Meil oli siin hiljuti loodusfotovõistluse võitja, on teada ja ja ka pilt juba kindlasti kõigile kõigil mälus olemas, et mis pilts võitis. Aga loodusest tahaks kapo sinuga rääkida küll ja nimelt selle koha pealt, et sa eelmises saates ütlesid, et Eesti loodus on huvitav ja, ja seda on tore pildistada. Aga ise olid sa pikalt märtsikuu siis Ameerikas pildistasid sealset loodust ja mis vahe on, kui sa teed nüüd looduses pilti Eestis ja tõid välismaal asjadest, mida sa nii tunne, kui neid puittaimi missina? See on väga ilus küsimus, mille sa õhku tõstsid ja see on tegelikult mulle väga südamelähedane teema, ma väga tihti mõtlen selle peale, kuivõrd ma reisin palju siis minu jaoks ei ole küsimust kunagi see et vahest ma küsin ise, kui ma olen intervjueerinud näiteks maailmafotograaf, et kas teil ei kao ära nagu see tugipunkt, kas te nagu veel tunnete, kus on teie kodu on ja siis siis minu jaoks nagu ei ole seda kahtlust, et see, see Eesti loodus on ikkagi selgelt kodu ja Ma võin olla kuitahes pikalt ära ja tunda ennast hästi ka mujal siis see on ikkagi see, mis minu nagu persooni või minu isiku ja minu hingega koos käib, on see ikkagi siinne loodus. Aga miks ma alati tahan minna ära ja miks ma alati tahan tagasi tulla, on just nimelt see paralleelide otsimine justkui paralleelsete joonte nagu, nagu proovimine, et tegelikkuses on, on ju see, et kui me oleme hästi kriitilised, proovime korraks kustutada kogu oma emotsioonid emapiimaga sisse imetud armastuse kodumaa vastu siis Eesti looduses ju tegelikult siis dramaatikat praktiliselt ei eksisteeri, pole meil mägesid, pole meil suuri jõgesid, pole meil kõrbeid, pole meil vihmametsi, pole meil helesinist laguuni ehk siis sellised nii-öelda vaated loodusele, mis tihtipeale triviaalselt öeldakse, et mis on dramaatilised, võimsad homme praktiliselt täiesti puud. Aga meil on need pisikesed, just, ma olen mõelnud, et minu aias on kogu mu maailm. No väga ilusti, väga ilusti ööde mõeldud ja selle pärast ma olengi tihti öelnud, et Eesti on justkui nagu selline eriliselt peene maitsega, haritud loodusesõbrale sobilik, kes on käinud ära näinud Antarktikas jäämäed Sahara kõrbe vihmametsa ja nüüd ta võib minna lahemaale ja lonkida kõrkestikus ja vaadata kive, põlispuid, nautida neid asju, mis Eestil pakkuda on, ehk siis tegelikult kes ei jõua kunagi Eestist väljapoole, sellel on natukene see pilt siiski pisut, ma ütleks silmaklappidega. Sest et sa, sa sul puudub just nimelt puudub see võrdlusmoment, kus paikned looduses suures võimsas looduses näiteks intensiivsus, mida pakub oma suunas, see on ka mets nagu Eesti mets. Aga see on selline mets, mille kasvamist sa kuuled, mille liikumine on justkui nagu elusorganismil siis Eesti metsas kõndimine, see on nagu meditatsioon. See mets nagu justkui hingab su ümber, aga seal puudub igasugune selline elu eluvõitlus, ma ütleks nagu, mida sa kohe niimoodi täielikult tunnetad, eks ju. Ja põhjus on imelihtne, kui sa pead võitlema 15 meetrit tõusva ja langeva veega pool aastast on suud, kui sa oled puutüvi vee all. Kui sa pead aastas andma kolm või neli saaki siis sul on iga asja tegemisega kogu aeg kiire, seal on õitsemise kiire, sul on ellujäämisega kiire viljade kandmisega kiire sul on kõigega kiire ja see muudabki selle organismi niivõrd võimsaks, agressiivseks ma ütleks selliseks eneseteadlikuks samamoodi, sul on enesekaitsega kogu aeg kiire, kui palju seal on selliseid okast erinevate teravate ogadega asteldega, puid selleks, et hoida teised konkurendid endast eemal ja nii edasi ja nii edasi. Selle kägistaja puud, kes tulevad ja kasvavad seadeldised, lämmatavad teise puuenda kõrvalt ära, selleks et ise ellu jääda. Nii et, et ma usun, et see on ikkagi üks planeet maas on üks võimas loodus ja mida rohkem sa vaatad, ühelt poolt vaatad, teiselt poolt nagu kõige lihtsam õpetussõna pildistamiseks on alati see, et kui sa näed ilusat lille siis sa võid selle pildi ära teha, siis mine vaata teiselt poolt, siis vaata madalamalt, vaata veel kuskilt ja alles siis sa saad tegelikult sellest lillest justkui aru või see lill paigutub sinu mingisugusesse taustsüsteemi. Nii et hästi pika ringiga, nüüd tulles tagasi selle esimese küsimuse juurde, siis ma armastan väga Eesti loodust, aga ma armastan väga ka käia ja vaadata välismaal mujal maailmas loodust, seda pildistada, jäädvustada, seda tunda, läbi elada. Nii et tõesti, Ameerika lõunaosariikide, sellised dramaatiliselt kõrbelised, mägised alad olid seekord minu sihtpunktid ja need olid võimsad, tõeliselt võimsad. Räägi mõnest vaatepildist, mille osaliseks sa said. Kui ma eelmisel aastal mäletan hästi mainisin tegelikult ka saates seda, et ma tulin tabeli pea ürituselt ära, käisin korraks defallis, siis see oli piisav, et esimene doos, et saada kätte see tunne kui võimasse võib-olla, ja seekord ma veetsin seal juba neli päeva ainult eff välis ja teeb väljend selline väga nutikalt nii-öelda korraldatud koht, seal on asfaltteed. Väiksemad teed on muidugi kruusateed ja sa saad selle ise autoga nii-öelda seigelda. Samas loomulikult on seal väga palju piiranguid, mida sa teha ei tohi, aga see ise autoga liikumine annab sulle esiteks vabaduse. Ja teiseks annab selle, et kõik need inimesed, kes sinna rahvusparki tulevad, kaovad sinna parki justkui ära nad jagunevad, jagunevad selle suure ala peale nii laiali, et sa saad tunda aga kõige nii-öelda kuuma kuumemal turismiperioodil. Õnneks ma küll ei käinud sellel ajal, aga siiski kõige kuumemal turismiperioodil ennast seal üksinda, nii et see on väga nutikalt lahendatud rahvuspark seal Ameerika Põhja-Ameerika kõige madalam ja kõige kuivem ja kõige kuumem punkt suviti tõuseb seal temperatuur täiesti täiesti täiesti talumatutesse kõrgustesse ja kui kunagi seal nii-öelda no avastati seal sellel, sellel alal on ka need, need nii-öelda see kullapalavik üle käinud, kui seal kullamaardlad avastati, siis need vaesed orjad, kes seal noh, see ei olnud küll alati orjaorjade nime all olid ka vahest tööliste nime all, aga tegelikult oli orjus pidi suvisel ajal tööd tegema siis tegelikult sealt palju palju inimesi just nii-öelda tagasi ei tulnud, nii et et Def Välli nimi, mis tähendab siis eesti keeles surmaorgu muutub tõesti suviseks kuumaks perioodiks tõeliseks surma aruks, kus ei näe ühtegi taimega looma loomulikult seal elu eksisteerinud nagu igas kõrbes, aga siiski muutub ta selliseks väga, kuidas öelda, kuumaks prae panniks. Mina käisin talve talve lõpus ja ma üldiselt alati plaanin kõiki oma looduses käike ka, arvestades sellega, millal on see tipphooaeg, kuigi võiks ju tahta, mõeldes, et see kõige ilusam valgus saabub just sellel või teisel ajal. Aga kui sa tead, et seal on näiteks 30 korda rohkem inimesi sellel ajal, siis ma pigem eelistan ja riskin selle veidi kehvema valgusega kui sellega, et ma pean nii-öelda võitlema küünarnukkidega, teed oma mõnele mõnele ilusa kaunile paigale ja defally nagu muudab imeliseks puhtalt mitmekesisusse, on sisuliselt on see endine iidvana soolajärv, mis on tänaseks ära kuivanud ja selle järve ümber olev orgia mäed ja selle seal sellised hiiglaslikud soolaväljad, tasandikud, seal on väga dramaatiliselt teravad mäed ja näiteks mis, mis, mis on täiesti ainulaadne, mida mina pole kuskil mujal kohanud. Selle koha nimi ongi kunstniku ballett. Ehk siis kunagine vulkaanipurse on pööranud täielikult pinna tagurpidi ja toonud kõik need erinevad värvilised metallid maa peale. Ja seal on üks mägi, kus voolavad alla nii-öelda kivi, kihistused, kärts sinisest kärtspunasest, kollasest oranžist. See on täiesti uskumatu, et millise, millise meistriteose sinna see loodus on maalinud. Nii et nii kummaline, kui see ei ole, sa oled kõrbes seal värviline nagu meie sügis. Natuke veel värvilisem. No räägime järgmine nädal sellest, mida sa Ameerikas nägid ja pildistada said.