonistajana, kui ta Võugi kutsut ja alles siis tasahilju õnnestus tal hakata tegema ka fotot ja hakata tegema pilte. Nii et ka see on omamoodi minu jaoks selline märgiline, et, et kuidas tegelikult üks fotograaf, kellel on sisu ja kellel on sõnum muutub kunstiks, läbi vuugi või läbi kommertstööde. See on alati olnud minu filosoofia fotograafias, et nii nagu Irving Penn ütles, et kunst, võib-olla ka pilt tordist, siis mina täpselt sedasama sama liini jälgija, et halvasti tehtud nii-öelda kontseptuaalne kunst, mis seal loodud koheselt kunstina ei küüni iialgi sellele tasemele, mis võib-olla hästi huvitavalt ja süviti tehtud kommertstöö, mis, mis saab ajas oluliselt sügavama kunstimõõtme kui, kui mõni kontseptuaalne kunstiteos, mis ei pea ajaproovile sugugi vastu. Nii et on, mida vaadata, isegi neil, kes seal võib olla fotograafias natukene kaugel. Ja see on tegelikult väga lihtne näitus vaadata ja väga lihtne näitus nautida, lihtsalt, mida rohkem te juurde loete, mida rohkem te saate teada nendest inimestest, olgu see siis Igor Stravinski, olgu see marsseldushamp kes seal piltidel Pablo Picasso piss seal piltide peal on, seda huvitavamaks, seda kihilisemaks, seda põnevam maksenäitus muutub samuti näiteks tõesti seal vaadata mõnda üsna alguses igavana mõjuvat pilti luukere peast või või mõnest lilleõiest lugedes seda tausta, millise põhjalikkusega, kuidas ta seda kõike tegi, siis mõnikord on ikkagi hea omada infot selle taustsüsteemi kohta ja ei saa päris lihtsalt peale vaadates sedasama informatsiooni ja sedasama naudingut kätte. Nii et kes viitsib natuke ette lugeda, natuke ette uurida, siis ma garanteerin, et see näitus muutub palju põnevamaks, palju kihilisemaks, palju sügavamaks, aga kelle keskselleks aega ei leia, ma garanteerin, et lihtsalt minna ja peale vaadates on, see näitas väga-väga huvitav.