Kui me eelmisel kolmapäeval rääkisime mehest, kes väga kaunilt, väga efektselt portreteerib loomi, siis täna räägime ühest teisest mehest, kes portreteerib inimesi nimestel deebeelija Kaupo Kikkas. Ta on üks neid, kes on sind inspireerinud ja keda sa pead suureks fotokoravits, kes ta on? David Peili sündinud 38. aastal ja elab ja loob siiamaani küll raske lapsepõlvega nii-öelda aeg oli lihtsalt selline, kus, kus ei olnud väga, väga lihtne öelda, et ma tahan fotograafiks saada kaamerat haarata nii, et ta tegeles vaipade müümisega kingade müümisega mille kõigega veel, aga fotograafiks saamisest nagu ei paistnud kuskilt esialgu see nii-öelda asi korda korda minevat, aga siiski siiski 50.-te aastate teisest poolest ta sai oma esimese isikliku kaamera ja alustas vaikselt piltide saatmist ajakirjadele. Ja tema nii-öelda kõige suurem pärand on vaieldamatult nendesamade hullude 60.-te Londoni portreed. Eelkõige on ta kuulus biitlite, Rolling Stonesi rokkareid, punkareid ja muidu tänava nii-öelda sellise kultuurikandjate portrateerijana. Ja kui tema sellist pildikeelt proovida iseloomustada, siis minu suureks suureks lemmikuks on ta tõesti just nimelt seetõttu, et ta ei kasuta mitte midagi oma piltide juures üleliigset. Kui me vaatame tema pilte, siis enamasti need on sellised lihtsad, üsnagi nagu šveit, forward või sellised otsemustvalget portreed. Ja Ma jumaldan seda, kui üks fotograaf suudab teha inimestest pilte nõnda et nad mõjuvad pildi peal loomulikult naturaalselt, et nende isiksus, nende sisu, nende nii-öelda sõnum jääb sinna pilti alles. Fotograaf ei ole matnud seda kinni tänni, rekvisiitide pilditöötluse mille iganes nii-öelda kihi alla ja ma ütleks, et see on uskumatult raske. Et kui tema kohta kehtib kindlasti see minu lemmiklause, mida ma ise oma piltide kohta alati öelda tahan ja mille, mille poole ma alati püüdlen, et less is moor, see tähendab seda, et mida vähem on üleliigselt, mida lihtsamalt sa suudad oma asjad ära öelda, seda mõjusamaks, seda paremaks pilt muutub. Aga ta ei ole ainult selline ilupildi tegija, et ütleme, et on ilusad naised, kes jäävadki ilusat pildi peale või siis on kuulsused, kes juba müüvad sellega, et nad on kuulsused, kuulsad inimesed, neid vaatavad. Iga fotograafi, eriti portratisti pärand on alati seotud sellega, keda sa pildistanud oled. Ma olen seda ka varem seda teemat puudutanud, mitte midagi ei ole teha, sa oled see, keda sa pildistad. Niikaua kui sa oled Eestis pildistad eestlasi on sinu roll kuskil suurtes Kesk-Euroopa kultuurides väga tühine. Kui sa oled suurtes Kesk-Euroopa kultuurides portreteerib tippkunstnike tippnäitlejaid, olgu siis näiteks David Peili kuulsad pildid Andy Warhol ist Salvador da liist, väga pikk seeria biitlitest noorest printsess Dajanast Jack Nicholson eest, siis on fakt see, et sinu pärand kõneleb kogu maailmaga. Sest et bordatistina kõik teavad neid inimesi ja kõikide peas hakkavad kõnelema mingid lood nendest inimestest. Aga kas on ka tema teinud neist mõne sellise pildi, et mida ka need inimesed ise on pidanud, et see on minu arust kõige parem pilt ja teisi ma enam ligi ei lase, et ainult tema võib nüüd mind pildis. Ma arvan, et selline suhtumine näiteks üles tegelikult ju äärmist kitsarinnalisus, et kui me räägime, me proovime ikkagi rääkida nendest legendaarsest fotograafidest kui loojatest, kui kunstnikest siis iga looja või iga kunstnik saab olla hea ainult siis, kui see on nii-öelda tema algupärand või tema isikupäraga seotud looming ja mitte kunagi ei saa ükski hea loomingu meeldida maailmas kõikidele inimestele. Nii et kui see meeldib näiteks sellele inimesele, kes seal pildi peal on, siis kindlasti on kuskil tema austajad, kellel see pilt ei meeldi. Nii et selles mõttes ma arvan, et kunagi ei tohiks niimoodi lähtuda, et on ainult üks, kes mind pildistab või ainult ühel inimesel tuleb see välja ja vaevalt, et need kuulsad inimesed, olgu need siis näitlejad, lauljad, kunstnikud, poliitikud, keda ta pildistanud on üldse, saaksid sellist asja endale lubada, neid on elus niivõrd palju pildistada vaja, täna on vaja teha ajakiri. Homme vaja teha ajakirjale Rolling Stones-ülehomme. Ma ei tea filmi plakatil, nii et üldiselt sellist suhtumist nagu eriti ei kohta küll, aga kindlasti on nad väga teda tunnustanud. Näiteks minu üks kõige suurem lemmik Vitševad Avedan lasi ennast portreteerida just nimelt David Peil, David, preili, tehtud on tema Richardi Avedani üks kõige kuulsamaid portreesid. Samamoodi ikka väga legendaarsed on biitlite pildid, väga legendaarsed David beeli biitlite pildid. Noh näiteks kus on ainult John Lennon ja Paul McCartney kahekesi selline kätevormi pilt. Ta on üks hästi kuulus pilt ja samamoodi sellised tänavafotod biitlitest. Nii et ma arvan, et, et need on, need pildid on saanud juba väga-väga tõsiseks osaks kultuuriloost teda juba ammu Peilist endast nagu eemale läinud, sest et need pildid on, on midagi hoopis enamat. Lihtsaid inimesi veel pildistab. Ta on andnud välja terve rea portreeraamatuid ja näitusi ja, ja eks ikkagi nagu pärand kindlasti on seotud eelkõige tema kuulsate inimeste portreed ega, ja tema lähedaste portreed, aga ta on ka pildistanud palju endale tähtsaid lähedasi inimesi, sealhulgas oma ühte mitmetest abikaasadest, Katrindi nöövi, oma tütreid. Nii et eelkõige tema kuulsat pildid on, on seotud nendega, aga näiteks just hilises loomefaasis, nüüd siin kahe tuhandetel aastatel on ta ka läinud väga huvitavat, väga huvitavate selliste vaikeluliste piltide juurde ja ma ütleks, minu minu jaoks on ka see väga suur märk suurest kunstnikust ja suurest loojast, et ta oma elus proovib nagu liikuda mööda seda loomist telge. Et see on, see on hästi-hästi omane telemitmetele, minu lemmikfotograafidele ka, kes on, kes on jõudnud mingisuguse, mingite otsingute lõpuks justkui mingisuguse rahuni ja teisest küljest mingisuguse algpunkti nagu tagasi, et ta on piisavalt nii vana mees, et et iseendaga nagu elu lõpuks rahu teha. Kui me vaatame ta ta nii-öelda elulugu, siis see on, see on väga kirju. Et ametlikult on ta abielus olnud neli, neli korda ja möllu on ta kõvasti teinud elu jooksul ja samuti on ka mõned inimesed, kes teda nii-öelda kõige lihtsamaks või kõige selliseks, kuidas öelda, sõbralikumaks ja avatumaks inimeseks ei pea. Aga samas on ta väga-väga suur kunstiarmastaja vihkav sport eriti ei tarbi alkoholi ja suhtub oma töösse äärmise tõsidusega. Ma arvan seda, et kõikide kunstnikke, kes võtavad oma tööd väga tõsiselt, nagu on teatud selline kohati selline endassetõmbumine sisse kirjutatud Aga tema tööd, kus neid saab näha ja kas nendest tehakse näitusi või annab temaga välja raamatu? David peeglil on olnud väga palju näitusi ja väga palju raamatuid, nii et tegelikult, kes nagu uurida viitsib, siis ilmselt raamatute ostmine oleks kõige lihtsam Viistama töödeni jõudmiseks. Kõigepealt muidugi saab sirvida internetti, üht koma teist on ka internetis olemas, aga David Pihlist ei ole, tal ei ole sellist ametlikku korralikku koduleheküljel, kus saaks vaadata kümneid või sadu tema pilte, et tal on ainult pisike lehekülje, kus on mõned pildid lihtsalt väljas. Ja, ja, ja selles suhtes nagu netist seda tunnet kätte ei saa, aga tema näitused on isegi käinud Helsingis kolmis, nii et kes ka natukene siin lähiriikides on valmis näitustel käima, siis kindlasti ühel hetkel on võimalik ka näha tema suures formaadis tema musta-valget portreesid. Ja üldiselt selliste piltide puhul kehtib ka see väga lihtne reegel, et mida lihtsam pilt, seda rohkem annab talle juurde selline suur formaat, et vaadata David Bailey portreesid seina pealt on tohutult mõjusad, tohutult mõjusad, ülilihtsad ülikõnekad, ta jätab kogu ruumi pildi peal sellele inimesele, keda ta on pildistanud, surumata peale oma fotograafi ego. Nii et minu jaoks väga-väga nauditav. Ma saan ühe ühe ühekorraga nii-öelda sellise kunstilise naudingu heast loomingust ja teisest küljest ma saan puhkust, mu silmad puhkavad ja see ei torgi mind nagu, nagu halvas mõttes nagu mõni teine hea kunst. Noh, kui tema pilte, fotosid vaadata, siis mida saab üks algaja või selle foto veel tema piltidest? No kindlasti nagu ma ütlesin, et tema pilte puhul on see kultuuripärandi moment nagu ülioluline, et tänasel hetkel üllatada kedagi selliste lihtsate mustvalgetega piltidega on väga keeruline, samas nagu kõik head vanad asjad tulevad ühel hetkel tagasi, nii ka mina tahan uskuda, et selline klassikaline mustvalge portree ei kao mitte kuhugile, inimesele tüdinevad, väsivad sellest kirju mirjust, värvide balletist ja tahavad näha uuesti piltidega sisu, tahavad lugeda seda pildikeelt. Nii et täpselt seda võikski õppida. Et kuidas teha asju lihtsalt toimivalt. Ja teine asi, mida, mida kindlasti õppida, on see, et David beeli piltidelt ei leia te mitte midagi sellist, mis sinna, mis pildi peal olema ei pea, et oskust välistada ebavajalikku. Aga kuidas seda teha, inimesele selgeks, kes tahaks, et tema taustal oleksid mäed ja puud. Seda kindlasti ei pea tegema inimesel selgeks, kes tahab, et oleks mäed ja puud, sellest tehakse mägede mägede puudega pilt ega siis seda otsustab kunstnik, millised tööd on, on õiged, teda kirjeldama, et nii nagu maalisid kõik maalikunstnikud seitsmeteistkümnendal sajandil kirikusse maale, kus olid nende ülikud, et ja rahastajate näod pühakute nägudeks. Niimoodi pildistavad, kõik fotograafid ja kõik kunstnikud loovad taieseid nii-öelda kommerstlikel eesmärkidel. Et aga, aga see on ikkagi nagu iga kunstniku enda otsustada, mis kirjeldab teda kui, kui loojat. Nii et ma arvan seda, et kui keegi tuleb ja ütleb, et ma tahan mägede ja puudega pilti, siis palun väga, mul on alati võimalik öelda, et kas ma ei tee seda pilti, ma teen selle pildi sinust. Keegi ei saa öelda, et ma pean seda tunnistama oma loomingut või oma õnnestunud kunsti. Aga kas Pihlile on teada ka mõned sellised pildid, mida ta kellelegi ei näita või siis on nagu ära peita? Raske öelda seda ei oska öelda, et ma olen täiesti kindel, et igal fotograafil on sellised pildid, sealhulgas kindlasti David peedil, kes alustas kuuekümnendatel nii-öelda täiesti nullist pildistamist kingade müümise kõrvalt. Ma arvan, et igal fotograafil on varajasest loomingust pilte, millest ta väga midagi teada ei taha. Tore aitäh. Kaupo Kikkas.