Kaupo Kikkas, ütle mulle, kus on kõige parem valgus. Millises valguses? Kõige parem valgus on ikka ainult iga inimese peas, et et tegelikult on see ju niivõrd relatiivne, et ma arvan seda, et kes on tükk aega pimeduses olnud, see saab aru, et igasugune valgus on hea ja ja siin võiks tuua veel kord selle korraks ühe, sellise kogemuse põhja lapimaalt uue aasta saabumise paiku, kus tuli selleks ronida mäe otsa kõrge tundru otsa, kus oli väga külm tuul, vihises jää lendas kraapis nägu ja tuli sinna ronida ainult seetõttu, et kell 12 oli seal seal 12 minutit päikestelt mäe tipust võimalik näha. Päike tõusis niimoodi, peaaegu tuli tervenisti korraks silmapiiri tagant välja ja kohe kukkus sinna tagasi. Ja kui sa oled viis päeva olnud ennem seda päikest nägemata, siis sellest saab koheselt midagi täiesti erilist seal see on absoluutselt elamusväärne kogemus, ronida mitu tundi mäe otsa, et näha 12 minutit päikest ja ja justkui see lõppes uuesti ja tagasi ronida. Ja lisaks sellele tekib sinus täiesti uus valgus, selline tundlikkus või üleüldse selline sisemine nägemistundlikkus muutub, sest et sa selle viie päeva jooksul, kui sa ei ole päikest näinud, eks ole, sa pead hakkama eristama ilma päikesevalguseta kõikvõimalikke valguse olukordi, millega sa oled harjunud, näiteks ma olen ju harjunud, meil on hommikuvalgus, keskpäevane, valgusõhtuvalguse öine valgus siis seal justkui kõik pöörduda pea peale, sest et päikest ju ei ole. Samas ikkagi need valgused on erinevad. Esimesel päeval, kui sa lähed, tundub, et sa oled kogu aeg hämaras, aga ühel hetkel saad aru, kuidas tuleb taevasse kuu ilmuvad sinna tähed, kuidas hommikuvalguses hakkab kumama päeva koidik, kuidas lõunaks tekib korraks sellest päikse peegeldusest päikest ei näe, sest päike käib vaid hetkeks, aga päikse peegeldusest tekib taevasse valgus, mis peegeldab tagasi alla ja, ja näiteks kas või lund vaadates ja öeldakse, et innoviitidel on kas 12 sõna nii-öelda lume kirjeldamiseks, sest et lihtsalt nende lumetundlikkus on niivõrd palju suurem, et nad oskavad kirjeldada seda lund niivõrd paljudes erinevates vormides, millest meil ei ole aimugi. Ja täpselt samamoodi tekibki sinus selline valguse nii-öelda sisemine tundlikkus, selle valguse suhtes teravneb palju, palju tähelepanelikum maks. Aga kas see, et meie kliimas praegusel ajal on selline valge aeg ja nagu veniv ta ei toimu kõik nii kiiresti, kas see toob välja ka selle, et siin on nagu värvusi rohkem ja võimalusi rohkem? Ütleme, kui me võtame selle näiteks selle loojangu hetke, mis meie kliimas nii imeliselt kaunilt ja pikalt justkui aegluubis venib ja vaatame korraks kuhugi ekvatoriaalsesse kliimasse, siis tegelikult on selline tunne, nagu keegi oleks üritanud filmile kerimisnuppu sisse, sest et ekvatoriaalsetes kliimasse lausa märg kat silmaga valguse muutumist reaalses reaalajas. Näed, kuidas päike langeb, sa vaatad korraks kõrvale sõbrale otsa, vaatad tagasi päikeseketta poole, ta on juba allapoole liikunud, nii et, et tegelikult on meie meie see nii-öelda ilus pikk õhtuvalgus suvel, see on absoluutselt eriline, tohutult lummav ja kaunis. Ja vahest ma mõtlen, et nagu igat head asja tuleb mõttega vaadata ja tundma õppida, siis mulle tundub, et isegi seda ilusat valgust, mina fotograafina. Ma ütlen, et ma saan täiesti naudingu ilusast valgusest, kui on, kui on mingisugune kaunis kombinatsioon pilvedest ja päikesest, mis tuleb läbi puuokste näiteks suvisel väga pikal õhtul. Ma tõesti naudin igat hetke. Ja ma olen vahest testinud inimesi. Ja nad ei, tegelikult ei saa aru, millest ma räägin. Et, et ongi see, et kuna mina võib-olla olen nii-öelda sellise professionaalse kretiinina õppinud seda valgust vaatama. Aga siis ma olen nagu auhinnaks seda õppinud ka märkab. Nii et tegelikult kutsun üles, mõnikord on võimalik siis, kui üldse raha ei ole, see on ikke tasuta, olgu elu kui tahes, siis nauding kaunist hetkest looduses, ilusast valgusest, on on alati tasuta. Aga kas selline valgus võib eksisteerida veel kuskil maailmas, mis ei ole meie kliimavöötmes, et kui palju ta võib erineda, et näiteks kui tahad piltigi teha, et kas sa saad sama valguse kuskil mujal pildidele? No siin ütleme niimoodi, et kindlasti nüüd võiksin mõni liituda siia kliimateadlased ja veel füüsikud, rääkida valguse sagedusest ja millest kõigest veel. Aga jällegi võtame sellise emotsionaalse tahu lihtsalt siis lõppude lõpuks ju valguse osakesed peegeldavad, eks igalt poolt tagasi põrkavad igalt poolt tagasi ja tulemuseks on see, et samal kellaajal näiteks, kui sa lähed kuhugile maja kõrvale, võib see valguse iseloomule sootuks teistsugune, kui sa oled metsas, kus see valgus peegeldab kõikidelt Rohelistelt pindadelt lehtedelt jällegi fotokas on siin väga hea kaaslane seetõttu, et et meie silm ju kogu aeg adapteerib ennast kõikidele erinevatele olukordadele, näiteks kui me praegu istume siin ja vaatame, lakesin, põleb lamp ja mõtleme, et seinad on valged, lagi on valge, sest meie aju ja silmakombinatsioon teatab meile, et see kõik on valge. Kui me võtaksime praegu nii-öelda sellise mõõtmisseadme, mõõdaksime need valgustemperatuuri Kelvinid ära, saaksime teada, et me istume tegelikult praegu sina kas rohelises ruumis, sest et need päevavalgustorud lihtsalt on täiesti teist värvi, nendel ei ole valgega mitte midagi pistmist. Või kui ma ütleksin sulle praegu, et ma võtan su käest ära selle valge paberi ja ütlen sulle, et seal tegelikult sinine, et sa ei usu mind, sest sa ju näed, et see on valge, mõõdame masinaga ära, selgub, et mul on õigus, sinine sest tegelikult valgesse paberisse lisatakse optilist valgendit. Kuna meile peavad valged asjad tunduma eriliselt valged, siis tegelikult need lausa värvitakse natuke siniseks. Või näiteks võiks küsida seda, et miks on, miks me vaatame, et ideaalselt valged hambad tegelikult minu mitte nii valged hambad on ka täitsa valged, aga lihtsalt need, mis on ideaal, need on nii-öelda liiga valged, need on peaaegu natuke sinised. Nii et, et tegelikult valguse värvused on omavahel ka niivõrd otseselt seotud. Nii et seesama, kui sa seisad näiteks rohelise särgiga inimese kõrval ja vaatad valgust, mis tema näole langeb on see sootuks teistsugune, kui sa vaatad valge särgiga inimese kõrval. Et, et siin on nagu ükski olukord ei ole täpselt samasugune, kui sa oskad ja tahad seda märgata, siis see on selline väga põnev teekond läbi valguse. Aga sa küsisid seda, et kas kuskil on sarnaseid siis ja ma olen oma reisidel tõesti tundnud sellistel hetkedel ma isegi olen seda sõpradele öelnud, et kui mõnusat see nagu Eesti päikeseloojang näiteks Lõuna-Aafrikas istud Lõuna-Aafrikas ja vaatad päikseloojangut ja mõtled, et meri lainetab sarnaselt, päike loojub sarnaselt. Ja noh, võib-olla see koht lõuna poolkeral oli üsna sarnases nii-öelda vöötmes kui meie Eestimaa põhjapoolkeral. Et tegelikult ma olen selliseid sarnaseid valguseid kohanud, aga väga palju mõjutab valgust ka näiteks keskkond, mis su ümber on ehk siis mitte ainult kliima, vaid ka näiteks linnad. Need linnad jätavad valgusele oma jälje, tootes sellist sudu või sellist nii-öelda saastet sinu kohale õhku. Näiteks Indias on peaaegu igal õhtul selline loojang, kus päike kukub juba üle tunni aja punase kettana. Ja ainult sellepärast, et see õhk on kõigest sellest kas, mis sinu ja päikese vahele siin atmosfäär jääb. Et päike muutub, kui meie vaatame näiteks tund aega kaks tundi enne loojangut päikesesse. Päike on kõrgel, taevas ei ole mingi ketas, aga vot seal tuleb juba päris kõrgelt ülevalt hakkabki täna alla tulema, me saame võib-olla natuke sarnast tunnet siis kui udu, eks ju, kui on nagu hommikul udu ja me vaatame, päike tõuseb kolm tundi, kogu aeg on ketas, eks ju. Ja seal on selline sudu kogu aeg üleval, nii et see annab jälle täiesti teistmoodi muideks pildistamiseks suurepärase valguse, sest päike ei ole nii terav, tema varjud ei ole nii mustad ja kõik on hästi samas hästi kirgas, aga mitte nii kontrastne. Et näiteks kui te vaatate mõnikord selliseid india pilte, kus on veel siis näiteks mingisugune selline religioosne tseremoonia kuskil jõe peal, sest mõelge, mida veel jõgi teeb, jõgi ju peegeldab samamoodi valgust tagasi. Et, et justkui tekib selline olukord, nagu fotograafid ütlevad, tekib täitevalgus iseenesest, et päike paistab ülevalt, aga jõgi peegeldab Altvalgusest tagasi ja tekib ka veel täita valguse, tekivad eriliselt kaunid värvid, eriliselt vähe varje. Nii et, et väga, ega, ega naljapärast, foto ja grafos, eks ju, valgusega kirjutamine valgusega, joonistamine it's, soole, pautel, lait, nagu öeldakse, kõik fotograafias sõltub valgusest. Aga milline on see kõige erilisem ja kõige ainulaadse valguse hetk ajas või päevas mida siis tasub püüda, sellepärast et siis on kõik järsku ideaalne. No vot see nagu ma ennem ütlesin, et see ideaalsus või kõik, see on jällegi su peas kinni, et kui sa oled väga kaua pimedas viibinud, siis ilmselt iga esimene valguskiir on juba sulle ideaalne aga fotograafid nii-öelda toovad nimeliselt välja kaks hetkel päevast, et esimene hetk, mida nimetatakse kuldne tund või, või kuulda on auvere on siis see, kui see päike oma nina välja pistab, nii et see hommikune esimene tund koos päikesega on loomulikult siis üks selliseid kõige kõige magusamaid pildistamise aegasid eelkõige looduses ja maastikel, sest varjud on hästi ikka, et kõik on hästi, ruumiline, hästi soojalt ja pehmelt valgustatud. Eestis on tihtipeale hommikused udud, pilved on kaunid, nii et ühesõnaga see hommikune kuuldan, aur kuldne tund, aga teine ajahetk, mida fotograafid defineerivad, on see, mis eelneb sellele samale kuldsele tunnile ja mis järgneb päikseloojangule ja seda inglise keeles nimetatakse väga kaunilt bluum, õhument, sinine hetk, eesti keeles on kuskilt kaugelt minevikust jäänud fotograafidesse selline termin sisse nagu režiim, aeg. Ja see aeg tähendab seda, et päikest me enam ei näe, aga päike kumab valgust läbi taeva. Ja tulemuseks on siis see, et meil on täiesti varjuvaba valgus, ehk siis taevas ja maa on üsna sarnase valgustugevusega valgustatud. Ja taevas ei lähe liiga heledaks, et kui me naguniisugune, ma arvan, et igalühel on selline pilt, kus me oleme kuskil õhtul vaadanud, päris tore, päris ilus valgus on, teeme pildi tulemuseks, näeme, et, et jah, maastik on kena, aga taevas on selline valkjas hallikas praktiliselt nagu fotografeeritud, ära põlenud, ehk seal ei ole mingit joonistega mingit mingit ilu enam pildi peal alles või teeme vastupidi, et saame ilusa taevaga, esiplaan on kõik must metsa asemele must, maastikum tume-tume. Nii et seal on just see klassikaline probleem, see valgustus taevas, kus on päike ja maa on nii erinev, eks ju. Vot siis see režiim, aeg või nii-öelda kaunilt öeldud bluu moment on just see magus aeg, mis on pool tunnikest või mõnikord tunnike sõltuvalt ilmast sõltuvalt aastaajast ennem ja pärast päikseloojangut, kui tõesti on kõik väga kaunilt tasakaalus ja näiteks seda tundi armastavad siis üle kõige arhitektuurifotograafid. Sest et siis tulevad objektide sellised vormid ja objektide olemust kõige paremini välja, kuivõrd päike joonistab objekti peale nii palju Barr ja et need varjud muutuvad tihtipeale olulisemaks kui objekti enda vormid või objekti enda olemuse. Nii et see magus magus magusrežiim aeg on siis ka, millele on päris oma nimi pandud. Tegelikult on ka veel üks kolmas aeg päevast, millele fotograafid on oma nime pannud, on siis see nii-öelda surnud punkt, ehk keskpäevane aeg, kui päike paistab otse ülevalt niidilt lagipähe ja seda siis ütlevad loodusfotograafid, et see on ainuke aeg, kui võib rahulikult magada, sest pildistamiseks on see siis tõeliselt ebamugav valgus. Varjud on väga teravad, väga järsud, langevad otse alla. Noh, kes on pildistanud inimest kuskil heinamaa peal suvel keset päeva, siis võib vaadata, kui ilusad need silmad seal pildi peal on või kui, kui palju neid silmi üldse näha on. Nii et see on siis see aeg, kui loodusteid ainult loodusfoto, tegelikult peaaegu kõik fotograafid võivad natukene puhata keset päeva. Kellele meeldib kuuvalgus lisaks libahuntidele, kes? Talle kindlasti meeldib väga, kuhu valgus, aga, aga ka tänapäevase fototehnikaga on kuuvalgusest saanud ka täiesti aktsepteeritav pildistamisvalgus. Nii et näiteks sellised taevased pildistamisobjektid nagu tähed, Linnutee, virmalised ja kõik sellised huvitavad nähtused, mida taevas meile võib öine taevas ei pakkunud Kuda kombinatsioonis kuuvalgusega, ehk siis kuuvalgus, ärge võtke mõeldud kuu peale, mõelge selle peale, et kuu valgustab näiteks mägesid või linna või maad. Ehk siis me kasutame kuud, kui lamp Pi taevas, mis valgustab ära meie maastiku ja taevas näiteks on Linnutee või, või niisugune niisugune termin on veel fotograafidel nagu täherajad. See on selline huvitav nii-öelda foto. Isegi peaaegu võiks öelda fenomen, kus me kasutame statiivi ja kasutame hästi pikka säriaega ja tulemuseks siis on see, et kuna me peetaks säritame ehk siis meie ühe pildi kestvus võib-olla pool tundi või isegi mitmeid tunde siis maa ja, ja maa liikumisest tingituna muutuvad tähed sellisteks helkivatakse juttideks. Ja tulemus on siis see, et me saame sellise väga huvitava abstraktse taeva mis võimaldab meil mida võimaldab siis meie statiivi kasutamine ja selline pika säriaja kasutamine fotokal. Nii et see on üks väga huvitav ja esteetiliselt väga selline väljakutseid esitav valdkond fotograafias, kus tegelikult me saame näha asju nii, kuidas me silmaga mitte kunagi ei näe. Aga kas sinu jaoks on valguses palju sellist veel nagu salapära ja ja ka üllatust, et mida kõik valguses võib teha ja kuidas need värvused võivad järsku jääda. Ja. Tegelikult ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et ma tunnen, et ma nagu üllatun iga päev, et ma arvan, et see lapselik oskus, üllatuda on iga inimese õnn, kellel see olemas on. Et tegelikult nii nagu ma üllatan selle üle, kui sügisel mõni puu läheb ilusti punaseks ja tunnen sellest siirast rõõmu. Nii maa samamoodi nii-öelda heas mõttes üllatunud rõõmustan sellest. Mul on näha, et tuleb mingi kaunis loojang või tekib mingi dramaatiline valguse üleminek. Ja no loomulikult võib-olla see üllatus ei ole nüüd see kõige õigem sõna, aga siiski nauding või rõõm sellest on küll minus absoluutselt olemas. Ja kui ma selle peale mõtlen, siis tegelikult päris piinlik tunnistada, aga ma arvan, et mu arvutis on tuhandeid päikseloojanguid. Ja ma ei tea, kellele või miks me neid pildistanud olen, see on osa sellest rõõmust, nii et ma ei häbene seda tunnistada. Et ilus päikeseloojang ja selle pildi tegemine on lihtsalt minu jaoks nagu midagi rituaalset. Ja isegi vaevalt et kunagi need päikseloojangut tegelikult kuhugile jõuavad. Sest ma adun väga hästi, et maailmas on pildistatud lugematul arvul päikseloojanguid ja ei ole ju olemas nagu keegi eesti fotolegendidest. Kunagi on öeldud, et päikseloojang ei ole fotograafi, vaid looduse kunstiteos, nii et kõikidel inimestel, kes, kes tahavad rõõmustada oma sõpru pilvede ja päikseloojangu ja metsapiltidega, siis võib-olla ei saa endale seda kõige suuremat looja au ja uhkust seal võtta, et pigem on see ikkagi looduse looming. Aga see ei takista mul neid edaspidi endiselt edasi pildistamas, nii et niikaua, kui mul on terve mõistus adumaks see autasu või see palk, on see rõõm sellest olukorrast sellest pildi tegemisest, siis nii kaua ma arvan, see on kõik päris hästi. Aga sa ise oled valguse tundlik, et kui on ikka ilus valgus, siis meeleolu muutub. Käitumine muutub. Ma arvan, et, et ennast on väga raske kõrvalt jälgida, aga ma olen seda teinud just nimelt teadlikult osana oma professionaalsest nii-öelda fotograafikäitumisest. Ja ma arvan, et ma lasen ennast valgusest väga palju mõjutada. Et mul, ma tunnen isegi, et see võib-olla tekitab kohati selliseid mõttetuid, isegi emotsionaalseid lainetusi, sest et näiteks, mis on veel huvitav, et kui me siin täna räägime valgusest, siis fotograafi tööst kõige suurem aeg teatavasti möödub arvuti taga, ehk siis näiteks kui me räägime siin romantilisest kaunist suvisest kesköisest päikesest, siis samal samal ajal nagu veedan ma tihtipeale näiteks 10 tundi suletud rulood, aga praktiliselt kottpimedas toas keset suve, nii et, et selles mõttes seal osa minu tööst, et seesama pimeduses olemine võib-olla aitab mul paremini seda valgust pärast tunnetada, aga mina, ma olen. Mulle meeldib lausa mulle lausa professionaalselt meeldib valgust vaadata ja mõelda, et kuidas pildi peal jääks valgust, analüüside vaadata, kui ta langeks siit nurga alt, kui langeks sealt nurga alt kuma, pehmendaksin seda valgust mingi abivahendiga, kui ma viiksin inimese kuhugile selle maja varju, mis siis temaga juhtub. Nii et jaa, selles suhtes minu suhe valgusega on emotsionaalne, aga ka professionaalne, sest ainult valgusse selle mõistmine võimaldab mul teha selliseid pilte nagu, nagu ma soovin.